"Vasjok Trubatšov ja tema sõbrad" 2. ja 3. raamat

 
Valentina Ossejeva
"Vasjok Trubatšov ja tema sõbrad" 2. raamat.
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1952.

Valentina Ossejeva
"Vasjok Trubatšov ja tema sõbrad" 3. raamat.
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1953.
Mõlemad raamatud on tõlkinud Laine Kurai ja iIllustreerinud L. Samoilov.

Kui neljanda b klassi lõpetanud pioneerid sõitsid selle jutustuse esimese raamatu lõpul ekskursioonile Ukraina kolhoosi, ei teadnud nad, et toredate rännuseikluste ja -kohtumiste asemel satuvad nad sõjakeerisesse.

Näevad surma - hukkamisi ja hukkumisi, võitlevad koos partisanidega, tulevad katsumustest välja küll ea poolest ikka veel lastena, kuid märksa mehisematena kui esimeses raamatus. Sõprus süveneb, kodumaa-armastus süveneb ja väga suur on ka laste igatsus oma Moskva-lähistel asuva kodulinna ja lähedaste järele.

Triloogia kolmandas raamatus kirjeldas autor nende tagasijõudmist koju. Selgus, et nad on sõjakeerises viibides jäänud oma õpingukaaslastest aasta maha. See tuleb järele õppida, et siis juba kuuendasse klassi edasi minna. Visadus ja sõprus aitavad siingi. Ja ikka on raamatu kesksed tegelased Vasjok Trubatšov ja tema sõbrad.

Neid raamatuid selle blogipostituse jaoks lehitsedes tulid mulle meelde mu lapsepõlvetundmused nende esmasel lugemisel, see põnevus, kahjutunne, kui kellelgi tegelastest halvasti läks, ja rõõm, kui tegevus laabus ja kõik taas hästi oli.

Praeguse lapslugeja jaoks oleksid need raamatud rasked ja  väga võõrad, aga pärastsõja-aastatel elasid lapsed teistsugust elu ja sõjast pajatavaid jutustusi kirjutati ja loeti palju.

"Vasjok Trubatšovi ja tema sõprade" 1. ja 2. raamatu eest sai Valentina Ossejeva 1952. a Stalini preemia kolmanda järgu. Kui 1. raamat on lihtsalt hea lasteraamat, siis 2. ja 3. sisaldavad juba märksa suuremal määral Stalini aja n-ö kohustuslikku ideoloogiat.

Tekstinäidete asemel panin siia 2. ja 3. raamatu illustratsioone, millest peegeldub see kauge aeg.

Валентина Осеева "Васек Трубачев и его товарищи" 2. (1951), 3. (1952).

Vt ka:
"Vasjok Trubatšov ja tema sõbrad" 1. raamat.
"Võlusõna".

"Timur ja tema meeskond"

Arkadi Gaidar
"Timur ja tema meeskond"
Raamatust "Jutustused"
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1952.
Tõlkinud L. Kurai.
Illustreerinud F. Vorotnikov ja I. Makarenko.

Kuigi võib jääda mulje (võimalik, et mingite ideoloogilist laadi hilisemate muudatuste tõttu), et see kiiresti väga populaarseks saanud noorsoojutustus on kirjutatud Suure Isamaasõja ajal, on kirjutamise daatumiks 1940.

Jutustus usinatest pioneeridest, kes abistasid rindemeeste perekondi, üksikuid vanureid ja eakaid, kutsus esile laiaulatusliku timurlaste liikumise, mis otsapidi ka Eestisse jõudis.

Pean tunnistama, et see siin on juba mu mitmes katse sellest loost kirjutada - eelmistes kippus vähem juttu olema Gaidari teosest ja rohkem mu enda lapsepõlvemälestustest ühest Nõmme koolist, kus samuti timurlased olid, vanamemmedele puudeladumisel abiks käimisest ja "Timurlaste laulu" muusika autorist. Seekord otsustasin need meenutused siinsest tekstist välja jätta ja rohkem Gaidari timurlastele keskenduda.

Jutustuse tegevus toimub 1939. a suvel, mil polkovnik Aleksandrovi tütred 13aastane Ženja ja juba neiueas Olga kohtuvad 13aastase Timuriga, kes juhib asula salapärast poisteorganisatsiooni, mille liikmeid aeg-ajalt huligaanideks peetakse (sest asulas on ka teine poisterühmitus, mis põhiliselt õuna- ja muude pisivargustega tegeleb), aga mis tegelikult on loodud inimeste abistamiseks. Oma kaitse alla võetakse ka Ženja ja Olga.

Kirjanduslikult pole tegemist erilise meistriteosega, kuid tekstis on hoogu ja innustust, mis pani selle tegelased elama ja lugeja neile kaasa elama, ning inimlikku mõistmist, et need, kes rohkem suudavad, võivad ja saavad juba maast-madalast abiks olla neile, kel jaksu vähem.

Peategelane kannab Arkadi Gaidari poja Timuri nime. Tegelikult oli see puhas juhus, sest jutustuse esimene versioon oli pealkirjastatud "Duncan ja tema meeskond", kuid seda avaldama hakanud kirjastus ei tahtnud, et peategelasel oleks inglise nimi. Nii asendaski Gaidar Duncani nime oma poja omaga.

Timuri ja tema meeskonna teema juurde pöördus Gaidar tagasi veel vähemalt kaks korda. Samal, 1940. aastal kirjutas ta jutustuse "Lumekindluse komandant" ning 1941. aastal sõja alguspäevil filmistsenaariumi "Timuri vanne", mille tegevus toimub taas samas suvilas ja asulas, kus "Timuri ja tema meeskonna" oma.

2013. a koostas Venemaa haridusministeerium nimekirja sajast raamatust, mida soovitatakse sealsetele koolilastele lugemiseks. Selles loetelus on ka "Timur ja tema meeskond".

ERR.ee Raadioteatrist saab kuulata "Timuri ja tema meeskonna" järgi 1952. a tehtud kuuldemängu. http://raadioteater.err.ee/raadioteater/kuuldemaeng/timur_ja_tema_meeskond

Аркадий Гайдар "Тимур и его команда" (1940)

"Sõjasaladus" ja "Trummilööja saatus"

Arkadi Gaidar
"Sõjasaladus" ja "Trummilööja saatus"
Raamatust "Jutustused"
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1952.
Tõlkinud L. Kurai.
Illustreerinud F. Vorotnikov ja I. Makarenko.

Üks esimesi raamatuid, mille kaudu mu lapsemällu kinnistusid kohanimed Krimm ja Kaukaasia, oli tõenäoliselt Arkadi Gaidari "Jutustused". Mitme jutustuse tegevus toimus just Krimmis. Eesti keeles ilmus see suur kogu veel Stalini ajal.

Raamat sisaldab jutustusi "Timur ja tema meeskond" ("Тимур и его команда", kirjutatud 1940. a ja sellest jutustusest kirjutan tulevikus siin blogis eraldi pikemalt, mistõttu sellel praegu rohkem ei peatu), "Sõjasaladus" ("Военная тайна", 1935), "Neljas blindaaž", "Helesinine tass" ("Голубая чашка", 1936), "Las valgustab!", "RSN" (РВС, 1926), "Tšuk ja Gek" ("Чук и Гек", 1939), "Trummilööja saatus" ("Судьба барабанщика", 1939) ja "Suits metsas" ("Дым в лесу", 1939).

Kõik need on kirjutatud suure sõja eel, seepärast on neis omamoodi revolutsioonilis-romantilises stiilis jutustustes palju juttu patriotismist ja kodumaa-armastusest, usust punaarmee võitudesse samuti. Lapsena ma mõistagi ei tulnud selle peale ja ka teadmisi ning kogemusi polnud. Olid lihtsalt põnevad jutud. Praegu, mil nende jutustuste kirjutamisajast on rohkesti vett merre voolanud, on neid ajaloolisest vaatevinklist üpris huvitav taas vaadata.

Sevastoopolit, Kiievit, Krimmi koos Arteki pioneerilaagriga jm praegu päevauudistes väga aktuaalseid kohanimesid kohtab eelkõige jutustustes "Sõjasaladus" ja "Trummilööja saatus". Neist esimeses sõidab energiline Natka Šegalova Krimmi parimasse pioneerilaagrisse puhkusele. Ta on kaheksateistkümneaastane ja ei aimagi, millised seiklused teda ees ootavad.

"Natkale, kes lapsest saadik oli harjunud suplema alati külmas ja kiirevoolulises jões, tundus ujumine soolaseis rahulikes lainetes imelikult kergena. Ta ujus kaugele. Küpressipargid, rohelised viinamarjaistandused, kõverad teerajad ja laiad alleed - kogu see laager, mis oli laotunud võimsa mäe nõlvale, paistis siit, merelt, heledana ja suurepärasena."

"Sergei pöördus ümber. Nähtavasti oli midagi juhtunud, sest ta lõi tuikuma. Ühel ja samal hetkel nägi ta vangitornide raskeid paasikuid, roostetanud ahelaid ja elutu Maritsa tõmmut nägu. Ja veel nägi ta tornide kõrval kuiva teravat rohtu. Ning sellel rohul lamas liikumatult, näoga allapoole ja kiviga meelekoha juures, Maailmarevolutsiooni Esimese Oktoobrilaste Rühma ratsanik - väike Alka.
Sergei sööstis juurde ja tõstis Alkat. Ent Alka ei tõusnud.
"Alka," palus Sergei peaaegu sosinal, "palun tõuse...""

"Trummilööja saatusel" aga oli suur mõju Arkadi Gaidari enda saatusele. Selle jutustuse peategelane 13aastane Serjoža jäi üksi: ta ema oli surnud, isa arreteeritud, võõrasema ära sõitnud. Poisi üksindust kasutasid ära kurjategijad, võimalik et spioonid. Jutustuse lõpus aga taipab poiss tõde ja takistab spioone nende kavatsuste elluviimisel. Ka isa vabaneb ennetähtaegselt.

Tol ajal ei kirjutatud Nõukogude massiteabevahendites arreteerimistest ja läbiotsimistest üldse. Et Gaidar seda oma jutustuses tegi ja tundis arreteeritule kaasa, see oli üsna ootamatu.

"Trummilööja saatus" pidi ilmuma järjejutuna üleliidulises väga suure trükiarvuga pioneerilehes Pionerskaja Pravda, seejärel ajakirjas Pioner ja siis eraldi raamatuna. Kui selle esimesed peatükid aga 1938. a novembris ajalehes ilmusid ja need ka raadios ette loeti, kaebas keegi Gaidari peale. Jutustus keelati ära, hävitamisele kuulusid ka Gaidari teised seniilmunud raamatud. Kuid kolm kuud hiljem saatus pöördus, Gaidari autasustati ordeniga ja hävitatud raamatute asemel otsustati välja anda uued, "Trummilööja saatus" ilmus 1939. a raamatuna.

Siia aga panen ma lihtsalt ühe lõigu tolleaegse Kiievi kohta, kus toimus osa "Trummilööja saatuse" tegevusest:

"...ärkasin vagunikupees alles siis, kui me selgel soojal hommikul mingisugusele ennenägematult kaunile linnale lähenesime.
Mürinal kihutasime üle kõrge raudsilla. Meie all voolas taevassinine jõgi, millel ujusid suured valged ja helesinised aurikud. Oli tunda vaigu, kalade ja vesitaimede lõhna. Kisasid hallid valgerinnalised kajakad - linnud, keda ma nägin esimest korda elus. /- - -/ 

Mäel, järsaku kohal, aga kuhjusid paleedena näivad valged hooned ning heledad, suursugused, tornid. Ja kui meie lähenesime, siis nemad keerasid, asetusid poolpöördesse ja vaatasid üksteise tagant üle võimsate kivist õlgade ning sädelesid helesinise klaasiga, hõbedaga ja kullaga.
Onu võttis mu õlast kinni.
"Mu sõber! Oled sa kangestunud või totraks jäänud? Mina hüüan, sakutan... Pane asjad kokku."
"Mis see on?" küsisin ma otsekui poolunes ja osutasin käega akna poole.
"Ah see? Seda kõike nimetatakse Kiievi linnaks." /- - -/

Kas pimestas inimesi lõunamaine päike või olid kõik riietatud teisiti kui põhja pool - kirevamalt, lihtsamalt, kergemalt, - igatahes näis mulle, et kogu linn sumiseb ja naeratab.
"Kiievlased!" muigas onu, pühkides taskurätikuga laupa. "See on säherdune rahvas! Teda võid peksta, tema aga tantsib ikka edasi!""

Аркадий Гайдар "Военная тайна" (1935); "Судьба барабанщика" (1939).

"Jutustus üksmeelseist"

Irina Karnauhhova
"Jutustus üksmeelseist"
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1952.
Tõlkinud Laine Kurai.
Illustreerinud L. Samoilov.

Tanja ehk Västrik oli tore tüdruk.

"Tanja ei mäleta ema - ema suri, kui Tanja oli aastane. Teda asendas Leena.
Juba kaks aastat on sellest möödas, kui isa läks sõtta ja õde Leena on nüüd Tanjale nii isaks kui ka emaks.
Koristamistööd on lõpetatud. Supp on asetatud priimusele, nüüd võib pool tundi lugeda, enne kui asuda õppetükkide kallale."

Orvuks jäänud Tanja elus oli kõik olemas selleks, et kirjutada temast kurb virisev raamat. Aga "Jutustus üksmeelseist" oli väga helge raamat sellest, kuidas sõjaaja lapsed inimväärset elu püüdsid elada. Tanja õde suunatakse õpetajaks külla, mida ei olegi kaardil, ja seal tuleb Tanjal uude ellu sisse elada. Pikapeale sõbruneb ta korteriperenaise Vlasjevnaga ja õpib tundma maaelu iseärasusi ning kohalikke lapsi.

Jah, muidugi oli tegemist stalinliku aja raamatuga ja mõned leheküljed raamatus on sellest, kuidas Stalin kutsub raadiokõnes, mida Tanjagi koos külarahvaga kuulab, võitlema fašistidega Berliinis. Aga see ülipatriootiline stalinlikkus ei domineeri raamatus, vaid kõlama jääb, kuidas inimesed omavahel suhtlevad, tööd teevad, lapsi kasvatavad, süüa keedavad, haigustega võitlevad... - elavad oma elu, mõtlevad oma mõtteid, ootavad lähedasi sõjast koju ja püüavad üksteist toetada, sest nagu ütles laul:

"Nüüd käies kooliteel häid sõpru leiad palju,
ja olgu sõprus see nii tugev nagu kalju..."

Igatahes lugesin selle raamatu lapsepõlves päris narmendama.

Irina Karnauhhovaga seoses vaata ka: "Lõbusad muinasjutud"

Ирина Карнаухова "Повесть о дружных" (1949).

"Meie mängud"

"Meie mängud"
Koostanud Laine Kurai.
Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn 1951.
Illustreerinud E. Vaher.

Täna on ilus ilm. Selle blogipostituse lugemise asemel minge parem õue. Muidugi siis, kui te just tööpostil pole. Ja kui teil on lapsed, siis võtke nad kaasa ja õpetage mängima. Just nimelt mängima, mitte õues igavlema ja ootama, millal tuppa mõne arvutimängu juurde tagasi saaks.

"Meie mängud" oli üks imehea raamat kooliealiste nooremale ja keskmisele astmele. Väike, hästi käepärane käsiraamat, mis sisaldas mänge suveks õues ja talveks koolisaalis, mänge vees, avaral maastikul, jääl ja lumes; atraktsioone ja rahvuslikke mänge ning mitmesuguseid vaiksemaid mõtlemaärgitavaid mänge. Selle raamatu abil said huvitava sisu nii mitmesugused pioneerikoondused kui ka lihtsalt mängukaaslastega koos õuesolekud. Kui palju on selles juba ainuüksi pallimänge!

Kunagi polnud igav. Ka toas mitte. Mulle kui loomu poolest siiski mitte eriti võistlema kippuvale lapsele olid kõige põnevamad just vaiksed mängud, igasugused loendamised, sõnadeseadmised, mõistatamised, äraarvamised ja muu selline ajusid liigutav.

Tagasivaatena võib öelda, et sellel suurest lugemisest ja kasutamisest üsna ära kulunud raamatukesel oli ja on vähemasti kaks tähtsat funktsiooni. Esimene neist just see, et kunagi polnud igav ning selle abil on mitu põlvkonda lapsi mängulustida saanud. Teine aga see, et niisugusest raamatukesest näeb, missuguseid nüüdseks ununema kippuvaid mänge kunagi mängiti, kui rikkalik oli mängudest laste elu ja tegevus.

Tuletan meelde, et piltidele klõpsates saab neid paremini näha ja tekste ka lugeda.