„Valitud jutustusi"

Lydia Koidula
„Valitud jutustusi"
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1950.
Kaanepildid: Märt Laarman.

Mulle tundub, et Koidulat loeti selle raamatu ilmumise aastatel rohkem kui praegu. Koidula andis tollal paljudele elamistuge.

Mäletan seda valgekaanelist raamatut meie kodusest riiulist juba sellest alates, kui ma alles lugema õppisin. Olen täitsa kindel, et tegin nende juttude lugemisega katseid nii umbes kuueaastaselt, kuid ei olnud neist vaimustunud. Lakooniline kaanekujundus tundus igavana, selle väärtust Eesti maaelu kujutamisel hakkasin mõistma väga palju aastaid hiljem. Jutud olid lapsele samuti igavavõitu ja seda ka siis, kui koolis Koidula kirjanduspärandiga tutvust tegime. Aga sama köidet lappasin kirjapandu meeldetuletuseks ka enne ülikoolis tehtud eesti kirjanduse eksamit.

Koidula jutulooming pole kaugeltki halb. Selles on tema luulelisele hingele omast poeetikat, ilusaid ütlemisi, keni pisiseiku, tuginemist rahvalikule pärimusele ja oma ajastu arusaamadele, kauneid looduse ja külaelu kirjeldusi. Ka oma tegelaste karaktereid on ta püüdnud väljendada mõne tabava ütlemisega. Siiski pean vähemasti mina tema loomingus tugevamateks luulet ja näitemänge.

„Valitud jutustusi“ sisaldab nelja jutustust: „Ojamölder ja tema minia“, „Enne ukse lukutamist“, „Ainuke“ ja „Tammiste küla „veskitondid““ ning Villem Alttoa ülevaatlikku kirjutist „Koidula jutulooming“.

Lapsena meeldis mulle kõige rohkem Andrese ja Tiio  armastuslugu „Ainuke“, millest suur osa meie rahva laulude ja lauluhäälte ilust pajatab, hiljem nautisin rohkem „Tammiste küla „veskitontide““ ladnat kodukäijate motiivi.

Üks jaanipäevaga seostuv tsitaat „Ainukesest“:
„Soe päike mängis paremal ja pahemal pool kätt rohu ja lillede peal, sinine taevas vaatas siit ja sealt nagu armas silm läbi okste. Kerge tuuleõhk, mis metslehist läbi liikus, kandis nooremehe rõõmust häält kaugele metsa. Kui ilus ja vaga oli taevataadi maailm, kui aga süda sees vaikne on ja rahuline! Lootuse ja rõõmu karva kandis iga asi, selge silmaga vaatas Andres kõige peale, mis tema ümber liikus ja lendas, ja mis niisugune vaikne, rõõmus südame seisus õieti maksis, sest ei osanud ta ometi ise selgesti aru saada. Ta ei olnud seda tänini ju veel kordagi kaotanud.“

Selle köite lisaväärtuseks on Villem Alttoa kokkuvõte Koidula ajastust ja jutuloomingust. Paljud võib-olla ei teagi, et kauaaegne Tartu ülikooli väliskirjanduse professor ka eesti kirjandust oli põhjalikult tundma õppinud ja uurinud. Koidula kohta ütles ta, et „noore Kirjaneitsi esimesed kirjanduslikud sammud kulgevad truult Postipapa jälgedes“, kusjuures Koidula kujunemisaastail tegi Jannsen ise läbi tugeva arenemistee.

„Ojamölder ja tema minia“ (1863) oli omal ajal väga populaarne, kuid Koidula on kirjas Kreutzwaldile tunnistanud, et see ei ole algupärand, vaid mugandus saksa kirjandusest. Kuid ka sellisena on „Ojamölder...“ arvestatav panus eesti külajutu ajaloos.

Ülejäänud kolme jutustuse tekkeaeg on 1868. aasta. Ka need on laadilt olustikulised külajutud. „Ainukese“ kohta rõhutab Alttoa, et see on kirja pandud „laulupeo-eelses õhkkonnas, lauluseltside propaganda ülesandeis“. Sellisena on „Ainuke“ Koidula elurõõmsamaid teoseid ja võib-olla tema õnnestunuim proosateos üleüldse.

„Enne ukse lukutamist“ seevastu on traagiline lugu väljarändamisest, mille ainestik on ammendatud ajaleheteadetest. Alttoa väitel avastas Koidula esimese eesti kirjanikuna oma jutustuses väljarändamise sotsiaalsed alused.

* Lydia Koidula (Lydia Emilie Florentine Jannsen; 24. detsember (vkj 12. detsember) 1843 - 11. august (vkj 30. juuli) 1886) oli eesti kirjanik, Johann Voldemar Jannseni tütar. Oma aja luule suurkuju, romantiline isamaalaulik. Hinnatud draama- ja proosakirjanik.
<<< Foto on pärit EKBL-ist.

* Märt Laarman (Martin Laarman; 22. veebruar 1896 - 18. aprill 1979) oli eesti graafik (tegeles nii vabagraafika kui ka raamatukujundusega) ja maalikunstnik.

* Villem Alttoa (kuni 1934 Wilhelm Alto; 31. oktoober 1898 - 3. juuni 1975) oli eesti kirjandusteadlane.

„Raamatukangelaste radu mööda“

Juri Rakov
„Raamatukangelaste radu mööda“
Valgus. Tallinn 1978.
Tõlkinud Harald Reinop.
Kujundanud Ado Orupõld.

Raamat-ekskursioonijuht. Ilmumise ajal oli see mõeldud vanemate klasside õpilastele. Võib rännumeestele ja kirjanduslembelistele ka praegu pakkuda huvi, sisaldades juttu paikadest, mis on seotud vene ja maailmaklassikasse kuuluvate teoste tegelaste ja nende prototüüpidega.

Esimene peatükk on seiklusjuttude kangelastest, alustades Tom Sawyerist ja Huckleberry Finnist, kellele on loodud muuseumid Hannibali väikelinnas Mississippi läänekaldal, aga ka mujal Ameerikas. Ükski kirjanduslikest paikadest pajatav raamat ei saa jätta käsitlemata Sherlock Holmesi elamist Baker Streetil. Veel teeb Rakov juttu d'Artagnani kangelastegudest, Ifi kindlusest ja Monte-Cristo lossist, Robinson Crusoe saartest ja paljust muust.

Tallinna kohta on ta üles tähendanud loo sellest, kuidas sündis Toompea kui kangelase Kalevi hauaküngas ja kuidas Linda pisaratest sai Ülemiste järv.

Valdav osa raamatust käsitleb Leningradi (praeguse Peterburi) kirjanduslikke kohti. Ka neile, kes sellesse suurlinna praegu reisivad, võib Rakovi kirjapanek teejuhiks olla.

Muidugi alustab ta Puškini loomingust. Moika kaldapealsel käib ta kirjaniku kortermuuseumis, siis suundub tema kangelaste elupaikadesse: „Nad on linnaga, selle tänavate ja majadega tihedalt seotud. Hiilgavas, toretsevas linnas on „Padaemanda“ vana krahvinna, on Onegin, vaeses – väikeametnik Jevgeni, rikastumiskirest haaratud Hermann, vaene lesknaine oma tütre Parašaga.“

Paeluv on lugu „Vaskratsaniku jälgedes“, mis kirjeldab 1824. aasta suurt üleujutust ja „pronksratsul pronksist hiiglamehe“ osa Peterburiga seotud kirjanike proosas ja luules.

Lisaks Puškinile on raamatus põhjalikult juttu paikadest, mis on seotud Gogoli, Lermontovi, Dostojevski jpt loominguga.

Nii et kokkuvõttes on tegu igati väärt reisijuhiga, mis väärib enne Peterburi minekut sirvimist.

Raamatu esikaanel on kasutatud A. Benois' illustratsiooni A. Puškini poeemile „Vaskratsanik“; tagakaanel on mälestusmärk Tom Sawyerile ja Huckleberry Finnile Hannibalis.

Юрий Раков „По следам литературных героев“ (1974).

"Kirjandusteadlase jutustused"

Irakli Andronikov
"Kirjandusteadlase jutustused"
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn, 1952
Tõlkinud Hardi Tiidus.
Kaanekujundus: N. Aljak

Selle raamatu esmalugemine jättis mulle kustumatu mulje. Olin tollal umbes kaheteistaastane ja selle tagasihoidliku kaanekujunduse ja rohkete fotodega raamatu tõin raamatukogust. Selles kirjeldatud inimestest ja kohtadest teadsin tollal üsna vähe, aga tuntud kirjandusteadlane Irakli Andronikov oli selle kirjutanud niimoodi, et lugejana sain põnevusega sammhaaval järgneda talle tema otsingutel ja rännakutel, mis enamasti kõik olid seotud tema põhilise uurimisobjekti - Mihhail Lermontovi elu ja loominguga.

Selle raamatu eestikeelset varianti ei ole mul käepärast ja seetõttu ei saa ma siia panna tsitaate. Ka ei mäleta ma, mitu jutustust selles oli. Kõige rohkem meeldis mulle "N. F. I. mõistatus" (oletan, et selle loo eestikeelne pealkiri oli otsetõlge vene keelest), milles Andronikov detailselt kirjeldab, kuidas püüdis leida selgust, kellele on Lermontov pühendanud oma luuletused, mille peakirjas on tähed N. I või N. F. I. Oma otsingute lõpuks õnnestus Andronikovil leida, et sama daam peitub ka luuletuste taga, mille pealkirjas olid muud tähed,  X või lihtsalt kolm tärni. Ja luuletusi kirjutas Lermontov talle mitte neli, vaid lausa kolmkümmend.

See oli kaunis naine, kellesse Lermontov oli kogu südamest armunud oma kuueteistkümnendast eluaastast alates, kuid kes teda n-ö pettis, valides enda abikaasaks teise mehe. Natalja Fjodorovna Ivanova väljavalitu, keegi Obreskov, osutus aga üsna tühiseks ja seda tõenäoliselt ka nende järglaste silmis, sest Andronikovi küsimusele, miks nad pole kunagi kellelegi rääkinud, et Lermontov nende vaaremale luuletusi kirjutas, vastasid nad, et kas nad oleksid siis pidanud kõigile tunnistama, et vaarema tegi vale valiku ja kurvastas Lermontovi.

Siine pilt kaunist N.F. I-st (V. Binnemanni joonistus) on just see, mille Andronikov oma otsingutel leidis. Millegipärast jäi see mulle raamatust väga hästi meelde koos sõnadega, mis on pärit Lermontovi luuletusest:
"Ta uhke inimeste suhtes, kuid saatusele alistudes ta pole kaval ega uhke". - "С людьми горда, судьбе покорна, Не откровенна, не притворна…"

Just niisugusena kujutlesin ma tõelist daami, ideaalset naist, kes, nagu Puškini ja Lermontovi aegsed kaunitarid sageli, ütles: "Kes mind hooletusse jätab, see kaotab mu..."

Mõni päev tagasi lugesin Andronikovi ""Kirjandusteadlase jutustused" uuesti üle, sedapuhku e-raamatuna vene keeles, milles need ju kirjutatud on. Kokku oli neid 11.

Ehedalt tuli meelde kirjeldus sellest, kuidas Andronikov leidis vana portree, millel arvas olevat kujutatud Lermontovi, ja kuidas ta selle uurimiseks kasutas kõikvõimalikke oma aja füüsika edusamme, saades lõpuks kinnituse hoopiski kriminalistikaprofessorilt.

Taas, nagu lapsepõlves seda raamatut lugedes, uitasin koos Andronikoviga ka Aragvi jõe kaldaradadel, otsides paika, mida Lermontov joonistanud oli. Lõpuks selgus, et see joonistus kujutas kohta, kus toimub Lermontovi kuulsa "Deemoni" tegevus. Andronikov aga sai kinnitust, et Lermontovi meisterlikud joonistused ei olnud pelgalt rändava ohvitseri igavlemisest ajendatud lõbu, vaid omamoodi ülestähendused, pildimärkmed, osa tema vaimustunud ja visast tööst, milles peegeldusid tema loomemeetodid ja tema rohkete annete kooskõla.

Irakli Andronikov ise on kirjandusteadlase otsinguid võrrelnud detektiivi seiklustega, kui ta leiab väikseid, peaaegu tabamatuid vihjeniidiotsakesi ja seob neid kokku nii, et moodustub vaade kirjaniku elule, saatusele ja loomingule.

* Irakli Andronikov (ka Andronnikov, Andronikašvili; 15. /28./ sept 1908 - 11. juuni 1990) oli kirjanik ja kirjandusteadlane, telesaatejuht. Pälvinud Lenini preemia ja NSV Liidu riikliku preemia. Filoloogiadoktor.
Pärit Gruusia sügavate juurtega aadliperekonnast tundis ta suurt huvi Puškini- ja Lermontovi-aegse Venemaa ajaloo vastu. Põhihuviks alates 1934. aastast kujunes Lermontovi elu ja looming, aga ta on uurinud ka Puškini, Karamzini, Belinski jt loomingut. Väga hea jutuvestjana oli ta hinnatud esineja kõikvõimalikel kirjandusõhtutel, ka oli tal väga lai tutvusringkond, kuhu kuulusid rohked kultuuri- ja kirjandustegelased.

Ираклий Андроников "Рассказы литературоведа" (1949).