18/03/2019

„Sinine tulp“ ja „Minu koolipidude tüdrukud“


Vladimir Beekman
„Sinine tulp“

Eesti Raamat. Tallinn 1965.
Kujundanud Heldur Viires.

Luulekogu, mis ilmus sel aastal, kui lõpetasin keskkooli. Tõenäoliselt just sellepärast jäi eriti meelde luuletus „Minu koolipidude tüdrukud“. Äsja olid olnud viimased koolipäevad, lõpuvalss, ees ootas nii palju unistusi ja lootus, et meie, kõik mu klassikaaslased, kunagi ei väsi.

„Minu koolipidude tüdrukuid“ on kirjandusteadlane Toomas Liiv nimetanud eesti kirjanduse parimaks  tüdrukuteluuletuseks.

Helilooja Gennadi Taniel on „Minu koolipidude tüdrukutele“ ka viisi teinud (vt tema „Laule", Eesti Raamat, Tallinn 1975), mida tollal laulis Maie Tõnso, kuid Youtube'is seda pole.

Uuel kevadel lõpetavad kooli uued tüdrukud.

MINU KOOLIPIDUDE TÜDRUKUD
Vladimir Beekman

Minu koolipidude tüdrukud
käivad väsinult kandekotiga,
igaühel on kodus perekond,
kühmus õlgadel – argipäev.
Juba koolivendadest mõnelgi
kipub kiilaspea kergelt läikima,
kingakannad on lääpa tallanud
juba mõnigi uhke poiss.
   
Pole paljud õieti märganud,
kuidas märgiti ennast vanadeks –
tulid lapsed, ja nii ta veereski,
pole parata, see on aeg.
Tulid tülid, riiud ja nääklused,
rahamured ja hallid kahtlused,
aga sinilind lendas minema,
lendas otsima noorusmaad.
   
Veel on vara sellega leppida,
vara tallatud tuhvleid otsida,
naervast kevadest vaikse talveni
kõige tähtsam on elus ees.
Hoidke silmades naerusädemeid
kuni valusa viimse valsini,
hoidke koolipidude tüdrukuid,
nad on elus üksainus kord.
/1963/

Veel on mulle sellest kogust teistest rohkem meeldinud luuletused „Mälestus vanast Narvast“ ja „Nüüd oled kaunim veel“.