Showing posts with label Ralf Parve. Show all posts
Showing posts with label Ralf Parve. Show all posts

01/02/2021

„Kohtumine Marianne'iga“


Lilli Promet, Ralf Parve
„Kohtumine Marianne'iga. Reisirevüü“

Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1963.
Illustreerinud Evald Okas.

See on päris kindlasti niisugune raamat, mille kirjanduslik sisu on hoolimata autorite sõnameisterlikkusest aastate jooksul mõneti väsinud, aga mis kunstiraamatuna muutub järjest väärtuslikumaks ja huvitavamaks.

Evald Okka illustratsioonid, vähemasti enamik nendest, on selles täiesti iseseisvad kunstiteosed, andes edasi nii ajastu omapära Prantsusmaal, kui ka kunstniku jaoks huvitavamat ja meeliköitvamat, kelleks on lisaks vaatamisväärsustele kaunid prantslannad.

Raamatut kutsusid autorid ise „reisirevüüks“ ja revüülikult kirju selle ümbrispaber ongi. 1963. aastal olid sellise formaadi ja kireva väljanägemisega raamatud enamasti lastele mõeldud. Seetõttu läksid paljud raamatuostjad õnge, arvates, et „Kohtumine Marianne'iga“ on lasteraamat. Kui raamatupublik aga omapärase kunstiraamatu avastas, tekkis kohe ka kihin-kahin, et oi, mida kõike Okas on sellesse joonistanud.

„Reisirevüü“ alapealkirjana andis ka kirjanikepaarile vabamad käed. Ehkki reisikirjas on suur osa nö kohustuslikke nõukogude turistide kriitilisi tähelepanekuid Prantsusmaa elust-olust, on selles ka vallatust, rõõmu, sõnamaalinguid ja sõnastamislusti.

„Me seisame sillal, mis ei ole mitte Waterloo sild, sest proosaline Waterloo sild ei tee kedagi arust lagedaks, vaid paneb igale armastajale kaine mõistuse pähe. Kui juba suudelda, siis siin, Seine'i ääres. Me ei pidanud vastu ja proovisime, kuidas on... Tagantjärele, alles järgmisel päeval selgus, et olime selle tükiga toime tulnud oma kuueteistkümnendal pulmapäeval...

Muidugi, me saame aru ja kahetseme, et oleme oma kergemeelsusega kurvastanud kõiki kõrgelt moraalseid sõpru, kes meist seni heal arvamusel olid.“


Ja veel:

„Sokratest näidates seletavad giidid: „Nina on tal nagu kartul, kuid mis loeb see igaviku ees!“ ning teda tutvustatakse järgmiselt: „See on see mees, kes surres oma õpilastele, kes palusid: „Oo, ütle midagi!“ ütles: „Ma tean, et ma midagi ei tea!““

Me täname südamest ka oma giidi seletuste eest Louvre'is, millele ta armsalt vastab:
„Naisele ei valmista miski suuremat naudingut kui see, et teda kuulatakse.““


Raamatu rohked põnevad illustratsioonid tekitavad suure tahtmise neid ka blogisse rohkem panna, kuid seekord lausa sundisin end vaid mõnega piirduma.
Muide, vanaraamatupoodides on „Kohtumine Marianne'iga“ täitsa saadaval kõigest 1-3 euro eest ja minu meelest on see kunstisõpradele hea ost.

08/11/2015

"Teade telefoni teel"

Üks luuletus isadepäevaks :)
 

TEADE TELEFONI TEEL
Ralf Parve
Kogumikust "Tuul puhub lippudes" (1956),
osast "Lõbusad värsid".

Vaikne on õpetajate tuba,
vaikus on igal pool -
õppetööd algas ammugi juba
püüdlikult kogu kool.

Istub direktor laua taga,
vaba tund temal on.
Korraga heleda võrinaga
heliseb telefon.

"Hallo!"
"Kes kuuleb?"
"Siin juhataja.
Aga kes räägib sääl?"
"Mina... Teid on mul just vaja,"
vastab jäme, imelik hääl.
"Kooli mu poeg täna tulla ei saa..."
"Miks?"
"Teate, haigeks jäi ta..."

"Kuidas te poja nimi siis on?"
"Villem Jaani poeg Villemson."

"Aga kes ikkagi räägib sääl?"
"Mina..." vastab imelik hääl,
vastab - ja kiiruga lisab:
"Kõneleb minu isa!"
/1954/

Asta Venderi ja Olev Soansi illustratsioonid.

01/06/2015

"Tema paneb iseseisvalt riide"

Üks luuletus lastekaitsepäevaks :)


TEMA PANEB ISESEISVALT RIIDE
Ralf Parve
Kogumikust "Tuul puhub lippudes" (1956),
osast "Kui sa sirgud, suureks saad".

Väike pole me Aliide
- väike on ta väike vend!
Sest Aliide
paneb riide
juba iseseisvalt end.

Pihiku, näe,
paneb ta
selga nii, et pole laita -
ainult nööpidest ei saa
jagu,
palub: "Ema, aita!"

Väike pole me Aliide
- väike on ta väike vend!
Sest Aliide
paneb riide
juba iseseisvalt end.

Sukad
kerge vaevaga
tõmbab jalga tema -
ainult trippe ta ei saa
kinni, anub: "Aita, ema!"

Väike pole me Aliide
- väike on ta väike vend!
Sest Aliide
paneb riide
juba iseseisvalt end.

Päris ihuüksinda
tõmbab selga kleidi, -
ainult korraks
palub ta:
"Aita, ema, veidi!"

Väike pole me Aliide
- väike on ta väike vend!
Sest Aliide
paneb riide
juba iseseisvalt end.

Kingad jalga
paneb ta,
kuid siis pärib pisut tasem:
"Ema, palun, seleta:
kumb on parem,
kumb on vasem..."

Nõndaviisi
me Aliide
paneb iseseisvalt riide,
aga
riide panna end,
näe, ei oska väike vend!
(1952)


Asta Venderi ja Olev Soansi illustratsioonid.

08/03/2015

"Laine jagab kogemusi"

Üks naistepäevaluuletus ka:


LAINE JAGAB KOGEMUSI
Ralf Parve
Kogumikust "Tuul puhub lippudes" (1956),
osast "Teguderohked päevad".

Toolid sirgeis ridades
seisavad kesk tuba.

Hinge kinni pidades
veerand tundi juba
raadiolt me ei pööra vaadet,
oodates siin lastesaadet.

Kogu meie maja teab -
täna lastesaates peab
kogemusi jagama
meie Laine Tagamaa.

Raadio tasa suriseb,
vakka kõik on veel.

"Kus ta jääb siis...?"
nuriseb
keegi saate eel.
"Tst!"
Enn paneb sõrme suule.
"Tasa! Muidu me ei kuule..."

------

Noor kui vana meie majast
seda juba ammust ajast
täie selgusega teab:
esimeseks õpilaseks
Lainet nimetama peab!

Aastat kolm
on koolis käinud
seni alles ta,
kuid on
klassist
klassi
läinud
kiituskirjaga.

Laine õpib koolis
nii, et
kõigis ainetes saab viied!

Raadio nimelt selle tõttu
soovis tema sõnavõttu:
tulgu Laine Tagamaa
kogemusi jagama!

- Eks töökangelased ka
raadio kaudu jutusta,
millised on nende kavad,
kuis nad plaani ületavad...

Miks siis kuulama ei peaks
Lainet kogu maa -
kuidas meie riigi heaks
koolis töötab ta!

Kuulgu kõik me töökat Lainet,
õpilast,
kes hästi teab,
kuidas iga õppeainet
koolis omandama peab,
kuidas koolitöös on
kindel
päevakava
peamine -
samuti kui tootmisrindel, -
ja et suured teadmised
eal ei tule üle öö,
vaid siin aitab järjekindel,
väsimatu, hoolas töö...

...Äkki kõlavad fanfaarid -
ja siis saade algabki!
Erutatud silmapaarid
raadiole on pöördund siin.

Igaühel rõõm on vaates,
kuuldes Lainet raadiosaates,
sest me teame:
üle maa
kõigile on kuuldav ta.
(1952)

Asta Venderi ja Olev Soansi illustratsioonid.
150.

03/12/2014

"Tiit on korrapidaja"

Detsembrikuu, jõulu- ja näärikuu luuletuseks sobib taas kord hästi midagi Ralf Parvelt: legendaarne korrapidaja Tiit oma varahommikuste askeldustega.


TIIT ON KORRAPIDAJA
Ralf Parve
Kogumikust "Tuul puhub lippudes" (1956),
osast "Teguderohked päevad".

Tuiskab, tuiskab...
Vinge tuul
lõõtsub väljas näärikuul.
Ja kui pistad nina õue -
külm poeb kaelustpidi põue,
ninaotsa näpistab,
kõrvalesta käpistab.

Tuiskab, tuiskab...
Tänaval
tuul veab kokku hangi.
Mõnus oleks teki all
jääda unevangi -
uue koolipäeva eel
suiguks tunnikese veel,
tõmbaks teki üle pea,
laseks unel maitsta hea...

Aga Tiit ei hooli sest -
tema tõttab kooli,
sest
täna oma klassis ta
- Tiit -
on korrapidaja!

Kaenlas portfell, tuisand radu
uue koolipäeva eel
sammub Tiit,
sest lumesadu
meest ei peata veel!

...Jõudis koolimajja Tiit,
lume turjalt raputas,
läkiläkit saputas.
Kibekiirelt meie Tiit
jalad matil puhtaks pühkis,
riidehoiuruumi rühkis.

Aga riidehoiuruumis
kooliteenija talt uuris:
"Tühi alles koolimaja -
mis sul siit nii vara vaja?"

Väärikana vastas ta:
"Olen korrapidaja."
Riidehoidja sisse lasi,
muigas:
"Siis on iseasi!"

Neli trepiastet võttes,
tähtsad kohustused mõttes,
uue koolipäeva eel
Tiit on oma klassi teel.

Ukse,
millel - "II-A",
suure hooga avab ta
ja kontaktinuppu vaotab,
nii et rõõmsat valgust laotab
üle klassi hele lamp...

Enne veel kui koolikell
tunni algust kuulutab,
hästi ruumi tuulutab;
tahvli
igaks juhuks pühib
veelkord üle, -
hoolsalt nühib;
vaatab, et on kohal kriit,
tahvlilapp ei puuduks siit,
kuna korrapidaja
täna on ju Tiit!

Teadku,
nähku "II-A" -
Tiit on korrapidaja.
(1952)

Asta Venderi ja Olev Soansi illustratsioonid.

23/07/2014

"Jutupaunik II"


"Jutupaunik II"
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1962.
Koostanud Heino Väli.
Kunstiliselt kujundanud E. Vaher, E. Valter ja V. Vare.

Kui 1958. a ilmunud "Jutupaunik 1." oli vaieldamatu kirjanduslik suursündmus ja suure lusti ning rõõmuga tehtud proosa- ja luuletekstide kogumik, siis "Jutupaunik II" ilmumine, mis oli väga oodatud ja kaua veninud, 1962. a enam niisugust elevuspuhangut ei tekitanud. Midagi oli muutunud...

Ma pole küll kuskilt lugenud, kas autorid - täpsemini ENSV Kirjanike Liidu juures asuv Noorte Autorite Koondis - pärast esimese "Jutupauniku" ilmumist kõva peapesu said, aga teist raamatut uurides tundub, et noori autoreid enam omapäi tegutseda ei lastud. Noh, eks nad olid ka vanemaks saanud. Koostajaks oli õnneks ikka Heino Väli - õnneks sellepärast, et tema looming lastele oli alati suurepärane ja ega ta ka koostajana halvem polnud.

Kui "Jutupaunik 1." suureks väärtuseks on koguteose lõpus avaldatud lühitutvustus "Kes on autorid?", siis sedagi enam teises kogumikus pole. Ju ei vajanud lastekirjanikud erilist tutvustamist. Teisest alates ongi "Jutupaunikute" puhul tegemist lastekirjanike kogumikega, mis järgmisest, kolmandast "Jutupaunikust" alates jälle mõnevõrra muutusid.

"Jutupaunik II" on ideoloogiliselt märksa tõsisem kui esimene. Nüüd on juba avaleheküljest alates rõhk pioneeri- ja oktoobrilasteteemadel. Kõige ees on Manivald Kesamaa luuletus "Head pioneeriaastad". Jaan Rannap kirjutab Karlast, kes juba kolm korda on tahtnud pioneeriks saada. Silvia Rannamaa jutukese tegelane Piret on õnnetu, et vanaema tema uhiuuele säraläikelisele oktoobrilapsemärgile tähelepanu ei pööra. Ralf Parve on kirja pannud vana revolutsionääri jutustuse jne.

Mängulist vallatust on peaasjalikult väiksematele lugejatele mõeldud lehekülgedel "Väikestele velledele", aga üldmuljena on raamatus vähem sära ja särtsu kui esimeses kogumikus, ollakse justkui taltunumad ja tagasihoidlikumad.




Võib-olla tundus teine "Jutupaunik" mulle igavam ka seepärast, et olin ise juba suuremaks kasvanud. Laps kasvab nelja aastaga palju, loetusse suhtumine muutub. Aga ma ostsin endale ka mõned järgmised "Jutupaunikud", nii tuleb neist veel edaspidigi blogis juttu.

Vaata ka: "Jutupaunik 1."

04/05/2014

"Onu Stjopa"


Sergei Mihhalkov
"Onu Stjopa"

Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1953.
Tõlkinud Ralf Parve.
Illustreerinud Aleksander Pilar.

1953. a välja antud "Onu Stjopat" pole mul (vist) alles, aga mäletan seda laste seas  kiiresti populaarseks saanud raamatut väga hästi. Internetist leidsin ka mõned väikesed pildid sellest. Pilari illustratsioonid olid märksa pehmemad ja sõbralikumad, kui hilisema väljaande omad. Ralf Parve tõlge jäi hästi meelde juba esimestest ridadest:

"Elas keegi kodanik
meil Iljitši tänavas,
et ta oli väga pikk -
rahvas "Torniks" nimetas."




Ajad muutusid, pelk lasteraamat muutus propagandistlikuks teoseks. Kakskümmend aastat hiljem oli minust järgmise põlvkonna "Onu Stjopa" eestikeelne väljaanne teistsugune.

Sergei Mihhalkov
"Onu Stjopa. Kolm lugu onu Stjopast"
"Eesti Raamat", Tallinn 1973.
Tõlkinud Heljo Mänd.
Illustreerinud Henno Arrak.

Ja esimesed read:
"Moskva linnas elas kord
pikka kasvu kodanik,
talle nimeks pandi Torn,
sest ta oli väga pikk."



Aga põikame "Onu Stjopa" ilmumise ajalukku Venemaal. Värssjutustus "Onu Stjopa" avaldati esmakordselt ajakirjas "Pioner" 1935. a, nr 7), järgmisel aastal ilmus see Sergei Mihhalkovi esimeses luulevalimikus ja ka eraldi pildiraamatuna. Onu Stjopa kõige suuremaks väärtuseks pidasid kriitikud seda, et ta oli üdini positiivne tegelane.

1954. a lisandus värssjutustus "Onu Stjopa - miilits" ja 1968. a "Onu Stjopa ja Jegor". Neist esimene pidi süvendama nõukoguliku elulaadi mõju lastele ja teine oli autori sõnul kirjutatud juba n-ö tellimustööna, sest "lapsed nõudsid "Onu Stjopale" järge. Järg tuligi ja onu Stjopa pojast sai selles nii ületamatute saavutustega sportlane kui ka kosmonaut - tõeline superman. Eestikeelses väljaandes kujutati teda niimoodi:



1981. a ilmus neljas osa, "Onu Stjopa - veteran", millest minu teada on eesti lugejat säästetud.

* Sergei Mihhalkov (13. märts 1913 - 27. august 2009) on olnud Venemaa jaoks oluline poeet mitte niivõrd oma rohke loomingu, sealhulgas filmistsenaariumide ja lasteluuletuste poolest, kui selle tõttu, et ta kirjutas sõnad kolmele hümnile: stalinlikule (1943. a koos El-Registaniga), brežnevlikule (1977) ja putinlikule (2001). Ta oli uhke, et on kogu elu kirjutanud ainult "õigeid tekste", vastutasuks kuldas Nõukogude võim teda autasudega üle. Kummalisel kombel lubati tal nõukogude olustikku väga teravalt kritiseerida ülipopulaarses satiirilises filmiringvaates "Süütenöör" ("Fitil'", alust 1962. a), mida ta aastaid toimetas (üle 600 lühifilmi) ja mis oli Nõukogude ühiskonnas omapärane nähtus.

 Сергей Михалков "Дядя Стёпа" (1935).

14/02/2014

"Sõbrad"

Sõbrapäeva minu kooliaastatel ei tähistatud. Valentinist ja Valentine'ist ei teadnud me midagi, ka mitte praegu selle päeva tähistamisega kaasnevast südametepalangust. Aga sõprusest ja sõpradest õppisime luuletusi pähe küll. Näiteks sihukese:

SÕBRAD
Ralf Parve
Kogumikust "Tuul puhub lippudes" (1956),
osast "Teguderohked päevad".

Mu parimaks sõbraks
on koolivend Jaan
ja temaga hästi
läbi ma saan.

Ükskõik, mida ette ka
üks võtaks meist -
ta kindlasti kaasa
tõmbab ka teist.

Kui täna ma, näiteks,
koolis saan - 5,
Jaan kindlasti viie
saab homme siis.

Kui Jaanile meeldib
uus kirjandusteos -
on kindlasti kohe
see minulgi peos.

Kui jalgpallis tuline
heitlus keeb -
löön värava mina,
Jaan samuti teeb.

Ükskõik, mida üks meist
teeb mõistlikku ees -
ta eeskuju järgib
ka seltsimees.

Me kõrvuti
õppetöös,
mängude hoos
kui parimad kaaslased
sammume koos.    

Nii elus kõik päevad
on kaunid ja head,
kui tõelisest sõprusest
lugu sa pead.

(1951)

Pildid: Asta Vender ja Olev Soans.

13/12/2013

"Must kass"

13 ja reede. Sellega seoses ei meenu paugupealt ühtki raamatut. Aga ebausust on neid palju. Olgu siis selle aasta viimase 13. ja  reede puhul üks musta kassi ja õnnetu Jassi luuletus.

Ma ei tea, kas see luulepala on tänapäeval unustatud või on see koolilaste hulgas niisama populaarne nagu siis, kui ma koolis käisin  ning seda võis kuulda peaaegu igal koolipeol, deklamaatorite võistlusel või mujal, kus midagi esitada tuli. Vaesest Jassist oli meil südamest kahju.

"Must kass"
Pilt: Asta Vender ja Olev Soans.

Ralf Parve

Kogumikust "Tuul puhub lippudes" (1956),
osast "Lõbusad värsid".

Kõndis kooli poole Jass.
Äkki must
ja kräämas kass
hiilis just
ei-tea-kust,
risti üle tee...

"Head ei tõota see..."
mõtles Jass.
"Neetud kass!
Sinu pärast, kes see teab,
koolis kehvasti veel veab..."

Seisab Jass
ja siunab Jass.
Aga musta karva kass
otse eel
istub teel -
vahib ülbelt näkku veel!

“Mis sa passid, rumal kass!”
hõikab Jass.
Aga see,
rumal, väljagi ei tee!
Istub ja lööb tasa nurru,
liibib muhedasti vurru,
laseb veidi viltu pea,
ega tea -
milles on ta teinud vea!

Astub paremale Jass,
astub sinnapoole kass;
astub vasakule Jass -
sinna astub ka me kass...

Küll on lugu! Täbar lugu!
Oh, sa neetud kassi-sugu!
Ajad Jassi
plaanid sassi -
kassi
pärast ei saa klassi
õigeks ajaks vaene Jass!
Kõtt! Sa kole kass!

(1955)

04/10/2013

"Ohakas"


Augustis kirjutasin Ralf Parve lasteluuletustest ja lubasin siis, et mõnel uue kooliaasta päeval panen siia blogisse ka tervikuna legendaarse Oskar Ohaka kohta käiva luuletuse. Nüüd, seoses õpetajate päevaga sobib see luuletus siia nagu vaskviieline.

Luuletus on kirjutatud 1949. aastal ja minuvanustel oli see kunagi päris peas, vähemalt esimesi ridu aga teavad vist kõik kunagi koolipinki nühkinud eestlased.

OHAKAS
Ralf Parve

Kogumikust "Tuul puhub lippudes" (1956), osast "Lõbusad värsid"

Õppur Oskar Ohakas
oli laisk ja lohakas.

Raamatuist ta vähe hoolis -
edasi ei jõudnud koolis.

Määrdund näoga ringi käis,
vihud tindiplekke täis, -
raamatud kui kapsad tal
olid puntras kaenla all.

Küsid:
"Kus su sulepea?"
Tema vastab:
"Ma ei tea."
Küsid:
"Oled kummi näinud?"
Vastab:
"Kaduma on läinud..."

Oli tõesti lohakas
õppur Oskar Ohakas.

Kästi teda korrutada:
40x100.
Veerand tundi aega viitis
ja siis arvud lihtsalt liitis.
"Viga" kirjutas ta "vika",
"kikas" käändus temal - "kika",
üheks sõnaks kirjutas:
"Meiekoolikolmasklass"!

Arutu ja lohakas
oli Oskar Ohakas...

"Iial midagi ei tea -
tühja täis on tema pea,"
ahastati.
"Poiss on raiskus,
poiss on otse elav laiskus!
Ja kui teebki miskit just,
siis vaid üksnes pahandust..."

Ulakas ja lohakas
oli Oskar Ohakas.

Plangust lahti kiskus laudu,
ronis hoovi augu kaudu,
öeldes:
"Siit saan rutem kooli -
ringi käia ma ei hooli..."

Sulepeaga märki loopis
vahetunnil vastu tahvlit,
kuni sulg läks rikki hoopis,
meenutades kahvlit, -
tahvli aga ära rikkus,
et see mõranema tikkus.

Näete, kuivõrd ulakas
oli Oskar Ohakas.

Pingi sisse, märkasime,
lõikas noaga oma nime,
et ka uued lapsed,
kes
kunagi neis pinkides
õpivad siin klassis,
teavad
ja ta nime meeles peavad:
näe, kus istus lohakas -
mingi rumal Ohakas...

(1949)

Pilt: Asta Vender ja Olev Soans.

01/09/2013

"Esimese klassi õpilastele"

ESIMESE KLASSI ÕPILASTELE
Ralf Parve

Kogumikust "Tuul puhub lippudes" (1956), osast "Teguderohked päevad".


On alatiseks meeldejääv
septembri esimene päev.

Nii Tallinnas kui Märjamaal
ja Pärnus,
Kernus,
Paliveres
nüüd lapsi täis on koolisaal
ning liikmeks suures kooliperes
me suurel kodumaal
ka sina täna saad.

Kas olgu Moskva,
Leningrad,
Bakuu,
Irkutsk
või Ašhabad -
on kõikjal suur ja meeldejääv
septembri esimene päev.

Sind ema rõõmsalt saadab kooli
ja soovib edurikast teed, -
niisama
lätlast
või mongooli,
udmurti,
väikest adõgeed
sel päeval kooli poole saates
hell läik on igal emal vaates.

On alatiseks meeldejääv
septembri esimene päev,
kui esmakordselt klassiukse
sa avad, põues ärev tukse.
Ei üksnes klassiust sa ava -

uks kogu ellu on ju see.
Siit algab sulle
sütitava
ja suure elu
avar tee.

Kool on kui rong
mis jaamast jaama
täiskäigul sööstab võimsal hool, -
ja sullegi seks rongiks saama
peab esimesest päevast kool.

Nüüd ärasõiduks kaigub kell.
Kaob jaamu selja taha.
- On raske järel jõuda sel,
kes viivukski jääb maha.

Siin vajalik on püüd ja hool,
on tähtsus igal hindel,
sest muretuid ei kanna kool
kord kaugustesse - see on kindel!

Suur sihtjaam
eespool ootab teid -
me tulevasi leidureid,
kombainereid,
piloote.
Neiks saate aga ainult siis,
kui iga hinne on teil "viis"
ja kiituskirju koolist toote.

On nõnda suur ja meeldejääv
septembri esimene päev.

Ehk tähtsaid päevi ees ka teisi
on küllalt veel
teil eluteel,
ma täna ärasõidu eel
üht soovin südamest:
"Head reisi!"

(1952)

Asta Venderi ja Olev Soansi illustratsioonid.

25/08/2013

"Tuul puhub lippudes"


Ralf Parve
"Tuul puhub lippudes"

Valitud luuletusi lastele 1940-1955.
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1956.
Illustreerinud Asta Vender ja Olev Soans.

Enne, kui need luuletused sellesse ühte kogusse liideti, olid neist paljud ilmunud eraldi pildiraamatutena. Nõnda juba aastaid lastele tuttavad ja enamasti ka mitmesugusteks puhkudeks pähe õpitud või lihtsalt mitmekordsest lugemisest pähe kulunud.

Paljud neist on küll liigagi naiivsed ja ajastukajalised, aga meile, lastele, need meeldisid ning see oligi kõige tähtsam. Paljud neist muutusid kohe ilmudes lasteluule klassikaks. Mitmete puhul tuleb meelde, kuidas neid koolipäevil deklameeritud või tunnis arutatud sai. Mõni on praegugi peas.

Näiteks seda "Tervitust lenduritele" olen teises või kolmandas klassis koolilavalt lugenud, "kaela ümber kirju sall, nööri otsas õhupall". Aga leivanumbriks sai see hoopiski ühele mu klassiõele, kes sellega deklamaatorite võistlustelt mitu auhinda tõi.


Ralf Parve värsid tabasid hästi ära koolielu ja tüüpe. Selle uhke Tiidu, kes oli korrapidaja; parima sõbra koolivend Jaani; lastesaates kogemusi jagava viielise Laine; Mihkli, kes "koju tõttab nagu nool", aga teel kõikvõimalikult aega viidab; Juku, kes istub koolipingis "otse nagu süte peal"; musta kassi kartva Jassi ja paljusid teisi.

Ja Oskar Ohakas oli lausa legendaarne kuju, kelle kohta käiva luuletuse mõnel uue kooliaasta päeval siia blogisse ka tervikuna panen. See lihtsalt on selle ära teeninud, nagu ka mõned muud selle kogu luuletused. Tuletage meelde:


Parve värssjutustustest aga oli laste hulgas vist kõige populaarsem "Mida jutustas kapten Aru", mille algus on siin:


(Luuletuste vaatamiseks klõpsa piltidele.)

Vaata ka mu teisest blogist väikest meenutust seoses Ralf Parve luuletusega "Esimene lumi": Kuidas luuletust näpati.

* Ralf Parve (25. juuni 1919 - 29. aprill 2011) oli eesti kirjanik.

01/06/2013

"Muinasjutt rumalast hiirekesest"



Samuil Maršak 
"Muinasjutt rumalast hiirekesest"
ERK, Tallinn, 1953.
Tõlkinud Ralf Parve.
Joonistanud Vladimir Lebedev.

Selle raamatukesega seostub mul  toredaid mälestusi. Esimesel koolipäeval esimeses klassis lugesin seda mul ammu peas olevat muinasjutukest kooli suures saalis aktusel. Vaatasin ainiti otsa esimeses pingireas istuvale emale, et hirm ei hakkaks, ning ei teinud ühtki viga. Tollased seitsmenda klassi õpilased, kellele mu esinemine meeldis, hakkasid mind pärast seda raamatukese peategelase järgi kutsuma - hüüdnimi jäi mulle paariks aastaks külge, aga ma ei mäleta, et keegi oleks seda pahatahtlikult tarvitanud.








* Samuil Maršak (Marshak; 3. november (22. oktoober) 1887 - 4. juuni 1964) oli vene ja nõukogude kirjanik, tõlkija ja lasteluuletaja. Maksim Gorki on teda nimetanud vene nõukogude lastekirjanduse alusepanijaks, sest lisaks rohketele luuletustele, millest väga paljud on ka eesti keelde tõlgitud, tegeles ta lastekirjanduse kirjastamisega ning tema mõjukusest sõltus noil aastatel lastekirjanduses väga palju (alates avaldamisest kuni lugejate vastuvõtuni).

* Vladimir Lebedev (14. (26.) mai 1891 - 21. november 1967) oli nõukogude kunstnik, kes sai väga populaarseks just Samuil Maršaki värsslugude illustreerijana ("Tulekahju", "Tsirkus", Jäätis", siinne "Muinasjutt rumalast hiirekesest", "Kaksteist kuud", "Pagas" jpt). Tema mõju nõukogude lastekirjanduse illustraatoritele oli väga suur.

Самуил Маршак "Сказка о глупом мышонке" (1923).