„Piilupart, Miki ja teised“

Walt Disney
„Piilupart, Miki ja teised“
Kirjastus Kunst. Tallinn 1973.

Vaatan, et mitmes ajakirjandusväljaandes tähistatakse praegu selle koomiksiraamatu esmakordselt eestikeelsena ilmumise 50. aastapäeva. Et kultusraamat ja puha. Meil kodus seda raamatut 1972. aasta numbriga ei ole, meie oma on ilmunud aasta hiljem, arvatavasti siis lugejate suurest huvist tingitud kordustrükina.

Poeg luges põneva pildiraamatu üsna narmendama, sest meil oli pehmekaaneline eksemplar – nii tuli see lasta uuesti köita.

Minu lapsepõlves Miki-Hiire ja Piilupart Donaldi raamatuid polnud. Need olid vist koguni keelatud. Olin küll vilksamisi näinud mingisuguseid Miki-Hiire vihikuid, arvatavasti veel sõjaeelsest ajast.

Miki-Hiir sai mulle aga heaks tuttavaks Riikliku Akadeemilise Meeskoori legendaarse esimese kvarteti (RAM-1) liikme Georg Metsalu esituses. „Miki merehädas“ ehk „Kord Miki läks Piritalt merele...“ oli imevahva laul, sõnad jäid mulle ruttu pähe ja nii laulsin seda ikka aeg-ajalt. Üks hea lapsepõlvesõber kinkis mulle mälestuseks ka n-ö eestiaegse postkaardi Mikiga merelainetes.

„Miki merehädas“ on lingitud muusikalise tunni saates kuulda 00:14:19 alates.
https://arhiiv.err.ee/vaata/muusikaline-tund-georg-metsalu-70

„Lugusid loomadest“

Ernest Seton-Thompson
„Lugusid loomadest“
Kirjastus Eesti Raamat. Tallinn 1971.
Tõlkinud Ester Heinaste.
Illustreerinud Sándor Stern.

Vaatasin varsti ilmuvate raamatute nimekirju ja leidsin, et Varrakult on peatselt tulekul Ernest Thompson Setoni loomalugude raamat, mis on 1971. a ilmunud väljaande kordustrükk.

Seda jutukogu kohe ilmumise järel lugedes olin juba täiskasvanu, aga küllap oleksin neid paeluvaid lugusid nautinud isegi suurema kaasaelamisega millalgi teismelisena. Loomad on neis väga inimlike iseloomujoontega, vaprad ja väärikad, lugejale sügavasti hinge pugevad. Esindatud on hõberebased, hobused, hirved, koerad, hundid, karud, kassid, ilvesed, jänesed, koiotid jpt, lisaks veel lindudest varesed, kaeluspüüd, kirjatuvid, varblased ja tihased – kokku 20 lugu. Seda võib sõna otseses mõttes pidada väga heaks kogupereraamatuks. Meil kodus on see mitme põlvkonna poolt ära loetud.

Tekstinäiteid:
„Valgekaelus ei saanud talle oma häda kurta, ent seda ei olnud vajagi. Doomino mõistis, milles oli asi, ja toimis nii, nagu toimib ainult kõige õilsam sõber: võttis Valgekaeluselt ta koorma, läks tema jälgi mööda tagasi, jahikoertele vastu. See ei tähendanud, et ta tahtis ennast ohvriks tuua, ei – ta lihtsalt tundis endal olevat küllalt jõudu selleks, et koerad kaasa jälgedelt kõrvale meelitada ja juhtida nad ära kaugemale, nii et Valgekaelus saaks rahus koju minna.“ („Doomino. Hõberebase elulugu“)

„Ilmselt ei soovi see trubaduur enam uut südamedaami. Tema laulud on pigem sõjalaulud: habemeajaja avastas, et kui ta tahab Randylt välja meelitada kõige kaunimaid viise, tuleb talle puuri pista lõhkumiseks mitte kanaari linnu, vaid isavarblase topis. Kui siis topisel veel suur must laik kurgu all on, näitab Randy üles vaimustust, mis kasvab päris inspiratsiooniks.“ („Tänavalaulik. Isavarblase seiklused“)

„Vana hunt lamas rahulikult kõhuli maas ning vaatas liikumatute kollaste silmadega minust mööda kanjoni suunas ja edasi üle tasandike – tema tasandike; ka ei liigutanud ta ainsatki lihast, kui ma teda puudutasin. Kui päike loojus, oli Lobo liikumatu pilk endiselt preeria poole pööratud. Oletasin, et öö tulekul hakkab ta oma kaaslasi kutsuma, ja valmistusin nende vastuvõtuks. Lobo aga oli juba kord äärmises hädas neid hüüdnud, mitte ükski ei olnud tulnud, ja enam ta neid kutsuda ei kavatsenud.“ („Lobo, Currumpaw' kuningas“)

1971. aasta väljaandel oli ka sisukas järelsõna populaarselt vene laste- ja looduskirjanikult Vitali Biankilt ja Nikolai Sladkovilt (arvatavasti seda kordustrükki ei panda), kes rõhutasid, et esimesena maailmas astus Seton-Thompson avalikkuse ette juttudega, mille kangelasteks olid tõelised loomad ja linnud, kelle tundmaõppimisele ta pühendas kogu oma elu ja keda ta tundis, mõistis ja armastas.

Nad kirjutasid muu hulgas: „Ta ei kartnud kirjeldada elu metsades, mägedes ja preerias niisugusena, nagu see on, kõige ta julmusega. Lugude lõpul tema loomadest kangelased sageli hukkuvad. Ent selline on elutõde, ja kui me ei taha lastest halemeelseid tossikesi kasvatada, ei tohi me seda nende eest varjata. Kõik selle elujaatava kirjaniku kangelased on niivõrd täisverelised, et kui väga traagiline nende surm ka ei oleks, kaob see võimsa maise eluhoovuse varju ega jäta iialgi väljapääsmatusse ummikusse sattumise tunnet.“

* Ernest Thompson Seton ( 14. aug 1860 – 23. okt 1946) sündis Inglismaal šoti pere kaheksanda pojana, kuid 1866. aastast elasid tema vanemad Kanadas. Ta sai väga loodusesõbraliku hariduse, huvitus indiaanlastest ja skaudiliikumisest, läks seejärel elama USAsse, kus hakkas kirjutama loomalugusid. Nii Kanadas kui USAs uuris ja kaitses ta loomi. Setonit on nimetatud ka üheks esimeseks ökoloogiks.  
Foto internetist.

* Sándor Martin Stern (25. jaan 1924 – 24. juuni 2017) oli Eesti raamatuillustraator, loomamarkide kujundaja ja maalikunstnik. Tema vend Károly Stern oli Tallinna Loomaaia direktor ja Sándorit on paljud loomaaia külastajad seal joonistamas näinud. Vaata ka: http://tallinnzoo.ee/memoriam-sandor-martin-stern/

Ernest Seton-Thompson „Lobo, the King of Currumpaw and Other Stories“, „Animal Heroes“.

„Meremees sadulas. Jack Londoni elulugu“

Irving Stone
„Meremees sadulas.
Jack Londoni elulugu“
Biograafiline sari.
Eesti Raamat. Tallinn 1968.
Tõlkinud Ülo Kurvits.
Kujundanud Henno Arrak.

Just neil päevil 110 aastat tagasi oli Jack London alustanud oma ümbermaailmareisi purjelaeval „Snark“ ja võib-olla oli ta juba kirjutanud esimesed read ka oma hiljem väga kuulsaks saanud romaanist „Martin Eden“.

See ei olnud tema esimene merereis. Siiski ei laabunud kõik hästi. Irving Stone on hea kirjutajana suutnud Jack Londoni raskusi köitvalt paberile panna.

„Paljaks varastatud, välja naerdud, taga nutetud, sõprade poolt saatuse hooleks jäetud kui lootusetu romantiline idioot, heiskas Jack Hopperi Kalifornia jalgpallimeeskonna sviitri masti ning hiivas käsitsi ankru. Siis aga navigaatoriga, kes ei tundnud navigatsiooni, masinistiga, kes masinatest midagi ei teadnud, ja kokaga, kes toitu valmistada ei osanud, läks „Snark“ teele, mööda estuaari allapoole, läbis lahe ja purjetas läbi Golden Gate'i väina Vaiksele ookeanile.“

Mõningatel andmetel alustas Jack London seda suurreisi 23. aprillil 1907, Irving Stone pakub kuupäevaks aga 20. aprilli. Olgu, kuidas oli, aga:

„Kõige suuremat põnevust tekitas Jackis mõte surmale, mis teda ikka veetles; ta elas ekstaatiliselt nagu mõni noor poiss. Ta juhtis „Snarki“ läbi kaardistamata vete, püüdis delfiine, haisid ja merekilpkonni, lesis luugil siruli, meresoola hõng sõõrmetes ja laskis rulluvatel ookeanilainetel ennast õrnalt õõtsutada, kirjutas iga päev oma tuhat sõna „Martin Edenit“ ja põnevaid artikleid nagu „Põiki üle Vaikse ookeani“.“

Kuid „Meremees sadulas“ ei ole pelk ühe merereisi kirjeldus, vaid dramaatiline ülevaade Jack Londoni kirglikust elust, mille kirjutamiseks töötas Stone läbi Londoni  viiskümmend avaldatud raamatut ja 200 000 kirja, mustandkäsikirju, dokumente ja päevikuid. Nii sündis elulookirjeldus, mida noorena lugeda ahmisin ja mida ka praegu kõigile lugemiseks võib soovitada.

* Jack London (tegelikult John Griffith Chaney; 12. jaanuar 1876 – 22. november 1916) oli ameerika kirjanik ja ajakirjanik. Kõik Londoni kuulsamad teosed on tõlgitud eesti keelde

* Irving Stone (14. juuli 1903 – 26. august 1989) oli ameerika kirjanik, kes sai tuntuks biograafiliste romaanidega. Eesti keeles on neist lisaks Jack Londoni eluloole ka „Michelangelo. Agoonia ja ekstaas“ ja  „Elujanu. Jutustus Vincent van Goghist“.

Irving Stone „Sailor on Horseback. The Biography of Jack London“ (1938).

„451° Fahrenheiti“

Ray Bradbury
„451° Fahrenheiti“
„Loomingu“ Raamatukogu 23/24 (83/84).
Ajalehtede-Ajakirjade Kirjastus. Tallinn 1959.
Inglise keelest tõlkinud Hans Luik.

Olen teiste blogisid lugedes tähele pannud, et praegu loevad hästi paljud Ray Bradbury 1953. a kirjutatud romaani „451° Fahrenheiti“. Mina lugesin seda esmakordselt umbes 13aastasena, kuus aastat pärast raamatu ilmumist. Olen üsna kindel, et tänastele lugejatele mõjub raamat hoopis teistmoodi.

Tollal oli see fantaasia, tulevikuennustus. Nüüd on see tulevik suures osas käes ja muutused on enamjaolt just sinnapoole kulgenud, nagu Bradbury kirjutas.

Tollal oli see nagu värske lonks vett, sõõm õhku. Nüüd on võib-olla kohati isegi igav ja näib naiivsena.

Tollal oli see ehmatav, sest oli kujuteldamatu, et ühiskond võib nii totaalselt hakata raamatuid põlgama, nüüd aga tuleb niisuguseid ilminguid sageli ette. Ja tohutult on kasvanud ka soov tarbida rohkem, olla teistest tarbimise ja omamise läbi parem.

Samas leidub alati inimesi, kes kõikvõimalike massihullustega kaasa ei lähe, vaid oma peaga mõtlevad – ja selles aitavad neid raamatud, mida Bradbury on pidanud kogu inimkonna kultuuri sümboliks.

Tõlkija eessõnas 1959. a  on kirjas: "Rääkides oma raamatus küll XXI sajandist, mõtleb Bradbury kaasaega." Nüüd elame XXI sajandis ja taas on see raamat meie kaasajast.

Lapsena ei süvenenud ma raamatu pühendusse. See on adresseeritud Don Congdonile, kes oli Ray Bradbury esindaja rohkem kui pool sajandit. Bradbury on 2000. a öelnud: „Abiellusin Don Congdoniga samal kuul, kui võtsin naise.Nii olen ma 53 aastat olnud seotud oma naise ja Don Congdoniga. Me ei ole kunagi vaielnud oma argumentide üle, sest ta on alati puhastanud mu teed draakonitest, koletistest ja valedest.“

Romaani motot ei pannud ma samuti lapsena tähele. 
„Antakse sulle joontega paber, teistpidi kirjuta read!“ – Juan Ramón Jiménez.
Tegemist oli tuntud hispaania luuletajaga (1881–1958), kes 1956. a sai Nobeli kirjanduspreemia. Väidetavalt valis Bradbury just selle mõtte oma motoks, et kinnitada: ära järgi käske ja seadusi ainuüksi sellepärast, et sulle öeldakse, mida sa tegema pead. Kirjuta nii, nagu tahad ja kuhu tahad; ela nii, nagu pead õigeks.

„451° Fahrenheiti“ tekstinäide:
„Seda linna võiks kätte võtta ja lehitseda – igal inimesel on teatud hulk lehekülgi peas, ja kunagi, kui sõda on möödas ja on jälle võimalik raamatuid kirjutada, kutsutakse inimesed ükshaaval jutustama, mida nad teavad, ja me trükime kõik ära, kuigi võib tulla teine vaimupimeduse ajastu, mil me peame kogu seda hullu tööd algusest peale uuesti tegema. Aga inimesel on üks imeväärne omadus: ta ei löö kunagi nii araks ega tüdine nii ära, et ei teeks seda kõike veel kord, sest ta teab väga hästi, et see on vajalik ja v ä ä r i b tegemist.“

* Ray Douglas Bradbury (Raymond Douglas Bradbury; 22. august 1920 – 5. juuni 2012) oli USA kirjanik, ulmeklassik.

Ray Bradbury „Fahrenheit 451“ (1953).

"Armas luiskaja"

Jerome Kilty
"Armas luiskaja"
Bernard Shaw' ja mrs. Patrick Campbelli kirjavahetuse põhjal koostatud näidend kirjades.
"Loomingu" Raamatukogu 29 (297).
Ajalehtede-Ajakirjade Kirjastus. Tallinn 1963.
Inglise keelest tõlkinud Valda Raud.

Linda Rummo

Esimesena tuleb meelde Linda Rummo (5. aug 1921 – 16. dets 2015) ja eelkõige tema mälestuseks kirjutan praegu oma meenutusi sellest õhukesest, kuid sisult säravast ja kaalukast raamatukesest.

Teisena meenub Ants Eskola (17. veebr 1908 – 14. dets 1989). Selles näidendis olid nad laval unustamatu paar. Olen seda kaunist etendust teatris mitu korda vaatamas käinud, ka raadios kuulanud. Ikka tänulikuna...

Wikipediast: "Algul mängisid L. Rummo ja A. Eskola J. Kilty „Armast luiskajat“ hoopiski televisioonis. Kui nad aga palusid Voldemar Pansol 1966. aastal see lugu lavale seada, siis olnud Panso kõigepealt vastu. Kartvat, et kukub läbi, ei ole huvitav. Lõpuks, kui lavastus Kadrioru lossis välja tuli, saatis seda aga suur edu ja kiitvad arvustused. /- - -/  Linda Rummo on tagantjärele öelnud, et Stella Campbelli peab ta enda lemmikrolliks."

Ants Eskola

Kilty juhtnöörid etenduse esitamiseks olid väga lihtsad ja neist oli lähtutud ka Voldemar Panso lavastuses. Tumedas riietuses meesnäitleja; meeldivate kleitidega näitlejatar, kelle ilu ta riietus pidi esile tõstma, kusjuures "viimane kleit pidi olema kõige lihtsam ja aitama näitlejataril tunduda vanemana, kui ta oli näidendi algul"; väga lihtne lavakujundus. Meelde on jäänud küünlajalad, aga võib-olla et küünlaid polnudki, oli ainult lavatulede valgus, mis sedamööda kustus, kuidas peategelased hääbusid.

Oli kahe andeka, omapärase ja nii oma loomingus kui ka elus kirgliku inimese ilus suhe.

"Armastuskirjad (leitud mrs Patrick Campbelli voodi alt vanast kübarakarbist), asjalikud kirjad, õnnelikud, kurvad, lootusrikkad, meeleheitlikud kirjad, terve eluaja kirjad - ja see kirjavahetus, nende omad sõnad, moodustabki meie näidendi."

Tsitaate sellest tihedast tekstist on raske valida - kirjad voogavad nagu kahe ühtekuuluva südame tukslemine -, seepärast panen siia ainult mõne ja soovitan rohkemat kuulata allolevatelt linkidelt Eesti Raadio arhiivist, kus Linda Rummo ja Ants Eskola suurepärast esitust talletatakse.

Shaw: "Huvitav, kuidas teie hambaarst toime tuleb? Ta p e a b teid armastama - ja ometi on tal vaja teile mõnikord haiget teha, meelega ja teaduslikult haiget teha.M i n a tema asemel lööksin endale noa rindu ja sureksin teie jalgade ees. Praegu aga tõmban teil siiski pooled hambad välja, ja ilma tuimestuseta. Jätkan oma professionaalses kirjanduslikus stiilis. Kuulake kirjanikku. /- - -/
Aga kust ma pean teile kohase partneri leidma? Teile meeldib, kui teid ümbritsevad laval armetud ussikesed. Nendega ei ole mingit tüli, ja näidendites, milles peaasi on l a v a s t u s, on nad kõigiti omal kohal. Kuid minu näidendites tuleb mängida, mängida nagu kord ja kohus."
-
Campbell: "Oo, mu lemmik! Nüüd ei ole enam midagi parata - teid tuleb võtta ja armastada sellisena, nagu te olete, aga kui te olite väike poiss, oleks keegi küll pidanud teile kas või kordki ütlema: Kuss!"
-
"31. detsember 1913...
Campbell: "Soovin teile uueks aastaks, et te võiksite mängida kuuga ja suudelda tähti ... ning hoida maakera oma süles..."
Shaw: /- - -/ eelmisel vana aasta õhtul ja kõigil vana aasta õhtutel enne seda oli meil igavik ja ilu, oli lõputu, ääretu armsus ja rahu. Ma mõtlen sellele traagilise meeleheitega, sest te olete minus äratanud tundlikkuse traagilise suhtes, olete läbi murdnud minu uhkest üleolevast lõbususest, mis pistis kogu maailma tragöödiad nagu suled mu kübarasse, et ma võiksin neid naerdes kanda. Ja kui teie osa selles peaks olema illusioon, siis ma olen üksinda nagu jumal. Teie aga peate olema minu inglite ülem, endale aeg-ajalt jumaluse rüü selga tõmbama ja istuma taevas minu kõrval. Sest kui targaks me endid ka peame, on see õieti ainus asi, milleks me kahekesi tegelikult kõlbame. Ärge seda unustage, sest selles olen ma teile ustav lõpuni... ustavam kui armastuses..."
-
Campbell: "Hakkan juba harjuma vaesuse ja ebamugavuste ning sellega, mis on raskem kõigest, - et keegi ei ulata mulle kätt, kui ma lähen üle tee, kandes Kuukiirekest läbi kohutava liiklusrüsina... Stella."

"Armas luiskaja" Eesti Raadio arhiivis:
Jerome Kilty - näidend "Armas luiskaja" I pilt. 1966. Mängivad Linda Rummo (Stella Campbell) ja Ants Eskola (Bernard Shaw).
http://arhiiv.err.ee/vaata/jerome-kilty-naidend-quot-armas-luiskaja-quot-jerome-kilty-naidend-quot-armas-luiskaja-quot-i-pilt
Jerome Kilty - näidend "Armas luiskaja" II pilt.
http://arhiiv.err.ee/vaata/jerome-kilty-naidend-armas-luiskaja-ii-pilt
Jerome Kilty - näidend "Armas luiskaja" III pilt.
http://arhiiv.err.ee/vaata/jerome-kilty-naidend-armas-luiskaja-iii-pilt
Jerome Kilty - näidend "Armas luiskaja" IV pilt.
http://arhiiv.err.ee/vaata/jerome-kilty-naidend-armas-luiskaja-iv-pilt

* George Bernard Shaw (26. juuli 1856 – 2. nov 1950) oli iiri päritolu inglise näitekirjanik, kriitik, lektor, Nobeli kirjandusauhinna laureaat.

* Mrs. Patrick Campbell (sünd Beatrice Stella Tanner; 9. veebr 1865 – 9. apr 1940) oli inglise näitleja. 1890ndate aastate alguses tutvus ta George Bernard Shaw'ga, kes oli tollal The Saturday Review teravapilguline teatrikriitik ja kutsus teda üles mängima paremaid rolle. Hiljem kirjutas Shaw mitme oma näidendi tegelasi mõeldes sellele, kuidas Mrs. Patrick Campbell neid mängiks. Eelkõige kehtib see "Pygmalioni" kohta, aga mitte ainult...

* Jerome Timothy Kilty (24. juuni 1922 – 6. sept 2012) oli ameerika näitleja ja dramaturg. "Armas luiskaja" (Dear Liar: A Comedy of Letters. 1960) oli tema menukaim näidend.

Linda Rummo ja Ants Eskola fotod on "Armsa luiskaja" heliplaadiümbristelt, Bernard Shaw' ja mrs Patrick Campbelli fotod on internetist.

"Lehtedel sammuja"

Robert Frost
"Lehtedel sammuja"
Sarjast "XX sajandi luule".
Eesti Raamat. Tallinn 1965.
Inglise keelest tõlkinud Minni Nurme.
Kujundanud Jaan Klõšeiko.

"XX sajandi luule" oli üks olulisemaid luuleraamatute sarju minu nooruses. Mugavalt käepärased raamatud täis parimate poeetide värsse enamasti heas või väga heas tõlkes. Omamoodi luuleaken maailma.

Robert Frosti luuletused ilmusid selles sarjas kolmandana, pärast Eduard Bagritskit ja Bertolt Brechti. Ümbrispaberil oli kogu tutvustuseks öeldud: "Valimik tuntud ameerika lüüriku elurõõmsat ja tuumakat luulet. Autorit, kellel on juured tugevasti Põhjamaa mullas, iseloomustab otse maamehelik loodusearmastus ja lihtsus. Ta värsijalad ei kanna uhiuusi kingi, aga viivad mööda metsa- ja mägiradu avastamata tippudele ja orgudesse. Oma sotsiaalse teravuse ja süžeelise dramaatilisusega esindab nii mõnigi poeem kaasaegset ballaadi. Tõlkijal on õnnestunud interpreteerida poeedi isikupära."

Siia panen selle kogu nimiluuletuse, millele abituriendina olen pealkirja kõrvale teinud linnukese - järelikult meeldis see luuletus mulle juba toona:

LEHTEDEL SAMMUJA

Päev läbi lehtedel sammusin, kuni viimaks olin väsind.

Kes jala all lehti veel tunneb-teab, kui tuul nad porri räsind.

Ehk surmahirmu trotsis mu meel liig ägedalt, säästmata rammu,

teel mulluseid lehti põrmu sõtkusin aina sammust sammu.

Pea kohal kogu see suvi nad minust kõrgemal okstel seisid.

Ja langedes lehed minust möödusid sel oma viimsel reisil.

Neilt kuulasin hoiatussosinat juba suvel ma nõnda kaua,

et kui nad langesid, siis näis - nad mullegi avavad haua.

Mu südametuksete põgusus oli kui leht-lehelt varing.

Ja kolletus riivas mu silmi ja suud nii tasa kui leinavari.

Kuid polnud minna määratud mul, ehk nemad küll lahkuma pidid.

Pea püsti, ma elan veel see talv, eks näe, mis edaspidi.

Robert Frosti luulet saab kuulata Eesti Raadio 1989. a pooletunnilisest kirjandussaatest Mikk Mikiveri elamuslikus esituses. Siin toodud "Lehtedel sammuja" kõlab saates esimesena.
http://arhiiv.err.ee/vaata/robert-frosti-luulet

Ja kogu nimiluuletus ka originaalis, internetist leituna:

A LEAF TREADER

I have been treading on leaves all day until I am autumn-tired.

God knows all the color and form of leaves I have trodden on and mired.

Perhaps I have put forth too much strength and been too fierce from fear.

I have safely trodden underfoot the leaves of another year.

All summer long they were over head, more lifted up than I.

To come to their final place in earth they had to pass me by.

All summer long I thought I heard them threatening under their breath.

And when they came it seemed with a will to carry me with them to death.

They spoke to the fugitive in my heart as if it were leaf to leaf.

They tapped at my eyelids and touched my lips with an invitation to grief.

But it was no reason I had to go because they had to go.

Now up my knee to keep on top of another year of snow.

/Robert Frost, A Further Range (1936)./

* Robert Lee Frost (26. märts 1875 - 29. jaan 1963) oli ameerika poeet, kelle elutöö koosneb üheksast luulekogust ja värssdraamadest, milles tema ütlemist mööda: "Tunne peab leidma mõtte ja mõte sõna."
Siinne foto ilmus "Lehtedel sammujas".

"Mr. Sammleri planeet"

Saul Bellow
"Mr. Sammleri planeet"
"Loomingu" Raamatukogu nr 8-11 (796-799).
Kirjastus Perioodika. Tallinn 1973.
Inglise keelest tõlkinud Enn Soosaar.

Täna möödub 100 aastat Saul Bellow' sünnist. Mulle meeldis noorena lausa hullupööra tema romaan "Mr. Sammleri planeet". Selles oli nii tohutult palju hoogsa otseütlemise võlu pikituna kohati pilklike filosoofiapuhangutega, mis paelusid ja köitsid edasi mõtlema.

Eestikeelne tõlge ilmus mõned aastad pärast seda, kui lõpetasin ülikooli, ning selles oli palju toonasest üliõpilasmeelsusest, maailmahuvist ja avatud ellusuhtumisest. Mr. Sammleri tõdemuse kohta, et pool inimkonda, ärkvel olev vahetus, hoiab pöörlevat maakera käigus, kirjutasin toona ka luuletuse, mis mulle senini meeldib ja mis algaski sõnadega: "Pool inimkonda käigus hoiab Maad".

Nobeli kirjanduspreemia laureaadi (1976) Saul Bellow' kohta on palju kirjutanud kogu maailma kirjandusteadlased, -kriitikud ja -huvilised, Eesti omad nende seas, seepärast ei hakka ma siinkohal tema loomingust pikalt pajatama.

Olen aga noil ammustel lugemistel - minu jaoks on "Mr. Sammleri planeet" raamat, mida ikka ja jälle kas üle loen või vähemasti lehitsen -, niisiis noil ammustel lugemistel olen palju kohti ära märkinud.
Mõned neist saagu siia, sest Bellow' puhul on igal mahlakal ütlemisel tabav ja kaalukas väärtus. ja pealegi tundub suur osa selles romaanis öeldust päevakajalisena ka praegu.

"Mõistusega inimesest on saanud seletav olend."

"...privilegeeritud isoleeritus... - klubi liikmekaart, taksod, uksehoidjad, valvatud ligipääs."

"...tänava kumer, pehme asfaltkõht ja selles auravad reoveenabad."

"Ta oli neid nägusaid, kirglikke, rikkaid tüdrukuid, kes mängivad kõigil aegadel tähtsat ühiskondlikku ja inimlikku rolli."

"...näikse olevat liiga palju inimeste käest paluda, et nad niikauaks tulesüütamisest hoiduksid, kuni seda saab õiges kohas ja kõrgemal tasemel teha."

"Tänapäeva ühiskond ei loo enam suuri isiksusi."

"Just nagu juudiks olemisega poleks juba küllalt vaeva olnud, vaene naine pidi ka veel sakslane olema."

"Paranoikud on kirglikumad puhta tõe nõudlejad kui teised vaimuhaiged."

"Kõige tõhusam kosmeetiline vahend on armastus."

"Neid kombineeritud absurdsusi, mida sassis ja sõlmes inimkond välja pakub, on rohkem, kui sa neid jagada jõuad."

"...sest ta oli iseenda peale kaevanud."

"Inimene näikse kõige rohkem solvuvat siis, kui selgub, et pahe, mille kütkeis ta vaevleb, ei olegi tipp-pahe."

"...kas mehe kätte, kellel nii hästi hoiab, ei või usaldada riigi juhtimist."

Ideaaalse mehe tunnused: "Et tal oleks juudi aju, neegri riist ja skandinaavlase välimus."

"...suurlinnas võiks lillede pesijaks hakata."

"Kui sa mõne uue ürituse kallale asud, tõmba vanale asjale vastne kuub selga ja loo illusioon, et nüüd jõuame kuhugi välja."

Venelaste rahvuslikust visadusest: "Antagu neile mõni süsteem, lastagu neil mõnest ideest kinni haarata, ja nad loodivad sellega kõigi sügavuste põhja, rakendavad teda viimase võimaluseni, sillutavad kogu universumi nüri kangekaelsusega."

"Seal, kus vabadust on kõige rohkem tõotatud, on vanglad olnud kõige suuremad ja hirmsamad."

"Säärased hambad väärinuksid selgemat pead."

"Demokraatia on oma väljenduselt propagandistlik."

"Ta teadis, et häid inimesi on enne teda elanud, et häid inimesi tuleb edaspidigi, ja ta tahtis nende hulka kuuluda. Minu arvates tuli ta sellega toime."

* Saul Bellow (sünninimega Solomon Bellows, 10. juuni 1915 - 5. aprill 2005) oli Kanada päritolu USA kirjanik. Kui ta lapsena haigevoodis oli, luges ta "Onu Tomi onnikest" ja tal olevat tema enda sõnutsi tekkinud kange tahtmine saada kirjanikuks. Tema ema oleks teda meelsamini näinud rabina. 1976. a pälvis Saul Bellow Nobeli kirjanduspreemia. Eestikeelsete tõlgetena on ilmunud paremik tema romaanidest.

Internetist leidsin foto, mis ilmselt oli 1973. a "Loomingu" Raamatukogus ilmunud teose kaanekujundusel abiks.

Saul Bellow "Mr Sammler’s Planet" (1970).

"Onu Tomi onnike"

Harriet Beecher-Stowe 
"Onu Tomi onnike ehk Neegrite elu Ameerika orjariikides"
Lühendatud tõlge inglise keelest.
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1951.
Tõlkinud Minni Nurme.

Kohe alguses pean noorematele blogilugejatele ütlema, et sõnal "neeger" polnud minu lapsepõlves seda halvustavat ja rassismiga seotud tähendust, mida sellele mõnel pool praegu omistatakse. Minu lapsepõlveraamatutes olid neegrid inimesed nagu me kõik, vägagi sümpaatsed, ainult see oli päris selge, et neil oli äärmiselt raske elu olnud. Olgu siis tegu tollesama "Onu Tomi onnikese" tegelastega või N. Kalma "Sinepiparadiisi lastega", mis selle kauge aja raamatutest esmastena meelde tulevad.

Kui ajakirja järjejutuna kirjutatud "Onu Tomi onnike" 1852. a eraldi raamatuna ilmus, oli sel ülim menu: Prantsuse, Ameerika ja Inglismaa kuulsad kirjanikud - Dickens, George Sand, Charlotte Brontë ja teised - tervitasid raamatut kõige haruldasema kirjandusliku sündmusena. Raamat omandas nii otsese sideme ajalookäiguga, nagu seda vaid vähestele teostele osaks saab: neegrite nn "vabastamisele" eelnenud visa, kauaaegne võitlus oli jõudnud oma haripunkti. Kirjaniku armsaim tegelane oli õnnetu ja õilsameelne Tom, jumalakartlik neeger, kellele usk oli õpetanud, et ori peab kõiki solvanguid kannatlikult taluma.

Eelnenud lõigus kasutasin Kornei Tšukovski põhjalikus avasõnas kirjutatut, mida ma plikaeas "Onu Tomi onnikest" lugedes vaevalt et läbi olin lugenud. Küllap ei hoomanud ma teose ajaloolist tähtsust kuigi palju, aga minuni jõudsid emotsioonid, tunded, mis panid kaasa elama, kurvastama, nördima, palju pisaraid valama. Onu Tomist ja teistest raamatutegelastest oli nii tohutult kahju ja orjakauplemine muutus mu jaoks selle raamatu vahendusel erakordselt tülgastavaks nähtuseks. Ühtlasi oli see raamat suurest armastusest, mida kõik inimesed - vähemasti mu lapsemeelses kujutelmas - pidanuksid kõikide suhtes tundma.

"Kõige enam teadis Eva kujutelmadest ja aimustest ta ustav kandja Tom. Temale rääkis Eva kõigest, millega ta isa ei tahtnud häirida. Lõpuks ei maganud Tom üldse enam oma toas, vaid lamas öösiti rõdul, valmis iga kutse peale tõusma.

"Onu Tom, taeva pärast, miks heidad sa magama igale poole, kuhu juhtub, nagu koer?" küsis miss Ophelia. "Ma mõtlesin, et oled korralik inimene, kes armastab nagu kord ja kohus voodisse heita."

"Seda küll, miss Feely, " ütles Tom salapäraselt, "seda küll, aga nüüd..."

"Noh, mis nüüd?"

"Räägime tasa, master St. Clare ei taha seda kuulda, aga teate, miss Feely, keegi peab valvama..."

"Onu Tom, kas miss Eva ütles sulle, et ta tunneb end täna öösel halvemini?"

"Ei, kuid miss Eva rääkis mulle hommikul, et ta lõpp on lähedal.""

Selle raamatu suur väärtus on ka, et Harriet Beecher-Stowe suutis oma tegelased elavateks kirjutada. Mu lapsetuba oli neid täis, nende saatus köitis mind jäägitult. Vanemas eas pole ma "Onu Tomi onnikest" enam suutnud nii põhjaliku kaasaelamisega lugeda. Aga küllap pole see raamatu viga.

"Punasel jõel, ühe väikese, viletsa laeva alumisel tekil istus Tom ahelas käte ja jalgadega, aga ahelatest veelgi rängem raskus lasus ta südamel. Kõik oli kadunud ta taevast - kuu ja tähed, kõik oli möödunud just nagu puud ja kaldad, mis praegu möödusid ega tule iialgi enam tagas. Kodu Kentuckys naise ja lastega, head peremehed, St. Clare'i kodu kogu oma peenutsemise ja toredusega, Eva vagade silmadega kuldne pea, uhke, lõbus, nägus, näiliselt hooletu, aga ometi alati lahke St. Clare, muretuse ja mõnusa jõudeoleku tunnid - kõik olid mööda! Ja mis jäi asemele?

See on orjasaatuse valusaim osa, et neeger, loomult vastuvõtlik ja kohanemisvõimeline, võib pärast seda, kui ta heas perekonnas on omandanud sellele kohale vastavad maitsed ja tundmused, väga kergesti sattuda pärisorjaks kõige harimatumaisse ja tooremaisse kätesse. Just nagu mõni tool või laud, mis kunagi kaunistas toredat salongi, lõpuks kulunult ja rikutult jõuab mingisse viletsasse kõrtsituppa või labasesse lõbustusurkasse. Vahe on ainult selles, et laud ja tool ei tunne midagi, inimene aga tunneb. Sest isegi seadusesõna, et "neeger loetakse, arvatakse või kuulutatakse seaduse ees isiklikuks vallasvaraks", ei suuda hävitada tema hinge koos tema isiklike mälestuste, lootuste, armastuste, kartuste ja soovide pisimaailmaga."

Ja raamatu prohvetlikud lõpulaused:
"Kui te nüüd rõõmsalt oma vabadust pühitsete, pidage meeles, et võlgnete seda vanale, heale Tomile, ja tasuge seda samasuguse headusega ta naisele ja lastele. Pidage kalliks oma vabadust iga kord, kui näete o n u  T o m i  o n n i k e s t."

Ma ei mäleta, kas ka tolle aja koolitundides "Onu Tomi onnikesest" juttu oli, aga kuuldemängu selle raamatu põhjal mäletan küll. Aga see oli juba kümmekond aastat hiljem, 1963. a - ja milline suurepärane näitlejateplejaad selles oma häältega kaasa tegi!

Kuuldemängu I osa: https://arhiiv.err.ee/vaata/kuuldemang-kuuldemang-onu-tomi-onnike-01

Kuuldemängu II osa: https://arhiiv.err.ee/vaata/kuuldemang-kuuldemang-onu-tomi-onnike-02 

Vaid mõned kuuldemänguga seotud väärt nimed: raadiole seadnud Juhan Saar, režissöör Salme Reek, osades: Karl Ader (onu Tom); Lisl Lindau (tädi Chloe); Silvia Laidla (Eliza Harris); Mikk Mikiver (George Harris); Tõnu Aav (Sam); Sander Raus (Master Shelby); Ilmar Tammur (Haley); Olev Tinn (Legree); Endel Simmermann (Loker); Karl Kalkun (Marks); Ita Ever (Cassy) jt.

 * Harriet Elizabeth Beecher Stowe (14. juuni 1811 - 1. juuli 1896) oli ameerika kirjanik. Abraham Lincoln olevat Stowe'ga kohtudes öelnud: "Nii et sina oled see väike naine, kes kirjutas selle suure sõja alustanud raamatu!" Pilt internetist.


Harriet Beecher-Stowe "Uncle Tom's cabin" (1852).

"Tom Sawyeri seiklused. Huckleberry Finni seiklused"

Mark Twain
"Tom Sawyeri seiklused.
Huckleberry Finni seiklused"
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1954.
Illustreerinud E. Maisaar.

"Kuigi mu raamat on mõeldud peaasjalikult poiste ja tüdrukute meelelahutuseks, loodan, et seda ei lükka tagasi ka mehed ja naised, sest minu plaani kuulus püüda täisealistele meeldivalt meelde tuletada, mis nad olid kord ise, kuidas nad tundsid, mõtlesid ja rääkisid ja missugustest kummalistest ettevõtmistest nad mõnikord osa võtsid." (Mark Twaini saatesõna, Hartford, 1876.)

Kui märkasin, et täna on Mark Twaini 178. sünniaastapäev, siis mõtlesin, et Tom Sawyeri mõningane meeldetuletamine oleks väga päevakohane. Kuulus planguvärvimisstseen on kõigil hästi meeles, aga kui paljud mäletavad tähtsat seadust, mille Tom sedakaudu teada sai?

"Tom pidi endale tunnistama, et maailm ei olegi lõpuks nii tühine. Ta oli enesele teadmata avastanud tähtsa seaduse inimese tegevuses, ja nimelt: et panna meest või poissi mõnda asja ihaldama, on ainult vaja see asi raskesti kättesaadavaks teha. Kui Tom oleks olnud suur ja tark filosoof, nagu seda on selle raamatu kirjutaja, siis oleks ta taibanud, et töö on see, mida inimene on kohustatud tegema, ja lõbu see, mida ta ei ole kohustatud tegema. Ja see oleks aidanud tal aru saada, miks kunstlillede valmistamine või sõtkeveski ümberajamine on töö, kuna keegli veeretamine või Mont Blanc'i otsa ronimine on ainult lõbu. Inglismaal on rikkaid džentlmene, kes juhivad neljahobusetõlda kakskümmend või kolmkümmend miili päevas suvisel ajal, sest see eesõigustatud lõbu maksab neil ränka raha, aga kui neile selle eest tasu pakutaks, siis muutuks see tööks ja nad loobuksid sellest."

Tomi seiklustest olin lugenud ka enne seda, kui mu vanemad mulle 1954. a selle raamatu kinkisid. Need olid populaarne lugemisvara ja paljudes kodudes oli veel alles sõjaeelseid väljaandeid, kus poiste lood olid nii koos kui eraldi. Juba kaks aastat hiljem, 1956, ilmus 1954. aasta raamat uuesti, sedapuhku sarjas "Seiklusjutte maalt ja merelt" (erinesid ainult väljaannete seljad) ja nii ilmusid Tomi ja Hucki lood üksnes nende kahe aastaga 40 000-lises tiraažis.

Huvitav on ka, et millegipärast pole 1954. a väljaandes tõlkijaid märgitud, 1956. a väljaandes aga on Tomi seikluste tõlkijana kirjas A. Bergmann ja Hucki lugude tõlkijana M. Sillaots.

1956. aasta väljaande eksemplar jõudis minuni kummalisi teid kaudu hoopiski Austraaliast, kuhu "Seiklusjutte..." oli kohalikele eestlastele müügiks viidud näitena sellest, et Nõukogude Eestis kultuurielu õilmitseb. Aga nemad polnud aru saanud, et raamat kodu-Eestis kirjastatud oli ja saatsid selle uuesti kodu-Eestisse kingituseks. Nii et Tom Sawyer on ka sedamoodi seikluses osalenud.

Mark Twaini raamatutega, olgu siis Tomi ja Hucki seiklustega, "Printsi ja kerjusega", "Kuningas Arthuri õukonnaga" jt on vist üldse nii, et paljud on neid kunagi väga noorena lugenud ja püsivad siis kuni oma elupäevade lõpuni õndsas teadmises, et nad neist teostest kõike mäletavad ja teavad. Mina avastasin neid raamatuid taas sirvides, kui palju on tegelikult meelest läinud ja kui paljut pole tähelegi pannud, nii et soovitan ka teistele nende lapsepõlve lemmikuid nüüd juba tunduvalt täiskasvanuma pilguga uuesti vaadata.

Üks väike soov ka: kui blogilugejatel viitsimist on, võiksid nad siin või "Tütarlapse..." Facebooki-leheküljel kommentaarina kirjutada, millal nad esmakordselt Tom Sawyeriga kohtusid ja kumb neile rohkem meeldis, kas Tom või Huck ning mida nad sellest raamatust on eluteele kaasa saanud. Aitäh juba ette!

Eestis rääkis Tom Sawyer Salme Reegi häälega.

1956. aasta jaanuaris esietendunud kuuldemäng "Tom Sawyer" sai suure menu osaliseks, seda taheti ikka ja jälle uuesti kuulata. Osades olid: Salme Reek (Tom Sawyer); Jaanus Orgulas (Huckleberry Finn); Lisl Lindau (Tädi Polly); Leili Bluumer (Alfred); Harry Karro (Billy); Lembit Anton (Indiaani Joe); Ellu Puudist (Amy Lawrence); Aado Hõimre (mr. Walters); Hilja Viires (Becky Thatcher); Tõnis Kask (Kohtunik); Grigori Kromanov (Johnny Miller); Ervin Abel (Advokaat); Arvo Kruusement (Hispaanlane); Olev Eskola (Kohtunik Thatcher); Eedu Tinn (Ben Rodgers); Mari Viiding  (Mary); Kaarel Toom (Jutustaja).
Kuuldemängu esimene osa.
Kuuldemängu teine osa.

* Mark Twain (kodanikunimega Samuel Langhorne Clemens; 30. november 1835 - 21. aprill 1910) oli ameerika kirjanik ja humorist.

Pildil on Mark Twain loengut pidamas. Allikas: Keppler, Joseph Ferdinand, artist.'"Mark Twain," America's best humorist.' Keppler & Schwarzmann, 1885. Prints and Photographs Division, Library of Congress.

"The Adventures of Tom Sawyer" (1876).
"The Adventures of Huckleberry Finn" (1884).

"Laul Haiavatast"

Henry Wadsworth Longfellow
"Laul Haiavatast"
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1960.
Tõlkinud Boris Kabur.
Kunstiliselt kujundanud ja illustreerinud O. Volmer.

Küllap olid James Fenimore Cooperi "Nahksuka jutud", vähemasti neist kõige populaarsem "Hirvekütt" mul loetud juba enne, kui 1961. aastal koolist "Laulu Haiavatast" kingiks sain. Nii et ma indiaanlastest ikka juba üht-teist teadsin. Noil aastatel oli indiaanivaimustus üldse väga suur nii laste kui ka täiskasvanute hulgas ja nende kohta loeti palju ning seisti kinodes kassasabades, et filme näha. Aga "Laul Haiavatast" on üks neist raamatutest, mis nagu hea vein lähevad ajaga paremaks.

"Kaldal seisis Haiavata,
lahkudes veel käega viipas,
siledale veele tõukas,
lükkas rannaklibustikult
välja sügavasse vette
kasekoorest Tšiimauni -
ütles vaikselt: "Läände, läände!"
Teele kuulekalt läks paat."

Sellesse kaunisse poeesiasse, rütmi ja vormi voolavusse, eriskummalistesse laulvatesse sõnadesse ning kogu võluva teksti tagamaadesse süvenemine on tulnud tõepoolest ajapikku. Ka olen alles aastaid hiljem mõistnud nii mõndagi selle eepose väärtusest ning Boris Kaburi lisatud sõnaseletuste, lausa muinasjuttudena mõjuvate põnevate selgitavate märkuste ja Longfellow' elu- ja loomingukäsitluse headusest.

Sedagi ei teadnud ma lapsena, et "Laul Haiavatast" eestikeelse väljaande illustraator Omar Volmerilt on tulekul veel indiaaniraamatuid nii tõlgetena, kui ka päris tema enda sulest ("Tomahookide aeg", 1980). See kõik oli juba hiljem.

Aga esialgu oli "Laul Haiavatast":

"Seal ta laulis Haiavatast,
laulis laulu Haiavata
imelisest sündimisest,
sellest, kuis ta palus, paastus,
kannatas ja rängalt töötas,
et kõik hõimud edeneksid,
rahvad õnnelikuks saaks!"

Vaata ka Hasso Krulli käsitlust "Nägemuse otsing" Ninnikust.

* Henry Wadsworth Longfellow (1807–1882) oli ameerika luuletaja, Põhja-Ameerika suurim poeet 19. sajandil. Andekas värsimeister, tark ja mitmekülgne inimene. Muu hulgas tundis ta põhjalikult indiaani folkloori ja armastas seda alistamatut loodusrahvast.

* Boris Kabur (1917-2002) on eesti keelde vahendanud kolm eepost: "Laul Haiavatast" (1960), "Sassuuni Davith" (1975) ja "Gilgameš" (1994), lisaks veel hulga romaane, populaarteaduslikke käsitlusi, luulet jpm. Üks meie põnevamaid tõlkijaid, lisaks veel kõigile lastekirjandusest tuttava robot Ropsi isa ning praktilises elus mootorsae "Družba" leiutaja.

Henry Wadsworth Longfellow "The Song of Hiawatha" (1855).