29/11/2015

„Thérèse Desqueyroux“


François Mauriac
„Thérèse Desqueyroux. Öö lõpp“

Sari „Varamu“
Eesti Raamat, Tallinn 1972.
Tõlkinud Henno Rajandi.

Vaatasin eile prantsuse filmi „Thérèse Desqueyroux“ (2012).

Thérèse nimi seostub minu jaoks prantsuse kirjanduse kõige tusameelsemate ja masenduses naistegelastega.  Teismelisena käisin kinos vaatamas  Émile Zola „Thérèse Raquini“ (1867) järgi tehtud samanimelist filmi (1953) Simone Signoret’ga peaosas (režissöör Marcel Carné, teised peaosalised Raf Vallone ja Jacques Duby).  Kurb ja rõhuv film oli, minu tüdrukupõlve helgesse maailma ei sobinud see üldse.

Samasugune rõhuv naistegelane on provintslanna Thérèse Desqueyroux, keda Mauriac kujutab talle omase halastamatu teravusega. Kaunis, kuid mõrvavalmis, sügava siseeluga, mis aga sumbub ja kuhugi ei jõua, kuigi tuha alt võib tõusta uusi leeke.

Enne seda romaani olin lugenud Mauriaci „Ussipesa“, „Armastuse kõrbe“, pärast seda „Endise aja noorukit“ ja „Galigaid“.  Mauriaci tihedalt kontsentreeritud romaanid on just paraja pikkusega, parajad nii sügavalt süüvimiseks, nagu tema seda teeb. Pikemana mõjuksid need ehk juba lugejale laastavalt, niimoodi on doos paras, mürgitilgad täpselt üle loetud. Aga üldiselt Mauriac mulle meeldib, eriti „Armastuse kõrb“.  Nobeli kirjandusauhinna (1952) sai ta täiesti õigustatult.

Romaan „Thérèse Desqueyroux“ (1927) algab Charles Baudelaire’ilt pärit motoga ja on seda väärt: „Halasta, oh issand, halasta sõgedate meeste ja naiste peale! Oo Looja! Kas saab olla koletisi selle meelest, kes ainsana teab, miks nad on olemas, k u i d a s  n a d  n i i s u g u s e k s  m u u t u s i d, ja kuidas nad oleksid võinud ka mitte muutuda…“

See on romaan tundelise tütarlapse kasvamisest kuriteo sooritanud naiseks, tema sotsiaalselt ahistavast abielust ja oleskelust „perekonna elusate trellide taga, kus ta hundisammul aina ringi ja ringi käis“, õel nukker pilk ümbritsejaid jälgimas.

„Paljud kindlasti imestavad, kuidas ma suutsin välja mõelda veel võikama kuju kui kõik mu senised kangelased. Aga mida oskan ma öelda voorusest nõretavate olevuste kohta, kelle süda on puhas kui kuld? Kuldsüdameist pole midagi jutustada, aga ma tunnen ka selliseid südameid, mis on maetud kõntsasesse kehha ja sellega kokku kasvanud.“

„Öö lõpp“ (1935) , millest ma siinkohal ei kirjuta, on romaan naiseelu loojangust, kusjuures justkui polegi tähtis, kas see naine on sama Thérèse või mitte. Elu on kannatus ja öö, päev kui vabanemine saabub alles pärast surma.


Režissöör Claude Miller’  filmis, mida eile vaatasin, oli Mauriaci   romaani pingelisuse ühetoonilist tausta hästi edasi antud, üks prantslaste lemmiknäitlejaid  Audrey Tautou (sünd 1975, filmikaadril ülal)  aga minu meelest liialt malbe Thérèse’ sünkja rolli jaoks, sobides paremini oma kangelanna varajasesse rõõmsatoonilisemasse noorusse ja vähem haakudes tema kannataja- ja süüdlasesaatusega. Aga eks prantslased ise tea kõige pädevamalt, kes nende kirjanduse tuntud tegelasi mängima sobivad.

* François Mauriac (11. oktoober 1885 - 1. september 1970) oli prantsuse kirjanik, Nobeli kirjandusauhinna laureaat. >>>>>

* Henno Rajandi (19. oktoober 1928 - 1. märts 1998) oli eesti keeleteadlane ja tõlkija, tõlkis peamiselt prantsuse ja inglise keelest.

25/11/2015

"Kelleks saada. Matk mööda erialasid"


Jevgeni Permjak
"Kelleks saada. Matk mööda erialasid"

RK Pedagoogiline Kirjandus. Tallinn, 1949.
Tõlkija nimi raamatus puudub.

Tagasivaataja pilgule on see 12 vihikust koosnev raamat huvitav just tutvustatavate erialade poolest. Paljusid neist enam ei eksisteeri ja kui praegu niisugust üllitist kirjutataks, siis domineeriksid selles kindlasti kõikvõimalikud maaklerid, tellerid ja muud vahendajad, keda tollal omakorda olemaski polnud.

Huvitav on ka tõik, et kui kirjanik oli raamatu valmis saanud, konsulteeris teda lausa Ukraina NSV Teaduste Akadeemia akadeemik, tehniliste teaduste doktor Viktor Danilevski. Nii oluliseks peeti noortele erialade tutvustamist. Nagu Permjak viimases peatükis kirjutab, võttis Danilevski oma ülesannet ülitõsiselt, heites Permjakile ette, et see "ei näita alati oma lugejale, noorele inimesele, tema edasise tõusu suuri võimalusi ja perspektiive pärast seda, kui ta on muutunud oma eriala meistriks." Niisugused väljapaistvate inimeste nimed Mihhail Kalininist kuni Klim Vorošilovini ongi Danilevski panus raamatusse, samuti ka pealkiri: "Milleks te vajate muinasjutulist nimetust "Tuhat ja üks eriala", kui jutt on väga reaalseist asjadest, kui te kõnelete kõige tähtsamast ülesandest, mis kerkib miljonite noorte inimeste ees, kes astuvad ellu töö laia maailma?"

Karjäärinõustamine missugune!

Kirjanik matkab mööda erialasid oma tuttava laste Valja ja Borjaga, kel seisab ees elukutsevalik. Nad matkavad läbi "Uurali tehaste, vabrikute, töökodade, kaevanduste ja leiuväljade. Teie külastused, peatused ja seiklused kujunevadki raamatu peatükkideks, ja kogu teie teekond, kogu teie matk - raamatu tegevustikuks."

Borja oli viieteist- ja Valja kuueteistaastane. Oma tutvust erialadega alustasid nad Sverdlovski teatrist, kõigist neist erialadest, millest sõltub etenduse käekäik: valgustajad, kostümeerijad, dekoraatorid, kingsepad, lavaefektide loojad, juuksurid jpt. Edasi otsustasid nad oma kahekuist rännakut jätkata plaanipärasemalt - erialade ja tootmisharude järgi. Alustati Sverdlovski Trükipaleest, kus kavatseti tutvuda polügrafistide tööga. Seejärel mindi leivatööstusse, siis jalatsivabrikusse, edasi veel paljudesse kohtadesse.

Ühe peatüki "kinkis" raamatusse Uurali muinasjuttudega kuulsaks saanud kirjanik Pavel Bažov, keda selle blogi lugeja tunneb eelkõige "Hõbesõrakese" ja "Päikesekivi" läbi.  Ta rääkis Valjale ja Borjale, et alati tuleb üles leida "töö nõks", milleta igasugune töö on surnud, olgu ta nii tähelepanuväärne kui tahes.

""Missugune nõks?" küsib Timohha. "Aga niisugune," seletab taat Nefed: "Varem sa vaatasid kõigele sellele, mida tegid, ülalt alla, aga niipea kui sa vaatasid alt üles, mõistsid, kuidas võiks paremini teha. Siis tabaski sind töö nõks. See töö nõks on igas töös: tema jookseb meisterlikkuse eel ja kisub inimest enda järel.""

Tõenäoliselt oli see raamat mõeldud veidi vanemale lugejale, kui mina tookord olin. Niisugusele, kellel kooliaastad juba läbi hakkasid saama ja kes tõepoolest elukutsevalikuks nõuandeid ja innustust vajas. Ja õpetajatele, kes ju tollased kutsenõustajad olid. Mina aga sain sellest suure huvi igasuguste töötegijate vastu - on ju ülipõnev teada, mida milleks ja kuidas tehakse, pealegi kirjutas Permjak kõikidest ametitest väga poeetilis-romantiliselt. Igatahes kulutasin suure lugemisega raamatu ümbriskaane päris läbi ja pidin kaanepilti nüüd internetist otsima. See ümbrispilt oli üsna ajastuomane, tööjõureservlik. Autorit ei tea.


* Jevgeni Permjak (Jevgeni Vissov; 18.(31.) okt 1902 - 17. aug 1982) oli vene nõukogude kirjanik ja dramaturg. Kirjanikunimi Permjak - permlane - oli võetud tema sünnilinna järgi.

Евгений Пермяк "Кем быть? Путешествие по профессиям" (1946).

15/11/2015

"Kuidas portreteerida lindu"


Jacques Prévert
"Kuidas portreteerida lindu"

Luulevalimik.
"Loomingu" Raamatukogu nr 11 (383). 1965.
Kirjastus Perioodika. Tallinn.
Prantsuse keelest tõlkinud Ain Kaalep.

See värsivihikuke ilmus eesti keeles mu abituuriumikevadel ja sai kohe väga populaarseks. Paljusid luuletusi, eelkõige muidugi kogumiku nimiluuletust, teadsime peast. Vaimustusime nende lihtsusest ja kõikehõlmavusest. Nende ehtprantslaslikkusest, nagu me seda ette kujutasime.

Ain Kaalep oma eessõnas kirjutas, et Prévert on "prantslane par excellence, nii nagu me seda oleme harjunud ette kujutama Rabelais'le, Voltaire'ile, France'ile mõeldes. Poeetiline isiksus tulvil espriid, ja see on vähemalt renessansini tagasi ulatuv traditsioon, mis autori vembukad kujundid siin-seal paneb puhtast lustist lausa tiritamme kasvatama ja hundiratast viskama. Prantslane par excellence oma tulise humanismi poolest, mis pole kunagi jõuetu, sest seda ääristav irooniagi aitab omalt poolt kaasa lüüa revolutsioonilises võitluses inimkonna progressi eest, olgu siis kõige rahvalikuma šanssooni või üpris komplitseeritud vabavärsi vormis."

Luuletusi sellest kogumikust blogissepanekuks valisin välja eile - päeval, mil taas kord kogu maailm mõtles Pariisile.

AED

Tulgu tuhanded tuhanded aastad
Aga kas saab eal
Ütelda ära
Kõike sest väikesest igavikuhetkest
Kus sa suudlesid mind
Kus ma suudlesin sind
Ühel päeval täis talve sära
Montsouris' pargis Pariisis
Pariisis
Maa peal
Selle maa peal mis ka on täht!

PARIS AT NIGHT

Kolm tikku üksteise järel läidetud öös
Esimene et näeksin kogu su nägu
Teine et näeksin su silmi
Kolmas et näeksin su suud
Ja kogu see pimedus
Et ma ei näeks enam midagi muud
Sind hoides kaisus

VERI JA SULED

Mälestuste pääsuke
nüüd jookseb sinu veri
ja mitte minu oma
Mälestuste pääsuke
peo pigistasin kokku ma
mälestuste pääsuke
surnud ilus lind
miks segasid sa mind
miks minu pihku nokkima
sa tulid unustuse teri!

* Jacques Prévert (4. veebruar 1900 - 11. aprill 1977) oli prantsuse luuletaja ja stsenarist.

Jacques Prévert "Le jardin", "Paris at night", "Sang et plumes".

09/11/2015

"Linnud-laulikud"


"Linnud-laulikud"
Ilukirjandus ja Kunst. Tallinn 1949.
Koostanud ja illustreerinud Ott Kangilaski.

Seda õhukest, aga ilusat raamatut mul enam ei ole. Mälus aga istub see tugevasti, sest kui see ilmus, olin kolmeaastane ja alguses luges ema mulle värsikesi lindudest ette, üsna peagi aga lugesin juba ise. Õigupoolest ei olnudki lugeda vaja, sest  need lihtsad, kuid õpetlikud luuletused olid mulle juba pähe jäänud.

Kokku oli selles 12 lindu - ikka luuletus ühel leheküljel ja kena pilt teisel. Piltidest meeldis mulle lapsena kõige rohkem peoleo oma poegade pärast, aga tihased, leevikesed ja varblased olid omasemad, neid olin akna taga ja omaenda linnukeste toidulaual palju näinud ja nende luuletused jäidki kõige kiiremini meelde. Ka kuldnokk, käblik, kägu, lõoke, ohakalind, pääsuke, vint ja ööbik olid kõik omamoodi toredad.

Nüüd internetist osta-keskkonnast juhtumisi leitud illustratsioonid ja kaanepilt (mida selle postituse juures kasutan) olid kui vanad head tuttavad.

Nõndasamuti on mul noist minu esimeste lugemiste aastatest meeles teine värsiraamat, mille täpset pealkirja ma enam ei mäleta, aga rahvusmustrilist kujundust küll. Ja selles mu meenutustepildis aukohal, vist kõige esimene, oli "Lauliku lapsepõli" - ikka see "ema viis hälli heinamaale", mis samuti juba tollest ajast on pähe kulunud.

"Linnud-laulikud" koostaja ja illustreerija oli Ott Kangilaski, kes ühtviisi hästi nii rahvalikult kirjutada kui ka joonistada oskas. Paar aastat hiljem sain temaga ka tuttavaks, lapsmodellina tema illustratsioonide jaoks lasteraamatutes ning  "Tõe ja õiguse" esimeses osas. Sellest olen aga juba mitu aastat tagasi kirjutanud oma teises blogis pealkirja all "Vargamäe lapsed".




08/11/2015

"Teade telefoni teel"

Üks luuletus isadepäevaks :)
 

TEADE TELEFONI TEEL
Ralf Parve
Kogumikust "Tuul puhub lippudes" (1956),
osast "Lõbusad värsid".

Vaikne on õpetajate tuba,
vaikus on igal pool -
õppetööd algas ammugi juba
püüdlikult kogu kool.

Istub direktor laua taga,
vaba tund temal on.
Korraga heleda võrinaga
heliseb telefon.

"Hallo!"
"Kes kuuleb?"
"Siin juhataja.
Aga kes räägib sääl?"
"Mina... Teid on mul just vaja,"
vastab jäme, imelik hääl.
"Kooli mu poeg täna tulla ei saa..."
"Miks?"
"Teate, haigeks jäi ta..."

"Kuidas te poja nimi siis on?"
"Villem Jaani poeg Villemson."

"Aga kes ikkagi räägib sääl?"
"Mina..." vastab imelik hääl,
vastab - ja kiiruga lisab:
"Kõneleb minu isa!"
/1954/

Asta Venderi ja Olev Soansi illustratsioonid.

02/11/2015

"Kuum maa"


Fjodor Kandõba
"Kuum maa"

Teaduslik-fantastiline romaan.
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn, 1952.
Tõlkinud A. Käär.

Omal ajal oli Kandõba romaan kõva sõna, seda loeti palju ja huviga. See haakus tollase riikliku seisukohaga, et looduselt ei oodata armuande, vaid tema ümberkorraldamisega tegeldakse ise. Olgu siis teemaks jõgede ümberpööramine või maailma soojendamine. Raamatus rajavad teadlased ja ehitajad Tšukotkasse Musta Kivi Saarele allmaakatla, mis koosneb paljudest maa-alustest kanalitest, šahtidest ja kambritest.

Kirjutatud on "Kuum maa" tõenäoliselt 1947/48. a, kuid ilmus esmakordselt 1950. a, alles pärast autori surma kirjastuselt Molodaja Gvardija. Pole teada, kui palju on sellesse teosesse tehtud parandusi ja täiendusi võrreldes autori originaalvariandiga. Pole ka teada, kas raamat oleks parem või halvem, kui selle autor oleks ilmumise ajal veel elanud. Stalini ajal olid niisugused parandused, täiendused, juurdekirjutused ja mahatõmbamised ju tavalised, et teos kannaks stalinlikku vaimu.

Eesti keelde tõlgiti "Kuum maa" kiiresti, juba 1952. a märtsiks. Eestikeelse väljaande illustreerijat ei ole märgitud, mistõttu võiks ju arvata, et pildid võeti esimesest Molodaja Gvardija väljaandest, mille illustreeris vene graafik Nikolai Kuzmin, aga erinevused algavad juba kaanepildist ja tiitellehe kõrval olevast pildist, mistõttu ma siiski arvan, et vähemasti nende tegija võis olla keegi eesti  kunstnikest, võimalik, et stalinlikul ajal ebasoosingusse sattunud nimega kunstnik. Inimeste joonistamisel on kunstniku joon mõnevõrra karikatuurne, kõikvõimalikud masinad on tal aga väga hästi välja tulnud.

Praegusaja lugejale on "Kuum maa" naiivsevõitu lugemine, Eesti ulmesõbrad on seda internetis arvustades üsna maatasa teinud, öeldes näiteks, et tol ajal oli võimalik kirjutada ka paremaid raamatuid, näiteks Strugatskite "Purpurpunaste pilvede maa". Aga Strugatskite esmik ilmus 1959. a ja selleks ajaks oli võrreldes "Kuuma maa" ilmumise ajaga nii riigi poliitilises ja ideoloogilises korras kui ka teaduslikus ja majanduslikus vaatenurgas rohkesti muudatusi toimunud. "Kuuma maad" lugedes tuleb kindlasti arvestada tema ajaloolise taustaga, siis saab paremini aru kirjutatust, aga ka tegelaste skemaatilisusest, eksimistest ja leidmistest, mis nüüdislugejatele naiivsed, kohati naeruväärsed või ehk liigagi ilmselged tunduvad.

Mulle koolitüdrukuna meeldis see raamat väga. Selles oli hoogu. Tekstinäiteid:

"Masin sõitis koopast välja ja kihutas edasi mägedesse. Družinin istus Ljuba kõrval lõbusana ja rahulolevana: täna läks kõik suurepäraselt.
"Niisiis ei sarnane ma teie meelest ülemaga?" küsis ta tütarlapselt.
"Sarnanete küll," naeratas Ljuba.
"Mille poolest?"
"Istute keelatud masinatesse, käite keelatud kohtades, tulete päise päeva ajal koeraga sadamasse..."
"Ja see ongi kõik?"
"Ei, seltsimees Družinin, mis te nüüd! Ma ütlesin seda ainult niisama, naljapärast... Katsugu keegi teine öelda midagi niisugust teie kohta..." Kohmetunud Ljuba sattus segadusse ja vaikis.
"Olete vali," hakkas Družinin naerma, silmitsedes punastunud tütarlast. "Õige, Ljuba, nii peabki olema.""

--
"Need nähtused kordusid iga päev. Maa pani inimestele üha ägedamalt vastu. Takistused paisusid laviinina. Ehitajad ei suutnud veel toime tulla ühega, kui juba ilmusid teised.
See oli inimese raske, pingeline võitlus maaga. Iga meeter tuli vallutada lahinguga.
Igal sammul ootasid ehitajaid uued hädaohud: keegi ei võinud ette näha, millised püünised varitsevad läbindajaid järgmisel meetril. Vist ei olnud veel kunagi ega kusagil inimeselt nõutud nii palju jõudu, visadust ja usku endasse kui siin - selles maailma kõige sügavamas šahtis."





* Fjodor Kandõba (27. juuli 1903 - 27. nov 1948) oli peamiselt olukirjeldustele spetsialiseerunud ajakirjanik. Elas ja töötas Harkovis, sõja ajal sai raskelt haavata, oli vangis, põgenes. Pärast 1945. a elas Moskvas, kus töötas ajakirjade "Ogonjok" ja "Krestjanka" toimetuses. Kirjutas jutustusi. Romaan "Kuum maa", mis ilmus pärast autori surma, oli tema kõige tuntum teos.

* A. Käär oli Albert Käär (19. sept 1921 – 17. mai 1975) - hilisem tuntud väliskommentaator ja tõlkija.

Федор Кандыба "Горячая земля" (1950).