06/04/2019

„Töö ja talent näitleja loomingus“


Voldemar Panso
„Töö ja talent näitleja loomingus“

Eesti Raamat. Tallinn 1965.
Kaane kujundanud Henno Arrak.
Vahetiitlid joonistanud Edgar Valter.

See raamat ilmus mu viimasel keskkoolikevadel ja kujunes mu noorusaja oluliseks mõjutajaks. Panso kohta olen kirjutanud siin blogis ka teisal, aga tema olulisim panus Eesti kultuuriloos oli kahtlemata teatrimehena. Sündinud noorsooteater, tubateatri meeliköitvad etendused Kirjanike Maja musta laega saalis, mitmesugused lavastused – püüdsime neid kõiki vaatamas käia ja ka vastilmunud raamat omandas meie elus laialdase kõlapinna. See oli nagu sõõm värsket õhku ja lonks tervisevett.

Praegu tavatsetakse öelda, et omas ajas oli see omamoodi sarnane praegustele eneseotsingute ja eneseleidmise raamatutele. Tagasivaatena olen isegi hämmastunud, kui palju eluterveks kasvamise mõju see meile avaldas. Kuigi teos on eelkõige teatrist. Eneseabi õpikuks ma seda ei peaks, küll aga elu elamise õpikuks – ja sellisena on sel raamatul minu jaoks püsiv väärtus.

Esimene osa „Kool ja talendid“ avab talentide otsingu ja eelkõige talendi mõiste meie teatrikunstis. Talendid on olnud Liina Reiman, Ruts Bauman, Paul Pinna ja Ants Lauter. Neist kirjutades (aga ka rohkete näidete kaudu maailma näitelavadelt) avab Panso oma vaatepunkti sellele, mis on näitleja säde ja teised näitlejaeeldused. Kirjutab koolist, mis annab näitlejatööle põhialused: lavalise enesetunde, lavalise suhtlemise, mõtte ja tundmuse ning hinge lennuvõime.

Teine osa kannab pealkirja „Teatrimaagia“ ja avab vaatesaali valitsemise saladusi, mis kutsuvad vaataja kaasa looma. Näitekunsti saladuslooris on Panso arvates olulisim eetika. Näitleja mõjutusvahenditest käsitleb ta pinget, kontsentratsiooni, sisendusjõudu, enesetunnet ja rütmi ning silmi.

Kolmas osa on elust ja näitlejaisiksuse kujunemisest, keskpärasuse kriitikast, moraalsest vananemisest ja talendi skleroosist. Taas, nagu ta tegi esimeseski osas, käsitleb Panso paralleelselt ja võrdlevalt Pinnat ja Lauterit, luues neist, nagu ta ütleb, paarisportree.

Kui teatrikoolis on tulevane näitleja alles õpilane, siis teatris kujuneb temast meisterlikkuse ja eetika sulamina teatrimaag: näitleja, kes elus on oma kaasaja taju ja maailmavaate poolest kodanik. Need kolm – õpilane, näitleja ja kodanik – moodustavad isiksuse ja neis väljendub näitleja orgaanilise arengu skeem.

Panso lõpetas oma lennukalt kirjapandud raamatu nii:
„Need kolm tahku ei seisa kõrvu, ei järgne üksteisele, vaid on lahutamatud üksteisest. Nende jagamatuses on nende terviklus ja jõud. Kõik tahud on võrdselt tähtsad.
Kool ei tohi kunagi lõppeda.
Teater algab esimesest koolipäevast.
Kool ja teater peavad algusest kuni lõpuni olema seotud eluga.“




Raamatus on rohkesti fotosid ja meisterlikult kirja pandud pilte teatrielust, tegelased –põhiliselt näitlejad ja lavastajad – on meeldejäävad ja äratuntavad: nõnda mõjub see raamat ka meie teatriajaloo ühe tüvitekstina, arvan ma.

Vaata ka: „Maailm arlekiini kuues“