"Valendab üksik puri..."

Valentin Katajev
"Valendab üksik puri..."
RK "Ilukirjandus ja Kunst", Tallinn 1947.
Tõlkinud Marje Pedajas.

Odessa õpetaja Batšei koos kahe pojaga - kolme ja poolese Pavlikuga ning kaheksa ja poolese Petjaga on lahkumas suvilast. Petja vaatab veel lahkuja pilguga üle 1905. a suvepuhkuse toredate sündmustega seotud kohti ja merd, mis sädeles "nii õrnas, nii nukras augustikuu tuulevaikuse helesinas,et oli võimatu mitte meenutada" raamatule pealkirja andnud Lermontovi värsse.

Ja siis saab lugeja teada mässulise soomuslaeva "Potjomkin" saatusest. Ka suvila lähedusest otsivad ratsastražnikud põgenenud potjomkinlasi. Nad peatavad teel ka postitõllas Akkermani sadamasse aurikule sõitva Batšei perekonna. Põgenik, madrus Rodion Žukov, aga ilmub välja veidi hiljem ja peidab end postitõlla pingi alla...

Seejärel kandub tegevus aurikule "Turgenev", kus Petja taas madrusega kohtub. Kuid aurikul on ka nuhk.

"Madrus kargas ühe hüppega üle kõrge luugikaane. Ta põikas kõrvale vurrudega mehe eest, kes jooksis ümbert, loovis, hüppas üle luugi tagasi ja kargas pingile. Pingilt parda käsipuule, haaras kinni ahtri lipuvardast, virutas kogu jõust vurrudega mehele peelega vastu nägu ja hüppas merre."

Petka koos venna ja isaga jõuab õnnelikult Odessasse. Seda linna, tema omapära ja meeleolu, turu- ja elukombeid kirjeldas Valentin Katajev nii hästi ja meeldejäävalt, et kui ma palju aastaid hiljem Odessasse sõitsin, võttis see linn mind vastu just "Valendab üksik puri..." lehekülgede meeleolus, nii põnevana ja nii tuttavlikuna... Kõik Katajevi tegelased oleksid nagu ellu ärganud.

Aga teine poiss, Gavrik, isata ja emata orb, koos vanaisaga päästab madruse. Nuhiga kohtudes juhib Gavrik ta valele teele...

Niimoodi, hoogsalt arenevad sündmused. Raamatus pilte polnud, aga põnev oli lugeda nendetagi. Kõik selle jutustuse tegelased jätkavad oma käekäiku Katajevi järgmistes teostes. Nende raamatute sisuline järjekord on siin (nagu aastaarvudest nähtub, oli kirjutamise järjekord mõnevõrra teine):
"Valendab üksik puri" (1936, e. k 1947),
"Taluke stepis" (1956, e. k 1960),
"Talvine tuul" (1960—1961, e. k 1962),
"Nõukogude võimu eest" (1948, e. k 1955).

Ühtekokku moodustavad need raamatud Katajevi epopöa "Musta mere lained", kujutades aega 1905. aastast kuni Suure Isamaasõja lõpuni, mil poisikestest on saanud täismehed, kes on üle elanud kahe suure sõja aastad.

On huvitav teada, et Petja Batšei eesnime oli Katajev pannud oma isa järgi, perekonnanime aga oma ema neiupõlvenime järgi, kuid selle tegelaskuju seiklused on suuresti autobiograafilised, Valentin Katajevi enda elust. Pavlikuna kujutas aga Katajev oma nooremat venda, kellest sai tuntud kirjanik Jevgeni Petrov (1902-1942), kes kahas Ilja Ilfiga kirjutas kuulsad satiirilised romaanid "Kaksteist tooli" (1928) ja "Kuldvasikas" (1931).

Stuudios Sojuzdetfilm valmis 1937. a laste seiklusfilm "Valendab üksik puri", lavastaja Vladimir Legošin. Filmi sündmustik on veidi teistsugune, kui oli raamatus kirjas, aga poiste seiklustest annab see üsna hea ettekujutuse. Täisversioon (01:21:36) sellest on ka Youtube'is:



* Valentin Katajevist ja tema populaarsest raamatust "Polgu poeg".

Валентин Катаев "Белеет парус одинокий" (1936).

"Polgu poeg"

"Polgu poeg"
Valentin Katajev
RK "Ilukirjandus ja Kunst", Tallinn 1947.
Tõlkinud F. Kõlli.
Illustreerinud Alo Hoidre.

Kui sündisin, oli sõjast möödunud aasta. Igapäevaelus oli veel rohkesti sõja jälgi ka sel ajal, kui lugema hakkasin. Sõjateema oli end sisse söönud kirjandusse, laste- ja noorte lugemisvarassegi. Niisugused raamatud olid suurelt jaolt see, mida tänapäeval on põnevuskirjandus. Ellu sain neist kaasa sõjavastasuse, vägivalla eitamise, kahjutunde selle pärast, kui palju elusid, unistusi ja lootusi sõda hävitab.

Oh ei, Valentin Katajevi "Polgu poeg" ei olnud mu lemmikraamat ega sobinud mu plikapõlve. Aga mul oli peategelasest Vanja Solntsevist kahju, ma tundsin rõõmu, et luurajad ta omale kasulapseks võtsid, et ta leidis isaliku sümpaatse kapten Jenakijevi (kes küll kohe lahingus langes), et ta sõjast elusana välja tuli ja õppima pääses.

Raamatu stalinlikust lõpustseenist ei osanud ma tookord midagi arvata, nüüd olen üsna kindel, et selle paatosliku stseenita poleks Katajev "Polgu poja" eest 1946. a Stalini preemiat saanud, sest teos ise on sõjas toimunu kohta kriitiline. Tagasivaatena tundub, et see pole raamat nõukogude patriotismi ülistamiseks, vaid eelkõige kirjeldus sellest, kui loomuvastane nähtus on lapsed sõjas.

Mõned tsitaadid:

"Samal ajal istus Vanja Solntsev, paljad jalad enda alla tõmmatud, värsketel kuuseokstel luurajate telgis ja sõi mannergust suure puulusikaga haruldaselt tulist ja haruldaselt maitsevat toitu, mis oli valmistatud sealihakonservist, kartulitest, sibulatest, piprast, küüslaugust ja loorberilehtedest.

Ta sõi sellise kärme aplusega, et peeneks närimata lihatükid aeg-ajalt kurku kinni jäid. Ta teravad kuivad kõrvalestad ammu pügamata juuksekahlude all liikusid pingutusest.

Üles kasvanud tõsises talupojaperekonnas, teadis Vanja Solntsev väga hästi, et ta sööb äärmiselt ebaviisakalt. Viisakus nõudis, et süüa tuleb mitte rutates, pühkida aeg-ajalt lusikat leivatükikesega ja mitte liialt nohiseda ega matsutada.

Viisakus nõudis samuti, et aeg-ajalt lükataks mannerg eemale ja öeldaks: "Tänan soola-leiva eest. Olen söönud." Ja ei jätkataks enne söömist, kui on kolm korda palutud: "palume väga, sööge veel!"

Kõigest sellest sai Vanja aru, aga ta ei saanud midagi parata. Nälg oli tugevam kui kõik reeglid, kui igasugune viisakus."

"Poisikese jäljed olid kadunud. Kui sakslased ta tõesti tabasid, siis viisid nad ta juba ammugi kuhugi sõjaväekomandatuuri. Aga teiselt poolt, milleks oli tarvis sakslastel kinni pidada väikest närudes külapoisikest, kes vedas haiget hobusekronu? Kas vähe neid kerjuseid, näljaseid nõukogude lapsi hulgub nende tagalas? Võimatu on ju kõiki kinni püüda."

"Kui erinev oli see väike sihvakas soldatike, kelle õrna poisikese-kaela oli kare sinelikrae juba ära hõõrunud, tollest pikajuukselisest paljajalgsest karjapoisikesest, kellega kapten Jenakijev oli rääkinud kord polgu staabi juures. /.../

Ja Vanja tundis, et just praegu, selsamal minutil otsustatakse tegelikult ta saatus. Ta muutus äärmiselt tõsiseks. ta muutus nii tõsiseks, et isegi ta puhas, kumer, lapselik laup kattus kortsudega nagu täisealisel soldatil. /.../

Mitte kapten Jenakijevi sõnad ei teinud seda - lihtsad, tõsised ja õpetlikud sõnad elust -, ei teinud seda isegi mitte ta kuivanud kortsukestega ümbritsetud pisut väsinud silmade karm ja õrn vaade, vaid seda tegi too erk ja hoolitsev isalik armastus, mida Vanja tundis kogu oma üksildase, tegelikult tugevasti lõhutud hingega. Kuidas ta vajas sellist armastust, kuidas ta lapselik hing igatses alateadlikult seda armastust!"

"Polgu poja" järgi tehti 1953. a kuuldemäng, mis kohe väga populaarseks sai - seda kedrati raadios sageli. Vanja Solntsev rääkis selles Salme Reegi häälega - Reek oli ju väga tuntud poisteosade mängija, tema hääletämber kohe sobis selleks. Veel saab kuuldemängus kuulata selliste tolle aja tuntud näitlejate hääli, nagu Rudolf Nuude, Kaarel Karm, Eino Baskin, Franz Malmsten, Rein Aren, Aado Hõimre jt. Kuuldemängu "Polgu poeg" saab kuulata Eesti Rahvusringhäälingu arhiivist.

* Valentin Katajev (1897-1986) oli vene kirjanik. Suure Isamaasõja ajal oli ta ajalehtede "Pravda" ja "Krasnaja Zvezda" rindekorrespondent. Eks just rindel kogetu andiski ainet "Polgu poja" kirjutamiseks. Katajev hindas oma kaasaegsetest kirjanikest kõige rohkem Ivan Buninit ja pidas teda oma õpetajaks. Kaua aega (1955-1961) oli Katajev seotud NSV Liidus ülipopulaarse noortejakirjaga "Junost" kui selle asutaja ja peatoimetaja. Eesti keeles on ilmunud üle 10 tema raamatu. Siin blogis tuleb edaspidi kindlasti juttu veel vähemalt neljast raamatust, mis mulle lapsepõlves põnevust pakkusid.

Валентин Катаев "Сын полка" (1945).