Mihhail Saltõkov-Štšedrin
"Pošehhonje vana-aeg"
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1953.
Tõlkinud J. Elango.
Selle romaani autori sünnist möödub tänavu 27. jaanuaril 190 aastat.
Kui ma lapsena lugesin Saltõkov-Štšedrini romaani "Pošehhonje vana-aeg" (kirjutatud 1886-1889), siis jäi selle pärisorjuse vastane suunitlus mulle loomulikult mõistmatuks, kuid selles oli palju huvitavaid tüüpe ja detaile, kõik lopsaka ütlemisviisiga kirja pandud.
Romaani järelsõna on hirmutav näide Stalini-aegsest nõukogude kirjandusteadusest ja mõjub praegusajal väga eemalepeletavalt, aga neile, kellele pakuvad huvi kunagise Venemaa kolkamõisnike elu-olu ja väga lustakalt kirja pandud dialoogid, julgen seda raamatut küll lugemiseks soovitada.
Juba see susisev sõna Pošehhonje oli millegipoolest põnev. Ei osanud arvata, mis selle taga peitus. Autor küll seletas kenasti:
"Palun lugejat võtta Pošehhonjet mitte otseselt. Ma mõistan selle nimetuse all üldse niisugust kohta, mille põliselanikud vene rahvakeele tabava väljenduse järgi kolme pedaka vahel võivad ära eksida (s. o. satuvad võrdlemisi kerges seisukorras segadusse). Palun samuti minu isikut mitte ära vahetada Zatrapeznõi isikuga, kelle nimel jutustus areneb. Autobiograafilist elementi on mu käesolevas teoses väga vähe; see teos kujutab endast lihtsalt eluvaatluste kogumikku, kus võõras on segatud omaga ning samal ajal antud ruumi ka luulelennule."
Arumaa, Pravdini ja Veski suurepärane "Vene-eesti sõnaraamat" (2. trükk, 1975) annab sõna пошехонец vasteks kolkatark, kilplane.
Niisiis on tegu Pošehhonje aadliku Nikanor Zatrapeznõi elulooga, põhiosas küll ainult tema lapsepõlvega. Lugeja saab teada, kuidas ämmamoor Uljana teda seebi ja purgitäie võidega muinasjutuliselt odavalt siia ilma aitas ja talle ennustas, et temast saab seelikukütt. Lastetoad olid täis putukaid ja toit oli kasin, toidujaotamises valitses täielik ebavõrdsus. Kui see juba sakste juures nii oli, kui ränk võis siis veel olla pärisorjade elu.
Lastekasvatuse kohta on "Pošehhonje vana-ajas" aga ka päris helgeid peatükke, milles autor ikka Zatrapeznõi arvamuste kaudu, väljendab oma arusaama, et "arukad kasvatajad hoiavad lapse hinge kogu selle teadmatuses, kogu puutumatuses ja kaitsevad teda kurjuse sissetungi ees". Kuid:
"Lapsed ei tea midagi nendega tehtavate katsete omadustest - säärane on laste olemasolu üldvalem. Nad ei ole midagi o m a välja töötanud, mis võiks osutada vastupanu nende loomuse moonutamise katsetele. Rada, mida mööda neil tuleb minna, on rajatud meelevaldselt, ja enamasti kujutab see endast juhuse tulemust."
Juba üksnes sisukorda vaadates saab aru, kui paljudest erinevatest tüüpidest autor kirjutab: tädikesed-õekesed, Moskva sugulased, õe peigmehed, pärisorjade mass, Annuška, Mavruša-Novotorka, Vanka-Kain, õnnetu Matrjonka, Satir-Hulkur, aadelkonna peamees Strunnikov, Slovuštšenskoje daamid ja paljud teised - kõiki neid vaatleb ta terase ja pilkava ilmega, millesse on segatud nii lapsepõlve heldinud meenutused kui nukrus läbielatud aastatest.
"Emake hakkas nukrutsema. Tema hakkas ka juba kuuekümnele lähenema ja tundis, et valitsemisohjad hakkavad ta nõrkevatest kätest ära libisema. Ta arvas sageli, et teda petetakse, ja tundis, nagu oleks ta jõuetu truuduseta orjade kavalate vempude vastu. Kuid teadagi hämmeldas teda kõige rohkem kuuldus, et pärisorjus on juba kõik võtnud, mis võtta oli, ja läheneb oma paratamatule lõpule..."
Muu hulgas peaks see romaan meeldima vene köögi sõpradele, sest mitmesugustest söögilaudadest on selles põhjalikud kirjeldused. Näiteks üsna raamatu lõpus annab Saltõkov-Štšedrin ülevaate jõulukommetest, sellest, kuidas kolgas sõi kolm kuud järjest - tatratangupliine, nisujahupliine, pliine munaga, tindikalaga, sibulaga... kuni suure paastu esimesel esmaspäeval kirikukella helin Pošehhonje pillerkaari lõpetas.
"Ma tunnen, et viimased peatükid on kirjutatud juba nõrgalt ja hooletult, kuid ma palun lugejaid suhtuda sellesse heatahtlikult. Kujude ja faktide hulk, mida tuli esile manada, mõjus niivõrd masendavalt, et paratamatult tekkis väsimus..."
Kirjandusteadlased on rõhutanud, et "Pošehhonje vana-aeg" koosneb justkui neljast osast, millest esimene on autobiograafiline, teine sugulaste portreede galerii, kolmas orjade portreede galerii ja neljas naabrite portreede galerii. Võib kujutleda, kui palju tööd oleksid need "galeriid" andnud kunstnikele, kuid kahjuks oli vähemasti see eestikeelne umbkaudu 570-leheküljeline väljaanne ilma piltideta, nii et lugeja kujutlusvõimel olid vabad käed.
Pilt on raamatu eestikeelsest väljaandest.
Михаил Салтыков-Щедрин "Пошехонская старина" (1886-1889).
