„Kullilaane saladus“, „Partisani märkmed“

Minu lapsepõlve lugemisvara hulgas oli palju sõja- ja partisanilugusid. Selle üle ei ole põhjust imestada. Sündisin, kui sõja lõpust oli möödunud aasta. Mälestused sõjast olid alles väga värsked, samuti olid paranemata sõjahaavad nii inimkehadel kui ka majanduselus.

Seda sõda nimetati NSV Liidus Suureks Isamaasõjaks. Selles võitlesid kõrvuti venelased, ukrainlased, valgevenelased ja paljud teised rahvad. Sõjas langenuid oli neil kõigil väga palju, relvavendlust ja lahingukaaslaste toetust ning sõprust peeti enesestmõistetavaks. Sõjast kirjutati rohkesti ja neid raamatuid tõlgiti palju. Neid lugenutel on raske mõista, kuidas juhtus see, et rahvad, kes kõrvuti võitlesid ja kannatasid, nüüd üksteise verivaenlasteks on jõudnud, uut sõda läbi tegemas.

Juri Zbanatski
„Kullilaane saladus“
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1953.
Vene keelest tõlkinud Hilda Dresen.
Illustreerinud A. Reznitšenko.

Ukrainlane Juri Zbanatski (1.jaan 1914 – 25. aprill 1994) oli sõjapäevil Mõkola Štšorsi nimelise partisanikoondise komandör. See koondis tegutses Ukraina NSV Kiievi ja Tšernigivi oblastites. Raamatus on Zbanatski kirjutanud põhiliselt poistest, kes partisane aitasid, kusjuures seda tegid nii need, kes elasid külades, kui ka need, kes elasid metsades koos partisanidega. Poisid olid partisanisalkade täieõiguslikud liikmed. Fašistidele tehti palju meelehärmi, sest neil tuli kanda suuri kaotusi.

Pärast lapsepõlveaastaid ei ole ma seda teost üle lugenud, seetõttu suurt midagi ei mäleta. Aga see on meeles, kuidas peategelase ema Motrja üsna raamatu alguses mõtleb, kas tõesti tuleb sõja puhkedes kõik maha jätta, mis kodus ja kodukandis hingele ja südamele nii armas on. Jätta maha selleks, et ellu jääda.

Pärast sõda sai Juri Zbanatskist tuntud ukraina kirjanik, tema raamatuid tõlgiti paljudesse keeltesse, ka eesti keeles on ilmunud veel mõned lisaks „Kullilaane saladusele“, aga neid pole ma lugenud.

Pjotr Ignatov
„Partisani märkmed“
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1953.
Kirjanduslikult ümber töötanud P. Lopatin.
Vene keelest tõlkinud Jaan Rummo.
Kujundanud L. Ennosaar.

Venelane Pjotr Ignatov (10. okt 1894 – sept 1984) oli sõjapäevil Vendade Ignatovite nimelise partisanisalga komandör, keda kutsuti Batjaks. Tema salk koosnes peaaegu täielikult Kubani linnade intelligentidest: sellesse kuulus Krasnodari kõrgkoolide ja suurte tehaste direktoreid, teadlasi, insenere, ökonomiste, töölisi. Paljud neist olid põlised Kubani kasakad, mustamerelased. Salgas olid nad minöörid-diversandid. Batja salgas võitlesid ka tema naine ja kolm poega. Kaks poega, kelle nime partisanisalk kandis, langesid õhkides Saksa sõjaväeešeloni, ellu jäi ainult keskmine. Batja pidas sõja ajal napisõnalist lahingupäevikut, mis saigi aluseks tema raamatule. 

Mõlemaid raamatuid soovitati nende ilmumisaegse määratluse järgi lugemiseks keskmisele koolieale. Tegelikkuses oli „Kullilaane saladus“ seiklusjutt poistele, „Partisani märkmed“ aga sobis rohkem lugemiseks täiskasvanutele. Kumbagi neist jutustustest pole mul enam alles, aga seda mäletan hästi, et lugesin neid üsna varakult, umbes 8-12aastasena, ja mul oli põnev. Kaanepildid leidsin internetist.

Юрій Збанацький „Таємниця Соколиного бору“ (1949).
Петр Игнатов „Записки партизана“ (1944).

„Pantrikuru vangid“

Vahtang Ananjan
„Pantrikuru vangid“
Sarjast „Seiklusjutte maalt ja merelt“.
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1957.
Vene keelest tõlkinud Aino Gross ja Hilda Dresen.
Illustreerinud Richard Kaljo.

Paljude laste lemmikraamatu tegevus algab novembris 1953, kui Aigedzori küla koolilapsed lähevad mägedesse, et minna kolhoosi karjafarmi vaatama šeflusaluseid vasikaid. Tagasiteel eksivad nad  Pantrikurusse ja jäävad sinna poolteiseks kuuks vangi. „Pantrikuru vange“ võib pidada ka siin blogis juba kirjeldatud noorsoojutustuse „Sevani kaldal“ järjeks.

Peategelasteks on geograafia- ja loodusteaduste hea tundja Ašot, kes tahab olla „Sevani kaldal“ peategelase Kamo sarnane; Sarkiss, kes Ašotile alati vastu vaielda tahab; Šušik – ainuke tüdruk „vasikašeffide“ hulgas, Gagik, kes kirjutab vanaisale kirja, et sõidab koos sõpradega Kaug-Itta, ja karjuse poeg kurd Hasso koos oma lahutamatu koera Boinahhiga, kes Pantrikurus laste kaitseks oma elu ohverdab.

Lapsed lähevad mägedesse, aga loodus ei võta arvesse seda, et nad peavad õigel ajal koju jõudma. Segadust suurendab ka Gagiku kiri vanaisale, sest keegi ei tea, kust lapsi otsida. Nemad aga seiklevad omasoodu Saatana rajal ja Pantrikuru koopas. Hakkab sadama lund ja Hasso tunneb nii palju ilmatujusid, et saab aru, et sadu kestab kaua. Tee Pantrikurust välja muutub läbipääsmatuks. Peagi kohtuvad lapsed ka kurru kinni jäänud metsloomadega, koguni omavahel pahuksis oleva karu ja pantriga. Nad leiavad eraku koopa ja vana viinapuuaia...

„Meie noortel oli õnne sel päeval, suuri kordaminekuid! Kuid kas nende eluaseme lähedal ei hulkunud ringi panter?
Nagu praegugi: äkki tuleb, märkab, et tema saak on kadunud, satub raevu ja hakkab mõnele nende hulgast jahti pidama...
Kus ta seni oli olnud? Kust ta ilmus? Aga karu? Tähendab, et nad olid eksinud, arvates, et ta on kurust lahkunud? Võib-olla käis ta endale talveks varjupaika otsimas, ja kuna ta sobivat ei leidnud, tuli tagasi?
Poisid olid kuulnud, et karu ei tungi inimestele kallale, ent siiski, kes nõustub minema vett tooma allikast, mille ümbruses hulgub karu? Võib-olla kaob sul joogijanugi ära! Ja kui end kaljude vahel varjab panter, mis südamega sa lähed sinna, et teha lambad taltsaks?...“

See on armeenia kirjaniku hästi lastepärane ja põnev jutustus ekstreemses olukorras ellujäämisest ja sõpruse jõust. Sellest, et  üksmeelselt saab jagu ka ähvardavatest katsumustest, näljastest kiskjatest, haigusest ja külmast, kurbusest ja muremõtetest. Neil, kes seda lapsena lugesid, on raamat tänini meeles nii oma tegevuse seikluslikkuse kui ka vahvate peategelaste tõttu. Pildid oli ka toredad ja talletusid mällu.

Вахтанг Ананян „Пленники Барсова ущелья“ (1956).

Vaata ka: „Sevani kaldal“.

"Vihaleek"

 
Emma Võgodskaja
"Vihaleek"
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1951.
Vene keelest tõlkinud Hilda Dresen.
Illustreerinud Nikolai Kotšergin.
Kaane kujundanud Evald Okas.

Emma Võgodskaja India-teemalisest jutustusest "Ohtlik põgenik", mis noorele lugejale väga põnev oli, olen kirjutanud siin. Samas on ka tema ning raamatut illustreerinud kunstniku Nikolai Kotšergini lühiandmed. 1936. a kirjutatud "Vihaleek" sarnaneb mõnevõrra "Ohtliku põgenikuga", aga tegevus areneb Indoneesias.

Venekeelne originaal kandis pealkirja "Eduard Dekkeri lugu. Vihaleek". Selle jutustuse peategelane on tuntud Hollandi kirjandusest. Nimelt oli Eduard Douwes Dekker ehk Multatuli (2. märts 1820 - 19. veebr 1887) hollandi kirjanik, kelle kuulsaim romaan oli "Max Havelaar või Madalmaade Kaubandusühistu kohvioksjonid" (1860) - Indoneesia põliselanike kohtlemisest hollandlaste poolt. Max Havelaar on teisisõnu Max Puruvaene.

Aastatel 1838-1857 töötas Multatuli ametnikuna Indoneesias, tundis kaasa sealsete põliselanike vabadusvõitlusele, sattus konflikti Hollandi võimudega ja siirdus 1866. a elama Saksamaale. Tema "Max Havelaar" on 1973. a Rein Sepa tõlkes ilmunud ka eesti keeles, aga ma ei ole seda lugenud.

Multatuli tähendab ladina keeles "too, kes on palju läbi elanud". Hollandlased peavad Multatuli't oma kõigi aegade kõige olulisemaks kirjanikuks. Seetõttu võiks soovitada ka praeguslugejatele silmaringi avardamiseks "Vihaleegi" lugemist.

/Siinne Multatuli fotoportree on pärit veebilehelt gutenberg.org. Foto on tehtud u 1865. a ja seda säilitatakse Amsterdamis Multatuli-muuseumis./

Niisiis köitis Multatuli ehk Eduard Dekker Võgodskajat sedavõrd, et 1934. a hakkas venelanna temast kirjutama. Ja tulemus oli põnev. Lapsena ei saanudki ma selle põnevuse taustal aru, kui suurest kirjanikust see jutustus tegelikult on, sest peategelase kõrval võttis mu tähelepanust suure osa indoneeslaste raske elu ja eriti naistegelased, olgu siis tegemist Dekkeri lausa kangelaslikult kannatliku naise Everdinega või teenijatüdrukutega põlisrahva hulgast.

Tekstinäiteid:
"Öösel kuulis Eduard tõesti tiigri möirgamist. Kõik hääbus pimeduses, - maja õhukesed seinad oleksid nagu valvsaks muutudes tardunud. Eduard võttis välja püstolid, mis ta Padangist oli kaasa võtnud. Möirgamine  ja raevune kähin kuuldusid üsna lähedalt, just nagu maja juures oleva tara tagant, siis eemaldusid nad jälle... Miski meelitas looma - mingi lähedane saak.
Eduard kuulis kaks korda kellegi kiljatust, ehmunud inimhääli, siis kukkus pimeduses miski prantsatades, ning tiiger turtsus raevunult nagu vihane kass."

Эмма Выгодская "История Эдварда Деккера (Пламя гнева)" (1936)

"Džuraa"

Georgi Tuškan
"Džuraa"
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1952.
Tõlkinud Hilda Dresen.
Illustreerinud Oskar Raunam.

Ärge laske end häirida kaanel lehvivast punalipust. See oli ajastu(te) märk. Raamatu tegevus toimub Pamiiris (Nõukogude Turkestani alal) 1928. a. Kirjutatud on see aga 1940. a, mil samuti punalipuline surve tugev oli. Eesti keelde tõlgitud ja illustreeritud Stalini ajal.

Aga "Džuraa" on põnev tempokas noorsooraamat, milles on kõik hea ja köitva seikluskirjanduse komponendid: mäed ja orud, püssid ja noad, vaprad ratsanikud ja silmipimestavalt kaunid neiud, piirivalvurid ja piiririkkujad, traditsiooniliselt elada tahtvad mägilased ning rubiinide- ja kullahimust pimestunud silmadega uustulnukad, baid ja basmatšid, vaimud ja vägilaslegendid, sõprus ja vihkamine, armastus ja reetmine, truud koerad, eriti Džuraa ustav jahikoer Tekee,  ja salakavalad vaenlased...

Ega siis asjatult ei tehtud selle seiklusromaani põhjal koguni kolm korda samanimelisi filme: 1940. ja 1964. a ning kuueosaline telefilm 1985. a.

Džuraa on noor kirgiis, võitlejahingega jahimees piirilähedasest Min-Arhaari kišlakist, kuhu 1918. a, mil Turkestanis kehtestati nõukogude võim, teated sellest ei jõudnud. Teed kišlakki tundsid vaid vähesed inimesed ja vana aksakall polnudki huvitatud, et neid rohkem oleks. Aga möödus aastakümme, inimesed hakkasid tulema üle mägede ja koos nendega ka kõiksugused sekeldused ja seiklused.

On ka kaunis armastuslugu: Džuraa ja Zeineb, kes ei nõustu olema rikka rajajuhi Tagai orjatar.

"Tagai ulatas parandžaa Zeinebile.
"Pane see ümber. Muhameedlannal ei sobi näidata meestele oma nägu. Me oleme juba Sarõkolis, kus austatakse koraani."
"Ei pane," vastas Zeineb ja viskas parandžaa tolmusele maanteele.
"Paned!" karjus Tagai.
"Ei pane! Olen kirgiisitar. Mu ema pole seda kandnud, ega vanaema, ega vana-vanaema. Ma ei pane seda ümber!"
/- - -/
Tagai polnud rahul. Ta oli harjunud naiste alistuvusega. Talle meeldis Zeineb ning ühtlasi teda ärritas see julge ja uhke tüdruk, kes söandas temale vastu rääkida."

"Pillikeelte helin täitis Džuraa kõrvad mägituule vingumisega, übajõgede kohinaga ja võitluse mürinaga. Tahtmatult pääses ta suust oie. Noort kütti polnud lasknud nõrkeda lootuseks muutunud unistused vabast, õnnelikust sõjameheelust ja kättemaksust, ning need unistused olid tal aidanud vangipõlve taluda.

Armastus kodumägede, kodukišlaki ja oma rahva vastu, tunne, mis varem oli olnud ebateadlik, lõi nüüd iga vangisolekupäevaga üha enam lõkkele. See pani ta silmad heledalt särama ja tõi puna palgesse. See puna oli vastuhelgiks sellele sisemisele tulekahjule, mille lõõmas ta poisikese- ja noorukieksimused ära põlesid."

* Georgi Tuškan (19. veebr 1905 - 11. märts 1965) oli nõukogude kirjanik, seiklus- ja ulmeteoste autor.
Huvitav on see, et tema Poltaavast pärit isa oli poseerinud kunstnik Ilja Repinile kuulsa maali "Zaporoožlased kirjutavad kirja Türgi sultanile" jaoks ja on sellel talletatud kirja kirjutajana. Emaliini pidi oli Georgi Tuškan aga kirjanik Nikolai Gogoli kauge sugulane.

Pärast Harkovi teraviljakasvatusinstituudi lõpetamist töötas Tuškan kõrgmäestikualadel. Reisis palju Kesk-Aasias. Ka "Džuraa" sündis tänu neile reisidele: "Pamiiris viibimisel kohtasin ma kaht mägilast - Džuraad ja Kutšakki. Nendest jutustab see raamat."

* Oskar Raunam (aastani 1936 Zahn, 24. mai 1914 Paide - 24. jaanuar 1992 Tallinn) oli Eesti maalikunstnik. Oskar Raunam kujundas 1937. aasta Pariisi maailmanäitusel Balti paviljoni, mida auhinnati grand prix'ga. Sõjajärgsetel aastatel nihkus vabalooming tahaplaanile ning Raunam teostas end kunstipedagoogina ERKI-s ja TPedI-s.

Георгий Тушкан "Джура" (1940).

"Vana kindlus"

Vladimir Beljajev
"Vana kindlus"
Triloogia
Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn 1955.
Vene keelest tõlkinud Hilda Dresen.
Illustreerinud Henn Rooneem.

Vanas kindluses olen ma käinud. Kui ühel reisil Kamenets-Podolskisse sattusin (kasutan siinses meenutuses raamatus olevat nimekuju; praegu kirjutatakse selle Ukraina linna nime palju keerulisemalt Kamianets-Podilskyi), siis ei saanud ju kuidagi jätta käimata selles lapsepõlves nii põnevana tundunud raamatu põhilises sündmuskohas. Panen siia ka mõned sellelt reisilt kaasa toodud postkaardid kindluse vaadetega (1984).

Esimene tutvus Vana kindlusega ei alanud mul siiski mitte 1955. a paksu triloogiaraamatuga, millest on siinsed illustratsioonid ja mis mul alles on, vaid kirjastuses Ilukirjandus ja Kunst 1949. aastal ilmunud "Vana kindlusega", mille oli vene keelest tõlkinud M. Gutmann ja mis sisaldas üksnes triloogia esimest osa. Seda väljaannet mul enam pole ja internetist leidsin ka üsna viletsa kvaliteediga pisikese kaanepildi, mille autor oli vist Heino Kersna.

Kogu triloogiast ma siin ei kirjuta - võib-olla kunagi hiljem teen juttu järgmistest osadest, aga siin piirdun üksnes esimesega, peategelaste gümnasistipõlvega. Jutustuse "Vana kindlus" tegevus toimub niisiis Kodusõja ajal ning kirjeldab tolleaegsete ukraina koolipoiste igapäevaelu poliitiliselt rahutul ajal, mil võideldi petljuuralastega.

Peategelased on kolm sõpra: kingsepa poeg Petka Maremuhha, koerapüüdja poeg Józik Starodomski ehk Nugis ja minategelane Vassili Mandžura, trükitöölise poeg. Kohe alguses saab lugeja tuttavaks ka nende lemmikõpetajaga, kelleks on ajalooõpetaja Lazarev, kes oma õpilastega sageli linnas ringi jalutas ja neile ka Vanast kindlusest põnevaid lugusid pajatas. Kindluse kirjeldust ma siin siiski edasi andma ei hakka, panen siia näitlikkuse huvides hoopiski Vana kindluse internetist leitud plaani.


Kõige tuntum torn oli Paavsti torn (postkaardil kõrval), kus tsaar Nikolai Esimese ajal oli vaevelnud tuntud ukraina vabadusvõitleja Ustim Karmaljuk. Poisid kavandasid koos õpetajaga retke maa-alustesse käikudesse, kuid punased taganesid linnast ja Petljura koos pilsudskilastega oli linnale lähenemas. Kõik edasine ongi sellest keerulisest Kodusõja ajast, põnevatest poistemängudest ja seiklustest, punaväelase mahalaskmise nägemisest ja mõjust, mida see sündmus poiste elule avaldas.

"Vana kindlus" oli praeguste hinnangukriteeriumide järgi mõõtes väga punane raamat bolševike ja petljuuralaste vastasseisudest. Tekstinäiteid ma "Vanast kindlusest" siia ei pane, sest kirjanduslikkusest enam on selle raamatu väärtuseks sisu põnevus ja hoogsus, mida oleks raske juhusliku tsitaadiga edasi anda. Poiste seiklusi oli kirjanik osanud väga huvitavalt kirja panna. Oli ju tegemist tema enda poisipõlve kirjeldusega - triloogia kujutab endast Vladimir Beljajevi autobiograafiat.

* Vladimir Beljajev (3. apr /vkj 21. märts/ 1909 - 11. veebr 1990) sündis Kamenets-Podolskis ja Vana kindlus Dnestri jõe ääres oli tema igapäevane mängu- ja seiklusmaa. Triloogia "Vana kindlus" koosnes kolmest raamatust: esimene osa oligi "Vana kindlus", teine "Dnestri kallastel" ja kolmas "Linn mere ääres". Kõik kolm raamatut kokku andsid pildi ühe nõukogude töölisnoore kujunemisest.

Usun, et praegusaja noorele lugejale jääks see raamat paljuski arusaamatuks ja kaugeks, sest tal oleks ilma põhjalike pikemate selgitusteta raske mõista sündmustiku ajaloolist tausta, seda, kuidas Ukrainast omal ajal kujunes nõukogude vabariik ja missugune oli tolle aja elu.

Vaade vanale kindlusele idast. - Vana kindluse müürid.

Владимир Беляев "Старая крепость". Трилогия. - "Молодая гвардия" 1953.

"Lõbusad muinasjutud"

Irina Karnauhhova
"Lõbusad muinasjutud"
Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn, 1951.
Tõlkinud Hilda Dresen.
Illustratsioonid Richard Kaljo.

Kas teate, kes on Aldar-Kosse ja Šigai-bai? Millegipärast jäid need muinasjututegelaste nimed lastele väga hästi meelde - võib-olla oma kõla pärast, aga võib-olla selle tõttu, et nende nimedega tegelased, maailma kavalaim inimene ja Kasahhi steppide kõige ihnsam inimene omavahel usinasti kemplesid. Kaval muidugi võitis.

Kõige rohkem meeldis mulle sellest raamatust vene muinasjutt "Kapsasupp kirvest". Petulugu seegi, möödaminevast sõdurist ja ahnest vanaeidest. Sõdur sai kapsasuppi süüa ja viis ka kirve ära.

Teine sõdurilugu oli ka tore:

SÕDURI MÕISTATUS
(Vene muinasjutt)

Läksid mööda sõdurid, jäid eide juurde puhkama. Eit aga oli ahne ja ihnus. Lundki ei raatsi ta sulle talvel anda. Sõdurid hakkasid paluma talt süüa ja juua, kuid vanaeit keeldus:
"Lapsukesed, millega ma teid siis kostitan? Mul ei ole midagi."
Ahjus, panniga kaetud potis, oli tal aga praetud kukk. Terve maja lõhnab prae järele. Sõdurid said sest asjast kohe aru. Üks neist oli niisugune kaval, väljus õue, kiskus koormal viljavihud laiali, tuli tagasi majja ning ütles:
"Memmeke, ae, memmeke, tule välja ja vaata - loomad söövad sul koormast vilja."
Eit läks õue, aga sõdurid ahju juurde. Võtsid potist kuke, selle asemele aga panid vana viisu.
vanaeit tuli tagasi.
Sõdurid jälle nuruma:
"Anna meile, memmeke, süüa."
"Võtke, lapsukesed, leiba ja kalja, sellest teile piisab."

Ning vanaeidel tuli tahtmine sõdurite, kogemustega inimeste, üle nalja heita. Ta esitas mõistatuse:
"Vaat, lapsukesed, teie olete kogemustega inimesed, olete kõike näinud. Öelge mulle, kas Ahju linnas, Panni agulis, Poti külas elab Kireja Kireja poeg?"
"Ei, memmeke."
"Aga kus ta siis on, lapsukesed?"
"Ta viidi üle Pauna linna."
"Aga kes tema asemel nüüd ülemaks on?"
"Niin Pärna poeg, muidugi."
Naeris vanaeit sõdurite üle, sõdurid aga tema üle, ning nad lahkusid üksteisest.
Vanaeit rõõmustas: "Ennäe, lolle, ei nad tea, et mul on potis praetud kukk." Vaatas ahju - ent kukk oli ära lennanud, tema asemel aga vahib potis vastu viisk.
"Näe, petsid mind, sihukesed kavalpead!"
Seep see on, memmeke, sõdurit sa ninapidi ei vea - ta on kogemustega inimene...

Enamik lõbusate muinasjuttude tegelastest ongi kavalpead ja vembumehed. Eranditult kõik vanaeided on raamatus lobisejad ja ihnutsejad - stereotüüp milline! Aga kogumik tutvustas vene, valgevene, ukraina, läti, kasahhi, kalmõki, gruusia, armeenia, osseedi, aserbaidžaani ja tatari muinasjutte, mida oli kirjanduslikult töödelnud vene kirjanik Irina Karnauhhova.

Illustratsioon ukraina muinasjutule "Pullike".

Illustratsioon ukraina muinasjutule "Grits ja pan".

* Richard Kaljo (15. juuli 1914 – 5. juuli 1978) oli eesti graafik. 1964. aastast Eesti NSV teeneline kunstnik. 1950ndate aastate alguses pühendus ta raamatugraafikale. Kõige laialdasemalt on tema loomingust tuntud illustratsioonid musketäride lugudele: Alexandre Dumas' romaanidele "Kolm musketäri", "Kakskümmend aastat hiljem" ja "Kümme aastat hiljem" (1957–1960).

* Irina Karnauhhova (7. november 1901 - 13. juuni 1959) oli kirjanik, folklorist ja muinasjutuvestja. Pärit oli ta Kiievist. Aastatel 1926-1932 osales rahvaluule kogumisretkedel Põhja-Venemaal, sellest ajast sai alguse ka tema kirjanikutegevus. Laste jaoks pani ta kirja palju muinasjutte, aga ka näidendeid. 1950ndatel aastatel ilmusid talt lisaks "Lõbusatele munasjuttudele" eesti keelde tõlgituna veel raamatud "Vene vägilased" bõliinade ümberjutustustega ning "Jutustus üksmeelsetest" - lugu sõjaaja lastest. Kõik hästi loetavad ja meeldejäävad.

"Забавные сказки": составила и обработала И. Карнаухова (1947)