Victor Hugo
„Cosette“
Pedagoogiline Kirjandus. 1941.
Prantsuse keelest tõlkinud Ferdinand Kala.
Illustratsioonid Lydia Mei.
Seda õhukest raamatukest (38 lk) ei ole mul enam alles, pildid on üksnes mälus ja selle postituse jaoks leidsin mõned neist internetist, aga selle muljeterohke lugemine tuli mulle meelde, kui nägin, et eile märkis Google ära Victor Hugo „Hüljatute“ lõpupeatüki esmailmumise 1862. aasta 30. juunil.
Google'i kunstnik on ühel pildil kujutanud just Cosette'i ja tänavapoiss Gavroche'i, kes samuti mu lapsepõlvelugemistes olulisel kohal oli.„Cosette“ oli katkend „Hüljatutest“, adapteeritud sobivaks lugemiseks igale tütarlapsele, kurb ja pisaraid kiskuv lugu väikesest õnnetust tüdrukust.
Cosette'i ema Fantine andis vaesuse tõttu oma vastsündinud tütre õelate kõrtsmike Thenardier'ide hoolde. Ta küll lootis lapse kunagi tagasi võtta, kuid suri. Cosette jäi kõrtsipere kiusata ja põlata, kuni Jean Valjean ta vabaks ostis. Nii oli see omamoodi Tuhkatriinu-lugu…
Pärast selle raamatukese lugemist ei teadnud ma veel, et Cosette'i edasine elu kujunes paremaks, sest endine sunnitööline kohtles teda lausa lihase tütrena. „Hüljatute“ lugemiseni jäi mul veel mõni aasta. Victor Hugo „Hüljatutes“ on Cosette üks läbivaid tegelaskujusid – kirjanik jälgib tema elu pikalt kuni abiellumiseni ja Jean Valjeani surmani. Minu jaoks jäi Cosette siiski alatiseks endale suurt nukku igatsenud väikeseks tüdrukuks…„Ta ei suutnud kuidagi sellelt nõiduslikult vitriinilt oma silmi ära pöörata. Mida rohkem ta vaatas, seda rohkem ta pimestus. Ta arvas nägevat paradiisi. Suure nuku taga leidus veel väikesigi nukke, ning Cosette'ile näis, et need kõik on haldjad ja inglid. Ja kaupmees, kes oma kaubaputkas edasi-tagasi jalutas, tundus talle peaaegu jumala endana.
Süvenenud imetlusse, unustas Cosette kõik muu, isegi ülesande, mille jaoks ta välja oli saadetud. Alles kõrtsiemanda karm hääl tõi ta äkki tegelikkuse juurde tagasi:„Kuidas?! Sa tolkned ikka veel siin, laiskvorst! Oota, küll ma sulle jalad alla teen! Ma õige vaatan, mida sa seal kõõlud! Mine juba, sa värdjas!“
Kõrtsiemand oli heitnud pilgu läbi akna välja ja näinud imetluses paigaletardunud Cosette'i.
Haaranud pange, jooksis Cosette vee järele nii kiiresti kui jalad võtsid.“
Sel raskel teekonnal metsa vee järele kohtuski tüdrukuke esmakordselt tundmatuga, kellest tema saatus olenema hakkas...(Siinne tsitaat ei ole siiski tollest 1941. aasta väljaandest, vaid „Hüljatute“ I osast, 1980. a väljaandest Immanuel Pau tõlkes.)
* Victor Marie Hugo (26. veebruar 1802 – 22. mai 1885) oli prantsuse kirjanik, kelle loomingut ma siinkohal pikemalt ei tutvusta, sest tema „Hüljatuid“ (1862), „Jumalaema kirikut Pariisis“ (1831), „Meest, kes naerab“ (1869) jt teoseid teavad tõenäoliselt üsna hästi kõik selle blogi lugejad, kui mitte raamatuna, siis kinolinalt.
Victor Hugo „Les Misérables“ („Cosette“;1862).
