Jakob ja Wilhelm Grimm „Muinasjutte“

Jakob ja Wilhelm Grimm
„Muinasjutte“
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1960.
Tõlkinud L. Ronk ja S. Tui.
Kujundanud Erik Vaher.

Hiljuti kirjutasin Perrault' muinasjuttudest, nüüd siis loogilise jätkuna tema järglastest, veelgi rohkem tuntud muinasjutuvestjatest.

Minu esimene vendade Grimmide muinasjutukogu nägi välja selline, nagu siin kõrval (pilt internetist). Selle 1951. a ilmunud poolesajaleheküljelise raamatukese oli illustreerinud Avo Keerend ja selles oli seitse muinasjuttu: „Hunt ja seitse kitsetalle“, „Lumivalgeke“, „Vaene möldripoiss ja kassike“, „Noor hiiglane“, „Tark talutütar“, „Magus puder“ ja „Vaim pudelis“.

Mäletan, et tollal meeldis mulle eriti „Magus puder“, mis oli küll väga lühike, kuid lapse jaoks õpetlik: olulisi asju tuleb teada ja meeles pidada, muidu võib juhtuda nii nagu tolles jutukeses:

„Pajake keetis ja keetis, puder tõusis üle ääre ja kees ikka edasi. Varsti oli terve köök putru täis ja kogu maja ja naabermaja ja lõpuks terve tänav. Näis, nagu tahaks pajake tervet maailma toita; oli lausa häda, ja keegi ei teadnud, kuidas aidata.“

Järgmine Grimmide muinasjutukogu, mis tänini alles, oli 1960. a ilmunud väljaanne, mida rõõmsalt lugesin, kuigi olin juba oma arust muinasjuttude east välja kasvanud. Aga lugedes ja veidi hiljem selgus, et ei ole – kellele muinasjutud on kunagi südame külge ja mällu jäänud, neil on muinasjuttudest võimatu välja kasvada.

See sisaldas rohkem kui poolsada lugu, millest enamik on pärast ikka ja jälle mitmesugustes kogumikes ja eraldi ilmunud ja mida on põnevalt kujundanud paljud kunstnikud, kellest eriti Siima Škopi ja Jaan Tammsaare illustratsioone esile tõstaksin.

Vendadest muinasjutuvestjatest ja nende juttudest on tehtud filme ja kirjutatud uurimusi, nende loomingut on igatpidi analüüsitud ja seletatud, näiteks juba üksnes „Punamütsikese“ kohta on olnud palju arvamusi, millest veidi olen kirjutanud oma blogis „Suleke“ ja siin blogis teisal. 1960. aasta „Muinasjutte“ sisaldab ka Walther Pollatscekki kena kokkuvõtet vendade loomingust:

„Nad nägid, kuidas hiiglasi, vaime ja koletisi võidetakse, kui julge ja tark ollakse – omadused, mis on palju enam väärt kui toores vägivald. Ja vennad nägid, kuidas muinasjuttudes aidati neid, kes inimeste ja loomade vastu head olid. Nad nägid, kuidas ka muinasjutus saab kõike väärtuslikku ainult suure vaevaga saavutada ja kuidas rõhutuid kas või nõiduse abil aidatakse.“

Ma ei hakka kõigile tuttavaid muinasjutte siin rohkem kirjeldama, las jutustavad need mõned pildid, mis lisasin.

* Jakob Grimm (4. jaan 1785 – 20. sept 1863), Wilhelm Grimm (24. veebr 1786 – 16. dets 1859) olid maailmakuulsad saksa kirjanikud ja keeleteadlased.
<<< Foto allikas: Projekt Gutenberg-DE.

Die Kinder- und Hausmärchen der Brüder Grimm (1812).

Vahepala: värsipõimikud 1961—1964

Minu keskkooliaastad olid täis poeesiat. Luuletajateks olid saanud Paul-Eerik Rummo, Hando Runnel, Arvi Siig, Rudolf Rimmel, Mats Traat, Enn Vetemaa, veel paljud teised, kelle värsse me ahmisime nagu õhku.

Kirjanduslikud kolmapäevad Harju tänava Kirjanike Maja  saalis olid pilgeni täis, neist tehti teleülekandeid. Meie klassist käis seal pidevalt mitu õpilast. Mina üsna loomulikult ka. Noored ja vanad luuletajad, sekka ka prosaiste, noored ja vanad näitlejad, sekka ka mõni muusikapala – oh, kuidas me kõigi nende esitusi nautisime! Ilmusid noorte autorite luulekassetid ja muud luulevalimikud. Ja mitte ainult eesti luulest.

Luulevaimustus oli tabanud ka näiteks moskvalasi, kes sadade kaupa ruttasid Jevgeni Jevtušenko, Robert Roždestvenski, Bella Ahmadulina, Andrei Voznessenski, Bulat Okudžava jpt luuleõhtutele. Luulet ilmus ajalehtedes ja ajakirjades.

1963. a ilmus eesti keeles 175leheküljeline ja 52 kopikat maksev „Värsipõimik 1961“ – valik vene luuletajate värsse. See oli Eesti Riikliku Kirjastuse uue luulesarja algus.

Põimiku koostanud Erni Hiir kirjutas saateks: „Käesolev raamat sisaldab valiku 1961. aastal perioodikas ilmunud vene luulest. „Värsipõimikusse“ on püütud haarata kõige parem ja iseloomulikum, mida tolle aasta ajakirjandus luule alal pakkus. Autorid on järjestatud alfabeetiliselt, kuna raamatus on tahetud anda ülevaadet peamiselt luuleaastast, mitte üksikute poeetide loomingust. Kirjastusel on kavas avaldada ka järgnevate aastate luuleparemikku samasuguste värsivalikute kujul.“

See oli hea mõte ja lugejad võtsid selle tänuga vastu. Esimese värsipõimiku kujundas Herald Eelma, teise Avo Keerend, 1963. aasta oma Heldur Viires ja neljanda, mis minu teada ka viimaseks jäi, Allex Kütt. Tõlkijatenimistus oli enamik meie luuletajaist, nii noored kui vanad. Kõik neli põimikut koostas Erni Hiir.

Et tegu oli ajakirjanduses ilmunud luuletustega, oli tõlgitu hulgas ka n-ö puhtakujulist tähtpäevaluulet, aga seda väga vähe. Oli ka väga häid luuletusi, mille headus ei ole paljude aastate möödudes kadunud.

Arvatavasti panen siia blogissegi tulevikus aeg-ajalt luuletusi nendest põimikutest. Alustuseks üks ehe armastusluuletus poetessilt, kelle luule hakkas mulle meeldima just nende põimikute kaudu.

* * *

Veronika Tušnova

Morn, vihmane pimedus

tiirutab tänavaid mööda.

Sa lubad su südamel

tänaseks ööks minu kaitsejaks jääda?...

Sa lubad tas koiduni peavarju

linnule, kel pole kodu?...

Mul on hirm,

nagu õõtsuks mu jalge all põhjatu korisev lodu.

Sa võta mu hing –

ta on puhas ja palav ja aus ja hellitlev.

On kahju, nii kahju,

et kasutult hääbuma peab ta selliselt.

Kes vajab, et säiliks mu süda,

mu kulmud, mu naeratus –

ja teeb,

et pikemalt kestaks

mu vastu su armastus?

Kes mäletab mind,

kui katab mind murupind mullane,

kes ütleb:

„Küll olid sa minule hea ning kullane!“

/“Värsipõimik 1964“, Eesti Raamat. Tallinn 1966. Tlk Muia Veetamm./

* Veronika Tušnova (1911—1965) oli vene luuletaja. Eelkõige on tuntud tema armastusluuletused, millest mitu tükki on populaarseks laulnud Alla Pugatšova.

* Erni Hiir (1900—1989) oli eesti luuletaja ja tõlkija.

* Muia Veetamm (1907—1995) oli samuti eesti luuletaja ja tõlkija.

„Sõbralikud vennad“

„Sõbralikud vennad“
Nõukogude Liidu rahvaste muinasjutte III.
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1950.
Illustreerinud Alo Hoidre, Viktor Karrus, Avo Keerend ja Siima Škop.

Kõvakaaneline lugemisest üsna kulunud muinasjuturaamat, mis kuulus mu lapsepõlve kõige imelisemate raamatute hulka. Mulle on muinasjutud alati meeldinud. Ümbrispaber oli sel raamatul ka, aga see on juba nii ammu omadega õhtule läinud, et ma isegi ei mäleta enam, mis selle peal võis olla.

Sellest, miks NLiidu rahvaste muinasjuttude kogumikul pealkirjaks „Sõbralikud vennad“ oli, sain aru alles palju aastaid hiljem, suuremaks kasvanuna. Esialgu arvasin lihtsalt, et sellenimeline muinasjutt on raamatust kogemata välja unustatud. Lapse loogika!

Kogumikus oli viis eesti ja viis vene muinasjuttu, neli läti ja sama palju adõgee muinasjutte. Veel on esindatud vepsa, leedu, ukraina, gruusia, armeenia, abhaasia, osseedi, aserbaidžaani ja baškiiri muinasjutud. Tõlkijaid ei olnud nimetatud.  Eesti muinasjuttudest on esimene „Keeletark“, järgnevad „Kange kukk“, „Suur tükk ajab suu lõhki“, „Lolli äpardused“ ja „Seenekuningas“. Kõik toredad lood, mida ma aga hilisemates muinasjutukogudes mäletan harva näinud olevat. Vene muinasjuttude hulgas on väga tuntud „Sivka-Burka“ ja „Imekaunis Vassilissa“, teiste rahvaste jutud nii tuntud ei olnud.

„Lolli äpardused“ meeldis mulle oma koomilisusega eriti ja jäi hästi meelde - sisuks see, kuidas isegi oma ema häid nõuandeid valesti ja vales kohas täites võib pahandustesse sattuda. Aga oma iva oli igas muinasjutus, samuti nagu põnevaid seiklusi ja kauneid kangelannasid ning rühikaid kangelasi, kõikvõimalikke imeloomi ja koguni saatanlikke sigitisi. Võõrad maad ja rahvad paelusid ja sütitasid uudishimu, omamaised lood aga näitasid, et siingi on huvitav elada.

Taas panen postitusse palju pilte, tänutäheks illustraatoritele ja lootes, et mu kohatised lapsemeelsed täiendused kedagi ei pahanda.

Vaata ka „Imeveski“ - Nõukogude Liidu rahvaste muinasjutte I.