Vahepala: jõuluküsimus 2017

Eelmine jõuluküsimus oli siin blogis kolm aastat tagasi. Nüüd küsin taas, kes oli see tuntud kirjanik, kes on jõuludest kirjutanud niimoodi, nagu tsitaatides kirjas? Mis maalt on ta pärit? Võib-olla teate ka teose nime ja kirjutamisaega? Või veel midagi seoses selle teosega?

Kõik pakkumised ja arvamused on kommentaarides oodatud.

„Aasta pöördub õlitatud hingedel. Uks läheb kinni ja taas lahti. Nagu kokkupandav riie, nii kukuvad päevad ööde pehmesse kirstu. Nad lähevad ühelt poolt sisse ja tulevad teiselt poolt jälle välja, pikenedes juba kirbuhüppe võrra püha Luutsia päevast saadik. Läbi pilu näen juba, kuidas särab uue aasta pilk.

Jõuluööl suure kamina simsi ette istudes näen ma nagu kaevupõhjast tähist taevast, ta pilgutavaid silmalauge, ta lõdisevaid südamekesi. Ja ma kuulen, kuidas kellad tulevad, kuidas nad siledas õhus lendavad ja lendavad, kesköisele jumalateenistusele kutsudes. Armas on mulle, et lapsuke sündis sel öisel tunnil, sel pimedaimal tunnil, mil maailm näib lõppevat. Ta hääleke laulab: „Oh päev, sa tuled tagasi! Sa tulidki juba! Seal sa oled, uus aasta!“ Ja lootus varjab jäise talveöö oma soojade tiibade alla ja leevendab seda.

Olen üsna üksinda kodus; mu lapsed on kirikus; on esimene kord, mil mina sinna ei lähe.“
- - -
„Lõpuks läheb kõik hoopis teisiti kui sa tahtsid; ja nii just peabki asi olema. Kõike kokku võttes on ju inimene siiski tubli elukas. Kõigega ta lepib. Ühteviisi hästi kohaneb ta õnne ja õnnetusega, külluse ja piskuga. Andke talle neli jalga või võtke talt need kakski; tehke ta kurdiks, pimedaks, tummaks, –  ta oskab vastavalt muganduda ja omal viisil ikkagi näha, kuulda ja rääkida. Ta on kui vaha, mida saab venitada ja kokku litsuda; hing sõtkub teda oma tulel. Ja ilus on tunda, et sul on sellist painduvust vaimus ja põlveõnnaldes, et sa võid sama hästi olla kala vees ja lind õhus kui tules salamander või maa peal inimene, kes rõõmsalt võitleb nelja loodusjõuga. Nii oled seda rikkam, mida vaesemaks sind tehakse, sest vaim loob endale ise selle, mis tal puudub: kui tihedat puud harvendada, siis kasvab ta seda kõrgemale. Mida vähem mul on, seda enam ma olen...“

Õige vastuse annan siinsamas teada pärast jõulupühi.

Auhinnaks parimad jõulusoovid! Naeratusega :)

Pildiks panin vana jõulukaardi oma kogust.

EDIT: 26. detsembri õhtul. TULEMUSTEST. Postitust vaatas pühadeajal umbes 300 inimest. Siiski pean küsitluse ebaõnnestunuks tunnistama, sest neist vaatajatest oli vastajaid ainult üks ja seegi Google'i abiga. Mis on imekspandav, sest raamat, millest tekst pärineb, oli oma eesti keeles ilmumise ajal erakordselt populaarne, sellest sai paljude lemmikraamat, seda tsiteeriti omavahelistes vestlustes veel paarkümmend aastat hiljem, sellest räägiti palju, see andis elujõudu ja uljust kehvematelgi aegadel. Seda nauditi nagu head veini – ja veinist on raamatus ka rohkesti juttu.

Jah, muidugi Romain Rollandi vana hea „Colas Breugnon. Elame veel!“, prantsuse keelest tõlkinud, ja väga hästi, Marta Sillaots, Eesti Raamat, Tallinn 1971.