„Kalevipoeg kunstis“

„Kalevipoeg kunstis“
Album.
Kirjastus „Eesti NSV Kunst“. Tallinn 1962.
Koostanud Irina Solomõkova ja Helmi Üprus.
Kujundanud Paul Luhtein.

Kui mu isa selle kunstiraamatu 1962. a oma töökohast kingituseks sai, ajasin selle tema käest ruttu ära. Mulle meeldis sellest pilte vaadata.

Mõned neist olid mulle varasemad tuttavad „Kalevipoja“ erinevatest väljaannetest ja paarist sõjaeelsest lasteraamatust Kalevipoja tegude kohta. Aleksander Uuritsa joonistus kündvast Kalevipojast (1913) meenub mulle just ühest niisugusest raamatukesest.

Johann Köleri maal Friedrich Reinhold Kreutzwaldist (1864) aga rippus mu koolimajas koridoriseinal kõigile hästi nähtaval kohal. Ühesõnaga oli selles kunstialbumis mulle palju tuttavat, huvitavat ja meelepärast.

Tuntud kunstnike töid oli selles albumis rohkesti, sest Kalevipoja kujutajatena on end ajalukku joonistanud nii Kristjan Raud kui ka Evald Okas, aga veel paljud teisedki. Paul Luhtein on „Kalevipoja“ illustraatorina teinud niihästi põnevaid pilte kui ka igasuguseid omapäraseid rahvuslikul ainesel põhinevaid suurtähti, päiseid, vinjette jm.

Lisaks on selles raamatus ka mitmesuguseid näiteid kujurite, keraamikute, klaasikunstnike jt taiestest. Lemmikpildiks sai mulle aga Ants Viidalepa Saarepiiga kujutis (1961), mõtlik ja unistuslik.

Raamatututvustus ütles, et albumi „Kalevipoeg kunstis“ eesmärgiks on tutvustada eepose ainetel loodud kunstiteoseid ning anda üldpilt selle tähtsa teema arengust eesti kunstis. Seda ülesannet täitis ka tolle aja tuntud kunstiteadlaste Irina Solomõkova ja Helmi Üpruse põhjalik ülevaade nendest teostest ja nende loojatest. Raamat oli kakskeelne, sest sisaldas rööptekstina sama juttu vene keeles. Lisaks oli raamatu vahel vihikuke ingliskeelse tekstiga ja illustratsioonide loeteluga. Nii et igati toekas teos.

Kunstiraamatuid tollal veel eriti palju ei olnud ning sellise albumi ilmumine oli suur sündmus.

* Irina Solomõkova (14. september 1925 – 7. detsember 1989) oli kunstiteadlane, pikaajaline Eesti NSV TA Ajaloo Instituudi kunstiajaloo sektori juhataja.

* Helmi Üprus (15. oktoober 1911 – 27. august 1978) oli kunstiteadlane.

* Paul Luhtein (22. märts 1909 – 8. veebruar 2007) oli kirjakunstnik, raamatu- ja tarbegraafik ja kunstipedagoog.

* Aleksander Uurits (12. mai 1888 – 10. august 1918) oli graafik ja maalikunstnik.

* Ants Viidalepp (6. jaanuar 1921 – 9. jaanuar 2012) oli maalikunstnik ja raamatuillustraator.

"Kolme Vaeva Tee. Heleene Lingi elu ja surm"

August Jakobson
"Kolme Vaeva Tee. Heleene Lingi elu ja surm"
Romaan.
"Valitud teoste" 6. köide.
Eesti Riiklik  Kirjastus. Tallinn, 1956.
Illustreerinud Asta Vender ja Olev Soans.
Kunstiliselt kujundanud Paul Luhtein.

Väga masendav ja enamjaolt raskemeelne raamat algusest lõpuni.

"Kolme Vaeva Tee oli avali kõigi maailmakaarte tuultele. /---/ See oli linna päramine sopp, lömakile vajunud majade vilets rodu, kokkusurutud, üksteise ligi pigistatud inimelamute tihedast salgast esile ulatuv tipuke. /---/ Rampraske, varjusurma taoline loidus laotus üle hallide liivaluidete. Mere igav kohin ei vaikinud hetkekski. Ja ööd olid sügavad ning tapvad nagu viirastuslikud nägemused."

Sellest masendusest ja rusutusest hoolimata oli "Kolme Vaeva Tee" minu jaoks huvitav raamat. Kuigi, tunnistan ausalt, Jakobson oma Pärnu-teemaliste romaanide ja jutustustega võttis minult ära igasuguse tahtmise pikemaks ajaks Pärnusse sõita. See pelg kestis kaua aastaid.

Romaani jagude pealkirjad on "Seisev vesi", "Kevad", "Rabamaastik", "Öö saabumine". Need pealkirjad iseloomustavad ka peategelase elukulgu.

"Kolme Vaeva Tee" valmis autori sõnul aastail 1928-1929, mil Jakobson oli vaevu 24aastane, ilmus trükist 1930. a ja selle tegevus algab 1926. a kevadsuvega, mil raamatulehekülgedele sisenevad "kolm üleni musta rõivastatud naist. Kaks neist olid vanad, väsinud nägudega, nende kaaslane aga vaevalt paarikümne-aastane neiu."  Need on tädi Cloo elik Clothilde Anette, tema liebe Schwester Rosalie ja nende noor sugulane ning ühtlasi valvealune neiu Heleene, kes tihti mõtleb, "et nõnda jookseb tühja kogu ta aeg, et nõnda ta vananeb aina mõttetumaks muutuvas kohaltammumises, - et nõnda jääb ta kindlasti ilma tollest suurest õnnest, millest ta oli näinud und, millele ta oli mõelnud ärkvel olles."

Kõik näibki nii kulgevat, hoolimata neiuigatsusest, hoolimata sügavast armumisest ja kiriklikust laulatusest, hoolimata abielust, millelt neiu Heleene nii palju oli lootnud. Ka osutub ta, olles harjunud vanapreilide keeldude ja käskudega, täiesti abituks tingimustes, kus tal rohkem vabadust on, kus ta pidi "lausa üleöö muutuma iseteadvaks täiskasvanuks, kes oskab otsustada kainelt nagu kunagi mõistlik inimene".

Ka rasedus ei tule tema elule kasuks, seda enam, et naise lapseootus muudab ta mehe veel võõramaks, kuni ühel hetkel oli ta "õnnelik, kui mees oma lihava keha kohe tekkidesse mähkis ning uinus, püüdmata talle läheneda. jah, kõik oli möödas, - lõplikult ja tagasipööramata; ta tundis inimese vastu, keda ta oli kogu oma noorusejõuga armastanud, veel vaid järjest tugevnevat vastikust."

Kuid raamat läheb veel edasi, soovitan lugeda ja ei hakka sisu detailideni lahti seletama. Raamatu lõpp aga on väga-väga sarnane Jack Londoni "Martin Edeniga" (1909), võib-olla koguni sellest otseselt mõjutet, sest kahtlemata oli Jakobson Londonit lugenud.

1956. a väljaande järelmärkuses ütleb Jakobson, et sai ainestikku neist "alati musta rõivastatud, sirge ja range hoiakuga vanadest ja noortest daamidest, kes liikusid ringi nii mu kaunis kodulinnas kui teisteski meie väikelinnades veel kolmekümnendate aastate keskpaiku - naftaliini-lõhnalised, kibestunud, oma rahvast irdunud ja selle poolt põlatud, unustanud emakeele, oskamata aga küllaldaselt ka saksa keelt." Oma teost nimetab Jakobson ühiskondlik-psühholoogilist laadi romaaniks ja väidab, et on teist väljaannet võrreldes 1930. a omaga põhjalikult redigeerinud, välja jättes tarbetud naturalismi-elemendid jne.