„Oakene“

OAKENE
Heljo Mänd

Emal on üks väike uba,
aina veereb mööda tuba,
pea tal märg  ja  juuksed sassis,
oma kõhu tühjaks rassis.

Tuleb uperdades kööki,
ripub põlles, nõuab sööki,
endal peoke rusikas,
 rusika sees lusikas.

  Uba taburetist pisem,
  aga süüa tahab ise.
Maadleb, kuni lõpuks võidab:
 lusikatäis suhu sõidab.

Selle luuletusega astus mu lapsepõlve lugemiste hulka noor luuletaja Heljo Mänd, kelle esikkogu „Oakene“ ilmus 1957. a.

Seda värsivihikut ei ole mul enam alles ja teisi selles olnud luuletusi ma ei mäleta, aga nimiluuletus oli hästi meeldejääv, eriti selle algussalm, mis senini peas. Lastele luuletus meeldis ja uus eesti lastekirjanik oli sellega sündinud.

Nüüd on see mu tollane esimene tutvus Heljo Männiga siin blogis tema mälestuseks. Tema pika elu daatumiteks jäid 11. veebruar 1926 - 6. detsember 2020; 94 eluaastat, üle 100 raamatu. Aitäh!

Veel selles blogis: Heljo Mänd.

Veerg kirjaniku portreefotoga on pärit EKBL-ist, 1975.
„Oakese“ illustreerisid Asta Vender ja Olev Soans.

Kui Nõmmel raba veerel Heljo Männi pingi juurde juhtute (see pandi paika tema 90. sünnipäevaga seoses 2016. a), siis võtke viivuks aega, istuge, puhake jalgu, värskendage mõtteid ja tuletage meelde nii teda kui ka tema loomingut.

Minu foto (teisest blogist), 2016.

„Metsalilled“

Heljo Mänd
„Metsalilled“
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1958.
Illustreerinud Olev Soans.

Aprilliluuletuseks sobivad hästi kaks salmikest sellest raamatust, mis mu lapsepõlves lastele kohe esimese lugemise järel enamasti pähe jäi. Ja pildid olid selles raamatus ka hästi kenad. Heljo Männi looming on hea tuttav praegustelegi lugejatele, sestap ei hakka ma kirjanikuga seostuvat siin pikemalt tutvustama.

LUMEKELLUKE

Tilistades õiekuljust,

ilmub esimene lill,

vaatab ringi, tulvil uljust –

ma ei karda sind, aprill.

SINILILL

Kased on kikkis ja kägugi kukub,

sinilill väike, miks sina veel tukud?

Tõuse, mu sõbrake, üles nüüd juba,

käes on sul ammugi õitsemisluba.

"Onu Stjopa"

Sergei Mihhalkov
"Onu Stjopa"
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1953.
Tõlkinud Ralf Parve.
Illustreerinud Aleksander Pilar.

1953. a välja antud "Onu Stjopat" pole mul (vist) alles, aga mäletan seda laste seas  kiiresti populaarseks saanud raamatut väga hästi. Internetist leidsin ka mõned väikesed pildid sellest. Pilari illustratsioonid olid märksa pehmemad ja sõbralikumad, kui hilisema väljaande omad. Ralf Parve tõlge jäi hästi meelde juba esimestest ridadest:

"Elas keegi kodanik
meil Iljitši tänavas,
et ta oli väga pikk -
rahvas "Torniks" nimetas."

Ajad muutusid, pelk lasteraamat muutus propagandistlikuks teoseks. Kakskümmend aastat hiljem oli minust järgmise põlvkonna "Onu Stjopa" eestikeelne väljaanne teistsugune.

Sergei Mihhalkov
"Onu Stjopa. Kolm lugu onu Stjopast"
"Eesti Raamat", Tallinn 1973.
Tõlkinud Heljo Mänd.
Illustreerinud Henno Arrak.

Ja esimesed read:
"Moskva linnas elas kord
pikka kasvu kodanik,
talle nimeks pandi Torn,
sest ta oli väga pikk."

Aga põikame "Onu Stjopa" ilmumise ajalukku Venemaal. Värssjutustus "Onu Stjopa" avaldati esmakordselt ajakirjas "Pioner" 1935. a, nr 7), järgmisel aastal ilmus see Sergei Mihhalkovi esimeses luulevalimikus ja ka eraldi pildiraamatuna. Onu Stjopa kõige suuremaks väärtuseks pidasid kriitikud seda, et ta oli üdini positiivne tegelane.

1954. a lisandus värssjutustus "Onu Stjopa - miilits" ja 1968. a "Onu Stjopa ja Jegor". Neist esimene pidi süvendama nõukoguliku elulaadi mõju lastele ja teine oli autori sõnul kirjutatud juba n-ö tellimustööna, sest "lapsed nõudsid "Onu Stjopale" järge. Järg tuligi ja onu Stjopa pojast sai selles nii ületamatute saavutustega sportlane kui ka kosmonaut - tõeline superman. Eestikeelses väljaandes kujutati teda niimoodi:

1981. a ilmus neljas osa, "Onu Stjopa - veteran", millest minu teada on eesti lugejat säästetud.

* Sergei Mihhalkov (13. märts 1913 - 27. august 2009) on olnud Venemaa jaoks oluline poeet mitte niivõrd oma rohke loomingu, sealhulgas filmistsenaariumide ja lasteluuletuste poolest, kui selle tõttu, et ta kirjutas sõnad kolmele hümnile: stalinlikule (1943. a koos El-Registaniga), brežnevlikule (1977) ja putinlikule (2001). Ta oli uhke, et on kogu elu kirjutanud ainult "õigeid tekste", vastutasuks kuldas Nõukogude võim teda autasudega üle. Kummalisel kombel lubati tal nõukogude olustikku väga teravalt kritiseerida ülipopulaarses satiirilises filmiringvaates "Süütenöör" ("Fitil'", alust 1962. a), mida ta aastaid toimetas (üle 600 lühifilmi) ja mis oli Nõukogude ühiskonnas omapärane nähtus.

 Сергей Михалков "Дядя Стёпа" (1935).

"Jutupaunik 1."

"Jutupaunik 1."
EN Kirjanike Liidu juures asuva
Noorte Autorite Koondise koguteos.
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1958.
Koostanud Heino Väli.
Illustreerinud Edgar Walter.

Üks minu lapsepõlveaja lastekirjanduse tippteoseid. See imetore raamat sai eelmisel aastal 55aastaseks. Ja mäletan, et kohe, kui "Jutupaunik 1." ilmus, muutus see laste hulgas üheks armastatumaks raamatuks ja suurtegi jaoks oluliseks kirjandussündmuseks.

Tundus ka, et tegijad olid seda koguteost, millesse jagus nii jutte kui ka luuletusi, teinud suure lustiga. Koostaja Heino Väli oli lastekirjanduses juba mõnevõrra tuntud tegija, sest 1957. a oli ilmunud tema jutukogu "Kui vanaema tukastab". Illustreerija oli tollal noor kunstnik, karikatuurimeister Edgar Walter, kelle lõbusad joonistused olid tuttavad igale ajalehe Säde ja ajakirja Pioneer lugejale.

Suureks väärtuseks on koguteose lõpus avaldatud lühitutvustus "Kes on autorid?". Kui seda vaadata, siis on üsna põnev näha, kellest, tol ajal üsna noorest kirjutajast, on tänaseks tuntud kirjanik saanud, olgu siis lastele või täiskasvanutele või mõlematele kirjutaja. Väga paljusid neist ei ole enam elavate kirjas, aga nii mitmedki kirjutavad ka praegu, näiteks Ain Kaalep, Heljo Mänd jt.

Oma esimese jutustusega esines selles kogumikus Jaan Rannap. Juba tuntumad nimed olid Eno Raud, Uno Leies, Harri Jõgisalu, Juta Kaidla ja Silvia Truu.

Aasta enne "Jutupaunik 1." ilmumist oli Silvia Rannamaa alustanud nüüdseks vist küll kõigile tuttava "Kadri" kirjutamist. Nii et ka "Kadri" katkendi esmaavaldamine toimus just selles koguteoses,  kus Kadrit joonistas Edgar Walter, nagu ka "Kadri" esmailmumisel raamatuna 1959. a. (Ja, muide, Walteri nimes pole ma teinud viga, "Jutupaunik 1." kasutab just nimelt W-tähte, mis hilisemates raamatutes on V-ks teisendunud.)

Mäletan, et mulle meeldis tollal üsna hästi Sigrid Kaugveri jutuke "Lapi-Leenu" - tüdruk Mallele tädi Aliide tehtud kaltsunukust, mida Mall väga inetuks pidas, aga millest pärastpoole sai veel tema kõige armsam nukk.

Järgmistest "Jutupaunikutest" teen tulevikus siin blogis ka juttu, aga esimene neist oli ikkagi parim.

Ja lõpetuseks üks nüüdisajal mõnevõrra ootamatuna mõjuv tekstinäide Ain Kaalepilt, kes tol ajal oli juba tuntud luuletõlgete, luuletuste ja artiklitega, kuid kelle kohta autoritutvustuses lubati: "Seni lastele kaunis vähe kirjutanud, on autoril tuleviku jaoks sel alal siiski üht-teist mõttes."

"Pääsukese näärid"

Heljo Mänd
"Pääsukese näärid"

Jõulupühad saavad läbi, hakkame sujuvalt liikuma nääridesse. Ma ei mäletagi, millal Heljo Mänd selle luuletuse kirjutas või millises tema kogus või hoopiski mingis ajakirjas see esmakordselt ilmus. Igatahes oli 1962. aastal Eino Tamberg juba ka neile sõnadele viisi teinud. Mina olin näärivanalt kingituspakki lunastades selle luuletuse stammkunde ja see on mul praegugi peas.

Nüüd peangi luuletaja ees vabandama, sest allpool võib tekstis vigu olla. Päris originaalvarianti ma internetist ei leidnud, igal pool oli mõni viga sees, nii usaldasingi kõige rohkem oma mälu, aga iga viimne kui kirjamärk ei pruugi õiges kohas olla.

PÄÄSUKESE NÄÄRID

Piiri-pääri, piiri-pääri,

kus on pääsukesel näärid?

Kas sa seda siis ei tea.

Lõunamaal ta pühi peab,

neegripoiste palmi all

tuleb öelda salmi tal.

Piiri-pääri, piiri-pääri,

mis saab pääsukene nääriks?

Seda sa nüüd küll ei tea.

Oi, see kink on väga hea,

nääriks saab ta uued prillid,

et teaks karta krokodilli.

On ka võimalik, et kingiks olid mitte uued, vaid suured prillid :)

* Heljo Mänd (sündinud 11. veebruaril 1926 Narvas) on eesti kirjanik.
Postituse illustratsioon on fragment enne 1940. aastat ilmunud postkaardilt.

Eesti rahvakalendri tähtpäevade andmebaasist BERTA: Näärid - 31. detsember, 1. jaanuar.  Eestis tähistatakse nääre aastavahetusena alates 16. sajandist. Sõna näärid on mitmuslik, nagu paljud olulisi pühi ja perekonnasündmusi märkivad nimetused (jõulud, lihavõtted, suvisted, pulmad, matused, ristsed), ja on pärit alamsaksa keelest, tähendades uut aastat. Paarisaja aasta eest olid näärid mõnevõrra vähem oluline püha kui näiteks jõulud, ja praegu on see kindlasti omakorda paljudele noortele vähem oluline kui viiekümne aasta eest.