Nikolai Nekrassov „Valik luuletusi“

Nikolai Nekrassov
„Valik luuletusi“
Tõlkinud August Sang.
Kujundanud Villu Toots.
Illustreerinud Dementi Šmarinov.
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1952.

Homme möödub 200 aastat Nikolai Nekrassovi (10. dets 1821 – 8. jaan 1878) sünnist. Siin blogis on varemgi olnud juttu tema luuletustest ja poeemidest, olgu siis seekord ka, sest tema  „Valik luuletusi“ on mul lapsepõlves lausa ära loetud nii selle tõttu, et mõned värsid sellest kuulusid koolis kohustusliku kirjanduse hulka, kui ka sellepärast, et tema luule mulle meeldis. (Siinne poeedi pilt on samast raamatust. >>>)

Mu esimese klassi salmikusse kirjutasid vanemad mulle ridu tema luuletustest. Need read sööbisid mulle meelde kogu eluks. Ühe neist luuletustest panen tervikuna siia:

PRIIUS
Nikolai Nekrassov

Kodumaa! Iialgi pole ma veel
säärase tundega sõitnud su teel.

Lapsukest ema seal käte peal kannab,
rõõmsale mõttele tiivad see annab.

Sündisid ilusal ajal! Kui hea!
Laps, sina pisaraid tundma ei pea.

Hirm sind ei rõhu ja sundus ei taba,
ise töö valid – sa oled ju vaba.

Tahad, siis põllutööst elatad end,
suudad – kui kotkal on kõrge su lend.

Kas aga unistust uskuda maksab?
Nõtke on inimvaim – leida see jaksab

kammitsaid uusi, mis rõhuvad meid
orjuse asemel... Olgu, kuid neid

kergem on lõhkuda rahval. Oh astu
lootes, mu laul, priiuspõlvele vastu!
/1861. a/

Николай Некрасов „Избранное“.

„Pakane Punanina“

Nikolai Nekrassov
„Pakane Punanina“
Kogust „Valik luuletusi“.
Eesti Riiklik Kirjastus.Tallinn 1952.
Tõlkinud August Sang.
Illustreerinud Dementi Šmarinov.
Kujundanud Villu Toots.

See 1863. a kirjutatud kurb poeem, mis mu kooliajal kohustusliku kirjanduse hulgas oli, on eesti keeles ilmunud ka mõned korrad hiljem värviliste illustratsioonidega, aga minule on meelde jäänud just see nukker pilt, mis olid kogus „Valik luuletusi“.

Nikolai Nekrassov, kelle surmast tänavu 8. jaanuaril möödub 140 aastat, pühendas selle poeemi oma õele Annale:

„Sulle, õekene kallis, nüüd loon
uue laulu ja pühendan sulle.
Kuid see endistest kurvem saab veel.
Rõõmulaulusid ära nüüd oota.
Palju hämaram on minu meel,
homselt päevalt veel vähem on loota...“

Värssloo esimene osa „Talupoja surm“ kannab lugeja kehviku onni, kus lesknaine õmbleb kaasale surilina. See osa on vene luule võluvamaid ja südamlikemaid kirjeldusi talunaisest, kes kord oli noor, ilus ja nobe kui lind, kuid keda on välja kurnanud hädade paine. Ka talupoegade ja nende tööhobuste raskest saatusest vestab poeem. Lesknaine Darja matab mehe ja peab siis kohe minema metsast puid vedama, sest lapsed on külmas onnis.

Teine osa „Pakane Punanina“ kirjeldab, kuidas murest murtud Darja metsateel itkeb, kuidas mõtleb puid tehes kadunud mehele ja kõneleb temaga ühisest minevikust ja lastest, oma unenägudest ja palvetest. Kõik see on kirja pandud erakordse tundehelluse ja nukrusega ning põimitud slaavi rahvapärimuste ja -luulega.

Kui kõik halud on lõhutud, tardub naine männi alla puhkama ega tajugi, kuidas talle külla tulnud Pakaseisand kutsub teda enesega kaasa, meenutades talle kui hea oli tal oma mehega. Niimoodi, Pakase suudelduna, sureb ta:

„Haudvaikne! Su üle on päike,
suur-vinetav taevakumm.
Mets härma tuhm-hõbeses läikes
õudne-veetlev, kõikteadjana tumm...

Sügav-kiretult vastu kõik vahib,
arusaamatu, imesid täis...
Pea! Äkitselt juhuslik sahin!
Mööda latvasid orav seal käis.

Ta käpaga puudutas harja,
sealt pudenes kamakas lund.
Kuid tardunult all seisis Darja,
magas igavest nõiaund.“

Nekrassovi luule tunderikast peent ilu andis oma tõlgetes haruldaselt edasi meie August Sang.
Vaata ka: „Külalapsed“

* Nikolai Nekrassov (/28. nov) 10. dets 1821– /27. dets 1877/ 8. jaanuar 1878) oli vene kirjanik ja kriitik.

Николай Некрасов „Мороз, Красный нос“ (1863)

„Külalapsed“

Nikolai Nekrassov
„Külalapsed“
Kogust „Valik luuletusi“
Eesti Riiklik Kirjastus.Tallinn 1952.
Tõlkinud August Sang.
Illustreerinud Dementi Šmarinov.
Kujundanud Villu Toots.

Kui päris aus olla, siis sellest luulekogust ma „Külalapsi“ veel väga tähele ei pannud. Küll aga meeldis mulle selle värssjutustuse järgmine väljaanne 1954. a, samuti August Sanga tõlkes, aga nüüd juba Ants Viidalepa värviliste piltidega. Kahjuks ei ole mul seda raamatukest enam alles, seepärast on siin üksnes selle internetist leitud kaanepilt, siinsete mõtiskluste lisaks aga on valikkogu illustreerinud Dementi Šmarinovi mustvalged pildid.

1861. a elas Nekrassov Grešnevo külas (mis kuulus luuletaja suguvõsamõisale Volga kaldal, 20 km Jaroslavlist) ja kirjutas seal juuli algul ühe oma kõige tuntumatest luuleteostest, mis vene keeles kannab pealkirja „Крестьянские дети“. Sealtpeale oli see luuletus kõikides koolilugemikes kogu Venemaal ja hiljem NLiidus. Seda õppisid ka Eesti NSV koolilapsed.

Luuletus on väga ilus ja südamlik. Algab poeedi ärkamisest heinaküünis, kus:
„… on ase täis päikesekiiri.
Nii mõnus on lesida – lahe on rind“, kuid siis ootamatult:

„… korraga väljas on sosin ja sahin,
näe – seinapraos teraste silmade kee.
Seal segi on sinised, pruunid ja hallid  –
nii lilledest kirendab niit.
Need muretud silmad on minule kallid,
suurt usaldust, headust loen siit.
Hing alati muutub nii lihtsaks ja vagaks
ilmsüütute pilkude all.“

Kui kirjanik teeskles, et magab edasi, hakkasid lapsed isekeskis sosistama, kuni märkasid, et tal on silmad avatud ja panid:
„...plehku kui tuul.
Nii vilja seest vahel, kui ligined huupi,
vurr! varblaseparv tõuseb lõikusekuul.“

Siit kasvab välja luuletaja meenutus oma lapsepõlvest, sellest ajast, mil küla ja mõisa läheduses asuv maantee oli kõiksugu töötavat rahvast täis, aga külalapsed elasid oma elu, uidates seenil ja karastades end jõe vilus voos. Kuid kogu aeg on neil lastelgi kukil paratamatu vajadus tööle hakata. Nii meenutab kirjanik kohtumist tillukese koormavedajaga, kes:
„käppkinnastes suurtes, poolkasukas härmas,
kui pöialpoiss muinasloost näis“, aga ometi oli vaid rasket tööd tegev laps.

Nii jõuabki poeet taas töö ülistuseni, mis on tema loomingus sage:

„Siis mängige! Kasvage, rõõmsad ja vabad!
Seepärast te mängudemaaks
ju ongi need kasinad nurmed ja rabad,
et jäädavalt armsaks need saaks.
Et kasvuea pärand jääks ikka te hinge,
et töötavat elu te halvaks ei peaks!
Ees juhtijaks nooruse luule – nii minge
ja elage kodumaa heaks...“

* Nikolai Nekrassov (Николай Алексеевич Некрасов; 10. detsember 1821 – 8. jaanuar 1878) oli vene kirjanik ja kriitik.
Pilt valikkogu tiitellehelt.

* Dementi Šmarinov (12. mai 1907 – 30. august 1999) oli vene kunstnik ja kunstiõpetaja.

Николай Некрасов „Крестьянские дети“ (1861).