„Eesti rahva ennemuistsed jutud“

Friedrich Reinhold Kreutzwald
„Eesti rahva ennemuistsed jutud“
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1951.
Illustreerinud Günther Reindorff.
Toimetanud ja järelsõna kirjutanud Immanuel Pau.

Minu lapsepõlve ja ka hilisema elu üks olulisemaid raamatuid. Siinne meenutus on aga pärit ajast, mil koostasin Õpetajate Lehte (nr. 16, 17. aprill 2003, lk 13) lehekülge „Iga eestlase lapsepõlve muinasjutumaailm“. Lehekülje ajendiks sai tõik, et 6. märtsist 2003 6. jaanuarini 2004 oli Eesti Rahvusraamatukogus Kreutzwaldi aasta raames avatud näitus „F. R. Kreutzwaldi „Eesti rahva ennemuistsed jutud““.

Kreutzwaldi muinasjutud valmisid 1850.–1860. aastatel. 1860. a ilmus Tallinnas Lindforsi pärijate trükikoja väljaandel „Eesti-rahva Ennemuistsed jutud ja Vanad laulud…“ esimene vihk.

„Ennemuistsete juttude“ illustreerijana on eesti raamatukujunduse ajalukku läinud Günther Reindorff (1889–1974), kes illustratsioonide, initsiaalide, päis- ja lõppvinjettide ning kaane ja esilehe kujunduse kallal töötas aastatel 1945–1948. Esmakordselt ilmus muinasjutukogu Reindorffi illustratsioonidega 1951. a. See ongi mu lapsepõlve uhke raamat, mille kaanepilt ja illustratsioonid siin näha on.

Õpetajate Lehes kirjutasid ennemuistsetest juttudest siis Eesti Rahvusraamatukogu infospetsialist Tiina Ritson, tollase näituse korraldaja Signe Suursöödi, minu kolleeg ajakirjanik Karl Kello ja mina. Panen oma toonase mõttekillu nüüd tervikuna siia:

IGATSUSED JA NUKRUS

Esimeses klassis viis õpetaja meid Estoniasse balletti vaatama. See oli mu esimene teatrielamus üldse. Tantsiti „Kullaketrajaid“. Mäletan imelist, tõepoolest kuldset muljet.
 
„Kullaketrajaid“ ma teadsin, sest kaks aastat varem oli ilmunud ilus suur raamat „Eesti rahva ennemuistsed jutud“. See köide oli meil kodus ja kullaketrajate-lugu oli seal esimene. Olin seda juba ise lugenud.
 
Seda pidulikult kaunist raamatut tuli hästi hoida. Tuhka-Triinu loo alguse suure tähe olen siiski tol ammusel ajal veelgi uhkemaks teinud: värvinud roosa pliiatsiga ära selle sisse joonistatud ballikingad. Ühel teisel pildil olen tuleleeke apelsinivärviliseks kohendanud. Muidu on raamat senini päris hästi säilinud, kuigi juba rohkem kui pool sajandit vana ja üle elanud ka minu poja muinasjutulugemised. Kui minule meeldis rohkem „Tuhka-Triinu“ haldjapilt, siis tema lemmikuks oli „Kivialuste ristitütre“ loo määratu madu, kes tõlla hobustega tükkis alla neelas, nagu oleksid need pisikesed hiirepojad olnud. Tõele au andes on üht või teist pilti paljude hulgast väga raske esile tõsta – need kõik on haruldased.
 
Olen täiesti nõus Enn Vetemaaga, kes paar aastat tagasi Maalehes kirjutas: „Nooruses imetlesin ma Günther Reindorffi muinasjutuillustratsioone. Need tekitasid kummalisi igatsusi ja täiesti ootamatult ka seletamatut nukrust. Sellist filigraanset poeetilist realismi peeti vahepeal maitselageduse tipuks – mõni iga-hinna-eest-avangardist peab ehk praegugi –, kuid mul on alati kahju olnud, et vanameistril järelkäijaid, oma koolkonda pole.“

Too pidulik ja imeline väljaanne on kindlasti üks eelmise sajandi väärtuslikumaid raamatuid üldse. Paatoslik sõna „kodumaa-armastus“ mõjus minu põlvkonnale hästi lihtsalt – just selle ilusa paksu köite kaudu. Need jutud olid peaaegu peas, vähemalt kõik olulisemad tegevusliinid. Ja tänu piltidele uskusime ka, et siin Eestimaal lisaks meile veel igasuguseid imeelukaid ja -olendeid elab. Enamasti heatahtlikke.

Praeguste laste elus pole vist „Eesti rahva ennemuistsed jutud“ üldse nii olulisel kohal, nagu oli meil – nende maailm algab võõramaiste Miki-Hiire ja Barbiega. Võib-olla just sellepärast ei mõista nad sirgudes eriti hästi, mida imelist on küll siinses karmis maas, kus valgust kipub liiga vähe ja jahedust liiga palju olema. Kreutzwald ja Reindorff koos tuletavad meile iga kord, kui nende ühisraamatu avame, meelde, et tegelikult elame ju lapsepõlvest alates muinasjutumaal, ainult ei mäleta seda alati.

* * *

Tänavu ilmus „Eesti rahva ennemuistsed jutud“ taas, kaanepildiks seekord Põhja konn. Küll tahaks loota, et see raamat praegustele lastele nende elus sama tähtsaks saab, nagu oli minu põlvkonnale, aga ka neile, kes olid enne meid, ja neile, kes sirgusid suureks pärast meid.

Ja kuigi tolles vanas leheloos „Tuhka-Triinu“ haldjapilti kiitsin, on vist minu tuju aegade jooksul kõige rohkem tõstnud muhenaljakas „Paristaja-poja“ illustratsioon, millel kurat end pilve piirini venitanud on, et Paristaja-poeg Kõue-taadi pilli näpata saaks.

„Ja kui siit pilvepiirilt alla vaatan üle õitsva Eestimaa...“

„Minu Dagestan“

Rasul Hamzatov
„Minu Dagestan“
Eesti Raamat. Tallinn 1975.
Vene keelest tõlkinud Meta Maksing.
Värsid tõlkinud Kalju Kangur.
Illustreerinud Vladimir Noskov.

Mulle on alati meeldinud poeetilised raamatud kaugetest maadest. „Minu Dagestani“ lugesin küll juba pärast ülikooli lõpetamist, aga mingil kombel haakus see teos minu lapsepõlve lemmikutega – kõikvõimalike muinasjutukogudega, oli kirglik ja luuleline, oli täis armastust nii kirjaniku kodumaa kui ka inimeste vastu üldisemas mõttes. Nautisin tema helgemeelset keelt ja lausa idamaist teravmeelsust, piltlikku väljenduslaadi ja seda, kuidas ta kirjutas põhilisest ja püsivast.

„Minu raamat on minu Dagestan. Millistes piirjoontes näen ma sind? Millega võrdlen? Kas liugleva kotkaga? Aga kotkas pole inimese kätetöö, loodus on ta loonud, ja meie mõttest pole temas teps midagi. Ehk lennukiga? Kuid lennuk lendab liiga kõrgel maa kohal. Kui ta maa peal veereb, siis on tema ümber ainult lennuvälja maastik. Mulle ei meeldi, kui maad vaadeldakse ülalt alla ja temast kõneldakse ülalt alla.

Ei, ma näen niisuguse aparaadi piirjooni, mis lendab kui lennuk, sõidab kui rong ja ujub kui laev. Mina olen sel niihästi lendur, vedurijuht kui ka tüürimees. Meie lähtejaam – meie lennuväli, meie sadam, meie depoo – on tuhandeaastane, surematu Dagestan.“

Selles omapäraselt kirjutatud teoses on palju kasutatud vanu legende, mõistujutte, kõnekäände ja rahvalikke ütlemisi, mis kõik on kokku põimitud luuletustega, milleks on nii rahvalaulude katked kui ka Hamzatovi enda värsid.

„Minu Dagestani“  iseloomustab eriline lennukus, hoogsus ja kergus, mis on seda hinnatavam, et jätab mulje, nagu oleks autor kirjutanud selle n-ö ühe hingetõmbega, kuigi ta tegelikkuses tegi seda palju aastaid, kirjapandut kogu aeg täiendades.

Hamzatov kirjutab ka oma lapsepõlvemälestustest, emast, isast, hästi paljudest eluteel kohatud inimestest ja neilt saadud tarkustest. Süvitsi läheb ta arutlustes kirjandusest ja keelest, oma raamatu kujunemisest, sisust ja vormist ning kirjaniku vastutustundest.

Tänapäevases kontekstis on huvitavad Hamzatovi seisukohad rahvusest ja keeltest, mida Dagestanis oli palju, sellest, mis aegades hävineb, ja sellest, mis jääb. Ta ütles: „Ma laulan oma laulu, võta see vastu, mu Dagestan!“

* Rasul Hamzatov (8. sept 1923 - 3. nov 2003) oli Nõukogude Liidus väga tunnustatud kirjanik, kelle ülipoeetilised teosed lugejaid vaimustasid. Rahvuselt avaar, sündis ta Dagestani ANSVs. Luuletama hakkas ta 11aastaselt, tegi seda nii avaari kui ka vene keeles, hiljem täiendas oma teadmisi M. Gorki nim Kirjandusinstituudis Moskvas. Paljudest tema luuletustest valmisid tuntud heliloojate käe all laulud, mida on esitanud näiteks Anna German, Sofia Rotaru, Vahtang Kikabidze, Muslim Magomajev jpt ning mis publikule väga meeldisid.  Ta oli ka hinnatud tõlkija, kes vahendas paljude klassikute loomingut vene keelest avaari keelde. Foto internetist.

Расул Гамзатов „Мой Дагестан“ (1968).

„Suur onu ja väike vennapoeg“

August Jakobson
„Suur onu ja väike vennapoeg“
Eesti rahva muinasjutte ja muistendeid.
Eesti Raamat, Tallinn 1972.
Illustreerinud Vive Tolli.
Motiivid võetud Matthias Johann Eiseni „Rahvaraamatust“ (I-V).

Mina lugesin lapsena selle kogumiku esimest trükki, aga siinsete piltidega väljaanne on ära loetud juba järgmise põlvkonna poolt. Sisaldab ligi 40 vahvat juttu, mille ümbertöötamisega tegi Jakobson küll ühe ütlemata hea teo, sest vaevalt lähevad lapsed oma algatusel Eiseni „Rahvaraamatut“ lugema, ümberjutustused aga pakkusid põnevat värskendust iga pere lugemislauale.

Neis lugudes sai seakarjane Mihkel kuningaks, Vana-Jaagup tüssas surma, sulane pidas koera ametit; sai kohtuda virmaliste, krattide, haldjate, argpüksist kolli, varastaja tondi ja töökate maa-alustega.

Sai käia lolle otsimas ja sel teekonnal näha, kuidas liiga lühikeseks saetud palki püüti pikemaks venitada ja kuidas lehma püüti kogu külarahva kaasabil mööda kitsast redelit katusele saada, et ta võiks seal kasvama hakanud rohu ära süüa.

Ja veel:
„Perepoeg rändas edasi. Mõne aja pärast,  kord õhtul jõudis ta tallu, kus parajasti einestati. Pudrukauss seisis toas laual, piimavitsik aga aidas, üle suure õue. Ja nõnda jooksid kõik nobedasti edasi-tagasi – kes pudruga toast aita piima järele, kes tühja lusikaga aidast tuppa pudru järele.
Perepoeg naeris ja hüüdis:
„Oi-oi, teid lollikesi küll! Viige piimavitsik kah tuppa, siis pole teil tarvis nii palju vaeva näha!“
„Õige küll!“ hüüdsid sööjad ning tegidki nõnda. Ja ka see oli hea nõu.“

Lisaväärtuseks on raamatule Vive Tolli vaimukad pildid, millest mõne näite siia veel lisan.

„Võlu-urn“

„Võlu-urn“
India muinasjuttude motiividel.
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1958.
Vene keelest tõlkinud R. Kull.
Illustreerinud Nikolai Kotšergin.

„Kurjal radžal Brahmapuri linnas oli tütar Lilavati.
Kui Lilavati oli kaheteistkümne-aastane, levis paljudes vürstiriikides kulutulena kuuldus tema ilust. Kui ta oli saanud viieteistkümne-aastaseks, hakkasid tema isa juurde sõitma kõrgest soost kosilased. Lilavati oli nii ilus, et see, kes teda korra nägi, ei suutnud teda enam iialgi unustada. Ning imeilusa Lilavati vasaku kulmu kohal ilutses sünnimärk, mis sarnanes tibatillukesele roosi-õielehele.“

Kas pole see ühe tüdruku jaoks ilus algus muinasjuturaamatule? Liiatigi olid raamatu ilmumise ajal India südantlõhestavad muusika- ja tantsufilmid oma tippaega jõudmas ja neid näidati tollal Eestis palju, menukas režissöör ja näitleja Raj Kapoor laulis nii kinolinal kui raadios ja temaga koketeerisid rohked India iludused.

Lilavati südame võitis sõdur Ramananda, aga enne kui nad õnnelikult koos elada said, tuli neil eluraskustega heidelda – enamasti edukalt, nagu muinasjutukangelastele sobib.

Rohkem kui 30 muinasjutu hulgas oli lisaks armastusest ja vaprusest pajatavatele paladele lustakaid kelmilugusid ja südamlikke loomamuinasjutte.

Vist kohtusin just selles raamatus ka esimest korda hiljem paljudest teostest tuntud mõistujutuga pimedatest kerjustest, kes püüavad kombates teada saada, kelle sarnane on elevant, ja jäävad eri seisukohtadele.

„Päike läks looja, pimedad aga aina vaidlesid. Saabus öö, nemad aga kisasid endiselt:
„Elevant sarnaneb luuale!“
„Sambale!“
„Lehele!“
„Köiele!“
„Kindlusemüürile!““

Võib-olla vaidlevad nad seniajani.

Pildid lisasid raamatule jälle väärtust juurde. Illustraator Nikolai Kotšerginist olen selles blogis mitu korda kirjutanud.

300. postitus.

„Neemenimaa muinasjutte“

Petras Cvirka
„Neemenimaa muinasjutte“
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1955.
Leedu keelest tõlkinud Mart Pukits.
Illustreerinud Domicėlė Tarabildienė.

Esimesi raamatuid, mille kaudu lapsena Leedumaad tundma õppisin. Eks kõla ju ilusti poeetiline sõna „Neemenimaa“ ja selle maa muinasjutud Petras Cvirka tõlgenduses olid huvitavad ning üsna mitmest aspektist teistsugused kui eesti omad.

Ma ei tea ka praegu, kui palju on Cvirka kirjapandud lugudes ehedat rahvaluulet ja kui palju kunstmuinasjuttudele omast. Küllap leiaks selle kohta andmeid internetist, kuid kas seda ongi vaja. Igatahes oli „Neemenimaa muinasjutud“ paeluv lugemine ja mida rohkemat ongi lapsele vaja, kui hea võitu kurja üle, mõnusaid loomalugusid, imelisi tegelasi ja juhtumisi – kõike seda need lood pakkusid.

Lemmikraamatuks see muinasjutukogu mulle siiski ei kujunenud – paljud lood olid süngevõitu ja tekitasid võõrastust.

Mõned pealkirjad raamatus olnud 27 muinasloost: „Kuldne õunapuu“, „Lapsed ja nende surnud ema“, „Kuidas kuu kummardus tähe ees“, „Kuus hambutut ja kõõrsilm“, „Kukk Laulik-Kikereekur ja tema pojad“, „Kuidas eeslist sai kohtunik“... Eks ilmne juba neistki muinasjuturaamatu temaatiline mitmekesisus.

Loetust tuli ka teadmine leedu haldjatest ja nõiamooridest, keda laumedeks kutsuti, ning leedu Pikrist Perkunasest.

Tekstinäide raamatu lõpus olevast „Naljamuinasjutust“:

„Sedaviisi olin kõik ära jaganud ja kolistasin tühja vankriga üle välja. Järsku kuulsin – hüütakse:
„Tädike, tule siia!“
Vaatasin – lapsed karjatavad sigu ja on tee äärde lõkketule teinud. Sõitsin sinna, astusin vankrilt maha, istusin tule äärde ja soojendasin ennast. Korraga nägin – karjased põletasid mu sälukese kanepist saba, saba põlemisest kuumenes ja sulas aga üles ka mu vahast sälg. Samal ajal olid tulnud sead ja pannud nahka mu naerist vankrikese. Olin jäänud kõigest ilma. Mul oli veel mett sarvekeses, limpsisin ka selle tühjaks. Mis veel järele jäi – see olgu teile külakostiks!“

Väga hoolega kujundatud raamatu illustratsioonid olid põnevad, neil kujutatud inimesed ja detailid ühtaegu Eesti omadega sarnased ja neist erinevad. Praegu, täiskasvanuna, leian, et need on meisterlikud kunstiteosed, kuid endiselt olen arvamusel, et lasteraamatusse veidi masendavad.

* Petras Cvirka (12. märts 1909 – 2. mai 1947) oli leedu kirjanik, mõnda aega ka Kirjanike Liidu esimees. NSV Liidu postmark (1959) Cvirka portreega tähistas tema 50. sünniaastapäeva.

* Domicėlė Tarabildienė (9. mai 1912 – 8. sept 1985) oli leedu kunstnik, graafik ja skulptor, keda pärjati rahvakunstniku tiitliga. Leedu postmark (2012) tema portreega tähistas kunstniku 100. sünniaastapäeva.

Petras Cvirka „Nemuno šalies pasakos“ (1948).

Jakob ja Wilhelm Grimm „Muinasjutte“

Jakob ja Wilhelm Grimm
„Muinasjutte“
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1960.
Tõlkinud L. Ronk ja S. Tui.
Kujundanud Erik Vaher.

Hiljuti kirjutasin Perrault' muinasjuttudest, nüüd siis loogilise jätkuna tema järglastest, veelgi rohkem tuntud muinasjutuvestjatest.

Minu esimene vendade Grimmide muinasjutukogu nägi välja selline, nagu siin kõrval (pilt internetist). Selle 1951. a ilmunud poolesajaleheküljelise raamatukese oli illustreerinud Avo Keerend ja selles oli seitse muinasjuttu: „Hunt ja seitse kitsetalle“, „Lumivalgeke“, „Vaene möldripoiss ja kassike“, „Noor hiiglane“, „Tark talutütar“, „Magus puder“ ja „Vaim pudelis“.

Mäletan, et tollal meeldis mulle eriti „Magus puder“, mis oli küll väga lühike, kuid lapse jaoks õpetlik: olulisi asju tuleb teada ja meeles pidada, muidu võib juhtuda nii nagu tolles jutukeses:

„Pajake keetis ja keetis, puder tõusis üle ääre ja kees ikka edasi. Varsti oli terve köök putru täis ja kogu maja ja naabermaja ja lõpuks terve tänav. Näis, nagu tahaks pajake tervet maailma toita; oli lausa häda, ja keegi ei teadnud, kuidas aidata.“

Järgmine Grimmide muinasjutukogu, mis tänini alles, oli 1960. a ilmunud väljaanne, mida rõõmsalt lugesin, kuigi olin juba oma arust muinasjuttude east välja kasvanud. Aga lugedes ja veidi hiljem selgus, et ei ole – kellele muinasjutud on kunagi südame külge ja mällu jäänud, neil on muinasjuttudest võimatu välja kasvada.

See sisaldas rohkem kui poolsada lugu, millest enamik on pärast ikka ja jälle mitmesugustes kogumikes ja eraldi ilmunud ja mida on põnevalt kujundanud paljud kunstnikud, kellest eriti Siima Škopi ja Jaan Tammsaare illustratsioone esile tõstaksin.

Vendadest muinasjutuvestjatest ja nende juttudest on tehtud filme ja kirjutatud uurimusi, nende loomingut on igatpidi analüüsitud ja seletatud, näiteks juba üksnes „Punamütsikese“ kohta on olnud palju arvamusi, millest veidi olen kirjutanud oma blogis „Suleke“ ja siin blogis teisal. 1960. aasta „Muinasjutte“ sisaldab ka Walther Pollatscekki kena kokkuvõtet vendade loomingust:

„Nad nägid, kuidas hiiglasi, vaime ja koletisi võidetakse, kui julge ja tark ollakse – omadused, mis on palju enam väärt kui toores vägivald. Ja vennad nägid, kuidas muinasjuttudes aidati neid, kes inimeste ja loomade vastu head olid. Nad nägid, kuidas ka muinasjutus saab kõike väärtuslikku ainult suure vaevaga saavutada ja kuidas rõhutuid kas või nõiduse abil aidatakse.“

Ma ei hakka kõigile tuttavaid muinasjutte siin rohkem kirjeldama, las jutustavad need mõned pildid, mis lisasin.

* Jakob Grimm (4. jaan 1785 – 20. sept 1863), Wilhelm Grimm (24. veebr 1786 – 16. dets 1859) olid maailmakuulsad saksa kirjanikud ja keeleteadlased.
<<< Foto allikas: Projekt Gutenberg-DE.

Die Kinder- und Hausmärchen der Brüder Grimm (1812).

Charles Perrault „Muinasjutud“

Charles Perrault
„Muinasjutud“
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1952.
Prantsuse keelest tõlkinud T. Sari.
Illustreerinud V. Olt ja Ebba Parviste.

Eile oli Charles Perrault' 390. sünniaastapäev.

Lapsena kuulsin tihti räägitavat „perroo muinasjuttudest“ ja nende raamat oli mul ka. See oli üks mu lemmikraamatuid. Mäletan hästi kaanepildi näoilmeid, tumerohelist sõbralikku kaanevärvi ja mõnda sees olnud pilti ka. Need olid mustjates toonides ja ma aitasin neile värvipliiatsitega kaasa. Olin umbes kuueaastane, kui selle raamatu sain. Vist ei ole mul seda enam alles, sestap panin siia internetist leitud kaanepildi ja mõned müügiportaalidest leitud illustratsioonipildid, mis paraku ei ole kuigi hea kvaliteediga. (Kui peaks juhtuma, et oma raamatu siiski leian, vahetan pildid välja.)

Õnneks ei vaja Perrault' muinasjutud pikka tutvustamist ja tsiteerimist – need on kõigile tuntud ja palju kordi ilmunud. „Tuhkatriinu“, „Uinuv kaunitar“, „Tuttpea-Riquet“ ja „Eeslinahk“ paelusid mind eriliselt. Vist oli see „Eeslinaha“ kaunis peategelane, kellele proovimiseks toodi imeilusaid kleite, mille kirjeldus on mul senini kuskil mälusopis ja tuleb meelde iseäranisti siis, kui õhtu- või hommikutaevas imelistes värvides on. Veel olid head tuttavad lood „Punamütsike“ ja „Saabastega kass“.

Küllap teadis Perrault väga täpselt ja hästi, kui kaunid olid printsesside kleidid ja kui hiilgav oli kuninglik õukond, sest tema põhitegevus ei olnud muinasjuttude kirjutamine –  seda hakkas ta tegema alles siis, kui vanuigi juba oma töökohtadest priiks hakkas jääma –, vaid kõrgeks ametnikuks olemine Päikesekuningas Louis XIV õukonnas.

Sündinud 12. jaanuari 1628, oli Charles Perrault seitsmelapselise pere noorim laps. Ta sai hea hariduse Pariisi Collège de Beauvais's, omandades eriti põhjalikke teadmisi õigusteaduse valdkonnas. 1663. aastani töötas ta maksukoguja ja asjaajajana, seejärel  sai temast Louis XIV finantside peakontrolöri (majandusministri ) Jean-Baptiste Colbert'i lähim abiline, kes pidi hoolt kandma Louis XIV kunsti- ja kirjanduspoliitika eest.

Ta oli üks Prantsuse teaduste akadeemia asutajaid ja hoolitses ka kunstiakadeemia käekäigu eest. 1671. a sai ta Prantsuse Akadeemia liikmeks. Tema elukäik pakuks ainestikku mitmeks ajalooliseks romaaniks. Elanud üsna kõrge vanuseni suri ta 16. mail 1703.

Tema kirjanduslikust pärandist on praegu kõige tuntumad muinasjutud, mis tegid temast maailmakuulsa muinasjutuvestja juba enne vendi Grimme ja Hans Christian Anderseni.

Perrault' tuntuim teos „Haneema muinasjutud“ (Contes de ma mère l'Oye) ilmus 1697. a, kusjuures kirjanik avaldas selle mitmel põhjusel oma noorema poja nime all. Põhjustest olulisim oli see, et nii lootis isa, et poeg saab samuti tööd kuninglikus õukonnas. Hiljem on autorluse üle palju vaieldud ja nii mõnigi kirjanduse uurija arvab veel praegugi, et muinasjutud pani kirja mitte Charles Perrault, vaid tema poeg  Pierre d’Armancour.

Charles Perrault' portree on tema kaasaegse gravüür (internetist).