„Jäine raamat“

Juhan Smuul
„Jäine raamat“
Antarktise-reisi päevik
Sarjast „Maailm ja mõnda“
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1959.
Kujundanud Vive Tolli.

Valetaksin, kui ütleksin, et „Jäine raamat“ mulle kohe ilmudes meeldis. Olin selle mõistmiseks veel liiga noor. Aga see on üks neid teoseid, millega mul on tulnud elus palju kokku puutuda ja mis on andnud ainestikku mulle oluliste kohtumiste ja vestluste jaoks.

Juhan Smuulil oli meremehe ja seikleja hing, millesse ometi mahtus palju nukrust. Lapseeast mäletan, et pärast „Jäise raamatu“ ilmumist tuli paljude inimeste kõnepruuki sõnapaar „Suur Hall“. Aga tulid ka uued teadmised Antarktikast ja polaaruurijate argielust, samuti Austraaliast, mida Smuul tagasisõidul külastas.

Ligi kakskümmend aastat pärast „Jäise raamatu“ ilmumist leppisin noore ajakirjanikuna kokku kohtumise NSV Liidu Arktika ja Antarktika Instituudi direktori, teeneka polaaruurija Aleksei Trjošnikoviga. Tema oli olnud Nõukogude teise Antarktise-ekspeditsiooni ülem, üks Smuuli „Jäise raamatu“ tegelastest. Muu hulgas rääkisime ka „Jäisest raamatust“ ja Juhan Smuulist. Panin selle loo – „Vastamisi jääga“ (1978) – nüüd ka oma teise blogisse.

Läks veel aastaid ja mul õnnestus käia Austraalias, kus kohatud eestlaste hulgas oli veel neid, kes mäletasid, kui „Kooperatsija“ ja Juhan Smuul seal külas käisid.

„Kooperatsija“ (raamatus „Kooperaatsia“) Mirnõi reidil. See visa laev on „Jäise raamatu“ olulisemaid peategelasi, Smuuli sõnul: „sõber, kelle nõrkusi teatakse, aga keda armastatakse“.

„Jäisest raamatust“ on olnud juttu ka siis, kui olen vestelnud mõnega neist eestlastest, kes Antarktise uurimisjaamades töötanud on.

See iselaadne reisikiri on lugejatele meeldinud (ja sugugi mitte sellepärast, et seda auhinnati 1961. a Lenini preemiaga, mis tõi kaasa mitu taasilmumist eesti keeles ja tõlkeid paljude rahvaste keeltesse).

„Jäist raamatut“ on ajakirjas Keel ja Kirjandus (nr 3/2010) tänapäevasest vaatenurgast analüüsinud ja tutvustanud Kadri Tüür: „“Jäine raamat“: 50 aastat hiljem“

„Kohtumine Marianne'iga“

Lilli Promet, Ralf Parve
„Kohtumine Marianne'iga. Reisirevüü“
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1963.
Illustreerinud Evald Okas.

See on päris kindlasti niisugune raamat, mille kirjanduslik sisu on hoolimata autorite sõnameisterlikkusest aastate jooksul mõneti väsinud, aga mis kunstiraamatuna muutub järjest väärtuslikumaks ja huvitavamaks.

Evald Okka illustratsioonid, vähemasti enamik nendest, on selles täiesti iseseisvad kunstiteosed, andes edasi nii ajastu omapära Prantsusmaal, kui ka kunstniku jaoks huvitavamat ja meeliköitvamat, kelleks on lisaks vaatamisväärsustele kaunid prantslannad.

Raamatut kutsusid autorid ise „reisirevüüks“ ja revüülikult kirju selle ümbrispaber ongi. 1963. aastal olid sellise formaadi ja kireva väljanägemisega raamatud enamasti lastele mõeldud. Seetõttu läksid paljud raamatuostjad õnge, arvates, et „Kohtumine Marianne'iga“ on lasteraamat. Kui raamatupublik aga omapärase kunstiraamatu avastas, tekkis kohe ka kihin-kahin, et oi, mida kõike Okas on sellesse joonistanud.

„Reisirevüü“ alapealkirjana andis ka kirjanikepaarile vabamad käed. Ehkki reisikirjas on suur osa nö kohustuslikke nõukogude turistide kriitilisi tähelepanekuid Prantsusmaa elust-olust, on selles ka vallatust, rõõmu, sõnamaalinguid ja sõnastamislusti.

„Me seisame sillal, mis ei ole mitte Waterloo sild, sest proosaline Waterloo sild ei tee kedagi arust lagedaks, vaid paneb igale armastajale kaine mõistuse pähe. Kui juba suudelda, siis siin, Seine'i ääres. Me ei pidanud vastu ja proovisime, kuidas on... Tagantjärele, alles järgmisel päeval selgus, et olime selle tükiga toime tulnud oma kuueteistkümnendal pulmapäeval...

Muidugi, me saame aru ja kahetseme, et oleme oma kergemeelsusega kurvastanud kõiki kõrgelt moraalseid sõpru, kes meist seni heal arvamusel olid.“

Ja veel:

„Sokratest näidates seletavad giidid: „Nina on tal nagu kartul, kuid mis loeb see igaviku ees!“ ning teda tutvustatakse järgmiselt: „See on see mees, kes surres oma õpilastele, kes palusid: „Oo, ütle midagi!“ ütles: „Ma tean, et ma midagi ei tea!““

Me täname südamest ka oma giidi seletuste eest Louvre'is, millele ta armsalt vastab:
„Naisele ei valmista miski suuremat naudingut kui see, et teda kuulatakse.““

Raamatu rohked põnevad illustratsioonid tekitavad suure tahtmise neid ka blogisse rohkem panna, kuid seekord lausa sundisin end vaid mõnega piirduma.

Muide, vanaraamatupoodides on „Kohtumine Marianne'iga“ täitsa saadaval kõigest 1-3 euro eest ja minu meelest on see kunstisõpradele hea ost.

„Muld ja marmor“

Ellen Niit, Jaan Kross
„Muld ja marmor.
Möödasõitnu meenutusi“
Eesti Raamat. Tallinn 1968.

Selle reisikirja sissejuhatuseks ütlesid autorid, et kuna see sai valmis kolm aastat pärast reisi, „sisaldavad meie märkmed praegu juba mõningaid anakronisme nii riivamistes kui ka riivamata jätmistes. /- - -/ Mõnel puhul on sellistele asjadele joone all tähelepanu juhitud. Teisal jäävad nad lugeja nentida. Tema aga peaks neis anakronismides nägema Aja kõige kiuste toimuva edasiliikumise tõendeid. Ning kui ta Aega usub, siis – kõige kiuste – ka Aja edasiliikumise suunda.“

Kirjanikest abielupaaridelt ilmus toona mitmeid reisikirjeldusi nii kahasse kui ka eraldi kirjutatuna (näiteks Lilli Prometilt ja Ralf Parvelt, Aimée ja Vladimir Beekmanilt) ja need kõik olid väga loetavad. Nii võtsid lugejad ka Ellen Niidu ja Jaan Krossi ühiste kaante vahel huviga ja hästi vastu. seda enam, et valdav osa Eesti inimestest tollal välismaale ei pääsenud ja kirjanikud avardasid oma reisimuljetega nende maailma.

„Muld ja marmor“ meeldis mulle toona väga. Reisikiri koosneb kolmest osast: „Türgimaad riivates“, „Aleksandriast Luksorini“ ja „Kreeklaste merest ja maast“. Türgis ja Egiptuses on nüüd suurem osa eestlastest käinud, mina mitte. Aga Kreekasse sõites lugesin „Mullast ja marmorist“ Kreeka-muljed uuesti läbi ja seal nähtu lisandus niisiis juba kandvale pinnale. Pean tunnistama, et üht-teist olid kirjanikud ülihästi tähele pannud, sest näiteks Akropolisel tuli mulle üks koht nende reisikirjast küll täitsa elavalt silme ette:

„...ning õhutab meid takka:
„Võtke aga, võtke aga mälestuseks... Väga võimalik, et just teie kivikestele on astunud, ütleme, Sokratese jalg...“
Hiljem kuuleme, et giidide õhutusel ning ka ilma viivad turistid siit nii palju Sokratese jalajälgi minema, et neid iga nädal öösiti isekallutajatega marmorimurdudest juurde tuuakse.“

Reisikirja iseloomustas faktirohkus, aga need faktid olid rüütatud kohati poeetilisse, kohati romantilistesse või/ja ajaloolistesse mõttekäikudesse, võimaluse korral vägagi piltlikult võrreldud Eesti oludega ning pakkusid nauditavat lugemist. Olen üsna kindel, et kui kunagi peaksin ka Türki või Egiptusesse minema, lappan „Mulla ja marmori“ enne reisi läbi ja see pakub mu muljetele taas tublit täiendust.

Fotosid oli raamatus ka palju. Praeguse pilguga vaadates on need liiga tumedad ja fototehniliselt mitte kõige paremad, aga toona avardasid need meie maailma väga tuntaval määral.

* Täna on Jaan Krossi 100. sünniaastapäev.

„Suured vene maadeuurijad“

Lev Berg
„Suured vene maadeuurijad“
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1952.
Vene keelest tõlkinud Vello Tarmisto.
Kujundanud J. Kisseljov.
Kaanejoonise valmistanud Märt Laarman.

Sellest raamatust olen lubanud siin blogis juba mitu korda kirjutada ning nüüd saab lubadus täidetud, sest sellest teosest sai alguse minu suur nooruskiindumus mereraamatutesse. Teised, millest olen juba kirjutanud – Mikluhho-Maklai reisiraamat ja Nevski maadeuurijate, põhiliselt Krusensterni tutvustus, järgnesid sellele. Nii kujunes „Suured vene maadeuurijad“ nagu omamoodi nurgakiviks minu maailmanägemisele. Ja kõigist neist raamatutest, ka hiljem loetutest, oli palju kasu kooli geograafiatundides.

Nende maadeuurijate loetelu, kellest selles aimeraamatus kirjutatakse, on aukartustäratav: Afanassi Nikitin, Semjon Dežnev, Vladimir Atlassov, Aleksei Tširikov, Vassili Golovnin, Mihhail Lazarev ja Faddei Bellingshausen, Pjotr Semjonov-Tjan-Šanski, Nikolai Mikluhho-Maklai ning Nikolai Prževalski. Kõigi kohta sain teada elulooandmed, olulisema uurimis- ja avastustegevuse, veidi ka nende iseloomust ja seiklustest, suhetest uuritud maade elanikega ja mõjust edasistele maadeuurijate põlvkondadele.

See Moskvas 1950. a ilmunud raamat oligi lastele mõeldud populaarteaduslik väljaanne. Pildid ja kaardid andsid sellele meeldejääva täienduse. Ja ehk küll raamatu eessõna Stalini ajale omaselt pateetilis-patriootlikult mõjub, on raamatu sisu praegugi lugemisväärne.

Paar tekstinäidet:
„Bidaris sõlmis Nikitin tutvusi paljude hindude-brahmiinidega ja avaldas neile, et ta pole muhameedlane ega ka horassanlane Jussuf, kellena ta ennast esitles, vaid venelane, nimega Afanassi. Pärast seda avaldust hakkasid hindud suhtuma Nikitinisse  usaldusega, „ei varjanud midagi ei söömise, kauplemise, palvetamise ega teiste asjade suhtes; ei peitnud ka oma naisi“.
Sellest võime järeldada, et Nikitin oli haruldaselt andekas uurimisreisija: oskas võita kohalike elanike usaldust, kõneles vabalt türgi, pärsia ja hindustani keeli, oli salliv usu suhtes, tarviduse korral võis esineda ka muhameedlasena.“

„Esimese tähelepanuväärse avastuse tegi Prževalski Džungaaria kõrbes. See maa-ala asetseb Lääne-Hiinas, Mongoolia Altai ja Ida-Tjan-Šani vahel. Džungaarias avastati väga haruldane, senitundmatu metshobuseliik. See nimetati Prževalski hobuseks. /- - -/ Algul arvati, et see hobune on sugulane koduhobusega ja võib-olla isegi pärineb temast. Nüüd on aga tõestatud, et see on täiesti omaette liik. Prževalski hobune elutseb väikeste, 5-15-pealiste karjadena Džungaaria kõrbe kõige metsikumates osades. Jaht neile loomadele on erakordselt raske: nad on väga ettevaatlikud ja lisaks ülihea haistmise, kuulmise ja nägemisega. Hiljem on ainult vähestel maadeuurijatel õnnestunud Prževalski hobust hankida.“

(Prževalski hobune on praeguseks looduses välja surnud – viimast isendit olevat nähtud Mongoolias Gobi kiltmaal 1968. aastal. Liigi säilimise jaoks teevad tublit tööd loomaaiad, ka Tallinna Loomaaed nende hulgas.)

* Lev Berg (2. /15./ märts 1876 – 24. dets 1950) oli vene ja nõukogude zooloog ja geograaf, Teaduste Akadeemia akadeemik, kauaaegne Vene Geograafia Seltsi president. Tema teadustööd hõlmasid ihtüoloogiat, geograafiat, evolutsiooniteooriat jms, lisaks kirjutas ta aimekirjandust nii lastele kui ka täiskasvanutele.

* Vello Tarmisto (7. jaan 1918 – 6. nov 1991) oli majandusdoktor, professor, Eesti Teaduste Akadeemia liige (1977). Algatas 1955. a Eesti Geograafia Seltsi rajamise, oli selle esimees 1956–1985. Osales agaralt ka teaduste akadeemia kodu-uurimise komisjoni töös, olles pikalt nii selle aseesimees kui ka esimees). Tõlkis eesti keelde palju geograafiateemalist kirjandust, näiteks mitu sarja „Maailm ja mõnda“ raamatut.

Лев Берг „Великие русские путешественники“ (Москва: Детгиз. 1950).

„Vene lipu all ümber maailma“

 
Vladimir Nevski
„Vene lipu all ümber maailma“
Sarjast „Maailm ja mõnda“.
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1957.
Vene keelest tõlkinud Voldemar Pirson.
Ümbrispaberi kujundanud Udo Külv.

Tänavu märtsi alguses kirjutasin oma teises blogis Varraku väljaandena ilmunud Michael Northi laiaulatuslikust ülevaatest „Sadama ja silmapiiri vahel. Maailma merede ajalugu“.  See tõi mulle meelde ühe lapsepõlves loetud raamatu – Vladimir Nevski „Vene lipu all ümber maailma“, mis oli vist esimene või vähemasti üks esimesi raamatuid Eesti Riikliku Kirjastuse sarjast „Maailm ja mõnda“, millest hiljem paljude tohutu lemmik sai ja mida ma lugesin aastakümneid põnevusega. See oli kvaliteetsari maadest ja rahvastest, maailmast ja sellest seletamatust „mõndast“, mis maailmas peidus on ning reisimehi, seiklejaid ja lugejaid jäägitult haarab.

„Vene lipu all ümber maailma“ kandis tiitellehel pikka alapealkirja: „Venelaste esimene ümbermaailmareis laevadel „Nadežda“ ja „Neva“ kaptenleitnantide Ivan Krusensterni ja Juri Lisjanski juhtimisel aastail 1803–1806". Selle reisi lugu ei olnud kirja pandud kuigi põnevalt, aga hästi faktirohkelt. Sedagi teadsin selleks ajaks, et  baltisaksa päritolu Venemaa meresõitja ja admiral Adam Johann von Krusenstern (1770–1846) oli tihedalt Eesti ja Tallinnaga seotud ning 1846. a – 100 aastat enne minu sündimist – maetud Nikolai I eriloal Tallinna Toomkirikusse.

Mulle meeldisid reisiraamatud väga. Selles blogis olen varem kirjutanud ka Nikolai Mikluhho-Maklai „Reisidest“, mida lugesin suure õhinaga. Kirjutamisjärge on ootamas minu esimene mereraamat suurtest vene maadeuurijatest, mis palju põnevust pakkus. Kummalisel kombel meeldisid mulle just pärisreiside kirjeldused, Jules Verne andekad väljamõeldised saladuslikust saarest ja vapratest meremeestest paelusid vähem, kuigi neidki huviga lugesin. Nii olid reisikirjanduse sarja raamatud, mille hulgas rohkesti merelugusid, minu jaoks hindamatu väärtusega.

Tsitaat Krusensterni seiklustest Nukuhiva saarel:
„Kell 7 hommikul saabus uuesti kohale kuningas oma saatjatega ja tõi meremeestele kingituseks suure sea.
Krusenstern kutsus külalised oma kajutisse, kus ta kostitas neid viinaga ning tee ja peensuhkruga. Eriti meeldis saareelanikele suhkur, mille nad silmapilkselt hävitasid ja veel lisa palusid.
Kajutis leiduvatest asjadest köitis saareelanike erilist tähelepanu suur peegel. Nad vaatasid tähelepanelikult selle tagakülge, otsides sinna peitupugenud inimest. Igal järgneval külaskäigul läks kuningas kohe kajutisse ja seisis kaua peegli ees.
Järgmisel päeval läksid kuningale külla Krusenstern, Rezanov  ja kõik teenistusest vabad meremehed. Enne maalesõitu käskis Krusenstern anda ühe paugu kahurist, heisata lipu ja kuulutada tõlk Robertsi kaudu laev „tabuks“, see on puutumatuks.“

„Vene lipu all ümber maailma“ täiendasid mereasjandusterminite seletused, hästi uhke ja täpne 19. sajandi alguse purjelaeva skeem, mis võis eriline poiste lemmik olla, ning esimese vene ümbermaailmareisi kaart, lisaks veel illustratsioonid 18. ja 19. sajandi gravüüride järgi. Raamat ise oli väga loetavalt kirjutatud – alles hiljem olen tähele pannud, et tõlge oli tehtud Moskva lastekirjastuse väljaande põhjal ja ka illustratsioonid pärinesid sealt.

Владимир Невский „Вокруг света под русским флагом. Первое кругосветное путешествие русских на кораблях Надежда и Нева под начальством Флота Капитан-Лейтенантов Ивана Крузенштерна и Юрия Лисянского в 1803-1806 годах“ (Москва: Детгиз. 1953).

„Maailm arlekiini kuues“

Voldemar Panso
„Maailm arlekiini kuues“
Eesti Raamat, Tallinn 1973.
Illustreerinud Edgar Valter.

Tõeliselt nauditav ja lustiline lugemine isegi paljude aastate möödudes. Nüüd, mil sõna „legendaarne“ on muutunud laiatarbekaubaks ja ära lörtsitud, ei pruugi nooremad blogilugejad enam arugi saada, et Panso oli teatri-, rännu-, kirja- ja naljamehena tõeliselt legendaarne. Teine legendaarne mees, kunstnik Edgar Valter on teda ka selle raamatu piltidele joonistanud – täiesti äratuntava rühkijana, elus edasi tormajana, kes seejuures kunagi ei kaotanud oma sisukust.

Raamatu ümbriselakal on Panso sõnad:
„Need kirjatükid on sündinud varastatud ajast – öötundidest. Isegi mitte vabast tahtest, vaid teiste pealekäimisel edasi anda oma muljeid. Muljed - need nad ongi.
Nad on sündinud ettevalmistuseta nagu reisidki. Neil muljetel on siiski üks ühine nimetaja: need on teatrimehe muljed. Paljugi sellest, mis antud ajahetkel oli üllatuslik ning uus, on nüüd juba iganenud ja varsti lootusetult vana. Ma ei paranda neid lehti. Las nad olla nagu olid, need hetke impressioonid. Selles on nende piiratus, aga võib-olla ka võlu – neile, kes ei otsi siit tõsiandmeid kirjeldatud maade kohta, vaid keda huvitab, mida mõtles või tundis kunagi üks eesti teatrimees, kui ta viibis neil mail.“

India, Soome, Inglismaa, Austraalia, Uus-Meremaa – need on paigad, mille kohta Panso jagas vaimukaid tähelepanekuid. Ja siis on veel koju tagasi jõudmine, omaenese armas Kivimäe.

Pansol on terav silm ja imeline jutuvestmisoskus. Vaatleja parimad omadused ja tähelepanu inimeste ning olude suhtes. Piisab, kui öelda, et kuskil pole keegi eesti kirjameestest ja naistest paremini kirjeldanud kängurut. Rohkem kui kümmekond aastat pärast selle õhukesevõitu raamatu ilmumist Austraalias käies, tulid Panso värvikad muljed mulle mitut puhku meelde, ka see üsna pikk kirjeldus...

Aga lugege ise, see on aegumatu raamat hoolimata oma pisivigadest. Piiratus, mida Panso pelgas, on ajaga kadunud. Võlu on jäänud.

* Voldemar Panso (30. november 1920 – 27. detsember 1977) oli eesti lavastaja, näitleja, teatripedagoog ja teatriteadlane. 1957. aastast surmani juhatas ta Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedrit, mille ta ise rajas. (Foto internetist.)

Minu lemmikraamatuks Panso sulest on aga „Töö ja talent näitleja loomingus“ (1965), mis mind nooruses palju mõjutas ja millest kirjutan selles blogis tulevikus

""Kon-Tiki" ekspeditsioon"

Thor Heyerdahl
""Kon-Tiki" ekspeditsioon"
Sarjast "Maailm ja mõnda".
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1957.
Norra keelest tõlkinud Henrik Sepamaa.
Ümbrispaberi kujundanud Hugo Mitt.

Võib-olla ma eksin, kuid mul on meeles, nagu oleks Thor Heyerdahli (1914-2002) põnev reisikiri enne eestikeelsena raamatukaante vahele jõudmist ilmunud vähemasti osaliselt järjejutuna mingis meie ajalehes. 1957. aastal ilmunud raamatut lausa oodati, sest esiteks oli "Maailm ja mõnda" sari ülipopulaarne - minu põlvkond kasvas sellega üles - ning teiseks oli teave "Kon-Tiki" retkest jõudnud ka Eestisse.

Raamatu juhatas sisse S. Obrutševi eessõna venekeelsele väljaandele 1955. aastal.Too Obrutšev oli nõukogude teadlane, väga populaarsete raamatute "Sannikovi maa" ja "Plutoonia" autori Vladimir Obrutševi poeg ning eessõna kannatas lugemist - Thor Heyerdahli hüpotees polüneeslaste Aasia päritolu kohta oli selles lühidalt ära seletatud.

Heyerdahli ekspeditsioon (1947) balsapuust parvel on maailmas vist üks paljuräägitumaid uurimisretki üldse, raamat kaasahaarav, läbi aegade ikka ja jälle huviga loetav. Nüüd norralaste vägeva filmina kinolinalegi jõudnud. Ka Eestis.

Nii et jäägu selle teose ja retkepõnevuste avastamisrõõm kas siis raamatut lugedes või filmi vaadates igale blogilugejale endale. Siia panen kirja vaid mõned tsitaadid.

"Mõõtsin sammudega toa põrandapinna nii täpselt ära, kui säng ja kummut seda võimaldasid. Oo jah, parv tuleb palju suurem kui see tuba. küünitasin end aknast kaugele välja, et silmitseda ribakest suurlinna unustatud tähistaevast, mida võis näha ainult otse ülal majade kõrgete müüride vahelt. Kui parvel küll ruumist nappus tuleb, on seal igatahes küllaldaselt ruumi kogu tähistaevale meie peade kohal."

"Ükski neist ei olnud varem teisi näinud ja kõik nad olid täiesti erinevat tüüpi. Seega peab parvel mööduma küll mitu nädalat, enne kui üksteist oma lugudega ära tüütame. Ohtlikumaks kui ükski tormipilv ühes madalrõhkkonna ja rajuilmaga võib meile kujuneda psüühiline äike, kui kuus meest triivival parvel kuude viisi hunnikus koos peavad olema. Siis on hea nali sageli sama tähtis kui päästevöö."

"... meie edasi liikudes libises ka silmapiir nähtamatult kaasa ning meie endi ujuv maailm jäi ikka üheks ja samaks - ümmarguseks sõõriks taevavõlvi all, mille keskpunktiks oli meie parv, ning öö öö järel sirasid meie kohal ikka ühed ja samad tähed."

"Meeleheites kiskusime end habemest: istume siin öösel tühjal saarel palmide all, säravad tähed pea kohal, aga keegi ei taha meid uskuda!
Torstein ei andnud alla. Ta asus jälle võtme taha ja saatis lõpmatuseni "kõik korras, kõik korras, kõik korras,
kõik korras". Pidime ometi, pagan võtaks, ära hoidma, et kogu see päästmise masinavärk üle kogu Vaikse ookeani tööle ei hakkaks!
Siis kuulsime vastuvõtjast üsna tasast häält:
"Kui kõik on korras, mispärast sa siis säärast lärmi teed?"
Seejärel jäi eetris jälle vaikseks - see oligi kõik." 

Thor Heyerdahl "Kon-Tiki ekspedisjonen", Oslo (1951).

"Reisid"

Nikolai Mikluhho-Maklai
"Reisid"
Eesti Riiklik kirjastus, Tallinn, 1955.
Sissejuhatus, teksti valik, redaktsioon ja märkused L. Tšukovskajalt.
Illustreerinud V. Milaševski.
Tõlkinud G. Noppel.

See siin on 1955. a väljaanne, aga esimene raamat Mikluhho-Maklai reisidest ilmus eesti keeles juba 1950. a. Ma ei mäletagi, kas lugesin enne seda või L. Bergi raamatut "Suured Vene maadeuurijad" (1952, teen sellest edaspidi ka blogis juttu), kus ka Mikluhho-Maklaist kirjutatud, aga igatahes olid tema reisid mu jaoks kustumatult põnevad, reisipildid unenägudeski silme ees ja mu süda ning uudishimu juba väga varasest east alates edaspidises elus kõikidele headele reisiraamatutele avatud.

Praegu enam ei räägita kunagistest maadeuurijatest nii suure põnevusega nagu toona. Mikluhho-Maklai oli hästi huvitav isiksus. Üllatusega avastasin nüüd, et ta suri juba 42-aastasena - mulle tundus, et ta elas väga pika elu, aga nüüdseks olen ise temast palju vanemaks saanud.

Tema seiklused ja kirjeldused neist on kaasahaaravad. Sissejuhatuses on öeldud, et ta ohjeldas oma kujutlusvõimet, lubamata enesele alusetuid üldistusi ja enneaegseid järeldusi. "Just sellepärast on osutunud tema lihtsad märkmed, tehtud käigul, matkalõkke ääres või eraklikus hurtsikus kustuva lambi valgusel, teadusele nii väärtuslikuks." Väga põhjalikult mõjutas Mikluhho-Maklai kui teadlase ja uurija kujunemist akadeemik Karl Ernst von Baer, kelle teooriasse inimsoo ühtse põlvnemise kohta püüdis ka Mikluhho-Maklai oma jälje jätta.

Uus-Guinea, mille uurimisele Mikluhho-Maklai oma elu pühendas, oli selle raamatu lugejatele üks erakordselt mõjuv ja huvitav paik, pärismaalaste elu kaasakiskuv, kirjeldused nende keelest, kommetest ja tavadest meeldejäävad. Arvan küll, et neil, kelle jaoks reisikirjeldused meeldiv lugemisvara on, tasub seda raamatut taas sirvida, India ookean meeltes mühisemas...

"Täna täitus täpselt aasta, mil ma astusin Uus-Guinea rannikule. Selle ühe aasta jooksul valmistasin ma endale pinna selle huvitava saare uurimiseks paljude aastate vältel; saavutasin pärismaalaste täieliku usalduse, ja hädakorral võin nende abile kindel olla.

Ma olen meeleldi valmis mitmeks aastaks sellele rannikule jääma. Kuid kolm punkti sunnivad mind järelemõtlemisele: esiteks, mul on lõppemas hiniinivaru; teiseks, ma kannan viimast kingapaari ja kolmandaks, mul ei ole jäänud rohkem kui umbes paarsada pistongi."

* Nikolai Mikluhho-Maklai (1846–1888) oli Vene maadeuurija, etnoloog, antropoloog ja bioloog, kes veetis suurema osa oma elust, reisides Uus-Guineas, Melaneesias, Polüneesias, Lähis-Idas ja Austraalias ning uurides sealseid põlisrahvaid ja loodust.

Николай Миклухо-Маклай "Путешествия" (1923).