Juhan Kunder
"Imelik peegel"
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1953.
Illustreerinud Ott Kangilaski.
Kaane kujundanud Felix Valdvere.
Minu lapsepõlve üks ilusamaid raamatuid oma heleda kaanekujunduse ja rahvuslik-romantiliste illustratsioonidega. Nõnda ilus ja puhas oli see raamat, et kohemaid enne esimest lugemahakkamist sai sellele kibekiiresti ümbrispaber pandud, mis on jäänud tänini, lapsemeelselt pealkiri peale kirjutatud ja kaunistatud.
Heldur Niit oli huvitava eessõna kirjutanud, mis muinasjuttude olemuse ja Juhan Kunderi elutöö kokkuvõtvalt ära seletas. Sellest sai laps muu hulgas teada, et kaheksa populaarse muinasjutu näol on (peale viimase, "Vigura rehepapi") tegemist ime- ehk nõidusmuinasjutuga. Eks olnud see lummav teadmine! Nagu ka kinnitus, et headus võidab alati kurjuse.
"Imeliku peegli" muinasjutud on pärast seda kaunist raamatut veel korduvalt trükis ilmunud, aga minu jaoks ongi just see väljaanne kõige ilusamaks jäänud. Kõigile tuttavaid muinasjutte ma siin ümber jutustama ega arutama/hindama ei hakka. Vaadake lihtsalt Ott Kangilaski pilte ja mõtisklege sellest, mida need teile meelde toovad.
* Kui ma lapsena Juhan Kunderi fotosid nägin, mõtlesin ikka, et missugune tark vanamees. Millegipärast käsitas mu teadvus teda just sellisena. Ausalt öeldes ei muutunud selline suhtumine ka mu ülikooliaastatel, kuigi ma ta sünni- ja surma-aastat teadsin. Aga nüüd, vaadates aastaarve 1852-1888, tuleb tunnistada, et tegelikult suri Juhan Kunder noore mehena, kõigest 36aastasena. Aga tema jälg eesti kirjanduse ja folkloristika ajaloos on endiselt ülitugev.
Kunderi 1884. aastal ilmunud „Eesti muinasjutud” oli pärast Kreutzwaldi kogumikku „Eesti rahva ennemuistsed jutud” (1866) üldse teine eestikeelne muinasjuturaamat.
