Vahepala: Juhan Liivist, kes tuli nii tasa... tasa...

Kuidas Juhan Liiv mu südamesse jõudis, ei vaja sõnades pikalt seletamist. Isegi mitte praegu seoses tema 150. juubeli aastaga. Ta tuli nii tasa... tasa... Läbi mu lapsepõlve, läbi kodus ja koolis kuuldud luuletuste, jutukatkendite, raadiosaadete, läbi kooli näiteringiga ette kantud luulepõimikute, ikka tasa... tasa... Sai omaseks, on praegugi oma.

Mõned selle tuleku tähised mu koduriiulist on siin:

Juhan Liiv
"Teosed"
Proosa ja luule.
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1954.
Illustreerinud Eduard Einman.

Üks esimesi koolipõlves õpitud palakesi...

...ja teine, mida me kõik hästi teadsime:

Eduard Einmani illustratsioon Juhan Liivi mõneti pihtimuslikule mõtisklusele "Esimesed kirjaniku tundmused":

Juhan Liiv
"Rukkivihud rehe all"
Valimik luuletusi.
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1964.
Koostanud Paul Rummo.
Illustreerinud Heldur Laretei.

Juhan Liivi 100. sünni-aastapäevale pühendatud kontsert Estonia Kontserdisaalis 29. apr 1964:

Juhan Liiv
sarjas "Väike luuleraamat".
Kirjastus "Eesti Raamat".
Tallinn 1969.
Portree-puulõige Väino Tõnissonilt.

Ja ülikooliaastate tugeva lisamõjutusena:

IKKA LIIVIST MÕTELDES

Paul-Eerik Rummo

      1

Või - ehk teda polnudki üldse?!

Ehk oli ainult

   lumesadu

      järvesse

         ja räitsakate

            sulamine

                järvesse

                   ja üheskoos

                      jäätumine?...

Külm. Üks praksatus

    hallide haavatrellide taga

         metsas. Miski läks katki

pakasetaeva all.

         2

Jah, kas teda oligi üldse?

Küll, oli küll! - Oh, kuidas kukepoeg toksib

südant seestpoolt kui munakoort.

Juba ajabki rinna ette:

oli küll, oli küll meil säärane mees,

televisioonimast rabas,

mäelseisja madalal nõmmel!

Ei, ei seda tõepoolest mitte!

Kõige igavama argisema kesknädala nimel -

mitte seda müüti, seda uhket ja suurt!

Tema on ju meie, ja ärme teeme endast

seda müüti, seda uhket ja suurt.

Tema on ju meie -  väike külmetav järv.

Tema on ju meie - lumi lõdisevasse vette.

Üks väike järv, kes püüab hoida end jäätumast,

hoida ennast ja hoida metsa, mis ta ümber,

hoida maailma oma ainukeses peeglis.

Meie oleme üks. Järv on metsas ja mets on järves.

Meie oleme üks. Järv tõuseb lumeks ja lumi langeb järveks.

Muud midagi.

Ja üksainus praksatus.

Metsas või järves? Puusüda? Jääkaas?

Ainult mitte seda müüti, seda uhket ja suurt

siin vaikiva, leinaliselt valge

pakasetaeva all.

(1966, kogust "Paul-Eerik Rummo luulet 1960-1967,

Tallinn 1968.)

* * *
Siin blogis olen Juhan Liivist kirjutanud varem kahel korral:
"Nõia tütar"
"Dr. Lucius ja Luuletaja"

"Nõia tütar"

Juhan Liiv
"Nõia tütar" - "Teosed. Proosa. Luule"
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn, 1954.
Illustreerinud Eduard Einman.

"Nõia tütar" köitis mind plikapõlves loetuna sedamaid ja märksa rohkem kui Juhan Liivi teised lood. Kirjutatud 1893. a, ilmus see jutustus alles paar aastat hiljem.

Ema õpetussõnad Mihklile, kui too kosjateele läks, ei tundunud mulle nii olulistena kui kasutütar Leena hingelised kannatused. Praeguse pilguga lugedes on aga neis õpetussõnades palju ajastuolemuslikku, terve naistesse suhtumise koolitus, mis aga lõppes otsustusega: "... võta, keda tahad; võta üks ära, olgu ta kes tahes, aga võta viks tubli inimene."

"Leena kasvas kui kõrkjas. Ei uskunud kasuvanemad isegi, et väikesest tütarlapse-lallikesest nii kena neiu pidi sirguma - neiu kui orav terane, paled muudkui punetasid aina. Ja silmad olid tal kui rõngad, ütlesid nad. Aga keegi tal kosjas ei käinud, et ta vaenelaps oli.
Ei tea, kas üksi sellepärast?"

Ärategemise kartust ja seda, et Leena oma tagasihoidliku eluga "tahtis enam olla, kui nemad, need rikaste peremeeste tütred" ... "seda ei võinud nad temale, nõia tütrele, mitte andeks anda".

Minu meelest oli see imeilus ja ääretult kurb jutustus. Kurb isegi vaatamata oma kenale lõpule: "On aga sul kurjategijal silmad küll - need teevad veel minugi, vana inimese, viimaks ära."

Aga selle külaloo kõige täpsemini iseloomustatud tegelane oli Plärälärä Leenu, "oma rohke lora pärast nõnda nimetatud vanatüdruk". Tema jäi mulle väga hästi meelde ja ühes sellega kogu eluks ka teadmine, kui palju paha võivad mõtlematult öeldud sõnad ja teiste tagarääkimine teha.

Kuuldemäng ERR-i arhiivist: Juhan Liiv "Nõia tütar" (1959).

* Juhan Liiv(30. aprill 1864 – 1. detsember 1913) oli eesti luuletaja ja proosakirjanik.

* Eduard Einman (Einmann; 23. jaanuar 1913 – 27. oktoober 1982 Tallinn) oli eesti graafik ja maalikunstnik.