„Katk“

 Albert Camus
„Katk“
„Loomingu“ Raamatukogu nr 43-46 (311-314).
Ajalehtede-Ajakirjade Kirjastus. Tallinn 1963.
Prantsuse keelest tõlkinud Henno Rajandi.

Teos, mis nüüdse koroonapandeemia ajal on muutunud üliaktuaalseks. Minagi olen sellest kavatsenud juba peaaegu aasta kirjutada. Maailmas on välja antud palju selle raamatu uustrükke ja vist üsna varsti on neid ka Eestis lisaks tulemas.

„Katku“ on raske pidada lemmikraamatuks. Nii masendav on selles kirjutatu, kuid samas on see filosoofilises plaanis ülihuvitav. Inimese üksildus ja vajadus võidelda ka nähtamatu vaenlasega. Ühtaegu allegooriline müüt ja hoiatav ettekuulutus.

Esmakordselt seda lugedes õppisin kümnendas klassis, olin elu hakul ja must masendus ei läinud mulle hästi peale. Pigem hakkasin Camus' kirjatöid pelgama, kuigi hiljem olen tema teisi eesti keelde tõlgitud teoseid huviga lugenud. „Võõras“ ja „Sisyphose müüt“ meeldivad mulle eriti.

Henno Rajandi tõlge oli suurepärane ja on pidanud ajaproovile vastu. Ka Ott Ojamaa eessõna „Katku“ tõlkele on sisukas, andes lühiülevaate nii Camus' elukäigust kui ka maailmavaate kujunemisest. Hiljem ülikoolis, kuulasin ka Ojamaa loenguid prantsuse kirjanduse, sealhulgas Camus' kohta. Oli ju tegemist Nobeli 1957. aasta kirjanduspreemia laureaadiga.

„Katku“ kirjutamisega tegi Camus algust juba 1941. a. Kirjanik ise ütles, et mõtleb katku all fašismi, kuid Daniel Defoe „Robinson Crusoest“ võetud moto viitab kirjandusteadlaste arvates hoopis laiemale üldistusele:

„Ühtmoodi vangipõlve kujutamine teistmoodi vangipõlve kaudu on niisama põhjendatud kui mis tahes tõelise asja kujutamine teise asja näol, mida ei ole olemas.“

Jätan „Katku“ lugejatele võimaluse ise raamatusse süveneda ja ei jutusta siin seda ümber. Sest, nagu ütleb tsitaat, mille olen ära märkinud siis, kui „Katku“ esmakordselt lugesin:

„Võõra linnaga tutvumiseks on üks lihtne viis – tuleb tundma õppida, kuidas seal töötatakse, kuidas seal armastatakse ja kuidas seal surrakse.“

* Albert Camus (7. november 1913 – 4. jaanuar 1960) oli prantsuse filosoof, kirjanik ja ajakirjanik. 44aastaselt sai ta Nobeli kirjanduspreemia laureaadiks. Kolm aastat hiljem hukkus koos oma kirjastaja Michel Gallimard'iga autoõnnetuses.

Albert Camus „La Peste“ (1947).

„Thérèse Desqueyroux“

François Mauriac
„Thérèse Desqueyroux. Öö lõpp“
Sari „Varamu“
Eesti Raamat, Tallinn 1972.
Tõlkinud Henno Rajandi.

Vaatasin eile prantsuse filmi „Thérèse Desqueyroux“ (2012).

Thérèse nimi seostub minu jaoks prantsuse kirjanduse kõige tusameelsemate ja masenduses naistegelastega.  Teismelisena käisin kinos vaatamas  Émile Zola „Thérèse Raquini“ (1867) järgi tehtud samanimelist filmi (1953) Simone Signoret’ga peaosas (režissöör Marcel Carné, teised peaosalised Raf Vallone ja Jacques Duby).  Kurb ja rõhuv film oli, minu tüdrukupõlve helgesse maailma ei sobinud see üldse.

Samasugune rõhuv naistegelane on provintslanna Thérèse Desqueyroux, keda Mauriac kujutab talle omase halastamatu teravusega. Kaunis, kuid mõrvavalmis, sügava siseeluga, mis aga sumbub ja kuhugi ei jõua, kuigi tuha alt võib tõusta uusi leeke.

Enne seda romaani olin lugenud Mauriaci „Ussipesa“, „Armastuse kõrbe“, pärast seda „Endise aja noorukit“ ja „Galigaid“.  Mauriaci tihedalt kontsentreeritud romaanid on just paraja pikkusega, parajad nii sügavalt süüvimiseks, nagu tema seda teeb. Pikemana mõjuksid need ehk juba lugejale laastavalt, niimoodi on doos paras, mürgitilgad täpselt üle loetud. Aga üldiselt Mauriac mulle meeldib, eriti „Armastuse kõrb“.  Nobeli kirjandusauhinna (1952) sai ta täiesti õigustatult.

Romaan „Thérèse Desqueyroux“ (1927) algab Charles Baudelaire’ilt pärit motoga ja on seda väärt: „Halasta, oh issand, halasta sõgedate meeste ja naiste peale! Oo Looja! Kas saab olla koletisi selle meelest, kes ainsana teab, miks nad on olemas, k u i d a s  n a d  n i i s u g u s e k s  m u u t u s i d, ja kuidas nad oleksid võinud ka mitte muutuda…“

See on romaan tundelise tütarlapse kasvamisest kuriteo sooritanud naiseks, tema sotsiaalselt ahistavast abielust ja oleskelust „perekonna elusate trellide taga, kus ta hundisammul aina ringi ja ringi käis“, õel nukker pilk ümbritsejaid jälgimas.

„Paljud kindlasti imestavad, kuidas ma suutsin välja mõelda veel võikama kuju kui kõik mu senised kangelased. Aga mida oskan ma öelda voorusest nõretavate olevuste kohta, kelle süda on puhas kui kuld? Kuldsüdameist pole midagi jutustada, aga ma tunnen ka selliseid südameid, mis on maetud kõntsasesse kehha ja sellega kokku kasvanud.“

„Öö lõpp“ (1935) , millest ma siinkohal ei kirjuta, on romaan naiseelu loojangust, kusjuures justkui polegi tähtis, kas see naine on sama Thérèse või mitte. Elu on kannatus ja öö, päev kui vabanemine saabub alles pärast surma.

Režissöör Claude Miller’  filmis, mida eile vaatasin, oli Mauriaci   romaani pingelisuse ühetoonilist tausta hästi edasi antud, üks prantslaste lemmiknäitlejaid  Audrey Tautou (sünd 1975, filmikaadril ülal)  aga minu meelest liialt malbe Thérèse’ sünkja rolli jaoks, sobides paremini oma kangelanna varajasesse rõõmsatoonilisemasse noorusse ja vähem haakudes tema kannataja- ja süüdlasesaatusega. Aga eks prantslased ise tea kõige pädevamalt, kes nende kirjanduse tuntud tegelasi mängima sobivad.

* François Mauriac (11. oktoober 1885 - 1. september 1970) oli prantsuse kirjanik, Nobeli kirjandusauhinna laureaat. >>>>>

* Henno Rajandi (19. oktoober 1928 - 1. märts 1998) oli eesti keeleteadlane ja tõlkija, tõlkis peamiselt prantsuse ja inglise keelest.