„Eesti postmarkide 100 aastat“

Elmo Viigipuu
„Eesti postmarkide 100 aastat“
Post Factum 2018.
Toimetaja Mare Nurmoja.

Sellisest raamatust tundsin lapsena suurt puudust. See on ka põhjus, miks kirjutan sellest ülevaatest siinses lapsepõlve- ja noorusaastate lugemisvara blogis, kui teistest sama sarja raamatutest olen kirjutanud oma teise blogi värskemate lugemismuljete hulgas.

Kes ei oleks lapsena marke kogunud? Kuid tõenäoliselt on see harrastus nüüdseks vähemasti Eestimaal laste ja noorte seas välja suremas, sest tavakirja saatmine jääb järjest vähemaks ja minu meelest teeb Eesti Post või moodsamalt Omniva kõik selleks, et kirjasaatmine sootuks kõngeks.

Sisututvustus raamatu tagakaanelt.

Miks ma lapsena sellisest raamatust puudust tundsin? Minagi olin usin margikoguja nagu hästi paljud mu tuttavadki ja mu markide hulgas oli mitu Tsaari-Venemaa, Eesti Vabariigi ja sõjaaja marki. Kuskilt ei olnud lugeda, mis need täpselt on, mida kujutavad, kes on autorid jne. Miks mõned margid on ületrükiga? Miks mõned margid on hammasteta? Mikse oli rohkemgi.

Kui Elmo Viigipuu ülevaade Eesti postmarkidest oleks toona ilmunud või mõni taoline raamat imekombel mu kätte sattunud, siis oleksin oma paljudele küsimustele vastused saanud ja teose piltidel tuttavaid marke kohanud.

Veel tõi raamat mulle meelde Tallinnas Pärnu maanteel asunud väikese, kuid omamoodi hubase postmargipoe ühes markide kohta vist küll kõike teadva ja alati oma kundedesse sõbralikult suhtuva vanaldase lühemakasvulise müüjatädiga. Selles poekeses meeldis mulle käia ja ma olin mingil ajal isegi mõnede postmargiabonementkaartide omanik – nii ei jäänud temaatilisest kogust marke puudu. Vist korraldasid selles poekeses või kuskil lähikonnas ka tõsisemad filatelistid oma koosolekuid, igatahes oli neid seal sageli näha.

Kui suuremaks sain, rändasid mu margialbumid kapisügavustesse, mõneks ajaks said need välja tõstetud siis, kui mu pojal margikogumise lust tekkis, aga seegi möödus ja margialbumid on kapisügavustes tagasi. Need, mida siin mainisin, ja mõned Eesti-teemalised Nõukogude margid sealhulgas. Raamatus oli huvitav vanu tuttavaid kohata.

Minu meelest on „Eesti postmarkide 100 aastat“  ääretult põnev ja väärtuslikku teavet sisaldav raamat. Muidugi pole selles kõiki marke, mis Eestis ja Eesti kohta välja on antud, sest tegu pole ju margikataloogiga, kuid see teave, mille Elmo Viigipuu on süstematiseerinud ja kokku pannud, on huvitav nii filatelistlikust kui ka ajaloolisest vaatevinklist, on üldhariduslik selle sõna parimas tähenduses.

Autor kirjutab postmarkidest nii postimaksevahendina kui ka riigi visiitkaardina. Ta on alustanud posti kohaletoimetamise eest tasumisest, esimestest filatelistidest ja filatelistide organisatsioonidest ning jõudnud läbi nn esimese Eesti aja ja okupatsiooniaja uue Eesti ajani ja sedakaudu tänapäeva. Eriti huvitav on muidugi lugeda erimite ja võltsingute kohta, aga ka kõikvõimalikest mälestusmarkidest, rahvusvahelisest koostööst ja postmarkide hindamisest, samuti postmarke kujundanud kunstnikest.

Viiest raamatust, mida maikuus EV 100 raamatusarjast lugesin, oli postmarkide ajalugu esimene (kuigi sellest viimasena kirjutan) ja minu meelest kõige huvitavam.

Annaks taevas meie filatelistidele ikka ja jälle nauditavalt põnevat kogumisainest ja ka kogujate järelkasvu, et tore ja põnev harrastus välja ei sureks!

Tänan Postimehe Kirjastust (Post Factum) raamatu eest.

Vaata ka! EV 100 raamatusarja teistest raamatutest minu blogis Kruusatee:
Karin Paulus „Eesti disaini ja reklaami 100 aastat“
http://iltaka.blogspot.com/2019/05/eesti-disaini-ja-reklaami-100-aastat.html
Tiit Hennoste, Roosmarii Kurvits „Eesti ajakirjanduse 100 aastat“
http://iltaka.blogspot.com/2019/05/eesti-ajakirjanduse-100-aastat.html
Aile Möldre „Eesti raamatu 100 aastat“
http://iltaka.blogspot.com/2019/05/eesti-raamatu-100-aastat.html
Madli Pesti „Eesti teatri 100 aastat“
http://iltaka.blogspot.com/2019/05/eesti-teatri-100-aastat.html

„Kirjandusõhtu“

Mats Traat
„Kaalukoda“
Luuletusi 1960-1964.
Eesti Raamat. Tallinn 1966.
Ümbrise kujundanud Jaan Klõšeiko.

Eesti kirjanduse ühelt visamalt töömehelt leidsin kauni luuletuse, mis sobib nii sirelite puhkemist ootava maikuuga kui ka tänase emadepäevaga. Luulekogu, milles see kirjas, olen selle ilmumisest saati mitut puhku lehitsenud – need luuletused sobivad mulle seda enam, mida vanemaks ma saan.

KIRJANDUSÕHTU 
Mats Traat

Pisike tüdruk

loeb väikeses küla-algkoolis

Liivi.

Rohelistes rättides emad

kuulavad ärevalt pealt,

nuusates aeg-ajalt nina.

Ja nende karedad käed, mida lakkunud vasikad,

on ilusasti rüpes.

Nende tütred õppisid püüdlikult luuletusi,

ja lähevad ikkagi salmiga segi,

need tillukesed kohmetud lapsed

väikese koolimaja klassitoas.

„Tulin linnast. Lumesadu.

Tööd ei leidnud kusagilt...“

Palju aastaid on möödas

ja väljas, kraamitud kooliaias,

puhkevad sireleil pungad.

Kuni tüdrukupirts meenutab järge,

vajub päike lillaka metsa taha.

Kuskil kriuksub uks ja köhatab mees.

Seisan piida najal tundega,

et õuest tuleb aeglasel ja raskel kõnnakul,

nagu võib tulla vaid läbi sajandi,

Juhan Liiv ise.

Istub pingile klassitoas

pisikeses külakoolimajas,

plaksutades lapsele,

kel valge lehv juustes,

kes, leidmatagi järge,

veereb roosa suislepaõunana

üle põranda ema sülle.

* Mats Traat (sünd 23. nov 1936) on eesti kirjanik, luuletõlkija ja stsenarist. Fotol on ta aasta pärast oma kolmanda luulekogu „Kaalukoda“ ilmumist, 1967.

Luuleread  „Kaalukoja“ kaanelt:

„Jumalaema kirik Pariisis“

Victor Hugo
„Jumalaema kirik Pariisis“
Eesti Raamat. Tallinn 1971.
Tõlkinud Johannes Semper.
Kujundanud Jüri Palm.

„Niisiis pole enam jälgegi järel sellest salapärasest sõnast Jumalaema kiriku hämaras tornis ega ka tundmatust saatusest, mida see kurb sõna märkis, mitte kui midagi – ainult käesoleva raamatu autori habras mälestus. Inimene, kes selle sõna seinale kirjutas, on juba sajandite eest elavate kirjast kustutatud, ka sõna on omapuhku kiriku seinalt kadunud ja võib-olla kaob varsti maa pealt ka kirik ise.“
(Victor Hugo veebruaris 1831, „Jumalaema kirik Pariisis“ algusleheküljelt. Tlk Joh. Semper 1971.)

Selle tsitaadi panin Facebooki sel aprillipäeval, kui Jumalaema kirik Pariisis põles.

Victor Hugo romaanist „Jumalaema kirik Pariisis“ olen ka siin blogis juba ammu kavatsenud kirjutada, aga aega on nappinud. Nüüd siis meenutan raamatut, mis minu ellu astus filmina.

„Jumalaema kirikut Pariisis“ on filmilinale toodud mitu korda. Mina mäletan erilisena 1956. a lavastaja Jean Delannoy (1908–2008) käe all valminud prantsuse-itaalia filmi, milles peaosades olid võrratud Anthony Quinn ja Gina Lollobrigida, kes on siinsetel filmikaadritel.

Käisin seda filmi vaatamas u 1960. a koos emaga. Film oli Nõmme kinos Võit alla 16aastastele keelatud, mina olin alles 14, aga ema viis mind sisse. Olen talle tookordse ebapedagoogilise käitumise eest olnud kogu elu tänulik. Emale meeldis filmi aluseks olnud romaan väga ja me mõlemad saime sel kinoskäigul tohutu elamuse.

Quinn Quasimodona ja Lollobrigida Esmeraldana sobisid oma rollidesse täiuslikult. Kõige taustaks oli aga Jumalaema kiriku kütkestav hoone. Originaalina nägin seda ehitist esmakordselt alles 2002. a Pariisis käies. Siis kirjutasin oma reisipäevikusse read:

„Jumalaema kirikus laulis koor. Panin küünla, et olla õnnelik. Kuskil siin hulgub Quasimodo vaim, kuigi teda pole kunagi olnud. Pariis on üldse täis loendamatuid kirjanduslikke vaime. Nad tulevad meelde isegi siis, kui nendele ei mõtle. Esmeralda oma kitsekesega samas Cité`i saarel, hüljatud Gavroche`iga eesotsas Bastille`i väljakul,  Remarque tegelased Triumfikaare juures ja niimoodi lõputult edasi.“

Victor Hugo romaane loeti mu noorusaastatel palju. Koolis õppisime „Jumalaema kirikut Pariisis“ juba õige varakult. Midagi selle õppimisest meenub kusagilt seitsmenda klassi paiku, keskkoolis käsitlesime teost juba põhjalikumalt.

Aga Hugo pole päris kindlasti lugemiseks väga varajases eas, sest tema raamatutes on nii palju mitmesuguseid kõrvalepõikeid, tema ajastule omaseid ja sealt tulevikku ning minevikku vaatavaid arutlusi, mille mitmekesisusest saab enam-vähem täielikult aru ainult juba laiema silmaringi ja suuremate kogemustega lugeja. „Jumalaema kirik Pariisis“ jääb lapsele ainult Esmeralda ja Quasimodo kurvaks looks, kuid see teos on tegelikult nagu paljude salalaegastega varandusekastike, millest järjest uusi kirjanduslikke ja filosoofilisi pärle ning varjundeid leiab.

Victor Hugo „Jumalaema kirik Pariisis“ ilmus eesti keeles esmakordselt 1924. a Johannes Semperi tõlkes. Põhjalikult töötas ta selle tõlke ümber 1961. a, mil see ilmus sarjas „Suuri sõnameistreid“. Mäletan, et meil kodus oli esimene romaan Jumalaema kiriku kohta just selle sarja kujundusega, siia blogisse pandud kaanepildiga raamatu aga sain selle ilmumise aastal.

Tuleb siiski märkida, et küüraka kellalööja Quasimodoga oli eesti lugeja tuttav märksa varem, sest „Notre-Daame kellalööja, ehk ilus mustlasetüdruk: Üks kole lugu, mis Pariisi linnas sündinud“ oli Heinrich Laakmanni väljaandena ilmunud juba 1876. a.

Romaani tegevus algab 6. jaanuaril 1482 Pariisis Jumalaema kirikus ja selle ümbruses, kus toimuval narride pidustusel valitakse narride kuningaks kiriku kellalööja inetu, küürakas, kurt ja ühest silmast pime Quasimodo. Narride pidustused toimusid tollal tõepoolest ja võib ainult kujutleda, kui palju pilkeid, mõnitusi ja sõimusõnu sai tollastele narride kuningatele osaks.

Hugo alustas romaani kirjutamist 1829. a, mil käis arutelu, kas Jumalaema kirik senisest asukohast mujale viia või ümber ehitada. Hugo oli mõlemale vastu ja kirjutas oma romaani sõna otseses mõttes kiriku kaitseks. See kujunes omamoodi ülistuseks Jumalaema kiriku ajaloole ja arhitektuurile ja aitas seda imposantset hoonet veelgi kinnistuda prantslaste, eelkõige pariislaste südames ja hinges.

Tsiteerin Kalju Lehe ja Ott Ojamaa väliskirjanduse õpikut keskkoolile (1965): „Hugo on ületamatu kontrastide maalimises, ülitugevate värvide kasutamises. Esmeralda õhuline veetlus valab valgust Quasimodo grotesksele inetusele. Kuid nende hinges ja saatusrasketes kannatustes on palju siduvat. Phoebus seevastu on kellalööjale jäägituks vastandiks – nii välise hiilguse kui ka seesmise tühjusega. Tähendusrikas on ka ebardliku kellalööja kõlbeline üleolek oma isandast, õpetatud vaimulikust.“

Ja veel on „Jumalaema kirik Pariisis“ ood Prantsusmaa rahvale, suurte ja püsivate väärtuste loojale. Rahvale, kelle kanda on saatuse raskus, kelle anne ja töö aga ometigi elavad läbi sajandite.

Salapärane kreekakeelne sõna romaani alguses oli ΑΝΑΓΚΗ (anagkh), millele Semper on vasteks andnud „saatus“, praegused ingliskeelsed sõnastikud aga pakuvad rohkem tõlgendusi.

* Victor Hugo (1802–1885) alustas oma loometeed luuletaja ja näitekirjanikuna. „Jumalaema kirik Pariisis“ (1831) oli tema esimene proosateos, mida on nimetatud üheks parimaks ajalooliseks romaaniks prantsuse kirjanduses. Hästi on tuntud ka tema kolm suurt romaani: „Hüljatud“ (1862), „Meretöölised“ (1866) ja „Inimene, kes naerab“ (1869).

Piltidel: Victor Hugo foto ja Chifflarti pilt sellest, kuidas kerjused piiravad Jumalaema kirikut, on pärit postituses tsiteeritud väliskirjanduse õpikust; filminäitlejate fotod on internetist leitud kaadrid filmist.

Victor Hugo „Notre-Dame de Paris“ (1831).