„Я учусь ходить по земле“

 Inga Artamonova
„Я учусь ходить по земле“
Kirjastus Molodaja Gvardija. Moskva 1967.
Anatoli Jussini kirjanduslik töötlus.

„Ma õpin kõndima mööda maad“

Kui see raamatuke 1967. a ilmus, oli selle 29aastane autor juba surnud. Mõrvatud.

Neljakordse absoluutse maailmameistri ja paljude maailmarekordite püstitaja Inga Artamonova tapjaks oli tema alkohoolikust armukade mees Gennadi Voronov, kes ei suutnud taluda, et naine temast andekam, kiirem ja parem on. Nad mõlemad olid kiiruisutajad. Neid kutsuti Nõukogude Liidu kõige kiiremaks perekonnaks. Mees lõi noa naise südamesse.

Inga hakkas uisutama kaheteistaastaselt, oli tugev noortespordis, seejärel üleliidulise koondise Dünamo liikmena võitis kiiruisutamise absoluutse maailmameistri tiitli 1957., 1958. ja 1962.a; jäi maailmameistrivõistlustel teiseks 1963. ja 1964. a ja tuli siis 1965. a taas maailmameistriks.

Mulle meeldis Inga otsekohene ja pihtimuslik lugu. Raamatus kõneles ta siiralt oma lapsepõlvest ja noorusest, lähedastest ja sõpradest, rasketest treeningutest ja loobumistest seoses spordiga, aga ka suurest rõõmust, mida lemmikala on talle toonud.

Tema tulevikuplaanides oli esikohal kiiruisutamine, kuid seejärel tahtis ta saada spordiajakirjanikuks. Kavatses selgeks saada kõigi nende maade keeled, kus kiiruisutamine au sees oli.

Lugemist väärib ka toimetuse järelsõna, milles püüti analüüsida, miks ikkagi mees oma naise tappis. Miks oli kuulsusrikka saatuse ja elukäigu lõpp nii kohutav?

Noorena lugesin seda raamatukest korduvalt, nüüd ei ole aga enam üle lugeda tahtnud.

Sportlaste kirjutatud raamatutest on see olnud minu jaoks üks mõjusamaid ja huvitavamaid.

Инна Артамонова „ Я учусь ходить по земле“. М.: Молодая гвардия, 1967. 288 с.

Pildid: Raamat on saanud veekahjustusi, seepärast ei ole kaanepildi kvaliteet kuigi hea. Foto Inga Artamonova medalitest ja ajaleheväljalõigetest on samuti pärit raamatust.

„Jaan Saul“

Leenu Siimisker
„Jaan Saul“
Monograafia.
Eesti Raamat. Tallinn 1972.
Kunstiliselt kujundanud Peeter Mudist.

Selle monograafia peategelase sünni-aastapäev on esimesel jõulupühal. Aga elas ta peaasjalikult ajal, mil jõulude pidamine oli põlu all. See elu ei olnud pikk, sest Jaan Saul suri juba 29aastasena, aga ta jäi paljudele meelde. Suurepärase näitlejana nii teatris kui filmis, lavastajana, „noore vihase mehena“ nende sõnade parimas mõttes.

Minu põlvkonna raamatulugejad olid väga tänulikud Leenu Siimiskerile, et ta Jaan Sauli eluloo ja tema kirja- ja päevikukatked raamatuks tegi. Niisuguseks, mis köitis lugejate südamed, sest nad olid Jaan Sauli hinnanud ja tema käekäiku jälginud. Saatesõnast:

„Meenutagem korraks 1966. aasta südasuve: kuum, kaunis, päikeseline. Ja sinna sekka ootamatu pikseraksatusena: 3. juulil suri pärast pikaajalist rasket haigust Jaan Saul, alles mõne aasta eest lootusrikkalt oma loomingulist teekonda alustanud noor inimene, Eesti NSV Riikliku Noorsooteatri näitleja ja lavastaja, Eesti NSV Teatriühingu juhatuse liige..."

Siimiskeri sõnul sündis selle raamatu koostamise idee aimusest, et „t õ d e  i n i m e s e s t on saanud meile niisama vajalikuks, nagu oli inimene ise, kui ta oli veel meie keskel.“

Leenu Siimisker oli väga hea kirjutaja ja püüdis mõista Jaan Sauli olemust. Tema raamatusse ei saanud Jaan Sauli kohta päris kõike kirja panna, sest ajastu oli selline, aga see, mis kirja sai, võeti lugejate poolt kaasaelamise ja arusaamisega vastu. See raamat kujunes minuvanustele meie nooruses tähtsaks.

Niisiis sündis Jaan Saul 25. detsembril 1936. Oma vanematelt, Linda ja Voldemar Saulilt päris ta muusika-ande, lapsepõlvemängudes ahvatles ta poisteväge teatritegemisele, siis jälle tegi värsse, tegeles spordiga, otsis esimestele eneseavaldustele õiget suunda. Elas üle sõja-aastad. 1951. a haigestus sarlakite tagajärjel südamereumasse.  „Lisaks reumale on tegemist tõsise südameklapirikkega. Ja arstiteadusel polnud tolleaegse taseme juures ei ühe ega teise jaoks radikaalset ravi. Pärast kolm kuud kestnud haiglasviibimist tuleb 15aastane poiss koju lootusetu reumahaigena. Algab noore inimese varjatud tragöödia.“

Monograafia jaguneb osadeks: „Inimesest keskkoolipingis“, „Kas Tartu ülikool või Tallinna konservatoorium?“, „Melpomene jüngriks“, „Noore näitlejana vanas „Vanemuises““, „Moskva – Kõrgemad Kinorežissööride kursused“, „... ja tähtsaim – Noorsooteater tuleb!“, „Tšehhis ja seitsmendas vabariigis“ ja „Viimne vaatus“.

Aga ma ei hakka neid noore inimese kujunemise ja tegutsemise aastaid siinkohal kirjeldama, sest monograafias on seda tunduvalt paremini tehtud, kui suudaksin mina. Soovitan lugeda – lugeda eriti sel põlvkonnal, kes Jaan Sauli veel mäletab, aga kindlasti ka sel põlvkonnal, kes temast ehk midagi ei tea.

Jaan Saul on kirjutanud:
„Seni, kui tunnen, et on liiga vähe ilu me ümber, et on puudus heast ja kaunist kui õhust, seni räägin ma ikka ja alati sellest, mis häirib, mis määrib, mis segab. Ei, mu arm, see pole sellest, et ma ei märkaks ilu, ei tahaks näha seda. Väga tahan ja näen. Kuid teda on vähe. Ja on vaja kõrvaldada kõik, mis teda varjab. Ja ma tahan olla üks kõrvaldajaist, nii hästi-halvasti, kui seda suudan.
Aga andestamatu on hoolimatus, pessimism, alandlikkus, tarbetu varjutõmbumine.
Usun kõigele vaatamata inimese heasse algesse, sellele rajan elu.
Elumõte ongi raskuste trotsimises, isegi ignoreerimises.“

Raamatus on ka rohkesti fotosid, kuid kahjuks ei ole selle aja trükitehnika tasemel ja pildid on liiga väikesed. Seetõttu otsisin siia internetist lisaks ka kaadri filmist „Vihmas ja päikeses“ (1960), kus Jaan Saul mängis peaosalist Jaak Riita ja Larissa Lužina oli Lissi osas. Lužinast sai hiljem kuulus näitlejanna, aga Lissi oli tema esimene peaosa filmilindil.

* Leenu (Helene) Siimisker (27. detsember 1924 – 27. november 2012) oli eesti kirjandusteadlane, kirjandus- ja teatrikriitik, üks peamisi Tammsaare-uurijaid. Lugejate hulgas väga populaarne; tema kirjutisi oodati alati suure huviga ja nende üle vaieldi ning neid tsiteeriti vestlustes palju.

„Kivid ja linnud“

Pablo Neruda
„Kivid ja linnud“
Sarjast „XX sajandi luule“
Eesti Raamat. Tallinn 1968.
Tõlkinud Johannes Semper.
Kujundanud Heldur Laretei.

Pablo Neruda luuletusi lugesin esmakordselt väikesest rohelisekaanelisest raamatukesest „Valik luuletusi“, mis ilmus 1953. a ja mille oli tõlkinud Johannes Semper. Aeg on selle raamatukese mu riiulitelt minema viinud, kaanepildi siiski leidsin kõikemäletavast internetist.

Toonasest lugemisest ei jäänud mulle küll midagi eriti meelde, aga olin siis ka alles seitse või kaheksa aastat vana ja ilmselgelt liiga noor selle kauge maa luuletaja mõistmiseks..

Järgmisena mäletangi kogumikku „Kivid ja linnud“, millel on erakordselt mõjuv kujundus. Panen siiagi palju näiteid selle raamatukese vahelehtedest.

Johannes Semper tutvustas autorit:

„Pablo Neruda loov vaim on alatasa pulbitsev ja lainetav ääretu ookean, mis järjest uusi aardeid kaldale paiskab. Reaalsest maailmast lähtudes kujundab ta oma uue luulemaailma.
Tema jaoks pole maailmas asju, mida ei saaks luuleks muuta või millest ei saaks luulet välja lugeda. Missugune teine poeet on oma teose pühendanud ainult kividele või lindudele?
Paistab, nagu  oleks Apollon Pablo Nerudale kinkinud Midase võime oma puudutuse läbi kõik kullaks muuta, ainult selle vahega, et tema puudutusest kõik luuleks muutub.“

Veel on öeldud, et Neruda värss ei tunne mingeid kammitsaid. Minugi jaoks on olnud huvitav just see paindlikkus, mängulisus, mitmekesisus, värvikus, nauditav erootilisus ja kõik muu, mida Semper nimetab moodsa luule peadpööritavate kaugushüpetega seostuvaks.

Ka proosas on Neruda lummav. Mulle on suurt lugemishuvi ja -mõnu pakkunud tema mälestused, mis eesti keeles ilmusid pealkirjaga „Tunnistan, et olen elanud“  (Eesti Raamat. Tallinn 1983, tlk Tatjana Hallap) ja mille alustuseks luuletaja ütles:  „Minu elu on elu kõikide elust – poeedi elu.“

Muu hulgas meenutab Neruda selles, et vaevalt kirjutama õppinuna oli tema esimene luuletus „pühendatud emale, see tähendab tollele, keda emaks pidasin, minu ingellikule kasuemale, kelle mahe vari kaitses tervet mu lapsepõlve.“

„Tunnistan, et olen elanud“ on üks neist raamatutest, mida olen lugenud mitu korda ja tahan ikka ja jälle uuesti lehitseda, leides sealt alati mingi huvitava varjundi. On täiesti võimalik, et kunagi siin selle raamatu kohta ka pikemalt kirjutan.

Aga lõpetuseks lisaks eelnenud armastussonetile, mis ühel siinsel pildil, väike luuletus ohakalinnust.

OHAKALIND

Vilksatas paplite vahel
väike kollane jumal,
tuuletiibadel tõustes
jättis taevasse värina,
kivise flöödi helina,
vee vertikaalse niidi,
kevadeviiuli vindi.
Otsekui tuuleiilist kantud sulg
vilksatas tilluke olend,
see päevatuksatus,
see tolmukübe, see lilletolm,
see mittemiski! Ent mis jäi,
oli värisev valgus, päev ja kuld.

Olgu need luuletused rahustuseks neile, kes on kuulnud, et Pablo Neruda  (12. juuli 1904 – 23. september 1973) oli oma aja poliitilisemaid luuletajaid. Oli küll, aga talle polnud võõrad sügavad tunded, armastus ja ilu, mida tema värssides võib ikka ja jälle kohata.

Pablo Neruda „Las Piedras de Chile“ (1961), „Los Pájaros de Chile“ (1965).

„Meremees sadulas. Jack Londoni elulugu“

Irving Stone
„Meremees sadulas.
Jack Londoni elulugu“
Biograafiline sari.
Eesti Raamat. Tallinn 1968.
Tõlkinud Ülo Kurvits.
Kujundanud Henno Arrak.

Just neil päevil 110 aastat tagasi oli Jack London alustanud oma ümbermaailmareisi purjelaeval „Snark“ ja võib-olla oli ta juba kirjutanud esimesed read ka oma hiljem väga kuulsaks saanud romaanist „Martin Eden“.

See ei olnud tema esimene merereis. Siiski ei laabunud kõik hästi. Irving Stone on hea kirjutajana suutnud Jack Londoni raskusi köitvalt paberile panna.

„Paljaks varastatud, välja naerdud, taga nutetud, sõprade poolt saatuse hooleks jäetud kui lootusetu romantiline idioot, heiskas Jack Hopperi Kalifornia jalgpallimeeskonna sviitri masti ning hiivas käsitsi ankru. Siis aga navigaatoriga, kes ei tundnud navigatsiooni, masinistiga, kes masinatest midagi ei teadnud, ja kokaga, kes toitu valmistada ei osanud, läks „Snark“ teele, mööda estuaari allapoole, läbis lahe ja purjetas läbi Golden Gate'i väina Vaiksele ookeanile.“

Mõningatel andmetel alustas Jack London seda suurreisi 23. aprillil 1907, Irving Stone pakub kuupäevaks aga 20. aprilli. Olgu, kuidas oli, aga:

„Kõige suuremat põnevust tekitas Jackis mõte surmale, mis teda ikka veetles; ta elas ekstaatiliselt nagu mõni noor poiss. Ta juhtis „Snarki“ läbi kaardistamata vete, püüdis delfiine, haisid ja merekilpkonni, lesis luugil siruli, meresoola hõng sõõrmetes ja laskis rulluvatel ookeanilainetel ennast õrnalt õõtsutada, kirjutas iga päev oma tuhat sõna „Martin Edenit“ ja põnevaid artikleid nagu „Põiki üle Vaikse ookeani“.“

Kuid „Meremees sadulas“ ei ole pelk ühe merereisi kirjeldus, vaid dramaatiline ülevaade Jack Londoni kirglikust elust, mille kirjutamiseks töötas Stone läbi Londoni  viiskümmend avaldatud raamatut ja 200 000 kirja, mustandkäsikirju, dokumente ja päevikuid. Nii sündis elulookirjeldus, mida noorena lugeda ahmisin ja mida ka praegu kõigile lugemiseks võib soovitada.

* Jack London (tegelikult John Griffith Chaney; 12. jaanuar 1876 – 22. november 1916) oli ameerika kirjanik ja ajakirjanik. Kõik Londoni kuulsamad teosed on tõlgitud eesti keelde

* Irving Stone (14. juuli 1903 – 26. august 1989) oli ameerika kirjanik, kes sai tuntuks biograafiliste romaanidega. Eesti keeles on neist lisaks Jack Londoni eluloole ka „Michelangelo. Agoonia ja ekstaas“ ja  „Elujanu. Jutustus Vincent van Goghist“.

Irving Stone „Sailor on Horseback. The Biography of Jack London“ (1938).

„Cervantes“

Bruno Frank
„Cervantes“
Biograafiline romaan.
Eesti Raamat, Tallinn 1966.
Saksa keelest tõlkinud E. Lukats.
Kaane kujundanud Väino Tõnisson.

Mõne päeva pärast, 23. aprillil, möödub 400 aastat Cervantese surmast.

See elulooromaan on põnev seiklusjutt. Julgen seda soovutada kõigile neile, kes Cervantese  „Don Quijotet“ lugemiseks liiga mahukaks peavad (või kelle maitset on sunduslik koolilugemise kohustus rikkunud), sest Franki romaanis on vaid 215 lehekülge, kuid sellest piisab täiesti, et lasta end kanda vaimuka rüütli looja maailma. Minu ülikooliaastatel oli Franki käsitlus värvikas lisa professor Villem Alttoa väliskirjanduse loengutele.

Pilt „Cervantese" eestikeelsest väljaandest.

Juba üksnes Franki romaani peatükkide pealkirjad annavad aimu, kui kirju ja mõrkjas oli Cervantese elutee. Nimetan vaid mõnda: „Veneetslanna“, „Palavik“, „Laevastiku paraad“, „Surnud kuningad“, „Alžiiri linn“, „Kolm reeturit“, „Küla Manchas“, „Verepuhtuse kontrollimine“, „Veider vangimaja“. Siia mahuvad Cervantese siirdumine Rooma, tema sõdurielu ja vangipõlv Alžiiris, vintsutused pärast kodumaale tagasipöördumist, lähem tutvus teatriga ja töö „Don Quijote“ kallal.

Kolm tekstinäidet isuäratamiseks:

„Miguel elas nüüd ainult ühest embusest teiseni. Teda vallutanud õndsus täitis ta südame ja meeled. Temast tulvas sõbralikkust. Ta võinuks kallistada väikest eeslit talumehe kaariku ees. Lõputute jalutuskäikudega läbi Rooma linna püüdis ta oma jõudu taltsutada; hoolimata varitsevaist röövlijõukudest uitas ta kurbnõiduslikul jäätmaal linna ümbruses. See, kes talle käe ulatas, tundis käesurumise elektrivoolu.“

„Ta polnud harjunud ennast jälgima, kuid seda oli ta märganud, et väikesed ebameeldivused teda kergemini riivasid kui suured. Mingi pahandus, pisike ebaõnn või solvang võisid teda päevade viisi vaevata. Ent kui teda tabas saatuselöök, mingi õnnetus, võttis ta vapralt selle vastu, leppis olukorraga ja oli rahulik. Ta ei lõpeta mitte oma elupäevi Alžiiris ahelais, ta tõotas seda enesele, ta oli selles kindel.“

„Veel helendas taevas nõrgalt Triana kohal. Cervantes nägi oma rüütlit, tohutu suurt ja kõhna, edasi ratsutavat, aina mingile kumale vastu, läbi ruumi ja aastasadade – ta hobusekronu kabjad komistasid Hispaania maapinnal, ent mehe õilis ja naeruväärne pea oli üsna tähtede lähedal.“

* Cervantes – don Miguel de Cervantes Saavedra (29. september 1547 – 23. aprill 1616) oli Hispaania poeet ning romaani- ja näitekirjanik. Tema tuntuim teos on „Don Quijote“, mida on peetud esimeseks moodsaks Euroopa romaaniks ja mis oli kavandatud moesolevate rüütliromaanide paroodiaks.

* Bruno Frank (13. juuni 1887 – 20. juuni 1945) oli saksa kirjanik, kes 1933. a emigreerus Austriasse, seejärel Inglismaale ja Kaliforniasse. „Cervantese“ kirjutas ta 1934. a.

Bruno Frank „Cervantes. Ein Roman“. Amsterdam: Querido Verlag, 1934.

"Aja kolm värvi"

Anatoli Vinogradov
"Aja kolm värvi"
Kirjastus Eesti Raamat. Tallinn 1965.
Tõlkinud Adam Randalu.
Luuletõlked Minni Nurme ja Jaan Kross.
Kunstiliselt kujundanud Õnne Eelma.

Nii mõnigi kord on minu jaoks kirjaniku elulugu olnud huvitavam kui tema üldtunnustatud looming. Või vähemasti samaväärne sellega. Ei hakka siin tooma muid näiteid, kirjutan vaid raamatust, mis mind ajaloolise romaani sarjas väga köitis. Tegemist on Henri Beyle'i ehk Frédéric de Stendhali (1783-1842), maailmakirjanduse kõige loetavamate romaanide hulka kuuluvate "Punase ja musta" ja "Parma kloostri" autori elulooga. Ühtlasi ka Stendhali kaasaja põneva kirjeldusega.

"Aja kolme värvi" eestikeelne tõlge algas Maksim Gorki 1931. a kirjutatud eessõnaga, mida on huvitav praegu lugeda, teades Gorki tooniandvat mõju nõukogude kirjandusele. Õigupoolest andis Gorki selles eessõnas hinnangu nii Stendhalile kui ka Vinogradovile. Gorki nentis, et prantslased pole Stendhali üle väga uhked: 

"Stendhal on väga kujukas näide sellest, kuidas kriitika on autori palet moonutanud. Professor Lanson ütleb oma "Prantsuse kirjanduse ajaloos" tema kohta: "Tema isiklikud seiklused ei ole üldse huvitavad." 

Seda on öeldud inimesest, kes võttis osa Napoleoni internatsionaalse armee sõjakäigust Moskvasse ja elas läbi selle armee taandumise tragöödia ning hukkumise, inimesest, kes elas lähedases seoses Itaalia karbonaaride revolutsioonilise rahvusliku liikumise tähtsamate juhtidega, kes mõisteti Austria valitsuse poolt surma, kes oli peaaegu kogu elu politsei järelevalve all, - mis on ka väga huvitav."

Ja Gorki hinnang Vinogradovi teosele: "Käesolev raamat näitab Stendhali niisugusena, missugune ta oli ja missugusena teda seni pole nähtud."

Vinogradovi romaan on väga faktitihe, peaaegu iga sündmus või tegelase ütlus põhineb mingil dokumentaalsel allikal (siiski pidi ta sageli kuulma kriitikute etteheiteid faktivigade kohta). Selles on tohutu hulk kultuuriajaloole olulisi nimesid, enamasti ilmestatuna mingi huvitava detaili või iseloomujoonega.

Eestikeelse tõlke on väga põhjalike järelmärkuste ja kommentaaridega varustanud Ott Ojamaa.

See on hea lugemine ka praegustele lugejatele, kuigi kirjutatud juba ammu. Tütarlaps linnast sai sellest abimaterjali Tartu Ülikoolis väliskirjanduse eksamiteks valmistudes, aga tuleb siiski tunnistada, et kõige kultuuri- ja ajaloolise kõrval paelusid teda ka Stendhali armuseiklused ja mõned ütlused nii kirjanikult endalt kui ka tema rohketelt sõbrataridelt:

"Ainus asi, mida armastus ei andesta, on vabatahtlik äraolek."

"...see kohtumine on vaid viimne arv lehekülje lõpus, mis kõneleb sellest, et konto on lõpetatud..."

"Kuid ma olen inimeste peale liiga palju jõudu kulutanud. Ma ei taha uusi pettumusi. Ma ei suuda seltskonnaga võistelda."

Minu eriline lemmik sellest romaanist on olnud Judith Gaulthier' kiri Stendhalile, eriti selle lõpp:

"Ütlen Teile avameelselt, et õnn Teiega rääkida ja Teie tarkust nautida on mulle kallim kui lühiaegne uim armunutele, kes ei tea, kuhu minna, kui peapööritus on möödunud."

* * *

* Anatoli Vinogradov (28. märts/9.apr/) 1888 - 26. nov 1946) oli üks silmapaistvamaid nõukogude ajaloolis-biograafilise romaani viljelejaid. Ta sündis õpetaja perekonnas ja lõpetas 1912. a Moskva ülikooli ajaloo-keeleteaduskonna. Kirjandusse tuli uurijana ja tõlkijana, keda paelus eelkõige prantsuse kirjandus. 1931. aastast alates avaldas ta mõned ajaloolised romaanid ja jutustused, keskendudes Euroopa kultuurielule XIX saj esimesel poolel, prantsuse kirjandusele ja selle kaudu prantsuse-vene kultuurisuhete näitamisele. 45aastasena õppis Vinogradov Jeiski lennukoolis lenduriks, osales Suures Isamaasõjas. Lõpetas elu enesetapuga, tappes ka oma naise ja haavates kasupoega.

Enne "Aja kolme värvi" eesti keeles ilmumist sai Eesti lugejaile tuntuks Vinogradovi romaan "Paganini".

* Õnne Eelma (Õnneleid-Astrid Eelma; 11. veebr 1934 - 23. juuni 2006) - eesti graafik

* Adam Randalu (Bachmann; 1890-1966) oli eesti ühiskonnategelane, ajakirjanik ja tõlkija.

* Ott Ojamaa (11. veebr 1926 - 25. nov 1996) oli eesti tõlkija ja kirjandusteadlane.

Анатолий Виноградов "Три цвета времени" (1931).

* * *
Lihtsalt märgin ära, et see blogi sai üleeile kaheaastaseks. :)

"Gregeriiad"

Ramón Gómez de la Serna
"Gregeriiad"
"Loomingu" Raamatukogu nr 2 (842). 1974.
Kirjastus Perioodika. Tallinn.
Valinud ja hispaania keelest tõlkinud Jüri Talvet.

Ega ma nii väga tütarlaps linnast enam polnud, kui see raamatuke eesti keeles ilmus. Aga selles on lugemist igale eale. Ühtaegu nii lustakust kui mingisugust seletamatut nukrust, natuke vimkaline muhe vaade maailmale, toimuvale, nähtavale ja varjutaguselegi. Olen sel ammusel esmalugemisel 40 aastat tagasi mõned gregeriiad linnukesega ära märkinud, sestap on hea siia üles tähendada just neid, mis siis millegipärast pilku ja mõtet köitsid.

Niisiis mõned Ramón Gómez de la Serna gregeriiad:

"Ta suudles pikalt: nii kestis ta armastus kauem.

Jõed ei tea oma nime.

Kui pilvituse pükstes on auk, võib loota, et ilm läheb selgeks.

Too naine vaatab mind nagu vaba taksot.

Klaveritool on kontserdi korgits.

Et kiiremini koju jõuda, kobas ta oma taskus võtmeid.

On abielupaare, kes magades pööravad teineteisele selja, et üks ei varastaks teiselt ideaalseid unenägusid.

Kiilaspeal on kammi vaja selleks, et teha endale paralleelset kõdi.

Vastavalt loomade hulgale on zoopark z park kas suurema või väiksema arvu o-dega: zoooooooooopark.

Meri ainult vaatab reisimist, tema ei ole reisinud kunagi.

Oleks laimav oletada, et austril on igav; ta lõbustab end, vaadates oma naba, et näha, kas sinna kasvab juba pärl.

Inimestele meeldib saada küllakutset järgmisteks päevadeks, sest nii näib, nagu oleksid nad saavutanud teatava õiguse tulevikule.

Nabal puudub nööp.

Ta oli üks neid naisi, kes kraani kunagi kinni ei keera.

Beebi teretab iseennast, andes kätt oma jalale.

Pikkade varrastega, millega vanaema lapselapsele kampsunit koob, peavad kahevõitlust väimehe ämm ja tütre ema.

Nudistide juures on halb see, et istudes kleepuvad nad tooli külge.

Lutiga beebid vaatavad piibutõmbajat kui seltsilist oma vankrikesest.

Hommiku esimeses trammis leidub veel unenägusid möödunud ööst.

Nõnda tilluke oli aeg tema käekellas, et kunagi ei jätkunud tal seda millegi jaoks.

Pühapäev on täidetud kõigepealt apelsinidega, millega mängivad lapsed, ja siis nende apelsinide koortega.

Põlve pealt on jalad märkimisväärselt kiilad.

Need, kes salgas trammi ootavad, on peatuse sugulased.

Kui koit ajab end läbi kellatorni silma, õmmeldakse küla külge uus päev.

Kui uks hooga kinni lüüakse, jäävad vahele vaikuse sõrmed.

Ettenägelikud inimesed kasvavad neist lastest, kes teritavad pliiatsil ära mõlemad otsad.

Kevade algus - see on väike üksik poiss karussellil.

Mehe ja naise vahel on alati uks, mille tagant kostab: "Ma panen ennast riidesse."

Sipelgatel on kiire, justkui pandaks nende eest pood kinni.

Meie elu teeb lühikeseks see, et magame pikaliasendis, peatades niiviisi oma südame pendli. Kui magaksime seistes, elaksime palju kauem.

Ainuke paha asi surmas on see, et meie luukere võib segi minna mõne teisega.

Mis siis, kui sipelgad äkki ongi Maale saabunud Marsi-elanikud?

Toolid kasutavad pimedust selleks, et oma peremeestele jalga taha panna.

Taldrikutega mees ootab löögivalmilt taktikepi märguannet, et üles ajada need, kes magavad.

Ta oli nii vana kunstnik, et ta pintslite pead olid paljad.

Ülitundlik naine: "Mul valutab sünnimärk."

Vaikuse samet.

Naist õpite tundma, kui palute temalt nõela: annab ta selle pika või lühikese niidiga.

Rodini "Mõtleja" on malemängija, kellelt on ära võetud laud.

Kassil olid juba väikesest peast valged vurrud.

Kõike saab vältida, välja arvatud seda, et naine oma pead peseb, millal heaks arvab."

Need olid siis väljakirjutused selle raamatukese esmalugemisel märgistatud gregeriiadest. Praegu valiksin loetust välja mõned teistsugused ütlemised.

Aga ka praegu ei saa mööda tõigast, et Jüri Talvetil selle raamatukese tõlge hästi õnnestus, nõnda nagu ka saatesõna, mis oli informatiivne nii hispaania kirjanduse, kirjaniku elu ja loomingu kui ka gregeriiade olemuse suhtes, mida ehk kõige lühemalt väljendavad Ramón Gómez de la Serna sõnad: "Gregeriia on katse defineerida defineerimatut, kinni püüda mööduvat."

Aastaid hiljem paelus mind Ramón Gómez de la Serna "El Greco. Valgustatud nägija" (kirjutatud 1930ndatel aastatel, eesti keelde tõlkinud Asta Põldmäe ja Ain Kaalep, kirjastus Kunst, Tallinn 1990), mille poeetilisust on raske kirjeldada ja mida Serna hakkas sisuliselt kirjutama gregeriialikult, alustades seda nii:

"Lummatud oma teotsemise mõistlikkusest ei suuda mõistlikud inimesed mõista hullust
.
Hakkan kirjutama niisugust El Greco elulugu, mis puhkeb sõnavalingutena, mis lähtub enamasti inspiratsioonist ja mida juhib selgeltnägija pilk."

Olen ladunud pasjanssi tema piltidega, et tabada tema horoskoobi endeid, et jõuda ühe või teise lauseni, mis võiks olla võtmemärgiks El Greco seletamisel."

* Ramón Gómez de la Serna (5. juuli 1888 - 5. jaan 1963) oli Hispaania esimene avangardist. Tšiili poeet Pablo Neruda on oma mälestusteraamatus "Tunnistan, et olen elanud" tema kohta kirjutanud:

"Mina pean Ramón Gómez de la Sernat üheks meie keele suurimaks kirjanikuks, tema geniaalsuses on midagi Quevedo ja Picasso värvikast ülevusest. Ramón Gómez de la Serna mis tahes lehekülg uurib nagu nuhk füüsikat ja metafüüsikat, tõde ja viirastusi; kõike, mida ta teab ja on kirjutanud Hispaania kohta, pole keegi öelnud nõnda nagu tema. Ta on salamaailma akumulaator. Oma kätega muutis ta keele süntaksit, jättes sellesse oma sõrmejäljed, mida keegi ei suuda kustutada." (Tlk Tatjana Hallap. Eesti Raamat, Tallinn 1983.)
Foto allikas: https://literaturame.net/autores-2/ramon-gomez-de-la-serna/

Ramón Gómez de la Serna "Greguerías" (1910-1960).

"Pavlik Morozov"

Vitali Gubarev
"Pavlik Morozov"
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1954.
Tõlkinud B. Kuusberg.
Illustreerinud B. Lebedev.

Ei mäleta, et see kooliealiste nooremale ja keskmisele põlvkonnale mõeldud jutustus mulle meeldinud oleks. Aga Pavlikust kui kangelaspioneerist räägiti mu lapsepõlves palju ja mitte nii, nagu on nüüd kirjas Wikipedias ja hilisemates raamatutes.

Vt eestikeelses Wikipedias;
Pikemalt ja põhjalikumalt venekeelses Wikipedias.

Pavlik sündis 14. novembril 1918 Gerassimovka külas Venemaal. Tapeti sealsamas 3. septembril 1932. Sisuliselt oli ta kurva saatusega poiss, kelle elu väga suuresti mõjutasid klassivõitlus, proletariaadi diktatuur, kolhooside loomise meeleolud, ühiskonnas tol ajal valitsenud olud ja vaated. Lapsed on kergesti mõjutatavad. Teistsugustes tingimustes võinuks Pavlikust hoopis teistsugune inimene kasvada. Või kas me täpselt teamegi, vaatamata sellele, et poisist palju kirjutatud on, missugune ta tegelikult oli - kirjutatu kõigub nagu pendel kahte äärmusse.

Näiteks räägivad kangelaspioneerist kirjutamise ajastu jutustused ja artiklid, et Pavlik oli Gerassimovka kooli parim õpilane, nüüd aga kirjutatakse, et olnud hoopis vastupidi, poisil olevat olnud puudeline mõistus ja õpiraskused.

"Isa suudles poissi oma märgade huultega ja lükkas ta ette viinaklaasi:
"Joo, pojuke, isa eest! Isa terviseks!"
"Ta ei või, onu Trofim: ta on pioneer," irvitas Danila."

---
""Isake!... Mis sa teed, isake!"
Poiss nägi, kuidas märjas vihmakuues tundmatu tõmbus nurka. Isa ajas end ehmunult püstakile.
"Paška?"
"Mis sa teed?" Pavel nuuksatas valjusti.
"Noh, olgu, olgu..." toibus lõpuks Trofim.
"Millega sa kaupled, isake? Kus su südametunnistus on?"
"Vaiki!"
"Ei hakka ma vaikima, isake! Ei hakka, ei hakka vaikima!"
Trofim kargas püsti ja jäi pojale raevust või joodud viinast segaseks muutunud silmadega üksisilmi otsa vahtima.
"Ma sulle näitan, kuidas sa ei hakka vaikima!"
Ta tormas poja kallale ja lõi selle ühe hoobiga jalust maha."

---
"See pole tõsi," ütles õige vaikselt Pavel. "vaadake, ta viskas sinna... seltsimees Dõmov, vaadake... need tõendid..."
Trofim väristas heitunult peaga ja karjatas:
"Ta valetab!"
"Neid tõendeid... annab isake raha eest, väljasaadetud kulakutele."
Trofim vajus lootusetult pingile.
"Isa annad ära, nurjatu!"
Pavel hüüatas lämbudes pisaratest:
"See oled sina... kes annab nõukogude võimu ära, isake!""

Siis aga hakkab Pavliku vanaisa koos kolhoosivastaste viljavarjajatega tegutsema, Pavlik ei lepi sellega. Vanaisa lubab ta ära tappa.

Kui Pavlik koos noorema venna Fedjaga soo peale jõhvikale läheb, tulebki selleks sobiv juhus. Vanaisa tapab koduteel oleva Pavliku, Danila aga Fedja...

Gubarevi jutustuse lõpp on poiste surmast hoolimata reipalt propagandistlik, püüdes sisendada, et Pavliku hukk ei olnud asjatu, vaid seda läks vaja sotsialismi- ja kommunismiehitamiseks.

* Vitali Gubarev (1912-1981) oli nõukogude lastekirjanik. Hulk aastaid oli ta ülisuure tiraažiga ajalehe "Pionerskaja Pravda" peatoimetaja. Tuntuks sai ta Pavlik Morozovi elukäigust ja hukkumisest kangelaspioneeri legendi loojana, kirjutades sel teemal alates 1933. aastast mitu jutustust ja näidendi. Neid avaldati nii NLiidus kui ka välismaal, kuid nende väljaanded erinevad nii sündmuste kujutamise kui ka teoste ülesehituse osas.
Gubarev on kirjutanud ka ulmet: "Kõverpeeglite kuningriik", "Reis Hommikutähele" jt.

Виталий Губарев "Павлик Морозов" (повесть, 1947).

"Jutustusi Dzeržinskist"

Juri German
"Jutustusi Dzeržinskist"
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1951.
Tõlkinud V. Vent.
Illustreerinud N. Kulikov.

Tänasel kuupäeval, 20.juulil 1926, hingasid küllap paljud inimesed kergendatult: suri Felix Edmundovitš Dzeržinski, Nõukogude repressiivaparaadi Tšekaa looja ning juht 1917.–1926. a. Aga palju oli ka neid, kes teda idealiseerisid. See 65 leheküljeline kooliealiste nooremale astmele mõeldud raamat on taolise idealiseerimise üks tunnistajaid. Stalini ajal pidi ju iga mudilanegi teadma, kui hea ja õilis oli nn raudne Felix, kes tegelikult, nagu me nüüd teame, kujutas endast üleüldise hirmu sümbolit.

"Jutustusi Dzeržinskist" nimetatakse praegu õigusega nõukaaegseks koleraamatuks. Jah, sisult väärtuslikumate lasteraamatute kõrval kippusid koleraamatud 1950. aastate alguses võidutsema. See raamat mulle ei meeldinud, tundus süngena nii sisu kui ka piltide poolest, aga mäletan, et oli lapsi, kes seda vägagi põnevaks pidasid.

Neis jutustustes kirjeldati Dzeržinskit mehise, targa ja südamliku inimesena, kes magas vähe - kolm-neli tundi - ja tegi oma hirmutavat ühiskonnapuhastustööd kirglikult ja andumusega. Tulihingeliselt. Tšekaad, mida Raudne Felix juhtis, nimetati neil aastatel Vetšekaks - ülevenemaaline erakorraline komisjon, mis pidigi sõna otseses mõttes olema nõukogude vaenlaste hirm, "proletariaadi paljastatud mõõk".

Väidetavalt kutsusid tšekistid Felix Dzeržinskit Isaks ja püüdsid oma kõhnaks jäänud ülema kasinaid toiduportsjone salamahti suhkrutükikestega või veidi rammusama leemega korvata. Temal omakorda leidunud kõigi jaoks ergutav sõna, lahke naeratus, rõõmus "tere". Nii, nagu tollastes lastelauludes lauldi, et "suur Lenin ta oli üllas, nii hoolitsev, tark ja hea..." püüdis kirjanik kasutada sama skeemi ka Vetšeka ülema iseloomustamisel. Esimesena ruttas ta aitama nälginud tänavapoisse, abistas vanakesi, oli  lahke teda portreteerima tulnud kunstnikuga, ei säästnud ennast kunagi...

Kuid piisanud üksnes sellest, kui ta vaenlasele otsa vaatas, kui see "hakkas äkki kiiresti kõnelema. Ta kõneles ja püüdis aina oma silmi Dzeržinski pilgust kõrvale pöörata, kuid ei suutnud.
Dzeržinski vaatas talle üksisilmi näkku, vihaselt, põlastavalt ja külmalt. Ning oli selge, et selle pilgu ees on võimatu valetada: niikuinii ei aita.
Ainult ühel korral katkestas Dzeržinski parunit, siis, kui too nimetas teda seltsimeheks.
"Ma pole teile seltsimees," ütles Dzeržinski vaikselt ja ta silmad sähvatasid."

* Juri German (1910-1967) oli sündinud Riias vene ohvitseri pojana. Raamatuid hakkas ta kirjutama 17aastasena. Teise maailmasõja aastatel oli sõjakorrespondent, kirjutades põhiliselt polaaraladel toimuvast. Tema rohkearvulise kirjandusliku loomingu olulisemateks tegelasteks on tšekistid ja meedikud.

Ta on kirjutanud ka filmistsenaariume, tema poeg ja pojapoeg on kinokunstis tuntud nimed. Eestiga on ta seotud filmi "Valgus Koordis" stsenaristina koos Hans Leberechtiga 1951. a. Ka on temalt eesti keeles ilmunud kaheosaline ajalooline romaan "Noor-Venemaa" ja taas tšekistidest jutustav "Üks aasta".

Юрий Герман "Рассказы о Дзержинском" (1950).

"Röövel Nikola Šuhaj"

Ivan Olbracht
"Röövel Nikola Šuhaj"
Eesti Riiklik Kirjandus. Tallinn 1954.
Tõlkinud R. Paavel.
Kaane kujundanud Alo Hoidre.

Esimesi röövliraamatuid, mis mulle kätte juhtus, oli Olbrachti "Röövel Nikolaj Šuhaj" (1933) - väga hoogne ning suure kaasaelamisega kirjutatud romaan.

Siin oli kõike küllaga: talupoegade igapäevaelu ja röövliseiklusi, kauneid tütarlapsi ja uljaid mehepoegi, kirglikku armastust ja surmaga lõppevat reetmist, mahedat loodusekirjeldust ja salapäraseid muinasjutte.

Ivan Olbracht kirjutas sündmustest, mis olid seotud Taga-Karpaatia talupoja Nikola Šuhaj eluga. Šuhaj deserteerus Esimese maailmasõja ajal Austria-Ungari armeest, varjas end sandarmite eest ja moodustas koos koduküla meestega  salga, kes hakkas kallal tungima rikastele ja liiakasuvõtjatele. 

"Siin ta ongi, see jutustus haavamatust Šuhajst, röövel Nikola Šuhajst, kes rikastelt võttis ning vaestele andis ja iialgi kedagi ei tapnud, välja arvatud enesekaitseks või õiglase kättemaksu pärast. Sest niisugused on kõigi röövlite aureeglid neil mail, kus rahvas neid veel armastab ja oma kangelasteks teeb."

1921. a  tapeti Nikola ja ta vend Juraj reetlikult. Tema elust on loodud palju muistendeid ja legende, teda kõrvutati legendaarse mässaja Oleksa Dovbušiga.

Veel tekstinäiteid:
"Saabus rahu. Kuid, mu jumal, kas see oli siis rahu? Ja kas siis seda palusid naised nii innukalt pühapiltide ees?
Mingi kurat oli inimestesse asunud. Kuid võib-olla oli kuskil uus komeet ilmunud? Või polnud too vana veel mõju kaotanud? Mispärast kõik need hädad meie peale tulevad? Selle maailma suurtel ega väikestel polegi sääraseid patte, millega nad oleksid ära teeninud kõik need õnnetused, mis jumal meile saadab."

"Nikolat kaitseb jumala arm. Seda ustavat võluvõimu tuleb kiivalt hoida, sellest ei tohi isegi endamisi lobiseda. Tegelikkuse jõhker puudutus võib sellele nimetule, salapärasemast salapärasemale kahju teha. See saladus on südame kõige peidetumas sopis varjul. See on nagu selge ja hele täpp, mis paistab sügavikust. Ei, Nikolale ei juhtu midagi selles poolpimedas, roheliste aknaruudukestega toas, mis on täis kangastelgede kriginat ja müdinat. Olena nõidus on tugev, kuid tema jumalik võluvõim on veel tugevam. Mis saab edasi? Nikola ei tea seda. Ta teab ainult, et kõik läheb hästi. Ta läheb siit metsa helendavasse rohelusse - sinna mäenõlvakule. Jälle hakkavad inimesed teda armastama ja kartma. Jälle näeb ta Eržikat. Ja teda ei püüta iialgi kinni, sest tema peale ei hakka ükski kuul - ei püssi, revolvri ega kuulipilduja oma."

"Oi, oi, oi! Näha Šuhajd - seda juhtub vaid ühele tuhande hulgas! Ja ainult üks kord elus! Kui ilus on see mees, ohoo! Tõmmu nagu metsatamm, suu väike ja helepunane nagu murelimari, kulmud kitsad, mustad silmad säravad nagu pühadeaken nende selja taga." 

* Ivan Olbracht (sünd Kamil Zeman; 6. jaan 1882 - 20. dets 1952) oli tšehhi kirjanik, ajakirjanik ja saksa kirjanduse tõlkija. Hulk aastaid oma elust elas ta Taga-Karpaatia Ukrainas, kus toimub paljude tema raamatute tegevus (pärast Esimest maailmasõda kuulus Taga-Karpaatia vastloodud Tšehhoslovakkia koosseisu).

Ivan Olbracht "Nikola Šuhaj loupežník" (1933).

"Anne Franki päevik"

"Anne Franki päevik"
12. VI 1942 - 1. VIII 1944
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1958.
Saksa keelest tõlkinud Oskar Kuningas.

Seda pole palju. Natuke üle kahe aasta. 12. juunil 1942 alustas Anne oma päevikut:

"Ma loodan, et võin Sulle kõike usaldada, nagu ma seda senini veel kellelegi ei võinud, ja loodan, et Sa oled mulle suureks toeks."

See oli Anne sünnipäeval. Päeviku sai ta kingituseks ja et ta end kolmeteistkümneaastasena väga üksikuna tundis, laskis ta päevikul olla endale sõbratariks, kellele pani nimeks Kitty.

Kõik, mida Anne oma päevikule usaldas, on nüüd saanud kogu maailma ühisvaraks. Lugesin seda esmakordselt just Anne vanusena ja mäletan kahetist tunnet: kurbust, et Anne surema pidi, ja rõõmu, et mina elan ja elus veel palju kogen.

Päeviku esimesed leheküljed on üsna rõõmsad: igapäevaelu, kool, kodu, perelugu, tunnistuse saamine, midagi, mida võib nimetada armastuseks... Alates 8. juuli sissekandest aga muutub kõik. Tuleb tagamaja-aeg. Seejärel aga hukkumine.

Kuid tagamaja-aega - päeviku aega - mahub ühe tüdruku arengutee, sisemaailma täiustumine, kaunimaks ja targemaks muutumine... Kes Anne Franki päevikut lugenud on, teavad seda. Kes ei ole, lugege!

* Annelies Marie "Anne" Frank (12. juuni 1929 - märtsi algus 1945) oli juudi päritolu tüdruk, kes pidas Saksa okupatsiooni ajal Amsterdamis päevikut, mis on hiljem tõlgitud ligi 70 keelde. See on üks enimloetud raamat maailmas. 

Das Tagebuch der Anne Frank. 

"Rembrandt"

Theun de Vries
"Rembrandt"
Romaan
Eesti NSV Kunst. Tallinn 1960.
Tlk vene keelest H. Joasoon.

Sain selle raamatu koolist kingituseks kuuendat klassi lõpetades. See polnud kaugeltki lasteraamat ja ma olen seda aastate jooksul mitu korda uuesti lehitsenud ja üle lugenud, ikka ja jälle midagi avastades.

Haridusfoorumi listis on praegu kõne all teema, miks lapsed loevad järjest vähem. Mõned listlased arvavad, et lugemisharjumuse sisendamiseks on vaja anda lastele lugeda ainult eakohaseid raamatuid. "Rembrandt" polnud minu kui kuuenda klassi tüdruku jaoks kindlasti eakohane lugemisvara, aga tundus mulle väga põnevana. Seetõttu olen veendunud, et loetava eakohasus pole see kriteerium, mis määrab ära, kas lapsed hakkavad lugemisest naudingut tundma või mitte. Olulisemana tundub mulle raamatuga koos kasvamine, loetule järele kasvamine, seejärel loetuga koos kasvamine, kuni jõutakse juba märksa keerukamate käsitluste ja kirjapanekute mõistmiseni.

Raamatute kinkimine oli minu lapsepõlves ja nooruses hea komme. Neid sai koolist - nooremates klassides iga õppeveerandit lõpetades, umbkaudu neljandast klassist alates õppeaastat lõpetades ja neis oli sees kaunisõnaline pühendus, mida vaadates on tore oma kooli ja õpetajaid meenutada. Veel olen saanud koolilapsena palju raamatuid "Sädeme" toimetuselt mitmesuguste võistluste osavõtjana ja uudiste kirjutajana. Ja muidugi kinkisid nii sünnipäevaks kui ka muudeks tähtpäevadeks raamatuid ema ja isa. "Parim kink on raamat!" oli moeloosung.

Theun de Vries ütleb 1956. a kirjutatud pöördumises lugejate poole: "... on see romaan kirjutatud suure tõsiduse ja siirusega, sügava lugupidamisega minu kaasmaalase traagilise saatuse vastu; romaani läbib soov aru saada kunstniku geniaalsusest ja tuua see arusaamine ka teiste inimeste, minu lugejate teadvuseni."

Romaani peategelasteks on nii Rembrandt ise kui ka tema poeg Titus. Poeg isegi rohkem kui isa, sest esimeses kahes raamatus vaadatakse Rembrandti justkui tema poja silmadega, kolmandas on Titus juba täiskasvanu ja tema elu kujutatakse paralleelselt isa omaga. On palju tundeid, palju värve, kuigi selles väljaandes polnud pilte, aga domineerib see Rembrandtile nii omane värvigamma, pruunjas loor, mis ühtaegu katab ja avab tema maale.

Theun de Vries oskas suurepäraselt inimesi kirjeldada. Kõik tüübid on huvitavad, näiteks sobib tuua ilusat kirjeldust väikese Tituse elust vanaema juures, sealsetest inimestest, samuti kooliminekust, kaheksa-aastase poisi koolikogemustest, lahkhelidest teiste jõnglastega ja oma koha leidmist. Tituse ees avanevad ühtaegu nii Rembrandti meisterlikkuse saladused kui ka teadmine, kuidas lapsed ilmale tulevad.

Raamatus on palju surma: sureb Tituse ema Saskia, keda Rembrandt kuumalt armastas, sureb Hendrickje, sureb Titus, sureb Rembrandt... Selle loetelu põhjal peaks romaan olema kurb, aga ei ole. Pigem kumab sellest kirglikku lootust, et ükski elu ja eriti kunstniku elu ei ole olnud asjatu...

Mõned näited sellest tundelisest tekstist:

"Ta ehtis Saskia valge ümara kaela keedega, põimis tema kuldsed lõhnavad juuksed laia ketiga, nii et naise peakene, mis oli veel kaunim kui kunagi, hakkas särava koorma raskuse all nõtkuma. Siis tõi ta naise ette peegli, ja nad mõlemad, noored ja vallatud, naersid üksmeelselt imeliste metamorfooside üle, mis ta naise jaoks välja mõtles.

Nii oli ta noor õitsev sõbratar tema ees iga kord isesuguseis toredais ehteis; ja iga kord visandas ta temast kiirete tõmmetega etüüdi, värisedes kannatamatusest võimalikult rutemini jäädvustada värvide mängu.

Nõnda möödusid nende armastuse esimesed kuud.

Nende võlu närib nüüd Rembrandti südant ja ajuti ta isegi kahtleb, kas see on tõesti tema, see armunud mees seal pildil Saskia kõrval, sädeleva veiniga täidetud pokaal ülestõstetud käes."

"Hommikuti, kui Rembrandt astus oma uude ateljeesse ja hakkas korda seadma pintsleid või puhastama vasest graveerimisplaate, oli tal tihti niisugune tunne, nagu küsiks temalt keegi valjusti: kas inimea kestel võib elada rohkem kui üht elu?

Kõik kordub, mõtles ta niisugustel hetkedel, kuid kordub teisiti, uut moodi, muudetud kujul. Me elame ühe elu teise järel. Meie unelmaist tõuseb elu päevadesse, mis pole veel koitnud. See saavutab reaalsuse maalis, naise embustes, lapse silmades, kelle pilgus me ikka ja jälle tunnetame iseend...

Ning see kustub ühel äikeserikkal ööl. Me ei tea, mis meid ootab tulevikus. Algab pilkasus. Tormid möllavad, jäävad nõrgaks ja vaibuvad. ja kui me vaevaga silmad avame, toob uue hommiku algus meile puhkust. Päikesekiired mänglevad meie näol. Me lebame hinge kinni pidades. Veri tuikab jälle mõõdetult, rütmiliselt meie soontes. Keegi astub sisse. Me tunneme teda, aga mis ajast ja kust? Kuid küsida pole mõtet, sest vastust ei tule niikuinii, ainult võlu hajub..." 

Siinsed pildid on Rembrandti maalireprod internetist:
"Kunstniku poeg Titus" (1657).
"Rembrandt ja Saskia" (1635).

* Theun de Vries (26. apr 1907 - 21. jaan 2005) oli Hollandi kirjanik, kes kirjutas nii luulet kui proosat, ja rahuvõitleja. Friisimaal talupoja perekonnas sündinuna kirjutaski ta palju friisi talurahvast.  "Rembrandt" (1931) kuulub tema tuntumate romaanide hulka. Eesti keeles ilmus 1959. a Loomingu Raamatukogus ka tema jutustuste kogu "Friisi postitõld", mille hollandi keelest tõlkis Rein Sepp. Kogus on neli jutustust: "Foxherne", "Perekonnaportree", "Äpardunud inimene" ning "Jumal ja käsuõpetus". (Kirjaniku pilt on joonistus LR väljaandel ilmunud "Friisi postitõlla" kaanelt.)

"Jutustus tõelisest inimesest"

Boris Polevoi
"Jutustus tõelisest inimesest"
Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn 1954.
Tõlkinud Karl Kivi.

Siinne postitus pole niivõrd ammustest lugemismuljetest, kuivõrd minu kohtumisest "Jutustus tõelisest inimesest" peategelasega. Sain selle raamatu kingituseks tema ilmumisaastal, kuid ei mäleta muljeid lugemisajast ja ei saa öelda, et loetu oleks mulle tohutult meeldinud. Põnev, seda küll, kuid küllap nõnda rasked raamatud mõjuvad lapsehingele pigem masendavalt kui tiivustavalt. Aga koolis sai see kohustusliku kirjandusena üksipulgi läbi arutatud, peategelasele kaasa elatud.

Järgnev tekst on minu lugu "Maresjev ei söönud siili" ajakirjast Elukiri, nr 4, 2007 (mida minu teada internetis ei ole).  Meie kohtumisel 1983. aastal andis Aleksei Maresjev mulle kaasa oma fotod ja kirjutas neist ühe taha oma parimad soovid. Üks neist fotodest on siinse teksti juures. Kummaline mõelda, et sellest kohtumisest on praeguseks möödunud 30 aastat.

Maresjev ei söönud siili

Need raamatud, mida minu põlvkond koolis kohustusliku kirjandusena luges, olid üsna ebaühtlase väärtusega. Oli alati auväärset klassikat, aga väga suur osa rääkis nõukogude rahva kangelaslikust võitlusest Suures Isamaasõjas, nagu siis oli tavaks öelda. Sõda oli olnud alles hiljuti, raamatutes kirjeldatust polnud kuigi kaua aega möödas.

Üks niisuguseid teoseid oli rindeajakirjaniku Boriss Polevoi kirjutatud "Jutustus tõelisest inimesest", mis eesti keeles ilmus 1954. aastal. Seda sai vaadata ka 1948. aastal valminud filmina, kus peaosas oli, kui mu mälu ei peta, selle aja kuulus kinotäht Pavel Kadotšnikov.

Praegu nimetatakse sedalaadi kirjandust didaktilis-parteiliseks, ka lihtsalt ülipunaseks. Aga ometi andis see lugu jalad kaotanud lendurist tema saatusele kaasaelavale lugejale aimu, mida tähendavad vaprus ja ennastsalgavus.

Kui mul 1983. aastal tekkis võimalus Moskvas kohtuda Nõukogude Sõjaveteranide Komitee vastutava sekretäri Aleksei Maresjeviga, kellest Polevoi kirjutas kangelaslendur Meresjevi nime all, ei jätnud ma seda kasutamata. Põnev oli raamatust tuttavat meest oma silmaga näha. Niisuguseid lendureid, kes on suutnud lennata, vaatamata jalgadest ilmajäämisele, on maailma lennunduse ajaloos ülivähe.

Aleksei Maresjev 1983. a. Foto erakogust.

Hoogne ja uudishimulik

Sõjaveteranide komitee valge-kollasekirju hoone asus Moskvas Kropotkinskaja metroojaama kõrval. Maresjev töötas selle teisel korrusel mitte eriti suures toas. Hiiglasliku poliitilise gloobusega kirjutuslaua tagant tõusis hoogsalt mees, keda võinuks pidada pigem viiekümneseks kui seitsmekümnele lähenevaks. Reibas käesurve, naerukad tumedad silmad.

Mulle jäi ta meelde sõbraliku ja väga vilkana. Kiirelt suundus ta kapikesel oleva kohvikannu juurde, kallas mulle ja endale kohvi, liikus nii ruttu, nagu oleks tal all kaks tervet jalga, istus siis oma kirjutuslaua taha, vaatas mulle pikalt otsa ja ütles: "Nüüd räägime..."

Siis meenusid mulle Polevoi sõnad tema kohta: "Ta oli nähtavasti nende hulgast, kes armastab inimesi, keda vastupandamatu tung kisub vestlema uue inimesega ja sellelt ilmtingimata kõike järele pärima, mida too teab... Ta nagu mõtles valjusti, unustades jutukaaslase täiesti, kuid rääkis huvitavalt ja kujukalt. Temas tundus peent vaimu, teravat mälu ja suurt head südant."

Tookord rääkisime kõige rohkem rahust. Võitlust rahu eest pidas ta oma sõjajärgses elus tähtsaimaks. Veel rõhutas ta, et on hea, kui noored küsivad palju - järelikult tahavad nad teada ja mõista.

Leidjatele tänulik
Kui hävituslendur Maresjev 1942. aasta märtsis õhulahingus alla tulistati, jõudis ta raskesti haavatuna alles 18 päeva pärast üle rindejoone omade poolele. Ilma Plavni pisiküla kahe hakkaja poisita, Serjonka ja Fedkata võib-olla polekski temast enam elulooma saanud. Serjonkast sai hiljem metsavaht, Fedkast tuletõrjuja, aga Maresjevi juures Moskvas käisid nad sageli. Maresjev ütles mulle, et neil mõlemail on head elukutsed, ja rääkis oma loodusearmastusest, lapsepõlvejõest Volgast ja aastatest, mil oli aidanud ehitada legendaarset Komsomolskit Amuuril.

Pärast seda, kui Maresjevi mõlemad jalad amputeeriti, õppis ta kõndima ja tantsima proteesidel, jätkas pingsate treeningute tulemusena taas lahingulende, tulistas alla veel mitu vastase lennukit. 1943. aastal sai Nõukogude Liidu kangelase nimetuse.

Sugulane sai "kahe"
Polevoi raamatus on mõnigi asi teisiti, kui Maresjeviga tegelikult juhtus. Just sellepärast, et õigustada oma kõrvalekaldumisi tegelikkusest, andiski kirjanik oma tegelasele Meresjevi nime. Maresjev nägi raamatut esmakordselt alles siis, kui see juba ilmunud oli.

"Ma ei ole Polevoilt kunagi küsinud, miks ta kirjutas, et ma tookord metsas ekseldes sõin ära siili ja leidsin tapetud meditsiiniõe välitaskust konservitoosi. Tegelikult ma nälgisin kõik need 18 päeva. Aga ju see tundus kirjanikule uskumatu. Muidu on raamatus kõik enam-vähem nagu oli ja lisaks sellele veidi ka andeka kirjaniku väljamõeldisi," ütles Maresjev mulle oma arvamuse teose kohta.

Ka raamatulenduri armastatu Olga olevat olnud suures osas Polevoi väljamõeldis – kirjanik tahtis luua nõukogude tütarlapse koondkuju. Tegelikult abiellus Maresjev ühe lennuväes töötava neiuga.

Maresjevile ei meeldinud, et "Jutustus tõelisest inimesest" on koolides kohustuslik lugemisvara, sest sel puhul tähendab kohustus sundi. Samas pidas ta kummaliseks, et lapsed  loevad seda raamatut suure huviga. Naerdes rääkis ta, kuidas üks tema noor sugulane oli oma klassis saanud raamatu põhjal kirjutatud kirjandi eest ainukesena "kahe". Poiss polnud teost läbi lugenud, kirjutas ainult kangelaslenduri jutu järgi – nii nagu tegelikult oli. Õpetaja oli seepeale pahaselt öelnud, et raamatus on ju teisiti...

Rõõmutu juubeliõhtu
Nõukogude Liidu lagunemisse olevat juba väga eakas Maresjev suhtunud kurbuse ja kibestumisega, uues elus ei mõistnud ta enam paljutki. Selles suhtes oli ta sarnane teise kuldtähelise lenduri, kosmonaut German Titoviga, keda meenutasin septembrikuu Elukirjas (Elukiri nr 9, 2006).

Oma elu lõpuaastad veetis Maresjev Moskvas väikeses korteris. Ühes oma viimastest intervjuudest kurtis ta, et ravimid on kallid. 2001. aasta 16. mail sai ta südameataki ja viidi haiglasse, kus suri tund aega enne seda, kui Moskvas Vene Armee Teatris pidi algama tema 85. juubelile pühendatud õhtu. Kokkutulnud õnnitlejad said kurvast sündmusest esimestena teada.
 © Linda Järve. Elukiri, nr 4, 2007.

* Boriss Polevoi (Boriss Kampov, 17. [4.] märts 1908 - 12. juuli 1981) oli nõukogude kirjanik, ajalehe Pravda sõjakorrespondent ja ajakirjanik. Elulooliselt huvitav fakt on seegi, et aastatel 1961 - 1981 oli ta populaarse noorsooajakirja Junost peatoimetaja. Lisaks "Jutustusele tõelisest inimesest" on eesti keeles ilmunud tema raamatud "Meie - nõukogude inimesed" (1952), "Sügav tagala" (1961) jt.

Борис Полевой "Повесть о настоящем человеке" (1946)

"Jutustus Zojast ja Šurast"

Ljubov Kosmodemjanskaja
"Jutustus Zojast ja Šurast"
Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn 1952.
Tõlkinud M. Prääts.

Sain selle raamatu kingituseks oma kuuendaks sünnipäevaks ja lugesin kohe ka läbi. Kui palju ma selle tõsidusest tol esimesel lugemisel aru sain, seda ei oska ma tagantjärele öelda, aga sõja kohta olin palju kuulnud, Zojale elasin tookord lapselikult kaasa ja mul oli temast väga kahju.

Praegu tavatsetakse seda nõukaaegseks koleraamatuks nimetada. Sõda ongi kole asi. Ja lapsed ning noored sõjas, nende ärakasutamine ja hukk sõja nimel on samuti kole asi. Zojal on veel eriti halvasti läinud, aga sellest veidi hiljem.

Mõne aasta pärast, 16aastasena, kirjutasin sellest raamatust välja mõned Zoja mõtted üldvihikusse, mis mul praegugi alles. (Ka tema lugemispäevik raamatutest välja kirjutatud tsitaatidega, mis ema jutustuses olid ära toodud,  huvitas mind väga.)

"Mõõdukas enesearmastus on hea - liigne halb!"
"Kui ma ei pea inimesest lugu, ei saa ma teda ka armastada."
"Sõimad end tühjaks - ja ei saa sa ise targemaks ega tee teisi paremaks."
"Kunstniku kõige väärtuslikumaks omaduseks on süda."
"Sõprus - see tähendab jagada kõike, kõike! Omada ühiseid mõtteid, ühiseid kavatsusi. Jagada rõõmu ja muret. Mulle tundub, raamatutes kirjutatakse ebaõigesti, et sõpradeks saavad ainult vastandlikkude iseloomudega inimesed. See pole tõsi: mida enam ühist, seda parem. Ma tahaksin, et mul oleks niisugune sõber, kellele ma võiksin usaldada kõik."
"Elus kujuneb kõik suur ja hea väikesest ja märkamatust!"

Üsna samasugused mõtted kui need, mida me kõik aeg-ajalt mõlgutame. Zoja oligi üsna samasugune tüdruk, nagu kõik tüdrukud enne ja pärast teda. Ja Šura poiss nagu kõik teisedki. Just sellepärast oli lugejatel nendega kerge samastuda, mida taipas hästi tollane nõukogude propagandamasin seda raamatut, oma lapsed sõjas kaotanud ema jutustust võimendades.

"Selle raamatu kirjutamine oli mulle niihästi rõõmuks kui ka valuks. Ma meenutasin möödunut - ja mulle näis, et ma uuesti kiigutan väikese Zoja hälli, uuesti hoian kätel kolmeaastast Šurat, uuesti näen neid koos, oma lapsi - elusaina, täis lootust. Kuid mida vähem jääb jutustada, seda rängem on mul, seda nähtavamalt lähedane on vältimatu lõpp, seda raskem on mul leida vajalikke sõnu..."

Koleraamatuks ma seda ei pea. Tänapäevamõistes on tegemist elulooraamatuga. Ainult et lõpp on väga-väga traagiline. Zoja käekäiku on hilisematel aastatel nii üles kiidetud kui ka maani maha tehtud. On kaheldud selles, kas ta üldse oli olemas või sooritas tema teo keegi teine; kas ta käitus "põletatud maa" taktikat ellu viies õigesti; kas ta oli väärt kangelase nimetust; kas tegemist ei olnud lihtsalt skisofreenikuga jne, jne.

1946. aastal ilmus eesti keeles mõned aastad varem kirjutatud Margarita Aligeri poeem "Zoja" , millest mul on meeles read: "Parv hanesid halle / siis lähenes talle..." Sinna kuhugi, halli haneparve sekka, Zoja minu jaoks ära kaduski...

Aga Zoja ja Šura kodukülas Ossinovõje Gais, kus nende esiisad olid vaimulikud, kes kandsid kahe Vene pühaku nimest tuletatud perekonnanime Kosmodemjanski (Kuzma/Kosma ja Demjan), olevat kommunistlikest noortest õele-vennale püstitatud mälestussammas, kus neid kujutatakse inglitena. Sealse rahva jaoks on nad paljukannatanud märtrid ja pühakud.

Л. Космодемьянская "Повесть о Зое и Шуре" (1951).