„Laevakoer Tuhk“

Evald Tammlaan
„Laevakoer Tuhk“
Kirjastus Eesti Raamat. Tallinn 1979.
Illustreerinud Sándor Stern.

Selles blogis on varem juttu olnud mitmest koeraraamatust, laevakoera lugu on neile hea täiendus.

„Laevakoer Tuhka“ lugesin lapsepõlves teistsugusest raamatukesest, kui see, millest pärinevad juuresolevad pildid. Seda vana raamatut (1940) pole mul enam alles. Pildid aga on väljaandest, mille ostsin selle ilmudes oma pojale.

Tuhk sattus laevale Inglismaal. Võimalik, et ta nimi oli varem Lord või midagi sellesarnast. Supilõhn meelitas hulkuva koera laevale, kus kokk kapteni käsul ta selga pesi, aga loom ei läinud puhtamaks, sest ta oligi tuhakarva hall.

Tuhk õppis üle elama laeva kiikumist tormisel merel, aga raskem oli taluda kuumust ja laevakokk pügas koera kasuka maha. Tuhk oli nüüd nagu lõvi lasteraamatus. Neegritemaal elas ta läbi mitu seiklust, mis kõik noorele lugejale põnevad on. Leidis aafrika koerast sõbra Sambo, kes talle Aafrika loomariigis valitsevaid ohte selgitas.

Kui Tuhk krokodilli sabast hammustas, sai ta sõbraks ka vana elutarga koera Simbaga, kes teda õpetas endale toitu püüdma, Tuhk sai teada, kuidas aafriklased elevandijahil käivad, nägi kaelkirjakut ja kohtus lõviga. Kõige pahuramaks loomaks aga osutus hoopis ninasarvik.

Tekstinäide:
„Simba tuli ja limpsas keelega Tuha ninaotsa. „Hästi tehtud, merekoer,“ ütles ta. „Las see ninasarvik olla siin veidi aega sarvepidi vangis. Kulub temale õpetuseks ära – ärgu laiselgu päevad läbi ja ärgu hirmutagu sebrasid, kaelkirjakuid ning teisi loomi, kes tulevad jõele jooma. Keegi teda ei puuduta, aga tema kiusab teisi puhtast kadedusest. Küll ta pikapeale enese lahti kangutab.““

* Evald Tammlaan (Evald Stein, kirjutas nime all Jänkimees; 15. veebruar 1904 – 17. märts 1945) oli eesti kirjanik ja ajakirjanik. Hingelt meremees, kuid oma rohketel laevasõitudel kannatas merehaiguse all. Oli sõber kuulsa purjetaja ja rännumehe Ahto Valteriga, kuid pidi merehaiguse tõttu katkestama nende ühise suurreisi ümber maailma. Tema rohke publitsistika sisaldab poliitilisi artikleid, vesteid ja reisikirju. Tuntud on ta näitekirjanikuna: „Valge lagendik“(1937) ja „Raudne kodu“ (1938), viimase aineil on loodud Eino Tambergi samanimeline ooper (1967), millest pärineb ka laialdaselt tuntud laul „Laev tõstis üles purjed...“ Suri Stutthofi koonduslaagris.
Foto allikas: EKBL, 1975. >>>

„Lugusid loomadest“

Ernest Seton-Thompson
„Lugusid loomadest“
Kirjastus Eesti Raamat. Tallinn 1971.
Tõlkinud Ester Heinaste.
Illustreerinud Sándor Stern.

Vaatasin varsti ilmuvate raamatute nimekirju ja leidsin, et Varrakult on peatselt tulekul Ernest Thompson Setoni loomalugude raamat, mis on 1971. a ilmunud väljaande kordustrükk.

Seda jutukogu kohe ilmumise järel lugedes olin juba täiskasvanu, aga küllap oleksin neid paeluvaid lugusid nautinud isegi suurema kaasaelamisega millalgi teismelisena. Loomad on neis väga inimlike iseloomujoontega, vaprad ja väärikad, lugejale sügavasti hinge pugevad. Esindatud on hõberebased, hobused, hirved, koerad, hundid, karud, kassid, ilvesed, jänesed, koiotid jpt, lisaks veel lindudest varesed, kaeluspüüd, kirjatuvid, varblased ja tihased – kokku 20 lugu. Seda võib sõna otseses mõttes pidada väga heaks kogupereraamatuks. Meil kodus on see mitme põlvkonna poolt ära loetud.

Tekstinäiteid:
„Valgekaelus ei saanud talle oma häda kurta, ent seda ei olnud vajagi. Doomino mõistis, milles oli asi, ja toimis nii, nagu toimib ainult kõige õilsam sõber: võttis Valgekaeluselt ta koorma, läks tema jälgi mööda tagasi, jahikoertele vastu. See ei tähendanud, et ta tahtis ennast ohvriks tuua, ei – ta lihtsalt tundis endal olevat küllalt jõudu selleks, et koerad kaasa jälgedelt kõrvale meelitada ja juhtida nad ära kaugemale, nii et Valgekaelus saaks rahus koju minna.“ („Doomino. Hõberebase elulugu“)

„Ilmselt ei soovi see trubaduur enam uut südamedaami. Tema laulud on pigem sõjalaulud: habemeajaja avastas, et kui ta tahab Randylt välja meelitada kõige kaunimaid viise, tuleb talle puuri pista lõhkumiseks mitte kanaari linnu, vaid isavarblase topis. Kui siis topisel veel suur must laik kurgu all on, näitab Randy üles vaimustust, mis kasvab päris inspiratsiooniks.“ („Tänavalaulik. Isavarblase seiklused“)

„Vana hunt lamas rahulikult kõhuli maas ning vaatas liikumatute kollaste silmadega minust mööda kanjoni suunas ja edasi üle tasandike – tema tasandike; ka ei liigutanud ta ainsatki lihast, kui ma teda puudutasin. Kui päike loojus, oli Lobo liikumatu pilk endiselt preeria poole pööratud. Oletasin, et öö tulekul hakkab ta oma kaaslasi kutsuma, ja valmistusin nende vastuvõtuks. Lobo aga oli juba kord äärmises hädas neid hüüdnud, mitte ükski ei olnud tulnud, ja enam ta neid kutsuda ei kavatsenud.“ („Lobo, Currumpaw' kuningas“)

1971. aasta väljaandel oli ka sisukas järelsõna populaarselt vene laste- ja looduskirjanikult Vitali Biankilt ja Nikolai Sladkovilt (arvatavasti seda kordustrükki ei panda), kes rõhutasid, et esimesena maailmas astus Seton-Thompson avalikkuse ette juttudega, mille kangelasteks olid tõelised loomad ja linnud, kelle tundmaõppimisele ta pühendas kogu oma elu ja keda ta tundis, mõistis ja armastas.

Nad kirjutasid muu hulgas: „Ta ei kartnud kirjeldada elu metsades, mägedes ja preerias niisugusena, nagu see on, kõige ta julmusega. Lugude lõpul tema loomadest kangelased sageli hukkuvad. Ent selline on elutõde, ja kui me ei taha lastest halemeelseid tossikesi kasvatada, ei tohi me seda nende eest varjata. Kõik selle elujaatava kirjaniku kangelased on niivõrd täisverelised, et kui väga traagiline nende surm ka ei oleks, kaob see võimsa maise eluhoovuse varju ega jäta iialgi väljapääsmatusse ummikusse sattumise tunnet.“

* Ernest Thompson Seton ( 14. aug 1860 – 23. okt 1946) sündis Inglismaal šoti pere kaheksanda pojana, kuid 1866. aastast elasid tema vanemad Kanadas. Ta sai väga loodusesõbraliku hariduse, huvitus indiaanlastest ja skaudiliikumisest, läks seejärel elama USAsse, kus hakkas kirjutama loomalugusid. Nii Kanadas kui USAs uuris ja kaitses ta loomi. Setonit on nimetatud ka üheks esimeseks ökoloogiks.  
Foto internetist.

* Sándor Martin Stern (25. jaan 1924 – 24. juuni 2017) oli Eesti raamatuillustraator, loomamarkide kujundaja ja maalikunstnik. Tema vend Károly Stern oli Tallinna Loomaaia direktor ja Sándorit on paljud loomaaia külastajad seal joonistamas näinud. Vaata ka: http://tallinnzoo.ee/memoriam-sandor-martin-stern/

Ernest Seton-Thompson „Lobo, the King of Currumpaw and Other Stories“, „Animal Heroes“.