„Kalevipoeg kunstis“

„Kalevipoeg kunstis“
Album.
Kirjastus „Eesti NSV Kunst“. Tallinn 1962.
Koostanud Irina Solomõkova ja Helmi Üprus.
Kujundanud Paul Luhtein.

Kui mu isa selle kunstiraamatu 1962. a oma töökohast kingituseks sai, ajasin selle tema käest ruttu ära. Mulle meeldis sellest pilte vaadata.

Mõned neist olid mulle varasemad tuttavad „Kalevipoja“ erinevatest väljaannetest ja paarist sõjaeelsest lasteraamatust Kalevipoja tegude kohta. Aleksander Uuritsa joonistus kündvast Kalevipojast (1913) meenub mulle just ühest niisugusest raamatukesest.

Johann Köleri maal Friedrich Reinhold Kreutzwaldist (1864) aga rippus mu koolimajas koridoriseinal kõigile hästi nähtaval kohal. Ühesõnaga oli selles kunstialbumis mulle palju tuttavat, huvitavat ja meelepärast.

Tuntud kunstnike töid oli selles albumis rohkesti, sest Kalevipoja kujutajatena on end ajalukku joonistanud nii Kristjan Raud kui ka Evald Okas, aga veel paljud teisedki. Paul Luhtein on „Kalevipoja“ illustraatorina teinud niihästi põnevaid pilte kui ka igasuguseid omapäraseid rahvuslikul ainesel põhinevaid suurtähti, päiseid, vinjette jm.

Lisaks on selles raamatus ka mitmesuguseid näiteid kujurite, keraamikute, klaasikunstnike jt taiestest. Lemmikpildiks sai mulle aga Ants Viidalepa Saarepiiga kujutis (1961), mõtlik ja unistuslik.

Raamatututvustus ütles, et albumi „Kalevipoeg kunstis“ eesmärgiks on tutvustada eepose ainetel loodud kunstiteoseid ning anda üldpilt selle tähtsa teema arengust eesti kunstis. Seda ülesannet täitis ka tolle aja tuntud kunstiteadlaste Irina Solomõkova ja Helmi Üpruse põhjalik ülevaade nendest teostest ja nende loojatest. Raamat oli kakskeelne, sest sisaldas rööptekstina sama juttu vene keeles. Lisaks oli raamatu vahel vihikuke ingliskeelse tekstiga ja illustratsioonide loeteluga. Nii et igati toekas teos.

Kunstiraamatuid tollal veel eriti palju ei olnud ning sellise albumi ilmumine oli suur sündmus.

* Irina Solomõkova (14. september 1925 – 7. detsember 1989) oli kunstiteadlane, pikaajaline Eesti NSV TA Ajaloo Instituudi kunstiajaloo sektori juhataja.

* Helmi Üprus (15. oktoober 1911 – 27. august 1978) oli kunstiteadlane.

* Paul Luhtein (22. märts 1909 – 8. veebruar 2007) oli kirjakunstnik, raamatu- ja tarbegraafik ja kunstipedagoog.

* Aleksander Uurits (12. mai 1888 – 10. august 1918) oli graafik ja maalikunstnik.

* Ants Viidalepp (6. jaanuar 1921 – 9. jaanuar 2012) oli maalikunstnik ja raamatuillustraator.

„Jaan Saul“

Leenu Siimisker
„Jaan Saul“
Monograafia.
Eesti Raamat. Tallinn 1972.
Kunstiliselt kujundanud Peeter Mudist.

Selle monograafia peategelase sünni-aastapäev on esimesel jõulupühal. Aga elas ta peaasjalikult ajal, mil jõulude pidamine oli põlu all. See elu ei olnud pikk, sest Jaan Saul suri juba 29aastasena, aga ta jäi paljudele meelde. Suurepärase näitlejana nii teatris kui filmis, lavastajana, „noore vihase mehena“ nende sõnade parimas mõttes.

Minu põlvkonna raamatulugejad olid väga tänulikud Leenu Siimiskerile, et ta Jaan Sauli eluloo ja tema kirja- ja päevikukatked raamatuks tegi. Niisuguseks, mis köitis lugejate südamed, sest nad olid Jaan Sauli hinnanud ja tema käekäiku jälginud. Saatesõnast:

„Meenutagem korraks 1966. aasta südasuve: kuum, kaunis, päikeseline. Ja sinna sekka ootamatu pikseraksatusena: 3. juulil suri pärast pikaajalist rasket haigust Jaan Saul, alles mõne aasta eest lootusrikkalt oma loomingulist teekonda alustanud noor inimene, Eesti NSV Riikliku Noorsooteatri näitleja ja lavastaja, Eesti NSV Teatriühingu juhatuse liige..."

Siimiskeri sõnul sündis selle raamatu koostamise idee aimusest, et „t õ d e  i n i m e s e s t on saanud meile niisama vajalikuks, nagu oli inimene ise, kui ta oli veel meie keskel.“

Leenu Siimisker oli väga hea kirjutaja ja püüdis mõista Jaan Sauli olemust. Tema raamatusse ei saanud Jaan Sauli kohta päris kõike kirja panna, sest ajastu oli selline, aga see, mis kirja sai, võeti lugejate poolt kaasaelamise ja arusaamisega vastu. See raamat kujunes minuvanustele meie nooruses tähtsaks.

Niisiis sündis Jaan Saul 25. detsembril 1936. Oma vanematelt, Linda ja Voldemar Saulilt päris ta muusika-ande, lapsepõlvemängudes ahvatles ta poisteväge teatritegemisele, siis jälle tegi värsse, tegeles spordiga, otsis esimestele eneseavaldustele õiget suunda. Elas üle sõja-aastad. 1951. a haigestus sarlakite tagajärjel südamereumasse.  „Lisaks reumale on tegemist tõsise südameklapirikkega. Ja arstiteadusel polnud tolleaegse taseme juures ei ühe ega teise jaoks radikaalset ravi. Pärast kolm kuud kestnud haiglasviibimist tuleb 15aastane poiss koju lootusetu reumahaigena. Algab noore inimese varjatud tragöödia.“

Monograafia jaguneb osadeks: „Inimesest keskkoolipingis“, „Kas Tartu ülikool või Tallinna konservatoorium?“, „Melpomene jüngriks“, „Noore näitlejana vanas „Vanemuises““, „Moskva – Kõrgemad Kinorežissööride kursused“, „... ja tähtsaim – Noorsooteater tuleb!“, „Tšehhis ja seitsmendas vabariigis“ ja „Viimne vaatus“.

Aga ma ei hakka neid noore inimese kujunemise ja tegutsemise aastaid siinkohal kirjeldama, sest monograafias on seda tunduvalt paremini tehtud, kui suudaksin mina. Soovitan lugeda – lugeda eriti sel põlvkonnal, kes Jaan Sauli veel mäletab, aga kindlasti ka sel põlvkonnal, kes temast ehk midagi ei tea.

Jaan Saul on kirjutanud:
„Seni, kui tunnen, et on liiga vähe ilu me ümber, et on puudus heast ja kaunist kui õhust, seni räägin ma ikka ja alati sellest, mis häirib, mis määrib, mis segab. Ei, mu arm, see pole sellest, et ma ei märkaks ilu, ei tahaks näha seda. Väga tahan ja näen. Kuid teda on vähe. Ja on vaja kõrvaldada kõik, mis teda varjab. Ja ma tahan olla üks kõrvaldajaist, nii hästi-halvasti, kui seda suudan.
Aga andestamatu on hoolimatus, pessimism, alandlikkus, tarbetu varjutõmbumine.
Usun kõigele vaatamata inimese heasse algesse, sellele rajan elu.
Elumõte ongi raskuste trotsimises, isegi ignoreerimises.“

Raamatus on ka rohkesti fotosid, kuid kahjuks ei ole selle aja trükitehnika tasemel ja pildid on liiga väikesed. Seetõttu otsisin siia internetist lisaks ka kaadri filmist „Vihmas ja päikeses“ (1960), kus Jaan Saul mängis peaosalist Jaak Riita ja Larissa Lužina oli Lissi osas. Lužinast sai hiljem kuulus näitlejanna, aga Lissi oli tema esimene peaosa filmilindil.

* Leenu (Helene) Siimisker (27. detsember 1924 – 27. november 2012) oli eesti kirjandusteadlane, kirjandus- ja teatrikriitik, üks peamisi Tammsaare-uurijaid. Lugejate hulgas väga populaarne; tema kirjutisi oodati alati suure huviga ja nende üle vaieldi ning neid tsiteeriti vestlustes palju.

„Eesti postmarkide 100 aastat“

Elmo Viigipuu
„Eesti postmarkide 100 aastat“
Post Factum 2018.
Toimetaja Mare Nurmoja.

Sellisest raamatust tundsin lapsena suurt puudust. See on ka põhjus, miks kirjutan sellest ülevaatest siinses lapsepõlve- ja noorusaastate lugemisvara blogis, kui teistest sama sarja raamatutest olen kirjutanud oma teise blogi värskemate lugemismuljete hulgas.

Kes ei oleks lapsena marke kogunud? Kuid tõenäoliselt on see harrastus nüüdseks vähemasti Eestimaal laste ja noorte seas välja suremas, sest tavakirja saatmine jääb järjest vähemaks ja minu meelest teeb Eesti Post või moodsamalt Omniva kõik selleks, et kirjasaatmine sootuks kõngeks.

Sisututvustus raamatu tagakaanelt.

Miks ma lapsena sellisest raamatust puudust tundsin? Minagi olin usin margikoguja nagu hästi paljud mu tuttavadki ja mu markide hulgas oli mitu Tsaari-Venemaa, Eesti Vabariigi ja sõjaaja marki. Kuskilt ei olnud lugeda, mis need täpselt on, mida kujutavad, kes on autorid jne. Miks mõned margid on ületrükiga? Miks mõned margid on hammasteta? Mikse oli rohkemgi.

Kui Elmo Viigipuu ülevaade Eesti postmarkidest oleks toona ilmunud või mõni taoline raamat imekombel mu kätte sattunud, siis oleksin oma paljudele küsimustele vastused saanud ja teose piltidel tuttavaid marke kohanud.

Veel tõi raamat mulle meelde Tallinnas Pärnu maanteel asunud väikese, kuid omamoodi hubase postmargipoe ühes markide kohta vist küll kõike teadva ja alati oma kundedesse sõbralikult suhtuva vanaldase lühemakasvulise müüjatädiga. Selles poekeses meeldis mulle käia ja ma olin mingil ajal isegi mõnede postmargiabonementkaartide omanik – nii ei jäänud temaatilisest kogust marke puudu. Vist korraldasid selles poekeses või kuskil lähikonnas ka tõsisemad filatelistid oma koosolekuid, igatahes oli neid seal sageli näha.

Kui suuremaks sain, rändasid mu margialbumid kapisügavustesse, mõneks ajaks said need välja tõstetud siis, kui mu pojal margikogumise lust tekkis, aga seegi möödus ja margialbumid on kapisügavustes tagasi. Need, mida siin mainisin, ja mõned Eesti-teemalised Nõukogude margid sealhulgas. Raamatus oli huvitav vanu tuttavaid kohata.

Minu meelest on „Eesti postmarkide 100 aastat“  ääretult põnev ja väärtuslikku teavet sisaldav raamat. Muidugi pole selles kõiki marke, mis Eestis ja Eesti kohta välja on antud, sest tegu pole ju margikataloogiga, kuid see teave, mille Elmo Viigipuu on süstematiseerinud ja kokku pannud, on huvitav nii filatelistlikust kui ka ajaloolisest vaatevinklist, on üldhariduslik selle sõna parimas tähenduses.

Autor kirjutab postmarkidest nii postimaksevahendina kui ka riigi visiitkaardina. Ta on alustanud posti kohaletoimetamise eest tasumisest, esimestest filatelistidest ja filatelistide organisatsioonidest ning jõudnud läbi nn esimese Eesti aja ja okupatsiooniaja uue Eesti ajani ja sedakaudu tänapäeva. Eriti huvitav on muidugi lugeda erimite ja võltsingute kohta, aga ka kõikvõimalikest mälestusmarkidest, rahvusvahelisest koostööst ja postmarkide hindamisest, samuti postmarke kujundanud kunstnikest.

Viiest raamatust, mida maikuus EV 100 raamatusarjast lugesin, oli postmarkide ajalugu esimene (kuigi sellest viimasena kirjutan) ja minu meelest kõige huvitavam.

Annaks taevas meie filatelistidele ikka ja jälle nauditavalt põnevat kogumisainest ja ka kogujate järelkasvu, et tore ja põnev harrastus välja ei sureks!

Tänan Postimehe Kirjastust (Post Factum) raamatu eest.

Vaata ka! EV 100 raamatusarja teistest raamatutest minu blogis Kruusatee:
Karin Paulus „Eesti disaini ja reklaami 100 aastat“
http://iltaka.blogspot.com/2019/05/eesti-disaini-ja-reklaami-100-aastat.html
Tiit Hennoste, Roosmarii Kurvits „Eesti ajakirjanduse 100 aastat“
http://iltaka.blogspot.com/2019/05/eesti-ajakirjanduse-100-aastat.html
Aile Möldre „Eesti raamatu 100 aastat“
http://iltaka.blogspot.com/2019/05/eesti-raamatu-100-aastat.html
Madli Pesti „Eesti teatri 100 aastat“
http://iltaka.blogspot.com/2019/05/eesti-teatri-100-aastat.html

„Töö ja talent näitleja loomingus“

Voldemar Panso
„Töö ja talent näitleja loomingus“
Eesti Raamat. Tallinn 1965.
Kaane kujundanud Henno Arrak.
Vahetiitlid joonistanud Edgar Valter.

See raamat ilmus mu viimasel keskkoolikevadel ja kujunes mu noorusaja oluliseks mõjutajaks. Panso kohta olen kirjutanud siin blogis ka teisal, aga tema olulisim panus Eesti kultuuriloos oli kahtlemata teatrimehena. Sündinud noorsooteater, tubateatri meeliköitvad etendused Kirjanike Maja musta laega saalis, mitmesugused lavastused – püüdsime neid kõiki vaatamas käia ja ka vastilmunud raamat omandas meie elus laialdase kõlapinna. See oli nagu sõõm värsket õhku ja lonks tervisevett.

Praegu tavatsetakse öelda, et omas ajas oli see omamoodi sarnane praegustele eneseotsingute ja eneseleidmise raamatutele. Tagasivaatena olen isegi hämmastunud, kui palju eluterveks kasvamise mõju see meile avaldas. Kuigi teos on eelkõige teatrist. Eneseabi õpikuks ma seda ei peaks, küll aga elu elamise õpikuks – ja sellisena on sel raamatul minu jaoks püsiv väärtus.

Esimene osa „Kool ja talendid“ avab talentide otsingu ja eelkõige talendi mõiste meie teatrikunstis. Talendid on olnud Liina Reiman, Ruts Bauman, Paul Pinna ja Ants Lauter. Neist kirjutades (aga ka rohkete näidete kaudu maailma näitelavadelt) avab Panso oma vaatepunkti sellele, mis on näitleja säde ja teised näitlejaeeldused. Kirjutab koolist, mis annab näitlejatööle põhialused: lavalise enesetunde, lavalise suhtlemise, mõtte ja tundmuse ning hinge lennuvõime.

Teine osa kannab pealkirja „Teatrimaagia“ ja avab vaatesaali valitsemise saladusi, mis kutsuvad vaataja kaasa looma. Näitekunsti saladuslooris on Panso arvates olulisim eetika. Näitleja mõjutusvahenditest käsitleb ta pinget, kontsentratsiooni, sisendusjõudu, enesetunnet ja rütmi ning silmi.

Kolmas osa on elust ja näitlejaisiksuse kujunemisest, keskpärasuse kriitikast, moraalsest vananemisest ja talendi skleroosist. Taas, nagu ta tegi esimeseski osas, käsitleb Panso paralleelselt ja võrdlevalt Pinnat ja Lauterit, luues neist, nagu ta ütleb, paarisportree.

Kui teatrikoolis on tulevane näitleja alles õpilane, siis teatris kujuneb temast meisterlikkuse ja eetika sulamina teatrimaag: näitleja, kes elus on oma kaasaja taju ja maailmavaate poolest kodanik. Need kolm – õpilane, näitleja ja kodanik – moodustavad isiksuse ja neis väljendub näitleja orgaanilise arengu skeem.

Panso lõpetas oma lennukalt kirjapandud raamatu nii:
„Need kolm tahku ei seisa kõrvu, ei järgne üksteisele, vaid on lahutamatud üksteisest. Nende jagamatuses on nende terviklus ja jõud. Kõik tahud on võrdselt tähtsad.
Kool ei tohi kunagi lõppeda.
Teater algab esimesest koolipäevast.
Kool ja teater peavad algusest kuni lõpuni olema seotud eluga.“

Raamatus on rohkesti fotosid ja meisterlikult kirja pandud pilte teatrielust, tegelased –põhiliselt näitlejad ja lavastajad – on meeldejäävad ja äratuntavad: nõnda mõjub see raamat ka meie teatriajaloo ühe tüvitekstina, arvan ma.

Vaata ka: „Maailm arlekiini kuues“