„Rob Roy“ ja „Rummu Jüri“

Walter Scott
„Rob Roy“
Sarjast „Seiklusjutte maalt ja merelt“.
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1957.
Tõlkinud I. Torga.
Illustreerinud Hugo Mitt.

Walter Scotti ajaloolisi romaane on lugenud ja kiitnud paljud põlvkonnad. Minu lemmikute hulka pole ta siiski kunagi kuulunud. „Ivanhoe“ meeldis tiba rohkem, „Rob Roy“ aga tundus raskepärasena. Võib-olla peaksin selle nüüd vanas eas uuesti läbi lugema, et aru saada Scotti teoste igikestvusest. Pildid uljast kangelasröövlist aga olid lennukalt köitvad.

Siiski rohkem meeldis mulle tollal meie oma Rummu Jüri, kellest mu lapsepõlves veel liikusid lood rahvasuus, raadios mängiti kuuldemängu, mille aluseks vist oli näitemängu raamatuke, mis meil mõnda aega ka kodus oli ja mida ma hästi palju lugesin.

Sagedase lugemise ja tihti korratud kuuldemängu või opereti (1954, Leo Normet ja Edgar Arro) tõttu jäid mulle sealsed laulud hästi meelde ja ujuvad aeg-ajalt ka praegu kuskilt mälusügavustest esile. Ikka see:

"Häbi südames"

Rudolf Sirge
"Häbi südames"
Romaan
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1959.
Illustreerinud E. Järv.
<<< Ümbrispaber: H. Mitt.

Tänapäevase terminoloogia järgi psühholoogiline romaan "Häbi südames" on paeluv, kuid masendav lugemine. Lugesin seda üsna varakult, umbes 13-14aastaselt ja ei saanud siis paljustki aru. Mida teab noor rõõmus laps kellegi tundlikest siseheitlustest? Aga kirjutatu oli mõjus ja hiljem olen seda raamatut mitut puhku üle lugenud või uuesti lehitsenud.

Romaan ilmus esmatrükis 1938. a Eesti Kirjastuse Kooperatiivi kirjastuses. Nüüdseks olen lugenud selle tutvustust ajalehes Uus Eesti (nr 14, 15. jaan 1939; B. Taggo) ja tuleb tunnistada, et see tutvustus annab romaani tegevustikku paremini edasi, kui 1959. a väljaande kaanepaberile kirjutatu. Romaani nimetatakse kahe õilsameelse inimhinge hukkumise kirjelduseks. Nii ongi. Tsiteerin arvustuses antud raamistikku, mis lugejat teose juurde pidi kutsuma:

"Väikeses alevis elutsev postiametnik Irma Varep saab oma minemaläinud sõbralt, kes võitleb nüüd Hispaanias valitsusvägedes, kirja ühes mehe päevikuga. Ta loeb seda, meenutades ühtlasi oma minevikku. Eelmisel õhtul pummelungil tema peiuks saanud kaupmees Külv saab nüüd Irmalt korvi. Varahommikul ilmub aga oma tütre juurde Irma ema, kes toob temale ajalehe sama Hugo Ohjaku surmakuulutusega, kes langenud võitluses. Irma jääb vapustusest pimedaks. Kõrtsis trallib aga sel ajal kaupmees Külv koos postiametnik Leetmaga ja arst Linderiga. Viimane paneb ette juua Irma terviseks, "kes ohverdas end armastusele"."

Ja veel:

"Hugo on liiga siirameelse, liiga õiglase südametunnistuse ohver ja Irma kannatab liiga ebamaise armastuse pärast."

"Meie viimseaja kirjanduses on Irma Varep võib olla kõige Õilsamaid naiskujusid."

Olnuksin seda arvustust lugenud romaani esmalugemisega ühel ajal, jäänuksin ma selle kirjutajaga üksmeelele, sest Sirge poolt romaani peategelaseks kavandatud Hugo Ohjaku hingeheitlustest ja ummikusse jooksnud elust hoopis rohkem köitis mind neiu Irma. Tema nukrus Ohjaku päevikuid lugedes ja tema ohver pimedaksjäämise kaudu.

Kirjanduslikult on romaan õnnestunud, sel on kõik lugejat köitvad ja kaasa elama panevad komponendid.

Paar juhuslikku tekstinäidet:

"Elu vaheldusrikkus on veider nagu karussell: kõige tavalisemale tuimale puuhobusele järgneb samas rivis pehme, polsterdatud tõld, lihtsale ja loomulikuma arenguga päevale erakordne, meeli erutav sündmus."

"Harmoonilised inimesed omavad hea ja laia tutvusringkonna, hulga sõpru ja mõtteosalisi, nad on kõikjal meeleldi nähtud külalised, neid imetletakse ja nad imetlevad teisi. Neil on oma kõlapind. Minul pole aga kedagi. Käin tummalt, võõra pealtvaatajana ringi, liigun kesk kärsitumatki elu nagu unenägija. Minu sõpradeks olid peadpööritavad unistused ning mu tuttavaiks mõned ranged raamatud või neis arendatud veelgi rangemad eluteooriad. Närtsitav romantika nagu troopikapalavus on see, mis minust on teinud eluvõõra, kitsaid unistuste jalgradu tallaja."

Juba mõni aasta pärast "Häbi südames" teise trüki ilmumist (1959) laideti seda romaani ajakirjas Looming, heites ette positiivse kangelase puudumist ja kaasaegsuse nõudele mittevastamist:

"Selle peategelane on tüüpiline kodanliku aja väljapääsmatuse produkt, kelletaoliste hingelist ummikut kodanlik psühholoogiateadus seletas kui inimese igavest olemust.” (L. Remmelgas, Kõne all on kaasaegsus. Looming, 1961, nr 7, lk. 1087.)

Paraku tähendas niisugune hinnang keskses kirjandusajakirjas seda, et "Häbi südames" lugemist ja selle üle arutlemist laiemalt ei soovitatud, isegi sellest hoolimata, et Sirgelt juba ka ta suurromaan "Maa ja rahvas" ilmunud oli. Võib-olla aga oli põhjuseks, miks raamat n-ö maha vaikiti, hoopiski illustraatori elukäik.

* Nii "Häbi südames" esimese kui ka teise trüki illustratsioonid on teinud E. Järv. See peaks olema Eduard Järv (1899-1941), raamatugraafik, kes oli  õppis 1920-21 Petrogradi Kunstiakadeemias ja oli  Rakenduskunstnike Ühingu liige.

Kunstiteadlane Kaalu Kirme on tema kohta kirjutanud: "Eduard Järve loomingut peeti nõukogude võimu aastail õigeks ära unustada, kustutada eesti kunsti ajaloost. Selleks oli mitu põhjust. Kõigepealt oli Eduard Järv surma saanud asjaoludel, mida tookordsed võimumehed pidasid paremaks maha salata. Nimelt haigestus 1941. aasta sügisel mobiliseeritud Eduard Järv just enne tema ja ta saatusekaaslaste Leningradi saatmist, ilmselt pimesoolepõletikku. Teda nähti kahe püssimehe vahel Kopli poolsaare poole vankuvat. Pärast Saksa vägede Tallinna tungimist avastati Koplist ühe punaarmee õhutõrjeüksuse laatsareti juurest ühishaud, kus lebas ka Eduard Järv. Ilmselt pidasid Tallinnast pagevad punaarmeelased õigemaks kõik mahajäävad haiged enne lahkumist hukata. Ja Eduard Järve tunnustamine silmapaistva kunstnikuna oleks kaheldamatult tekitanud ebasoovitavat huvi tema surma asjaolude vastu.
Teiseks oli ta kujundanud nõukogude ideoloogide kõige vihatumat romaani, Albert Kivika "Nimed marmortahvlil". Tema ülejäänudki loomingu suurem osa oli kujundused ideoloogiliselt vastuvõtmatule kirjandusele, milles heroiseeriti eesti muistset iseseisvusaega." (Eduard Järv kui kunstnik ja kodanik, Sirp, 5. veebr 1999).

Võib-olla sellepärast ei olegi 1959. a väljaandes kunstniku eesnimi välja kirjutatud, ka on ümbrispaberi teinud teine kunstnik.

"Minu sõbrad"

Ivan Vassilenko
"Minu sõbrad"
Jutustused
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1950.
Tõlkinud R. Käsper.
Illustreerinud Hugo Mitt.

Paks ja väga äraloetud raamat, 520 lehekülge, millest mäletan, et ka korduvalt oli seda huvitav lugeda. Ühelt poolt oli see muidugi nõukoguliku elulaadi propaganda, aga teisalt võib nõus olla tollaste kirjanduskriitikute väitega, et "elu tundmine, armastus inimeste vastu ja laste psühholoogia sügav mõistmine teeb Ivan Vassilenko teosed noorte jaoks armastatud lugemisvaraks".

Sisaldab jutustusi "Imelaegas", "Artjomka tsirkuses", "Artjomka gümnasistide juures", ""Pisuke"", "Gordioni sõlm", "Aljoša", "Komandöri käsk", "Elukava", "Eluvesi", "Päikesekell", "Päike tõuseb vaid kord päevas" ja "Lugu rohelisest kastist", mis on nii seikluslikud kui ka romantilised.

Tekstinäiteid:

"Minu isa oli tinutaja. Kui ta suri, jäi temast järele jootetõlvik, pulgake tina, pudelitäis soolhapet ning virn lehtrauda. Tol ajal olin üheksa-aastane ja just enne isa surma oli mind üle viidud kihelkonnakooli teise klassi. Ent õppida ma ei saanudki. Kui viimane leht rauda müüdud oli, seadis mu ema endale suure koti selga, minule aga väiksema, ning hakkasime kaltsukorjajateks." 

"Kord kohtas Artjomka koridoris tütarlast-köietantsijat. Seljas oli tal lihtne kleidike, kuid lähemalt paistis tütarlaps Artjomkale veel ilusam kui tsirkuse rõdult vaadates. Silmi kissitades vaatas tütarlaps lähenevale Artjomkale ootavalt otsa. Artjomka tahtis juba temaga juttu alustada, kui tütarlaps äkki talle näkku turtsus ja seejärel poollauldes deklameeris: "Muhu jõmps tegi krõmps - sibul läks karklõmps!"
"Lollakas," ütles Artjomka ja näitas talle keelt.
Ta läks mööda, kuid pööras siis tagasi, istus tütarlapse ette maha ja sügas suure varbaga kõrvatagust."

"Auuli õitseng ei kestnud küll kaua. Uus khaan põletas küla maatasa, sinise kivi aga käskis visata sügavasse merre. Kuid kas on võimalik peatada inimest, kui ta sammub mööda rada, mis viib õnne poole! Juba palju sajandeid otsivad inimesed käiku, mis viiks taevakarvasinise kalju juurde. Nii mõnigi otsija on maalibisemiste alla jäänud ning hukkunud, mitmed surid madalais käikudes lämbumissurma. Sellegipoolest sünnitab igas auulis iga inimpõlv uue uljaspea ning läkitab teda õnnekivi otsima."

* Ivan Vassilenko (8./20. jaan 1895 - 26. mai 1966) sündis Donbassis Makejevka külas, käis neli aastat koolis ja täiendas seejärel oma teadmisi iseseisvalt, saades maakoolide õpetajaks. Ka hilisemas elus oli ta päris pikka aega õpetaja.

Jutustusi kirjutama hakkas ta 1930ndatel aastatel, olles raskesti haige. Tuberkuloosi põevad ka mõned tema jutustuste tegelased ja nendest kirjutas ta suure südamesoojusega.

Tööstuskooli õpilastest pajatava jutustuse "Täheke" eest sai Vassilenko Stalini preemia laureaadiks. Ka see jutustus on eesti keeles ilmunud.

Suur osa Vassilenko elust oli seotud Taganrogiga, kuhu ta on ka maetud ning kus alates 2010. aastast seisab mälestussammas mitme tema jutustuse tegelasele paljasjalgsele poisikesele Artjomkale.

Иван Василенко "Мои друзья" - повести и рассказы (1946).
160. postitus.

"Tšuk ja Gek"

Arkadi Gaidar
"Tšuk ja Gek"
Jutustus, 1939.

Taas üks niisuguseid lastejutte, mis mulle lapsepõlves oli filmina (1953) ja kuuldemänguna (1950) ehk tuttavamgi kui raamatutekstina.

Kaks poisikest, kes koos emaga sõidavad Moskvast elama isa juurde taigasse:

"Tšuk ja Gek ei mõtelnud poolt sekunditki, vaid teatasid kohe nagu ühest suust, et nad on valmis sõitma mitte ainult tuhande, vaid isegi saja tuhande kilomeetri taha. Neid ei kohuta miski. Nemad on julged. Nemad kihutasid eile kividega minema hoovi lipsanud võõra koera."

Aga enne, kui sõit algas, tuli kaugelt telegramm, mille poisid mänguhoos kogemata aknast välja viskasid ja mida ema ei näinud. Seiklused rongis, kuni lõpuks jõuti väikesesse jaama, kus aga isa vastas polnudki. Teda polnud ka lummetuisanud majakeses, milles ema ja lapsed ööbisid enne edasisõitu.

Polnud ka Geoloogiliste Uurimiste Baasis number kolm. Ja siis sai ema teada telegrammist ja sellest, et isa tuleb oodata veel kaua...

"Järgmisel päeval otsustati hakata näärikuuseks ettevalmistusi tegema.

Mis nad kõik välja mõtlesid, et kuuseehteid saada!

Vanadest ajakirjadest lõikasid nad välja kõik värvilised pildid. Riideribadest ja vatist õmblesid nad loomakesi ja nukke. Nad tõmbasid isa laekast välja kogu paberossipaberi ja keerutasid sellest toredaid lilli. Valvur oli muidu küll sünge ja seltsimatu, aga temagi seisis puid tuues kaua ukse juures ja imetles nende üha uusi ja uusi mõtteid. Lõpuks ei pidanud ta enam vastu ja tõi neile teepakendeist hõbepaberit ning suure tüki vaha, mis tal kingsepatööst järele oli jäänud.

See oli suurepärane! Ja kuuseehete vabrik muutus otsekohe küünlatehaseks. Küünlad tulid kohmakad, kõverad. Kuid nad põlesid niisama heledalt kui kõige uhkemad ostetud küünlad."

Ja siis, varsti tulid ka geoloogid tagasi. Ja isa. Ja õhtul enne uue aasta tulekut laulis Gek laulu:

"Missugust, seda ma praegu enam ei mäleta. Mäletan ainult, et see oli väga ilus laul, sest kõik inimesed muutusid seda kuulates vaikseks. Ja kui Gek peatus, et hinge tõmmata, siis oli kuulda, kuidas pragisesid küünlad ja akna taga vingus tuul..."

Ülipopulaarse "Tšuki ja Geki" kuulsad väga pateetilised lõpulaused sellest, mis on õnn, tiivustasid paljude põlvkondade inimesi kuni NLiidu lagunemiseni.

Kuuldemängu "Tšuk ja Gek" (dets 1950) saab kuulata ERR ahiivist. Raadiole on selle seadnud Ly Tuiman, osades Alari Sarri, Jüri Martin, Erna Korjus, Rudolf Nuude, Ants Jõgi, Helmut Vaag ja Salme Reek.

Arkadi Gaidari "Jutustused", millest ma seda juttu esimest korda lugesin, ilmusid eesti keeles L. Kurai tõlkes 1952. aastal. Kui selle raamatu üles leian, panen siia ka sealt mulle meelde jäänud illustratsiooni. Siinne värviline  illustratsioon on pärit A. Gaidari "Jutustused II", 1963 ja selle on joonistanud Hugo Mitt; fotod on kaadrid 1953. aasta mängufilmist "Tšuk ja Gek". Siinses tekstis toodud tsitaadid pärinevad aga L. Soe tõlkest (samuti "Jutustused II", 1963.)

EDIT:  15. märts 2014. Nagu lubatud, panen nüüd siia ka 1952. a kogumikust pärineva illustratsiooni, mille autorid on F. Vorotnikov ja I. Makarenko.

* Arkadi Gaidar (Arkadi Golikov; 22. jaan [vkj 9. jaan] 1904 - 26 okt 1941) oli nõukogude kirjanik ja sõjakorrespondent, kelle laste- ja noorsoojutustused olid NLiidus väga populaarsed. Neist tuntuim on "Timur ja tema meeskond".

Аркадий Гайдар "Чук и Гек" (1939).

""Kon-Tiki" ekspeditsioon"

Thor Heyerdahl
""Kon-Tiki" ekspeditsioon"
Sarjast "Maailm ja mõnda".
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1957.
Norra keelest tõlkinud Henrik Sepamaa.
Ümbrispaberi kujundanud Hugo Mitt.

Võib-olla ma eksin, kuid mul on meeles, nagu oleks Thor Heyerdahli (1914-2002) põnev reisikiri enne eestikeelsena raamatukaante vahele jõudmist ilmunud vähemasti osaliselt järjejutuna mingis meie ajalehes. 1957. aastal ilmunud raamatut lausa oodati, sest esiteks oli "Maailm ja mõnda" sari ülipopulaarne - minu põlvkond kasvas sellega üles - ning teiseks oli teave "Kon-Tiki" retkest jõudnud ka Eestisse.

Raamatu juhatas sisse S. Obrutševi eessõna venekeelsele väljaandele 1955. aastal.Too Obrutšev oli nõukogude teadlane, väga populaarsete raamatute "Sannikovi maa" ja "Plutoonia" autori Vladimir Obrutševi poeg ning eessõna kannatas lugemist - Thor Heyerdahli hüpotees polüneeslaste Aasia päritolu kohta oli selles lühidalt ära seletatud.

Heyerdahli ekspeditsioon (1947) balsapuust parvel on maailmas vist üks paljuräägitumaid uurimisretki üldse, raamat kaasahaarav, läbi aegade ikka ja jälle huviga loetav. Nüüd norralaste vägeva filmina kinolinalegi jõudnud. Ka Eestis.

Nii et jäägu selle teose ja retkepõnevuste avastamisrõõm kas siis raamatut lugedes või filmi vaadates igale blogilugejale endale. Siia panen kirja vaid mõned tsitaadid.

"Mõõtsin sammudega toa põrandapinna nii täpselt ära, kui säng ja kummut seda võimaldasid. Oo jah, parv tuleb palju suurem kui see tuba. küünitasin end aknast kaugele välja, et silmitseda ribakest suurlinna unustatud tähistaevast, mida võis näha ainult otse ülal majade kõrgete müüride vahelt. Kui parvel küll ruumist nappus tuleb, on seal igatahes küllaldaselt ruumi kogu tähistaevale meie peade kohal."

"Ükski neist ei olnud varem teisi näinud ja kõik nad olid täiesti erinevat tüüpi. Seega peab parvel mööduma küll mitu nädalat, enne kui üksteist oma lugudega ära tüütame. Ohtlikumaks kui ükski tormipilv ühes madalrõhkkonna ja rajuilmaga võib meile kujuneda psüühiline äike, kui kuus meest triivival parvel kuude viisi hunnikus koos peavad olema. Siis on hea nali sageli sama tähtis kui päästevöö."

"... meie edasi liikudes libises ka silmapiir nähtamatult kaasa ning meie endi ujuv maailm jäi ikka üheks ja samaks - ümmarguseks sõõriks taevavõlvi all, mille keskpunktiks oli meie parv, ning öö öö järel sirasid meie kohal ikka ühed ja samad tähed."

"Meeleheites kiskusime end habemest: istume siin öösel tühjal saarel palmide all, säravad tähed pea kohal, aga keegi ei taha meid uskuda!
Torstein ei andnud alla. Ta asus jälle võtme taha ja saatis lõpmatuseni "kõik korras, kõik korras, kõik korras,
kõik korras". Pidime ometi, pagan võtaks, ära hoidma, et kogu see päästmise masinavärk üle kogu Vaikse ookeani tööle ei hakkaks!
Siis kuulsime vastuvõtjast üsna tasast häält:
"Kui kõik on korras, mispärast sa siis säärast lärmi teed?"
Seejärel jäi eetris jälle vaikseks - see oligi kõik." 

Thor Heyerdahl "Kon-Tiki ekspedisjonen", Oslo (1951).

"Rein ja Anna mängivad poodi"

 
Jüri Parijõgi
"Rein ja Anna mängivad poodi"
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1958.
Sarjast "Minu esimene raamat".
Illustreerinud Hugo Mitt.

"Aga tead mis," tuleb Anna äkki heale mõttele, "lähme tuppa, sa müü mulle kotist päris suhkrut."
Rein mõtleb veidi ja siis leiab, et see päris huvitav oleks, kord ka päris suhkrut müüa mängupoest. /- - -/ 
Supilusikatäis on kilo, selle saab osta kahe klaasitüki eest.

Mida ema sellest arvab, kui viimanegi suhkruraas kotipõhjast vaid klaastükkide eest mängukaaslaste suhu on kadunud, on muidugi iseasi. Ja asi, mida ma praeguses vanuses mõistan kahtlemata märksa paremini, kui lapsena raamatut lugedes.

Jüri Parijõe raamatuid oli mul mitu - alates 1942. a ilmunud "Teotahtelistest poistest" erinevate jutukogumikeni välja. "Kui isa kinkis raamatuid" meeldis vist kõige rohkem. Alles on aga ainult see "Rein ja Anna mängivad poodi".

Tema juttudes on läbisegi laste ja täiskasvanute maailm - üsna nii nagu eluski. Kogemused tulevad katsetades, olgu siis tegu mesilaste nõelamisega või veski käimapanekuga, isaga koos kalal käimisega või tuleohu tekitamisega. Ja loomad on selles maailmas ka, enamasti südamelähedased nagu "meie Eku, truu seltsimees ja elupäästja".

Aga pole mõtet Jüri Parijõe jutte ümber jutustada, sest need jäävad laste lugemisvarasse küllap vist veel kauaks.

* Jüri Parijõgi (sünd Parinbak, 2. september 1892 - 9. juuli 1941) oli eesti laste- ja noorsookirjanik ning pedagoog.

"Inetu pardipoeg ja teisi muinasjutte"

H. Chr. Andersen
"Inetu pardipoeg
ja teisi muinasjutte"
Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn 1951.
Tõlkinud /vene keelest/ A. Kabral.
Illustreerinud E. Vaher ja H. Mitt.

Kas see oli esimene raamat, millega Suur Muinasjutuvestja mu ellu tuli, et sellesse jäädagi, seda ma enam ei mäleta. Tundub, et "Kindlameelne tinasõdur" ja "Ööbik" olid mul väiksemate vihikukestena olemas ka varem, kui see muinasjutuvalimik 1953. aastal Näärivana kotis minuni jõudis. Lisaks nimetatutele on selles ka "Tuleraud", "Kuninga uued rõivad", "Metsluiged" ja "Inetu pardipoeg".

Anderseni loen meelsasti ikka ja jälle. Aga väga palju aastaid oligi mul endal ainult see väike kogumik.

1966. a hakkasid mulle meeldima Konstantin Paustovski Anderseni-põhised poeetilised jutustused, eriti "Õine postitõld" Anderseni teekonnast Veneetsiast Veronasse. Siinne tsitaat ongi Paustovski jutustusest, kuigi mitte veetlevate daamidega koos tehtud tõllasõidu kohta:

"Tõsi küll, kui Christian Andersen sellesse võõrastemajja elama asus, siis oli tinast tindipotis veel veidike tinti. Ta hakkas sellega muinasjuttu kirjutama. kuid iga tunniga muutus muinasjutt silmanähtavalt kahvatumaks, sest Andersen lisas mitu korda tindile vett juurde. Nii ei õnnestunudki tal muinasjuttu lõpetada - selle lõbus lõpp jäi tindipoti põhja."
(Konstantin Paustovski "Valitud teosed", Eesti Raamat, 1966.) 

1973. aastal sain jutuvestja elulooraamatu - I. Muravjova "Andersen" Eesti Raamatu biograafilisest sarjast. See enam minu jaoks uut teavet ei sisaldanud, sest olin selleks ajaks Anderseni kohta palju lugenud, kogudes kildhaaval kokku selle, mille praegu võib internetist eri allikatest ühe klõpsuga kätte saada. Aga tol ajal ju polnud internetti veel isegi mitte muinasjuttudes.

Veidi varem olin ühel oma tööreisil Moldaaviasse saanud tollases Kišinjovis täiesti juhuslikult Anderseni muinasjuttude ja lugude hästi mahuka kaheköitelise venekeelse väljaande õnnelikuks omanikuks - see rõõmustas mind tohutult, kuigi selle trükikvaliteet polnud suurem asi. Aga sisu oli kuldaväärt!

Alles palju hiljem jõudsid mu kogusse Eestis ilmunud kogumikud "Väike merineitsi" ja "Lumikelluke". "Ei osanud ma seesugusest õnnest unistadagi, kui olin alles Inetu pardipoeg!"

Aga see Näärivana toodud kuue muinasjutuga raamat tundub endiselt täiesti erilisena ning selle illustratsioonid on meelde sööbinud. Neid pole suutnud tumestada ka kõikvõimalik multi-kulti.

"Kuuenda klassi aare"

Gunārs Cīrulis, Anatols Imermanis
"Kuuenda klassi aare"
Eesti Riiklik Kirjastus, 1957.
Tõlkinud Agnes Kerge.
Illustreerinud A. Mitt.

Väga hea hooga kirjutatud raamat, mis kohe mu üheks lemmikuks sai. Ma ei mäleta, kas kogusin marke juba enne selle lugemist, aga pärast küll kindlasti ja kaua. Seikluslik, kuigi jutt on kahe kooli pioneeride margikogumisvõistlusest, kooli- ja pereelust.

Peategelased jäid kohe meelde ja olid üsna selgelt tuntavad tüüpidena ka mu oma koolis.

Peeter, kes oli kõige targem õpilane klassis ja muidugi rühmanõukogu esimees. Anna Koškina ehk Anna Kella, kes oli igal pool, kus midagi juhtub, ja tänu kellele juhtus palju. Roman Jeekabson, tuntud kirjaniku poeg, kelle isal polnud ilmaski aega. Maia, kes oli klassi kõige silmapaistvam tüdruk, ja Indulis, kellel oli alati oma arvamus. Ning väikesekasvuline Jaanis, kes suure vahetunni ajal sõi alati kaks portsjonit toitu ära, sest tahtis kasvada niisama suureks nagu geograafia õpetaja.

Ja kui nad siis kõik marke koguma hakkasid... Ja mida kõike siis juhtuma hakkas... Ja mida kõike nad teada said...

Põnevust kuhjaga ning selle sisse hästi sulatatud filateelia alustõed ning võimalused margikogumisega oma maailma rikastada.

Igatahes on tegu raamatuga, mis ei tohiks puududa ühegi end austava filatelisti raamatukogust (nagu ka üks teine margikogumise seiklus hilisemast ajast, poola kirjaniku Andrzej Piwowarczyki krimka "Lahtine aken", mis Aleksander Kurtna tõlkes ilmus 1973. a sarjas Mirabilia).

"Kõik küsimused on juba otsustatud, kuid ägedad vaidlused jätkuvad veel trepil, riidehoius ja eeskojas. Need ei lõpeks veel niipea, kui kooli valvur, vana Lielbiksis, ei segaks vahele.
"Kas te tahate ööseks siia jääda, skandalistid?!" ütleb ta tehtud karmusega.
"Me pole skandalistid, vaid filatelistid, seltsimees Lielbiksis," vastab Peeter uhkelt.
"Üks kama kõik. Aga nüüd, marss, koju!""

* Raamatu autoriteks on kaanel ja tiitellehel küll kirjutatud G.  Cīrul ja A. Imerman, kuid tegu on ikka Gunārs Cīrulisega (sünd Gabriels Civjans või Gabriel Ziwian; 8. oktoober 1923 - 25. oktoober 2002), kes oli juudi päritolu läti kirjanik ja kelle kaasautoriks mitme raamatu puhul oli Anatols Imermanis.

Gunārs Cīrulis, Antols Imermanis "Sestās klases dārgums" (1955).