AABITS

AABITS
L. Alttoa ja H. Raigna
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1953.

Kindlasti kuulub lapsepõlves loetud raamatute hulka aabits. Sestap veidi juttu ja mõned pildid minu omast, mis üsna kapsastunud on.

Lugeda oskasin mitu aastat enne kooliminekut, seepärast polnud mul aabitsaga mingit muret. Kirjutamist alustasime i-tähest, mida tegime ilukirjavihiku esimese lehekülje täie. Viisnurksulega nr 1 polnud kuigi meeldiv kirjutada, aga hakkama ma sain. Kui kõik puhtalt ja korralikult valmis oli, libises mu pikk pats õlalt ettepoole ja maandus otse vihikulehele, vedades sinna veel kuivamata tähtedest pikad inetud jäljed. Ilukirjaga ei sobinud need kokku. Hindeks sain "kolme" ja lisaks veel tõrelda hooletuse eest, mis mind täitsa kurvaks tegi.

Õ-tähega seoses meenub, kuidas kordasime kogu klassiga kooris õ-ga algavaid sõnu, kõiki kolm korda. Mulle see meeldis ja kui ütlesime "õnn", lisasin suure hooga veel neljandagi - hõisates üle terve vaikseks jäänud klassi. Õpetaja pahandas ja pani mind karistuseks püsti seisma. See oli elus esimene kord, mil ma suure õnne eest karistada sain. Järgmised korrad pole ka tulemata jäänud.

Aabitsa alguspildil tulevad lapsed kooli - tüdrukutel tumesinised kleidid ja valged põlled. Esimeses klassis oli ka minul tumesinine vormikleit, aga põll oli eestlastel must. Koos valge krae ja kätistega oli värvikombinatsiooniks sini-must-valge. Aga ju vist tabati haridussüsteemis või veel kuskil kõrgemal ära, et selline värvide kooskõla nõukogude koolis pole paslik. Teises klassis olid meil kohustuslikud pruunid vormikleidid, valget n-ö üleliidulist põlle meile siiski peale suruma ei hakatud.

Aga viksi koolilapse rõivastus pidi enam-vähem niisugune välja nägema, nagu siin kõrval pildil.

Selleks ajaks, kui septembris esimesse klassi läksin, oli Stalin juba surnud. Aga aabits oli ladumisele antud jaanuaris 1953 ja trükkimisele märtsis. Ning Stalin on selles aabitsas veel täiesti elus. Silbitamist õpetati lookese "Õpime laule" järgi.

Veel hoidsid Stalini teemat ülal tollases massimeedias levinud foto, millel vuntsidega mees Lenini mausoleumi tribüünil hoidis süles väikest suure valge lehviga tüdrukut; lisaks luuletused "Stalin meie südameisse jääb" ja "Armsale Stalinile", Leninit ei unustatud samuti: "Suur Lenin - ta oli üllas, nii hoolitsev, tark ja hea..."

Õnneks oli meil mõistlik õpetaja, range vanem daam, kes nõukogude ideoloogiasse arvatavasti kuigi soojalt ei suhtunud ja meid nende kohustuslike Stalini-Lenini-luuletustega ei koormanud. Rohkem huvitas teda meie kirjutama õpetamine. "Karu-taat maiustamas" oli aga meil kõigil peas. Ja "Naerist" meeldis meile ka lugeda ning selle maast sikutamise mängu mängida.

Aabitsa illustraatorit ma ei tea - küllap olid pildid tehtud üsna täpsete üleliiduliste ideoloogiliste suuniste järgi, ometi aimus nende eklektilisuse juures kohati ka midagi Eestile omast.

"Rotatsioonimasinad mürisevad..."

Juhan Peegel
"Rotatsioonimasinad mürisevad..."
Lühiülevaade kodanlike maade ajakirjanduse arengusuundadest, teooriast ning praktikast.
Kirjastus "Eesti Raamat". Tallinn 1965.

Minu Õpetaja raamat, loetud veel enne, kui Tartus ülikooli kolmandal kursusel ajakirjandust õppima hakkasin, ja iseäranisti ära loetud siis, kui selle alusel eksamit tuli sooritada. Üldiselt ma raamatutesse allakriipsutusi ei tee ning märkusi ei kirjuta, selles on aga neid palju, andes veel nüüdki, hulk aastaid hiljem, märku usinast õppimisest. Ka on see raamat, mida aeg-ajalt ikka uuesti üle lehitsen.

Juhan Peegel saaks 19. mail 2014 95-aastaseks. 16. mail 2014 tähistati Tartus 60 aasta möödumist akadeemilise ajakirjandushariduse algusest Eestis. Sestap sobib praegu hästi "Rotatsioonimasinaid..." meenutada.

Autor ise kirjutas, et "raamat on mõeldud mitte ainult ajakirjanikele ja neile, kes žurnalistikat õpivad, vaid ka laiemale lugejaskonnale, keda huvitab ajakirjandus. Loodan, et raamatus leidub küllaldaselt fakte, mis ka mittespetsialistide huvi rahuldavad ning nende silmaringi selles valdkonnas laiendavad. Neist kaalutlustest lähtudes on püütud käsitletavat ainet võimalikult populaarselt sõnastada."

Fakte on selles ülevaates tõesti palju. Kogunisti nii palju, et nüüd tagasi vaadates võib seda umbes 180-leheküljelist raamatut käsitleda tolle aja ajakirjanduse kokkuvõtliku ajaloona. Raamatul oli kuus osa: sissejuhatav, kodanliku ajakirjanduse põhitendentsid, kodanlikust žurnalistikateooriast, kodanliku ajakirjanduse praktikast, mõjukamate kodanlike maade ajakirjandusest üldse ja progressiivsest ajakirjandusest eraldi. Aga tuleb kohe öelda, et neile osanimetustele vaatamata ei olnud raamat "puust ja punane", vaid kirja pandud nii, et seda poleks põhjust ka praegusaja mõõdupuuga võttes häbeneda.

Tulevaste ajakirjanike jaoks oli selle ülevaate üks olulisemaid osi žurnalistikateooria käsitlemine alates mõiste "press" sisust ja ajakirjanduse põhifunktsioonidest (informeerimine, suunamine, meelelahutuse pakkumine) kuni arutlusteni ajakirjanduse objektiivsuse ja uudiste väärtuse üle. Loetavus, visuaalsus, publitsistlik mõju, ajakirjanduse vabadus, žanrid  ja veel palju muud leidis huvitava käsitluse. Näiteks kirjutas Peegel, et "ühes Ameerika Ühendriikides ilmunud ajakirjandusõpikus on punkthaaval ja asjalikult ära toodud kõik tegurid, mis mõjustavad toimetuse suunda, et tulevased ajakirjanikud seda konkreetselt teaksid. Tähtsamad nendest teguritest on kokkuvõtlikult järgmised":
raha,
lugejate nõudmised,
poliitika,
usk ja kirik,
sotsiaalsed ja rassilised probleemid,
patriotism,
üksikisikute või gruppide puhtisiklikud huvid,
sektsionalism,
väljaandjate ühing, s. o. lehe peremeeste organisatsioon.
"Peale selle on veel rida vähemtähtsaid asjaolusid, nagu mitmesugused toimetuse väljakujunenud traditsioonid ja nn "pühad lehmad" (sacred cows) - isikud, grupid ja institutsioonid, keda tuleb ajalehes kohelda erilise aupaklikkusega. Ajalehiti võivad need olla muidugi erinevad."

Kõike seda saatsid rohked näited ja selgitused, millest paistab nii autori enda sügav huvi ja inimlikkus kui ka arvamus sellest, mis võiks tulevastele ajakirjanikele kasulikuks teadmiseks osutuda. Üsna kindlasti ei jääks Peegel hätta ka tänapäevast ajakirjandust tehes ja uurides, sest oma õpilastele suutis ta oma teadmistega päris tugeva aluspõhja ehitada.

Lisan siia ka ühe Juhan Peegli hilisema meenutuse "Rotatsioonimasinate..." sünnist:

"Meil ei olnud ju kaasaegset ajakirjandusteooriat käsitlevat välismaist kirjandust. Asi sai niiviisi ära aetud, et ülikooli raamatukogu laenas Moskvast Lenini-nimelisest raamatukogust ajutiseks kasutamiseks vastavaid teoseid. Nii hakkasingi ajakirjandusteooriaga tegelema.

Tuleb meelde omamoodi kurioosne asi. Moskvast tulid põhiliselt inglis- ja saksakeelsed raamatud. neid ei olnud ilmselt kasutatud, olid neitsilikult puhtad. Pehmes köites raamatud olid kõik seisnud riiulitel lahti lõikamata. Kindlasti oli mul au olla mitme sellise raamatu esimene lugeja Nõukogude Liidus.

Osa neist raamatutest on kirjas ühe esimese ülevaateraamatu "Rotatsioonimasinad mürisevad" (1965) bibliograafias. Muidugi oli seesugune ukseavamine - õigemini küll praotamine - asjakohase loengukursuse ettevalmistamiseks hädavajalik. See kandis õppekavas tagasihoidlikku nime "Kodanliku ajakirjanduse kriitika". Muidugi oli kriitikat, seda küll, aga rohkem siiski muud ja huvitavat, mida nõukogude õpikud ei pakkunud." ("Otsides. Juhan Peegel. Meenutusi pikalt teelt". Vestluste põhjal koostanud Maarja Lõhmus. Tänapäev. 2006.)