„Jumalaema kirik Pariisis“

Victor Hugo
„Jumalaema kirik Pariisis“
Eesti Raamat. Tallinn 1971.
Tõlkinud Johannes Semper.
Kujundanud Jüri Palm.

„Niisiis pole enam jälgegi järel sellest salapärasest sõnast Jumalaema kiriku hämaras tornis ega ka tundmatust saatusest, mida see kurb sõna märkis, mitte kui midagi – ainult käesoleva raamatu autori habras mälestus. Inimene, kes selle sõna seinale kirjutas, on juba sajandite eest elavate kirjast kustutatud, ka sõna on omapuhku kiriku seinalt kadunud ja võib-olla kaob varsti maa pealt ka kirik ise.“
(Victor Hugo veebruaris 1831, „Jumalaema kirik Pariisis“ algusleheküljelt. Tlk Joh. Semper 1971.)

Selle tsitaadi panin Facebooki sel aprillipäeval, kui Jumalaema kirik Pariisis põles.

Victor Hugo romaanist „Jumalaema kirik Pariisis“ olen ka siin blogis juba ammu kavatsenud kirjutada, aga aega on nappinud. Nüüd siis meenutan raamatut, mis minu ellu astus filmina.

„Jumalaema kirikut Pariisis“ on filmilinale toodud mitu korda. Mina mäletan erilisena 1956. a lavastaja Jean Delannoy (1908–2008) käe all valminud prantsuse-itaalia filmi, milles peaosades olid võrratud Anthony Quinn ja Gina Lollobrigida, kes on siinsetel filmikaadritel.

Käisin seda filmi vaatamas u 1960. a koos emaga. Film oli Nõmme kinos Võit alla 16aastastele keelatud, mina olin alles 14, aga ema viis mind sisse. Olen talle tookordse ebapedagoogilise käitumise eest olnud kogu elu tänulik. Emale meeldis filmi aluseks olnud romaan väga ja me mõlemad saime sel kinoskäigul tohutu elamuse.

Quinn Quasimodona ja Lollobrigida Esmeraldana sobisid oma rollidesse täiuslikult. Kõige taustaks oli aga Jumalaema kiriku kütkestav hoone. Originaalina nägin seda ehitist esmakordselt alles 2002. a Pariisis käies. Siis kirjutasin oma reisipäevikusse read:

„Jumalaema kirikus laulis koor. Panin küünla, et olla õnnelik. Kuskil siin hulgub Quasimodo vaim, kuigi teda pole kunagi olnud. Pariis on üldse täis loendamatuid kirjanduslikke vaime. Nad tulevad meelde isegi siis, kui nendele ei mõtle. Esmeralda oma kitsekesega samas Cité`i saarel, hüljatud Gavroche`iga eesotsas Bastille`i väljakul,  Remarque tegelased Triumfikaare juures ja niimoodi lõputult edasi.“

Victor Hugo romaane loeti mu noorusaastatel palju. Koolis õppisime „Jumalaema kirikut Pariisis“ juba õige varakult. Midagi selle õppimisest meenub kusagilt seitsmenda klassi paiku, keskkoolis käsitlesime teost juba põhjalikumalt.

Aga Hugo pole päris kindlasti lugemiseks väga varajases eas, sest tema raamatutes on nii palju mitmesuguseid kõrvalepõikeid, tema ajastule omaseid ja sealt tulevikku ning minevikku vaatavaid arutlusi, mille mitmekesisusest saab enam-vähem täielikult aru ainult juba laiema silmaringi ja suuremate kogemustega lugeja. „Jumalaema kirik Pariisis“ jääb lapsele ainult Esmeralda ja Quasimodo kurvaks looks, kuid see teos on tegelikult nagu paljude salalaegastega varandusekastike, millest järjest uusi kirjanduslikke ja filosoofilisi pärle ning varjundeid leiab.

Victor Hugo „Jumalaema kirik Pariisis“ ilmus eesti keeles esmakordselt 1924. a Johannes Semperi tõlkes. Põhjalikult töötas ta selle tõlke ümber 1961. a, mil see ilmus sarjas „Suuri sõnameistreid“. Mäletan, et meil kodus oli esimene romaan Jumalaema kiriku kohta just selle sarja kujundusega, siia blogisse pandud kaanepildiga raamatu aga sain selle ilmumise aastal.

Tuleb siiski märkida, et küüraka kellalööja Quasimodoga oli eesti lugeja tuttav märksa varem, sest „Notre-Daame kellalööja, ehk ilus mustlasetüdruk: Üks kole lugu, mis Pariisi linnas sündinud“ oli Heinrich Laakmanni väljaandena ilmunud juba 1876. a.

Romaani tegevus algab 6. jaanuaril 1482 Pariisis Jumalaema kirikus ja selle ümbruses, kus toimuval narride pidustusel valitakse narride kuningaks kiriku kellalööja inetu, küürakas, kurt ja ühest silmast pime Quasimodo. Narride pidustused toimusid tollal tõepoolest ja võib ainult kujutleda, kui palju pilkeid, mõnitusi ja sõimusõnu sai tollastele narride kuningatele osaks.

Hugo alustas romaani kirjutamist 1829. a, mil käis arutelu, kas Jumalaema kirik senisest asukohast mujale viia või ümber ehitada. Hugo oli mõlemale vastu ja kirjutas oma romaani sõna otseses mõttes kiriku kaitseks. See kujunes omamoodi ülistuseks Jumalaema kiriku ajaloole ja arhitektuurile ja aitas seda imposantset hoonet veelgi kinnistuda prantslaste, eelkõige pariislaste südames ja hinges.

Tsiteerin Kalju Lehe ja Ott Ojamaa väliskirjanduse õpikut keskkoolile (1965): „Hugo on ületamatu kontrastide maalimises, ülitugevate värvide kasutamises. Esmeralda õhuline veetlus valab valgust Quasimodo grotesksele inetusele. Kuid nende hinges ja saatusrasketes kannatustes on palju siduvat. Phoebus seevastu on kellalööjale jäägituks vastandiks – nii välise hiilguse kui ka seesmise tühjusega. Tähendusrikas on ka ebardliku kellalööja kõlbeline üleolek oma isandast, õpetatud vaimulikust.“

Ja veel on „Jumalaema kirik Pariisis“ ood Prantsusmaa rahvale, suurte ja püsivate väärtuste loojale. Rahvale, kelle kanda on saatuse raskus, kelle anne ja töö aga ometigi elavad läbi sajandite.

Salapärane kreekakeelne sõna romaani alguses oli ΑΝΑΓΚΗ (anagkh), millele Semper on vasteks andnud „saatus“, praegused ingliskeelsed sõnastikud aga pakuvad rohkem tõlgendusi.

* Victor Hugo (1802–1885) alustas oma loometeed luuletaja ja näitekirjanikuna. „Jumalaema kirik Pariisis“ (1831) oli tema esimene proosateos, mida on nimetatud üheks parimaks ajalooliseks romaaniks prantsuse kirjanduses. Hästi on tuntud ka tema kolm suurt romaani: „Hüljatud“ (1862), „Meretöölised“ (1866) ja „Inimene, kes naerab“ (1869).

Piltidel: Victor Hugo foto ja Chifflarti pilt sellest, kuidas kerjused piiravad Jumalaema kirikut, on pärit postituses tsiteeritud väliskirjanduse õpikust; filminäitlejate fotod on internetist leitud kaadrid filmist.

Victor Hugo „Notre-Dame de Paris“ (1831).

"Goncourt'i auhind mõrvarile"

Pierre Gamarra
"Goncourt'i auhind mõrvarile"
Romaan.
Kirjastus Eesti Raamat. Tallinn 1965.
Tõlkinud Ott Ojamaa.
Kaane kujundanud Endel Palmiste.

Lahe prantsusepärane krimka, mille lugeja põnevusega ühe ööga alla neelab. Seda esmakordselt lugedes ei teadnud ma veel, et Ott Ojamaa halbu raamatuid ei tõlgi ja et temast saab ülikoolis auväärse professor Villem Alttoa kõrval mu väliskirjanduse õppejõud.

Alustuseks teatab autor, et "kõik järgnevas romaanis kujutatud sündmused ja isikud on välja mõeldud. Goncourt'i nime on kasutatud ainult sellepärast, et tegemist on kirjandusauhinnaga, mis on laiadele lugejatele paremini tuntud kui ükski teine. Seda võiks ilma igasuguste raskusteta asendada ükskõik missuguse kirjanduspreemia ametlik või mitteametlik nimetus."

Nii võib armas lugeja näiteks ette kujutada, et taoline sündmustik võib areneda Eestiski mõne romaanivõistluse auhindade jagamisel, sest kuulus žürii on koos. Auhind antakse välja. Laureaati ei leita kuskilt.

""Et mõni meie romaanikirjanikest kirjutaks  geniaalse teose ja nõustuks jääma tundmatuks, jääma mõistatuseks?... See on võimatu!"
"Mine sa tea? Tuleb ette ka tagasihoidlikke kirjanikke.""

Salapärane lugu läheb veelgi keerulisemaks. Mõrvar on täiesti olemas ehkki teda kuni romaani lõpuni ära ei aima.

"Keegi ei aima halba. Kellelegi ei tule pähe, et koridori lõpus poe tagaukse juures lamab laip.
Mõrvar kadus vilistades öhe.
Tuul aina vingus."

Lisaks kirjanikele tegutsevad Gamarra romaanis ka ajakirjanikud:

"Amet oli juba kord niisugune. Sellal kui korralikud inimesed oma voodites magasid, pidid teised kõige võimatumatel kellaaegadel ringi kihutama, jooksu pealt mõne võileiva alla kugistama, kus aga juhtus, ülepeakaela telefoneerima, sõiduplaane sirvima, märkmikulehti täitma, et kiiresti teateid edasi anda, hästi kiiresti, veel kiiremini, et ainult ladujad saaksid linotüüpide klahvistiku kohale kummarduda, rotatsioonimasinad mürinal pöörelda ja trükimustast lõhnavaid ajalehepatakaid välja paisata."

* Pierre Gamarra (10. juuli 1919 - 20. mai 2009) oli Prantsuse kirjanik ja kirjanduskriitik. Noorena kirjutas ta luuletusi, töötas õpetajana, sõja ajal osales Vastupanuliikumises, seejärel sai ajakirjanikuks ja kirjanikuks. 1951-1974 oli ta kirjandusajakirja Europe peatoimetaja. Tema loomingust on kaalukaimad kümmekond romaani, nende seas eriti tuntud nn Toulouse'i triloogia.
(Foto raamatu ümbrispaberilt.)

Pierre Gamarra "L'assassin a le Prix Goncourt" (1951).

"Aja kolm värvi"

Anatoli Vinogradov
"Aja kolm värvi"
Kirjastus Eesti Raamat. Tallinn 1965.
Tõlkinud Adam Randalu.
Luuletõlked Minni Nurme ja Jaan Kross.
Kunstiliselt kujundanud Õnne Eelma.

Nii mõnigi kord on minu jaoks kirjaniku elulugu olnud huvitavam kui tema üldtunnustatud looming. Või vähemasti samaväärne sellega. Ei hakka siin tooma muid näiteid, kirjutan vaid raamatust, mis mind ajaloolise romaani sarjas väga köitis. Tegemist on Henri Beyle'i ehk Frédéric de Stendhali (1783-1842), maailmakirjanduse kõige loetavamate romaanide hulka kuuluvate "Punase ja musta" ja "Parma kloostri" autori elulooga. Ühtlasi ka Stendhali kaasaja põneva kirjeldusega.

"Aja kolme värvi" eestikeelne tõlge algas Maksim Gorki 1931. a kirjutatud eessõnaga, mida on huvitav praegu lugeda, teades Gorki tooniandvat mõju nõukogude kirjandusele. Õigupoolest andis Gorki selles eessõnas hinnangu nii Stendhalile kui ka Vinogradovile. Gorki nentis, et prantslased pole Stendhali üle väga uhked: 

"Stendhal on väga kujukas näide sellest, kuidas kriitika on autori palet moonutanud. Professor Lanson ütleb oma "Prantsuse kirjanduse ajaloos" tema kohta: "Tema isiklikud seiklused ei ole üldse huvitavad." 

Seda on öeldud inimesest, kes võttis osa Napoleoni internatsionaalse armee sõjakäigust Moskvasse ja elas läbi selle armee taandumise tragöödia ning hukkumise, inimesest, kes elas lähedases seoses Itaalia karbonaaride revolutsioonilise rahvusliku liikumise tähtsamate juhtidega, kes mõisteti Austria valitsuse poolt surma, kes oli peaaegu kogu elu politsei järelevalve all, - mis on ka väga huvitav."

Ja Gorki hinnang Vinogradovi teosele: "Käesolev raamat näitab Stendhali niisugusena, missugune ta oli ja missugusena teda seni pole nähtud."

Vinogradovi romaan on väga faktitihe, peaaegu iga sündmus või tegelase ütlus põhineb mingil dokumentaalsel allikal (siiski pidi ta sageli kuulma kriitikute etteheiteid faktivigade kohta). Selles on tohutu hulk kultuuriajaloole olulisi nimesid, enamasti ilmestatuna mingi huvitava detaili või iseloomujoonega.

Eestikeelse tõlke on väga põhjalike järelmärkuste ja kommentaaridega varustanud Ott Ojamaa.

See on hea lugemine ka praegustele lugejatele, kuigi kirjutatud juba ammu. Tütarlaps linnast sai sellest abimaterjali Tartu Ülikoolis väliskirjanduse eksamiteks valmistudes, aga tuleb siiski tunnistada, et kõige kultuuri- ja ajaloolise kõrval paelusid teda ka Stendhali armuseiklused ja mõned ütlused nii kirjanikult endalt kui ka tema rohketelt sõbrataridelt:

"Ainus asi, mida armastus ei andesta, on vabatahtlik äraolek."

"...see kohtumine on vaid viimne arv lehekülje lõpus, mis kõneleb sellest, et konto on lõpetatud..."

"Kuid ma olen inimeste peale liiga palju jõudu kulutanud. Ma ei taha uusi pettumusi. Ma ei suuda seltskonnaga võistelda."

Minu eriline lemmik sellest romaanist on olnud Judith Gaulthier' kiri Stendhalile, eriti selle lõpp:

"Ütlen Teile avameelselt, et õnn Teiega rääkida ja Teie tarkust nautida on mulle kallim kui lühiaegne uim armunutele, kes ei tea, kuhu minna, kui peapööritus on möödunud."

* * *

* Anatoli Vinogradov (28. märts/9.apr/) 1888 - 26. nov 1946) oli üks silmapaistvamaid nõukogude ajaloolis-biograafilise romaani viljelejaid. Ta sündis õpetaja perekonnas ja lõpetas 1912. a Moskva ülikooli ajaloo-keeleteaduskonna. Kirjandusse tuli uurijana ja tõlkijana, keda paelus eelkõige prantsuse kirjandus. 1931. aastast alates avaldas ta mõned ajaloolised romaanid ja jutustused, keskendudes Euroopa kultuurielule XIX saj esimesel poolel, prantsuse kirjandusele ja selle kaudu prantsuse-vene kultuurisuhete näitamisele. 45aastasena õppis Vinogradov Jeiski lennukoolis lenduriks, osales Suures Isamaasõjas. Lõpetas elu enesetapuga, tappes ka oma naise ja haavates kasupoega.

Enne "Aja kolme värvi" eesti keeles ilmumist sai Eesti lugejaile tuntuks Vinogradovi romaan "Paganini".

* Õnne Eelma (Õnneleid-Astrid Eelma; 11. veebr 1934 - 23. juuni 2006) - eesti graafik

* Adam Randalu (Bachmann; 1890-1966) oli eesti ühiskonnategelane, ajakirjanik ja tõlkija.

* Ott Ojamaa (11. veebr 1926 - 25. nov 1996) oli eesti tõlkija ja kirjandusteadlane.

Анатолий Виноградов "Три цвета времени" (1931).

* * *
Lihtsalt märgin ära, et see blogi sai üleeile kaheaastaseks. :)