„September“

 Erni Krusten
„Juka“
Luuletusi ja miniatuure
Kunstiliselt kujundanud Heldur Laretei.
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1963.

Täna algab sügis. September on kalendri järgi viimane suvekuu, aga tunnetuslikult sügis. Pärast pikka suvist blogipausi panen siia septembriluuletuse kogust, mis mulle läbi aastate väga meeldinud on. Enamikule on tuttavamad selle nimiluuletus „Juka“ ja nn aedniku-luuletused, aga allolevgi on kaunilt lüüriline.

SEPTEMBER
Erni Krusten

Septembrihommikud on rasked kastest,
ei välja joosta enam paljajalu,
õu tühjaks jäänud päikesest ja lastest
ja varjus jahedas on lahkumise valu.

Aeg suvine on saanud käsu minna;
ta põgeneb, ta kannul kurjad ilmad,
ja külma põhjatust on tekkind taevasinna,
nii osavõtmatut kui armust võõrdund silmad.

Neil hommikuil ma mütsi surun pähe,
krae tõstan üles, kepi kätte võtan
ja karmilt mõtlikuna teele lähen –
sind, suve lembus, nagu saatma tõttan.

Kuid juhtub mõnikord, et südapäeval
septembriski meid päike soojalt paitab
ja liblikad, kes tardund vihma ajal
või hallaööl, taas tiibadele aitab.

Siis õitsev ristikheina ädal laotab
mu teele lõhna nagu mälestusi,
ja tundub: armsam veel kord huuled paotab –
ma kuulen jälle õrnu sosistusi.

„Puust palvehelmed“

Natalia Rolleczek
„Puust palvehelmed. Väljavalitud“
Sarjast „Noorus ja maailm“
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1964.
Tõlkinud Ruth Karemäe.
Illustreerinud Heldur Laretei.

Väga kurvad ja ja ometi kuidagi puhastavad jutustused. Sellisena on meelde jäänud esimesed raamatu ilmumisjärgsed lugemismuljed, kuid see kirgastav kummastus on kordunud ka hilisemate ülelugemiste aegu.

Raamatu autor Natalia Rolleczek kasvas ka ise lapsena mitu aastat nunnakloostri juures asuvas vaeslaste varjupaigas – nii on tema kirjapanek küll masendav, kuid adekvaatne vaste tema sealsetele läbielamistele. „Puust palvehelmed“ ilmus 1953. a, selle järg „Väljavalitud“ aga 1955. a. Katoliiklusesse suhtumine on meil tänapäeval hoopis teistsugune, kui oli nende teoste ilmumise ajal, ja praegu võib nende raamatute lugemine kohati ehk rusuvamgi tunduda kui siis, kui neid peeti katoliikluse reaktsioonilise olemuse paljastajateks.

Olgu ususse suhtumisega, kuidas on, kuid autobiograafiliste jutustustena on need teosed väga mõjuvad, pannes lugejat kaasa elama 1930ndate aastate Poola orbudekodu tütarlaste saatusele. Tüdrukud jäävad meelde, nende kannatused kutsusid toona esile lugejate pisaraid ja lootuse, et nende unistused lähevad täide. Mina igatahes töinasin esimeste lugemiste aegu, aga ka taas üle lugedes prevaleeris nukker mulje. Kuigi raamat oli/on väga hea.

„Tõstsin pilgu raamatult. Lucja magas. Kera, mis ta käest maha oli veerenud, vedeles põrandal. Magaja kergelt naerataval näol paistsid silmade all ja meelekohtadel sinakad varjud.
 
Mida ta unes nägi? Milline unistus uitas tema naeratuses? Tasus ju ometi terve päev vaeva näha, nii palju tunde kudumisraami kohal küürutada, et siis õhtu tagasihoidlike vaeste neidude klubis pimedat muusikut kuulata, muredate küpsiste peale limonaadi juua ja nii kaunilt rõivastatud ning igati sümpaatseid daame vaadata.
 
Kahtlemata! Lucja võis läbi une õndsalt naeratada.“

See naeratus ei kestnud aga kaua, sest Lucja jääb raskelt haigeks, pere kaotab suure osa sissetulekust ja Natalia peab minema orbudekodusse, kus tema elu ei ole meelakkumine juba esimestest päevadest alates.

„Kui ma altarilt tolmu pühkisin, mõtlesin kibedusega, et õde Modesta pole kindlasti selle eest hoolitsenud, et mu õhtusöök oleks kõrvale pandud. Täna aga pidi olema kvassi peal valmistatud kartulisupp ja tükk leiba selle kõrvale. Orvud kasutasid juhust, et mind pole, ja pistsid mu portsu kinni. Tuleb näljasena magama minna.
 
Mõte sellest, millest olin ilma jäänud, tegi mu meele haledaks, suurendas väsimustunnet ja koristamine muutus nii vastumeelseks, et ma istusin altaritrepile, peitsin näo kätesse ja hakkasin nutma.“

Eestikeelsele väljaandele andsid palju juurde Heldur Laretei väljendusrikkad ja meeldejäävad illustratsioonid.

* Natalia Rolleczeki sünniaastaks on kõnealuse raamatu eessõnas küll 1928, poolakeelse Wikipedia väitel aga 1919, mis ilmselt on täpsem. Tema loomingust on tuntud näidendid ja lastele ning noortele kirjutatud jutud.
<<< Foto „Puust palvehelmeste“ eestikeelsest väljaandest.

Natalia Rolleczek „Drewniany różaniec“ (1953); „Oblubienice“ (1955).

„Kuumalaine Berliinis“

Dymphna Cusack
„Kuumalaine Berliinis“
Sarjast „XX sajandi raamat“.
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1964.
Tõlkinud A. Aava.
Kujundanud Heldur Laretei.

Kestev kuumalaine tõi meelde ühe omal ajal väga populaarse teose.

Kui see raamat 1964. a eesti keeles välja anti, õppisin keskkoolis. Minu jaoks oli see küll üsna põnev lugemine, aga mitte niisugune, millest võinuks lemmikraamat kujuneda. 1961. aastal ilmunud teos oli päevapoliitiline, tegelased kuidagi skemaatilised. Teistest veidi enam joonistus välja peategelane austraallanna Joy, kes koos sakslasest abikaasa Stepheniga ja nende tütrega sõitis Lääne-Berliini külla mehe perekonnale. Stephen oli pärast Teist maailmasõda Austraaliasse elama läinud, abielu oli kestnud kümme aastat. aga kõik see, mida Joy Lääne-Berliinis teada sai, oli talle suureks üllatuseks.

„ „Ma ei sobi üldse sellesse ümbrusse,“ märkis Joy iseendale, vaadates oma peegelpilti trepil asuvas peeglis. Tema roheline tviidist reisikostüüm oli laitmatu, kuid ta päevitunud nägu moodsas soengus tumedate juustega näis selles ümbruses mingisugusel seletamatul kombel liiga ekstravagantsena. Hallis rippuvalt portreelt silmitsesid teda ühe esivanema sünged silmad ja hetkeks läbistas teda mõte: „Ta teab, et mina siia ei kuulu.“

Ootamatult ümbritses austraallannat natsism selle ehedal kujul. Vaoshoitud Joy hakkas protesteerima alles siis, kui sai teada, et tema tütre valutavat kurku on ravima kutsutud endine koonduslaagri julm arst. Aga see ei olnud ainuke raske teadasaamine, mis teda tabas. Võib-olla sellepärast, et romaani autor on naisterahvas, on ka teised naistegelased tugevad, neist omakorda jääb kõige rohkem meelde Stepheni ema, kes ohverdab enda poja pere tagasipääsemiseks Austraaliasse.

„Joy kaotas tasakaalu ning ema haaras tal jälle käsivarrest. „Võtke end kokku, Joy. Ei usu, et nad julgevad teie vastu midagi ette võtta. Ent kui te vajate arstimit närvide rahustamiseks, siis pidage meeles, et selles majas on olemas trepp ja tsüaniid. Nüüd aga minge! Meie käsutuses pole enam kuigi palju aega.““

Vaatasin GoodReadsist, et „Kuumalaine Berliinis“ on praegustelt lugejatelt häid hinnanguid saanud. Ju siis on tollased päevakajalised teemad nüüdki paljude jaoks aktuaalsed.

Illustratsioonid on huvitavad, nagu Laretei puhul oli tavapärane. Ainult et tema joonistatud portreed erinesid suuresti sellest, millistena ma raamatu tegelasi kujutlesin. See mittevastavus häiris mind lugedes palju. Aga ju oli kunstnikul neist kujunenud oma nägemus.

* Dymphna Cusack (21. september 1902 – 19. oktoober 1981) oli Austraalia tuntumaid kirjanikke.   
Foto on pärit „Kuumalaine Berliinis“ eestikeelse väljaande ümbriselakalt.

Dymphna Cusack „Heatwave in Berlin“ (1961).

Anton Tammsaare „Jutustused 1.“

Anton Tammsaare
„Jutustused 1.“
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1959.
Koostanud Eerik Teder.
Kujundanud Heldur Laretei.
Illustreerinud Richard Kaljo.

Täna, Tammsaare 140. sünniaastapäeval, tuli see raamat meelde.

Sain selle 1959. a lastelehelt Säde kingituseks pühendusega „Meie tublile kirjasaatjale... uueks aastaks“ ja selles on kuupäevaks 25. detsember – nii võib seda tolleski ajas võtta omamoodi jõulukingitusena.

Köide sisaldas Tammsaare esimese loominguperioodi kaalukamaid teoseid: „Kaks paari ja üksainus“ (1902), „Vanad ja noored“ (1903), „Raha-auk“ (1907) ja „Uurimisel“ (samuti 1907) ning hilisemast ajast pärit loo noortele „Meie rebane“ (1932).

Rebaselugu meeldis mulle hästi juba varasematest lugemistest teistest, lastepärasematest väljaannetest ja mul polnud vaja seda sellest raamatust uuesti lugeda. Neli esimesena nimetatut aga mõjusid mulle esmalugemisel süngete ja tumedatena, nagu ka raamatu tegelikult ju vägagi sümboolne ümbrisepilt ja illustratsioonid – mustmeelsed ja nukrad. Üldmuljet ei leevendanud ka kirjandusteadlase Heino Puhveli järelsõna.

Tammsaarega seonduvast olen oma blogides varemgi kirjutanud.
„Varjundid“
„Meie rebane“
„Vargamäe lapsed“ (Ott Kangilaski illustratsioonist Anton Tammsaare „Tõde ja õigus“ esimesele köitele 1952. aastal.)

„Imeflööt“

Emil Kolozsvári Grandpierre
„Imeflööt. Ungari muinasjutte“
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1959.
Ungari keelest tõlkinud Valmen Hallap, Tiiu Kokla, Paul Kokla, K. Kont, Heldur Niit,  Paula Palmeos, Aino Pervik ja Huno Rätsep.
Illustreerinud Erik Vaher.

Nägin internetist, et Varrakul on augusti lõpul taas kordustrükina ilmumas üks mulle lapsepõlvest väga tuttav raamat – Emil Kolozsvári Grandpierre ungari muinasjuttude kogumik „Imeflööt“. Kui see esmakordselt eesti keeles ilmus, olin 13aastane. Küll mulle meeldis see raamat. Imepõnev oli!

Ja Erik Vaheri illustratsioonidel on oma kordumatu fluidum – need lapsemeelselt kelmikas-sõbralikud joonistused ja eriliselt meeldesööbinud kaanepilt meeldisid mulle ja paarkümmend aastat hiljem ka mu pojale.

Veel on mu koduriiulis selle muinasjutukogumiku uuem väljaanne (1981), mis sai ostetud samuti vahvate piltide pärast.  Seekord oli kunstnikuks Heldur Laretei, kelle pildikeel on hoopis teistsugune,  ja trükitehnika võimaldas ka selle, et raamat on erakordselt värvikirev ja lustakas.

Muinasjutud ise on mul praeguseks vaid üksikute juppidena meeles – tulekski uuesti üle lugeda, et püsiks kindlamini mälus kuningas, kelle üks silm nuttis, teine naeris, kuningatütar, kes tantsis habemenugadel, kiviks muudetud mees, tark kuninganna ja kõik need teised poolesaja muinasjutu tegelased, kes kunagi nii lõpmatult paelusid ja lapsehinge jäid.

* Emil Kolozsvári Grandpierre (15. jaanuar 1907 – 11. mai 1992) oli Ungari kirjanik, kriitik, tõlkija ja ajakirjanik.

Emil Kolozsvári Grandpierre „A csodafurulya“ (1955).

„Kivid ja linnud“

Pablo Neruda
„Kivid ja linnud“
Sarjast „XX sajandi luule“
Eesti Raamat. Tallinn 1968.
Tõlkinud Johannes Semper.
Kujundanud Heldur Laretei.

Pablo Neruda luuletusi lugesin esmakordselt väikesest rohelisekaanelisest raamatukesest „Valik luuletusi“, mis ilmus 1953. a ja mille oli tõlkinud Johannes Semper. Aeg on selle raamatukese mu riiulitelt minema viinud, kaanepildi siiski leidsin kõikemäletavast internetist.

Toonasest lugemisest ei jäänud mulle küll midagi eriti meelde, aga olin siis ka alles seitse või kaheksa aastat vana ja ilmselgelt liiga noor selle kauge maa luuletaja mõistmiseks..

Järgmisena mäletangi kogumikku „Kivid ja linnud“, millel on erakordselt mõjuv kujundus. Panen siiagi palju näiteid selle raamatukese vahelehtedest.

Johannes Semper tutvustas autorit:

„Pablo Neruda loov vaim on alatasa pulbitsev ja lainetav ääretu ookean, mis järjest uusi aardeid kaldale paiskab. Reaalsest maailmast lähtudes kujundab ta oma uue luulemaailma.
Tema jaoks pole maailmas asju, mida ei saaks luuleks muuta või millest ei saaks luulet välja lugeda. Missugune teine poeet on oma teose pühendanud ainult kividele või lindudele?
Paistab, nagu  oleks Apollon Pablo Nerudale kinkinud Midase võime oma puudutuse läbi kõik kullaks muuta, ainult selle vahega, et tema puudutusest kõik luuleks muutub.“

Veel on öeldud, et Neruda värss ei tunne mingeid kammitsaid. Minugi jaoks on olnud huvitav just see paindlikkus, mängulisus, mitmekesisus, värvikus, nauditav erootilisus ja kõik muu, mida Semper nimetab moodsa luule peadpööritavate kaugushüpetega seostuvaks.

Ka proosas on Neruda lummav. Mulle on suurt lugemishuvi ja -mõnu pakkunud tema mälestused, mis eesti keeles ilmusid pealkirjaga „Tunnistan, et olen elanud“  (Eesti Raamat. Tallinn 1983, tlk Tatjana Hallap) ja mille alustuseks luuletaja ütles:  „Minu elu on elu kõikide elust – poeedi elu.“

Muu hulgas meenutab Neruda selles, et vaevalt kirjutama õppinuna oli tema esimene luuletus „pühendatud emale, see tähendab tollele, keda emaks pidasin, minu ingellikule kasuemale, kelle mahe vari kaitses tervet mu lapsepõlve.“

„Tunnistan, et olen elanud“ on üks neist raamatutest, mida olen lugenud mitu korda ja tahan ikka ja jälle uuesti lehitseda, leides sealt alati mingi huvitava varjundi. On täiesti võimalik, et kunagi siin selle raamatu kohta ka pikemalt kirjutan.

Aga lõpetuseks lisaks eelnenud armastussonetile, mis ühel siinsel pildil, väike luuletus ohakalinnust.

OHAKALIND

Vilksatas paplite vahel
väike kollane jumal,
tuuletiibadel tõustes
jättis taevasse värina,
kivise flöödi helina,
vee vertikaalse niidi,
kevadeviiuli vindi.
Otsekui tuuleiilist kantud sulg
vilksatas tilluke olend,
see päevatuksatus,
see tolmukübe, see lilletolm,
see mittemiski! Ent mis jäi,
oli värisev valgus, päev ja kuld.

Olgu need luuletused rahustuseks neile, kes on kuulnud, et Pablo Neruda  (12. juuli 1904 – 23. september 1973) oli oma aja poliitilisemaid luuletajaid. Oli küll, aga talle polnud võõrad sügavad tunded, armastus ja ilu, mida tema värssides võib ikka ja jälle kohata.

Pablo Neruda „Las Piedras de Chile“ (1961), „Los Pájaros de Chile“ (1965).

„Aurélien“

Louis Aragon
„Aurélien“
Sarjast „XX sajandi raamat“.
Eesti Raamat. Tallinn 1965.
Prantsuse keelest tõlkinud Paul Viires.
Illustreerinud Heldur Laretei.

„Aurélien“ oli romaan, millesse ma kohe armusin. Just teosesse, mitte selle peategelasse, kes ju ise küllalt huvitav ja armastusväärne on. See on Aurélieni ja Bérénice armastuse lugu, mille kohta teine tuntud prantsuse kirjanik ja filosoof Jean Marcenac on öelnud: „Armastuse heroiline tragöödia maailmas, mis määrib armastuse – see on Aragoni „Aurélieni“ mõte.“

„Kui Aurélien nägi Bérénice´i esmakordselt, näis too talle lausa inetu. Ta lihtsalt ei meeldinud talle. Ka oli talle vastumeelt selle naise riietus. Aurélien ise poleks valinud säärast riidesorti. tal oli kangaste suhtes taipu. Seda riiet oli ta näinud paljude naiste seljas. Mida head võis loota naisest, kes kandis idamaise printsessi nime, aga ilmselt ei lugenud end kohustatuks maitsekalt riides käima? Tema juuksed olid sel päeval tuhmid, hoolitsemata. Lühikesed juuksed nõuavad aga pidevat hoolitsust. Aurélien poleks teadnud ütelda, kas Bérénice on blond või brünett. Ta oli teda pealiskaudselt vaadelnud.“

Ometi osutub just Bérénice selleks naiseks, kes Aurélieni jaoks ainuõige on. Romaan on selleni jõudmise teest, kiindumuse heitlikkusest kirevas seltskonnas, selle kohatisest sumbumisest, et siis jälle loitma puhkeda.

Aurélien on mees, kes „ei suutnud iialgi täiesti toibuda sõjast“.  Ta on kolmekümneaastane, kui kohtub naisega, kes talle oma öö- ja päevanäoga niivõrd tugevasti ei meeldi, et see mittemeeldimine juba ise häirib, kuni kasvab suureks armastuseks.

Ma tahaksin väga, et mu blogi lugejad „Aurélieni“ loeksid. Tihti ehmatab praeguseid lugejaid Aragoni lugemisest eemale tõik, et see kirjanik on kirjutanud ka suurromaani „Kommunistid“. Tegelikult aga on ka „Kommunistid“ armastuslugu.

Kuid jäägem praegu siiski „Aurélieni“ juurde. Ma ei hakka sisu ümber jutustama. Ka tsitaadid ei suudaks edasi anda „Aurélieni“ terviklikkust, seda prantslaslikkust, kus kerglus vaheldub süvahoovustega; seda mängu armastusega, mis aeg-ajalt tõsi- ja kurvameelsuseks muutub ja siis jälle sõnasädeluses nii hoogne on; neid hinnanguid naistele ja meestele, mis selles mängus  esile kerkivad ja ilmsiks tulevad, et järjest kinnitada, et kuigi romaanil on palju eriilmelisi tegelasi, on see ainult ühe mehe ja naise raamat; seda rütmi ja hingust, mis on omane ühele tipptasemel kirjutatud  armastusromaanile.

Heldur Laretei illustratsioonid eestikeelsele väljaandele on mu meelest väga head, igatahes on need osutunud ka läbi aastakümnete meeldejäävaiks.

* Louis Aragon (Louis Andrieux; 3. oktoober 1897 – 24. detsember 1982) oli prantsuse kirjanik, keda on nimetatud vastupanuliikumise hääleks. Kuigi vasakpoolsete vaadetega, ei kirjutanud ta lihtsalt realistlikult, vaid tema loomes on palju dadaismi ja sürrealismi mõjutusi. Ta oli abielus Elsa Triolet'iga.

Goncourt'i Akadeemia liige. Aastail 1953–1972 oli Aragon L'Humanité kirjanduslisa Les Lettres Françaises peatoimetaja. Aastatel 1959–1965 esitati teda neli korda Nobeli kirjanduspreemia saamiseks. Aragon oli ka andekas ja hinnatud poeet.

Kuigi kommunist, kritiseeris ta teravalt Nõukogude Liidu kommunistlikku režiimi, astudes välja näiteks kirjanike Sinjavski ja Danieli kaitseks, kui nende üle 1966. a kohut peeti, nõudes Brežnevilt filmirežissöör Sergei Paradžanovi vabastamist ja aidates Nõukogudemaalt pagenud Viktor Nekrassovil 1977. a kutsuda enda juurde elama poeg. Oma sõna ütles ta 1968. a ka Nõukogude vägede Tšehhoslovakkiasse sisseviimise vastu.

Siinse portree Aragonist on joonistanud Henri Matisse ja seda kasutati „Aurélieni“ eestikeelse väljaande ümbriselakal.

Aragon „Aurélien“ (1944).

"Võileib suudlusega"

August Sang
"Võileib suudlusega"
Luuletusi 1956-1962
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1963.
Kunstiline kujundus: Heldur Laretei.

Alustan selle kogu nimiluuletusega, mis kohe pärast kirjutamist rahva seas väga populaarseks sai ja sobib hästi ka läheneva esimese koolipäeva meeleoludega.

VÕILEIB SUUDLUSEGA

Koidusära tornitippudes.

Kogu linn on suitsulippudes.

Ärkamise ärev, rõõmus rutt.

Elu hääled. Laste naer ja nutt.

Ema mudilasi teele seab,

paitab, tõreleb ja silmas peab,

kas on korras sukad, pihikud,

kas on kaasas koolivihikud.

Võileib pauna, suudlus palgele.

Anna, väänkael, valu jalgele!

Leib ja suudlus - õnne alammäär.

Sooja sõnata jääb tuimaks leivakäär.

Süda panetub, kui päeva alata

tihti ilma leivapalata.

Oh mu linn, töösuitsulipuline!

Olgu ikka nii su ärkamine!

Tõusku korstnaist kuldsed suitsujoad,

päikse poole olgu kõigi toad,

et ei kuivaks rõõmu lättesoon,

et ei puuduks lihtne reisimoon -

võileib pauna, suudlus palgele.

Nendest inimlaps saab jaksu jalgele,

jaksu jalgele ja jõudu hingele,

toitu kärsitule pingele.

/1959/

Kogu jaguneb tsükliteks "Silmad", "Tagasivaade", "Kevadelaulud", "Konsultatsioon koduperenaistele", ja "Võileib suudlusega". Luuletused ei ole neis ajalises järgnevuses, vaid küllap nii, nagu autor kogu koostades on tundnud. Luuletus "Võileib suudlusega" on üsna alguses, kogu lõpeb aga tõdemusega, et:

"Ma kardan seda, et süda tahkub,

kaob uudishimu ja rõõmus trots.

Siis alles minust mu noorus lahkub,

sestsaadik alles on kõigel ots"

ja jõudmisega "Laulus surmast ja igavesest elust" Vana-Pärnu surnuaiale varjuliste puude alla.

Praegu võib öelda, et luuletused on nende loojast kauem elanud ja lähevad endiselt lugejatele südamesse ja hinge.

* August Sang (27. juuli 1914 - 14. oktoober 1969) oli eesti luuletaja ja tõlkija. Luuletama hakkas koolipoisina, ajakirjas Looming debüteeris 1934. a, esikkogu "Üks noormees otsib õnne" ilmus 1936. a. Eesti NSV teeneline kirjanik 1969. a. 
Tõlkinud Aleksandr Puškini, Mihhail Lermontovi, Nikolai Nekrassovi, Sergei Jessenini, Johann Wolfgang von Goethe, Heinrich Heine, Johannes Becheri ja Bertolt Brechti, Charles Baudelaire`i, Vítězslav Nezvali ja paljude teiste luulet. Lisaks veel Ernst Theodor Amadeus Hoffmanni, Maksim Gorki, Vladimir Majakovski, Franz Kafka, Gottfried Kelleri, Molière´i, Egon Erwin Kischi, Lion Feuchtwangeri jt proosat ja näidendeid. Poetess Kersti Merilaasi abikaasa.
Foto allikas.


* Heldur Laretei (13. jaanuar 1933 - 20. juuni 1994) oli eesti graafik ja raamatuillustraator.

Vahepala: Juhan Liivist, kes tuli nii tasa... tasa...

Kuidas Juhan Liiv mu südamesse jõudis, ei vaja sõnades pikalt seletamist. Isegi mitte praegu seoses tema 150. juubeli aastaga. Ta tuli nii tasa... tasa... Läbi mu lapsepõlve, läbi kodus ja koolis kuuldud luuletuste, jutukatkendite, raadiosaadete, läbi kooli näiteringiga ette kantud luulepõimikute, ikka tasa... tasa... Sai omaseks, on praegugi oma.

Mõned selle tuleku tähised mu koduriiulist on siin:

Juhan Liiv
"Teosed"
Proosa ja luule.
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1954.
Illustreerinud Eduard Einman.

Üks esimesi koolipõlves õpitud palakesi...

...ja teine, mida me kõik hästi teadsime:

Eduard Einmani illustratsioon Juhan Liivi mõneti pihtimuslikule mõtisklusele "Esimesed kirjaniku tundmused":

Juhan Liiv
"Rukkivihud rehe all"
Valimik luuletusi.
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1964.
Koostanud Paul Rummo.
Illustreerinud Heldur Laretei.

Juhan Liivi 100. sünni-aastapäevale pühendatud kontsert Estonia Kontserdisaalis 29. apr 1964:

Juhan Liiv
sarjas "Väike luuleraamat".
Kirjastus "Eesti Raamat".
Tallinn 1969.
Portree-puulõige Väino Tõnissonilt.

Ja ülikooliaastate tugeva lisamõjutusena:

IKKA LIIVIST MÕTELDES

Paul-Eerik Rummo

      1

Või - ehk teda polnudki üldse?!

Ehk oli ainult

   lumesadu

      järvesse

         ja räitsakate

            sulamine

                järvesse

                   ja üheskoos

                      jäätumine?...

Külm. Üks praksatus

    hallide haavatrellide taga

         metsas. Miski läks katki

pakasetaeva all.

         2

Jah, kas teda oligi üldse?

Küll, oli küll! - Oh, kuidas kukepoeg toksib

südant seestpoolt kui munakoort.

Juba ajabki rinna ette:

oli küll, oli küll meil säärane mees,

televisioonimast rabas,

mäelseisja madalal nõmmel!

Ei, ei seda tõepoolest mitte!

Kõige igavama argisema kesknädala nimel -

mitte seda müüti, seda uhket ja suurt!

Tema on ju meie, ja ärme teeme endast

seda müüti, seda uhket ja suurt.

Tema on ju meie -  väike külmetav järv.

Tema on ju meie - lumi lõdisevasse vette.

Üks väike järv, kes püüab hoida end jäätumast,

hoida ennast ja hoida metsa, mis ta ümber,

hoida maailma oma ainukeses peeglis.

Meie oleme üks. Järv on metsas ja mets on järves.

Meie oleme üks. Järv tõuseb lumeks ja lumi langeb järveks.

Muud midagi.

Ja üksainus praksatus.

Metsas või järves? Puusüda? Jääkaas?

Ainult mitte seda müüti, seda uhket ja suurt

siin vaikiva, leinaliselt valge

pakasetaeva all.

(1966, kogust "Paul-Eerik Rummo luulet 1960-1967,

Tallinn 1968.)

* * *
Siin blogis olen Juhan Liivist kirjutanud varem kahel korral:
"Nõia tütar"
"Dr. Lucius ja Luuletaja"