„Sinepiparadiisi lapsed“

N. Kalma
„Sinepiparadiisi lapsed“
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1952.
Vene keelest tõlkinud E. Levina.
Illustreerinud Endel Maisaar.

Lugesin seda kooliealiste keskmisele ja vanemale astmele mõeldud raamatut  üsna varsti pärast ilmumist ja hiljem veel mitu korda. Romaan oli huvitav vaatamata sellele, et oli mu lapsepõlve üks ideoloogilisemaid raamatud.

Mulle meeldis teada saada, et kaugel meie jaoks toona võõras Ameerikas elavad üsna samasugused lapsed nagu meil, käivad koolis, sõbrustavad omavahel, õpivad näitemänge ja esinevad pidudel. Mul oli kahju sellest, et paljud rikkad valged lapsed suhtusid neegrilastesse halvasti, et politsei neid kiusas ja et nende kohta kehtis palju rohkem keelde ja käske, kui valgete laste kohta. Et tumedanahalist andekat poissi kurjategijaks peeti ja et lastevõistluse iluduskuningannaks sobivaks arvati ainult rikast valgenahalist tüdrukut, kuigi tema mustanahaline kooliõde kenam oli.

Sõna „neeger“ ei kasutanud selle raamatu autor halvustavas tähenduses, ka ei kasutanud seda mõtetes halvustavalt raamatu lugejad. Lapsena tahtsime ju, et kõik lapsed elaksid hästi. Praegusajal leitaks selles sõnakasutuses palju halba, kuid toona see nii ei olnud.

Ka meeldisid mulle selle raamatu meeldejäävad illustratsioonid.

„Sinepiparadiisi lapsed“ algab õpilastelt näpujälgede võtmise stseeniga. Paljud noorukid keelduvad sellest nende jaoks alandavast protseduurist. Keeldujate seas on ka peategelane Charly Robinson. Kohe alguslehekülgedel selguvad poolte erinevad seisukohad, selgub seegi, kelle hulka keegi raamatu tegelastest kuulub.

Stone Pointi linnake koosnes aristokraatlikust Pargi rajoonist, samuti Ida-agulist, kus elasid töölised,  ja „Sinepiparadiisist“, kus elasid neegrid. Seda viimast teenindas vana postiljon onu Post, kes on raamatus samuti üks omapärasemaid ja lahedamaid tegelasi.

Politseinikud püüdsid takistada Charly onu, laulja James Robinsoni kontserti. Lapsed omakorda tahtsid kaasa aidata selle esinemise kordaminekule. James Robinsoni tegelaskuju kirjutamisel on N. Kalma jaoks küllap mõjuriks ja ilmseks eeskujuks olnud noil aastatel rahvusvaheliselt väga populaarne Ameerika neegerlaulja Paul Robeson (9. aprill 1898 – 23. jaan 1976), kelle laule ka meie raadios sageli kõlas. YouTube'ist otsisin üles tema väga tuntud „Mississippi“  (Old Man River) esituse 1936. aastast, aga seal on tema laule veel palju.

Ameerika koolielu erines möödunud sajandi viiekümnendate aastate alguses meie omast suuresti ja seda erinevust oli raamatust huvitav jälgida. N. Kalma kirjutas hoogsalt ja oli tunda, et autor oma tegelastele kaasa elab.

* Eesti president Kersti Kaljulaid ütles juulis 2017 intervjuus  Luksemburgis tegutseva ajalehe Mõnikord toimetuse noortele reporteritele oma lapsepõlves loetu kohta muu seas: „Meile oli maale nurka vedelema jäänud 1950ndatel välja antud Stalini-aegset lastekirjandust: „Vasjok Trubatšov ja sõbrad“ – Ukraina partisanidest, „Paradiisilapsed“ – Ameerika laste raskest elust ja nii edasi. See oli ka omamoodi huvitav lektüür, kuigi sellesse sai juba tollal allikakriitiliselt suhtutud.“

Valentina Ossejeva „Vasjok Trubatšovist ja tema sõpradest“ olen siin blogis varem kirjutanud (muide, Ukraina partisanidest rääkis ainult selle triloogia teine osa), „Paradiisilapsed“ aga, mida president nimetab, ongi tegelikult N. Kalma „Sinepiparadiisi lapsed“.

* N. Kalma oli Anna Kalmanjuki (17. /30./ märts 1908 – 1988) pseudonüüm. See nõukogude lastekirjanik ja ajakirjanik, kes nn Suures Isamaasõjas oli rindel ja sai kapteni auastme, kirjutas üle 30 raamatu.

Н. Кальма „Дети Горчичного Рая“: Роман. М., 1950.

„Ameerika novellid“

Henryk Sienkiewicz
„Ameerika novellid“
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1954.
Vene keelest tõlkinud E Levina.
Illustreerinud Endel Maisaar.

Minus lapsepõlves väga tugevaid tundeid tekitanud raamat. Kurb ja sügav. Mõeldud oli see kooliealiste keskmisele ja vanemale astmele, aga mina lugesin varem, töinasin ja elasin kaasa.

Seda postitust kirjutades märkasin, et kirjaniku surmast möödub mõne päeva pärast sada aastat. Ta oleks nagu ise mulle oma nukrat ja kirglikku raamatut meelde tuletanud, sest selle, oma ühe kunagise lemmikraamatu leidsin teiste novellikogumike hulgast eile õhtul täiesti juhuslikult. Aga see selleks, heade kirjanike ja nende raamatutega juhtubki vahel nii, et nad mõnel nendega seotud tähtpäeval nõnda, justkui iseenesest, taas su kätte jõuavad, olles su riiulitel aastaid oma uue tuleku aega oodanud.

Põhja-Ameerika Ühendriikides (nagu tollal nimetati Ameerika Ühendriike) reisis Sienkiewicz 1876. aastal, kirjutades sealt Poola väljaannetele ajalehelugusid. Gazeta Polska tegi talle ettepaneku jääda Ameerikasse veidi kauemaks. Kolme aasta jooksul nähtust kirjutas Sienkiewicz artiklisarja „Kirjad teelt“ ja hulga novelle.

Tema tähelepanekud ei olnud kuigi rõõmsameelsed. Kõik selle novellikogumiku tegelased – Poola talupoeg Wawrzon Toporek koos tütre Marysiaga, teksaslane Kotkas, mestiits Orso, ameeriklanna Jenny, indiaanipealik – sahhem, poolakast hulkur Skawinski jt – loodavad muinasjutulist ja õnnelikku elu, mida nad aga ei leia.

Novell „Leiva otsingul“ sarnaneb väga Vladimir Korolenko jutustusega „Umbkeelsena võõrsil“, millest olen siin blogis varem kirjutanud, aga on sellest palju kurvem: keegi ei oota Ameerikas vanameest tütrega ja nad jäävad lihtsalt saatuse hooleks. Saatus aga on julm hooldaja.

„Nõnda möödus tund, möödus teinegi. Vanamees ja neiu aga seisid ikka veel ametnikku oodates seina ääres. Kummalist vaatepilti pakkusid siin Ameerika pinnal, New Yorgis, too lambanahaga ääristatud poola rahvuslikku mütsi kandev pikkade hallide juustega talupoeg ning see sinise tikitud vesti ja pärlitega neiu Lipincest.
Kuid inimesed möödusid neile ainsatki pilku heitmata. Siin oldi harjunud nägema igasuguseid nägusid ja rõivaid.“

Orso ja Jenny novellist „Orso“ on tsirkuselapsed, kes julgevad tsirkuse peremehele vastu hakata. Nende ellu toob uusi tuuli põgenemine rohtlasse.

„Lapsed tulid välja suure kivi tagant, kuhu nad endid olid peitnud, ja seisatasid otse lõkke juures, hoides kõvasti teineteise käest kinni. Vanamees vahtis neid hämmastunud ilmel ning tema huulilt pääses tahtmatu hüüatus:
„Mida see tähendab?“
Oli, mida imestada. Ta nägi pilti, mis inimtühjades Santa Anna mägedes võiks hämmastada igaüht: Orso ja Jenny olid tsirkusekostüümides.“

„Sahhem“ on novell indiaanlaste rängast käekäigust, „Läbi preeria“ aga ümberasujate elutraagikast kullapalaviku tingimustes.

Kunagine Poola vabadusvõitleja vana Skawinski on aga kodumaalt lahkumise järel palju läbi elanud, kuni saab majakavahiks Panamas. Kord aga jõuab temani kaugelt kodumaalt väike köide poola luuletaja Adam Mickiewiczi värssidega. Ta süveneb neisse, meenutades ja igatsedes Poolat ning unustab niimoodi uneledes majakatule süütamata. Tagajärjed ei lase end kaua oodata...

„Ta astus nüüd uuele teele elus, kaasas raamat, mida ta aeg-ajalt surus tugevasti rinna vastu, nagu kartes, et seegi võiks kaduda, nagu kadus tema õnn.“

* Henryk Sienkiewicz (4. mai 1846 – 15. november 1916)  oli väga populaarne poola kirjanik, kes 1905. aastal sai Nobeli kirjandusauhinna
Eesti keeles ilmunud teoste nimistu.