„Pilte ja hääli Eesti loodusest“

Johannes Piiper
„Pilte ja hääli Eesti loodusest“
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1960.

Eesti endisaegsed kirjamehed oskasid oma tekste kirjutada nii, et need sobisid lugemiseks kogu perele. „Pilte ja hääli Eesti loodusest“ (mille esimene trükk ilmus 1935. a) ei olnud otseselt lasteraamat, aga sain selle 1960. a lastelehe Säde toimetuselt ergutusauhinnaks kirjandusvõistluse võitjale. Mulle meeldis see raamat oma ladusa jutustamisviisi ja fotode tõttu. Praegu tunduvad need fotod ehk mannetud, kuid need olid sündinud Johannes Piiperi retkedel, tutvustasid kohti ja linde, olles tekstile sisukaks täienduseks.

Olen mõnikord sattunud arvamustele, et Piiper kirjutas liiga lihtsalt, seetõttu olevat teda tänapäeva pideva kiirustamisega harjunud lugejatel igav ja tüütu lugeda. Aga minule meeldib tema lugudes justkui sammhaaval edasirühkimine – see tunne, nagu oleksin ise teel ja näeksin kõike ühtaegu nii kirjamehe kui ka iseenese silme läbi.

Aeglus ei sega, vaid viib mõtted rahulikult looduse juurde. Võimaldab keskenduda. Seda nii Tallinna ja Tartu lähistel kui ka Vilsandil, Muhu- ja Saaremaal, üldse igal pool, kus Piiper on oma ülestähendusi teinud. Ja kui mitmekesiselt ilus on tema sõnavara meie looduse ilminguist kirjutades!

Panen siia tema kirjutatud autoripöördumise, mis iseloomustab väga hästi piltide ja häälte raamatut ning Johannes Piiperi suhtumist ilukirjanduslikumasse loomingusse:

„Pilte ja hääli Eesti loodusest“ on pühendatud sügavaimas tänutundes autori auväärt õpetaja, endise Tartu ülikooli rektori Henrik Koppeli mälestuseks. Raamatule on saatesõna kirjutanud professor Eerik Kumari, kes rõhutab nende lugude suurt looduskaitse-alast väärtust.

Mõned päevad tagasi oli Johannes Piiperi 140. sünniaastapäev. 50 aastat tagasi kohtusin algaja ajakirjanikuna temaga ta Tartu kodus. Piiper oli siis just 90aastaseks saamas. Võttis mind vastu väga rõõmsameelsena. Kirjutasin loo tollasesse ajalehte Noorte Hääl. Olen toonast kohtumist meenutanud ka oma blogis Kruusatee pealkirjaga „Tõuked, müksud ja Eestimaa suvi“

Muu hulgas kirjutasin siis: „Eesti teeneline teadlane, professor, doktor, üks Eesti loodusteaduse rajajaid. Tol ajal kõrgele eale vaatamata väga erksa ja liikuva mõistusega. Tema õpilased on olnud näiteks Harald Haberman, Eerik Kumari, Jaan Eilart... Pikk rida teisi. Õpetamise kohta ütles ta, et õpilased „on minult rohkesti tõukeid ja müksusid saanud selles suunas tegutsemiseks. Ja aiva asja ette…““

* Johannes Piiper (12. apr 1882 – 5. okt 1973) oli eesti zooloog ja looduskirjanik, alates 1924. aastast Tartu ülikooli professor.
Portreefoto (1952) autor teadmata, allikas Tartu Ülikooli fotokogu

„Noorema poja tänav“

Lev Kassil, Maks Poljanovski
„Noorema poja tänav“
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1954.
Tõlkinud A. Dahlberg ja E. Võborova.
Kujundanud N. Šišajeva.

Ma ei hakanud seda aastate jooksul järjest kollakamaks tõmbunud lehtedega paksu raamatut selles blogis kirjutamise jaoks uuesti üle lugema. Lapsepõlves meeldis see mulle väga, oli põnev ja kurb, Volodjast oli väga kahju. Nüüdne lugemismulje oleks ilmselt hoopis teistsugune. Küllap tiksuksid kogu aeg meeles uued tõigad, toimub ju raamatu tegevus sõjapäevade Krimmis.

Sõda ja lapsed on alati raske teema. Väga sageli kasutatakse seda ära kõiksuguste propagandategijate poolt. Pärast Teise maailmasõja lõppu ilmus väga palju raamatuid lastest, keda oli hakatud kutsuma kangelaspioneerideks ja kangelased nad olidki, kuid samavõrra olid nad noored saatused, kelle elu rikkus ära ja sageli julmalt lõpetas sõda. Kangelasteks said nad ajaloo keerdkäikude paratamatuse tõttu ja, olgem ausad, sellist saatust ei sooviks me maailmas küll ühelegi lapsele.

Lev Kassili ja Maks Poljanovski teos on hästi kirjutatud – Kassil oli üldse oma ajastu parimaid noorsookirjanikke –, olemuse poolest dokumentaaljutustus, kannab see märke päriskirjanduse poole pürgimisest. Kaasahaarav jutustus ühe poisi lapsepõlvest, poisieast ja alles vaevu alata saanud noorusest. Kodu ja vanemate mõjust, poiste alati kõike teada tahtvast seikluslikust iseloomust, sellest, kuidas vaenlasega võitlemine nende elu mõtteks muutus ja kuidas tuli hukkumine. Sellisena on see lugu väga valus.

Volodja Dubinini elu jäi lühikeseks (29. august 1927 - 4. jaanuar 1942). Ta kasvas üles Kertšis, hulkus koos poistega lähedalasuvates Starõi Karantini kivimurru kaevanduskäikudes, mis hiljem said partisanide koduks ja võitluskohaks, tegeles lennumudelismiga ja sai vahetult Suure Isamaasõja eel 1941. a tuusiku üleliidulisse pioneerilaagrisse Artek. Seejärel aga muutus kõik.

„Kuid päeval ja öösel põles inimeste silmis karm, mõnikord torkav, pilkumatu tuli. Ja Volodjale tundus, et kõigi silmad olid korraga muutunud sellel alatiseks meeldejääval päeval – 22. juunil, kus kogu elu otsekui laev eemaldus omasekssaanud rannast ega saanud sinna enam tagasi tulla. Tundus, nagu oleks vaikne rand jäänud kaugele seljataha, nüüd aga puhuvad vastu ähvardavad, tundmatud tormituuled.“

13aastast Volodjat oli kasvatatud nii, et ta iga hinna eest tahtis oma kodumaa vaenlastega võidelda. 100liikmeline partisanisalk sai tema näol endale hea luuraja. Koos sõprade Tolja Kovaljovi ja Vanja Gritsenkoga oli partisanidel temast palju kasu. Volodja oli väikest kasvu ja mahtus liikuma ka kitsamates käikudes. Kord õnnestus tal teada saada, et fašistid valmistuvad kaevanduskäike uputama. Ta hoiatas partisane ja päästis salga kindlast hukkumisest. Lahingute ajal aga tõid poisid partisanidele käikude kaudu tarvilikku laskemoona.

Näis juba, et kõik läheb hästi, sest pärast Kertši vabastamist asuti kivimurdudesse viivaid teid demineerima. Otsest sõjategevust seal enam polnud ja Volodja läks sapööridele appi, et näidata käike katakombides. Neli sapööri said miiniplahvatuses surma, Volodja koos nendega.

Eesti Rahvusringhäälingu arhiivis on tänini alles 1953. a valminud kuuldemäng „Volodja Dubinin“, mis on tehtud „Noorema poja tänava“ järgi ja milles Volodjat mängis Salme Reek. Seda kuuldemängu lasti raadios mu lapsepõlves hästi sageli ja nii sööbiski Volodja meie põlvkonna mällu Salme Reegi häälega.

Лев Кассиль, Макс Поляновский „Улица младшего сына“ (1949).

„Maailm arlekiini kuues“

Voldemar Panso
„Maailm arlekiini kuues“
Eesti Raamat, Tallinn 1973.
Illustreerinud Edgar Valter.

Tõeliselt nauditav ja lustiline lugemine isegi paljude aastate möödudes. Nüüd, mil sõna „legendaarne“ on muutunud laiatarbekaubaks ja ära lörtsitud, ei pruugi nooremad blogilugejad enam arugi saada, et Panso oli teatri-, rännu-, kirja- ja naljamehena tõeliselt legendaarne. Teine legendaarne mees, kunstnik Edgar Valter on teda ka selle raamatu piltidele joonistanud – täiesti äratuntava rühkijana, elus edasi tormajana, kes seejuures kunagi ei kaotanud oma sisukust.

Raamatu ümbriselakal on Panso sõnad:
„Need kirjatükid on sündinud varastatud ajast – öötundidest. Isegi mitte vabast tahtest, vaid teiste pealekäimisel edasi anda oma muljeid. Muljed - need nad ongi.
Nad on sündinud ettevalmistuseta nagu reisidki. Neil muljetel on siiski üks ühine nimetaja: need on teatrimehe muljed. Paljugi sellest, mis antud ajahetkel oli üllatuslik ning uus, on nüüd juba iganenud ja varsti lootusetult vana. Ma ei paranda neid lehti. Las nad olla nagu olid, need hetke impressioonid. Selles on nende piiratus, aga võib-olla ka võlu – neile, kes ei otsi siit tõsiandmeid kirjeldatud maade kohta, vaid keda huvitab, mida mõtles või tundis kunagi üks eesti teatrimees, kui ta viibis neil mail.“

India, Soome, Inglismaa, Austraalia, Uus-Meremaa – need on paigad, mille kohta Panso jagas vaimukaid tähelepanekuid. Ja siis on veel koju tagasi jõudmine, omaenese armas Kivimäe.

Pansol on terav silm ja imeline jutuvestmisoskus. Vaatleja parimad omadused ja tähelepanu inimeste ning olude suhtes. Piisab, kui öelda, et kuskil pole keegi eesti kirjameestest ja naistest paremini kirjeldanud kängurut. Rohkem kui kümmekond aastat pärast selle õhukesevõitu raamatu ilmumist Austraalias käies, tulid Panso värvikad muljed mulle mitut puhku meelde, ka see üsna pikk kirjeldus...

Aga lugege ise, see on aegumatu raamat hoolimata oma pisivigadest. Piiratus, mida Panso pelgas, on ajaga kadunud. Võlu on jäänud.

* Voldemar Panso (30. november 1920 – 27. detsember 1977) oli eesti lavastaja, näitleja, teatripedagoog ja teatriteadlane. 1957. aastast surmani juhatas ta Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedrit, mille ta ise rajas. (Foto internetist.)

Minu lemmikraamatuks Panso sulest on aga „Töö ja talent näitleja loomingus“ (1965), mis mind nooruses palju mõjutas ja millest kirjutan selles blogis tulevikus

„Raamatukangelaste radu mööda“

Juri Rakov
„Raamatukangelaste radu mööda“
Valgus. Tallinn 1978.
Tõlkinud Harald Reinop.
Kujundanud Ado Orupõld.

Raamat-ekskursioonijuht. Ilmumise ajal oli see mõeldud vanemate klasside õpilastele. Võib rännumeestele ja kirjanduslembelistele ka praegu pakkuda huvi, sisaldades juttu paikadest, mis on seotud vene ja maailmaklassikasse kuuluvate teoste tegelaste ja nende prototüüpidega.

Esimene peatükk on seiklusjuttude kangelastest, alustades Tom Sawyerist ja Huckleberry Finnist, kellele on loodud muuseumid Hannibali väikelinnas Mississippi läänekaldal, aga ka mujal Ameerikas. Ükski kirjanduslikest paikadest pajatav raamat ei saa jätta käsitlemata Sherlock Holmesi elamist Baker Streetil. Veel teeb Rakov juttu d'Artagnani kangelastegudest, Ifi kindlusest ja Monte-Cristo lossist, Robinson Crusoe saartest ja paljust muust.

Tallinna kohta on ta üles tähendanud loo sellest, kuidas sündis Toompea kui kangelase Kalevi hauaküngas ja kuidas Linda pisaratest sai Ülemiste järv.

Valdav osa raamatust käsitleb Leningradi (praeguse Peterburi) kirjanduslikke kohti. Ka neile, kes sellesse suurlinna praegu reisivad, võib Rakovi kirjapanek teejuhiks olla.

Muidugi alustab ta Puškini loomingust. Moika kaldapealsel käib ta kirjaniku kortermuuseumis, siis suundub tema kangelaste elupaikadesse: „Nad on linnaga, selle tänavate ja majadega tihedalt seotud. Hiilgavas, toretsevas linnas on „Padaemanda“ vana krahvinna, on Onegin, vaeses – väikeametnik Jevgeni, rikastumiskirest haaratud Hermann, vaene lesknaine oma tütre Parašaga.“

Paeluv on lugu „Vaskratsaniku jälgedes“, mis kirjeldab 1824. aasta suurt üleujutust ja „pronksratsul pronksist hiiglamehe“ osa Peterburiga seotud kirjanike proosas ja luules.

Lisaks Puškinile on raamatus põhjalikult juttu paikadest, mis on seotud Gogoli, Lermontovi, Dostojevski jpt loominguga.

Nii et kokkuvõttes on tegu igati väärt reisijuhiga, mis väärib enne Peterburi minekut sirvimist.

Raamatu esikaanel on kasutatud A. Benois' illustratsiooni A. Puškini poeemile „Vaskratsanik“; tagakaanel on mälestusmärk Tom Sawyerile ja Huckleberry Finnile Hannibalis.

Юрий Раков „По следам литературных героев“ (1974).

"Kelleks saada. Matk mööda erialasid"

Jevgeni Permjak
"Kelleks saada. Matk mööda erialasid"
RK Pedagoogiline Kirjandus. Tallinn, 1949.
Tõlkija nimi raamatus puudub.

Tagasivaataja pilgule on see 12 vihikust koosnev raamat huvitav just tutvustatavate erialade poolest. Paljusid neist enam ei eksisteeri ja kui praegu niisugust üllitist kirjutataks, siis domineeriksid selles kindlasti kõikvõimalikud maaklerid, tellerid ja muud vahendajad, keda tollal omakorda olemaski polnud.

Huvitav on ka tõik, et kui kirjanik oli raamatu valmis saanud, konsulteeris teda lausa Ukraina NSV Teaduste Akadeemia akadeemik, tehniliste teaduste doktor Viktor Danilevski. Nii oluliseks peeti noortele erialade tutvustamist. Nagu Permjak viimases peatükis kirjutab, võttis Danilevski oma ülesannet ülitõsiselt, heites Permjakile ette, et see "ei näita alati oma lugejale, noorele inimesele, tema edasise tõusu suuri võimalusi ja perspektiive pärast seda, kui ta on muutunud oma eriala meistriks." Niisugused väljapaistvate inimeste nimed Mihhail Kalininist kuni Klim Vorošilovini ongi Danilevski panus raamatusse, samuti ka pealkiri: "Milleks te vajate muinasjutulist nimetust "Tuhat ja üks eriala", kui jutt on väga reaalseist asjadest, kui te kõnelete kõige tähtsamast ülesandest, mis kerkib miljonite noorte inimeste ees, kes astuvad ellu töö laia maailma?"

Karjäärinõustamine missugune!

Kirjanik matkab mööda erialasid oma tuttava laste Valja ja Borjaga, kel seisab ees elukutsevalik. Nad matkavad läbi "Uurali tehaste, vabrikute, töökodade, kaevanduste ja leiuväljade. Teie külastused, peatused ja seiklused kujunevadki raamatu peatükkideks, ja kogu teie teekond, kogu teie matk - raamatu tegevustikuks."

Borja oli viieteist- ja Valja kuueteistaastane. Oma tutvust erialadega alustasid nad Sverdlovski teatrist, kõigist neist erialadest, millest sõltub etenduse käekäik: valgustajad, kostümeerijad, dekoraatorid, kingsepad, lavaefektide loojad, juuksurid jpt. Edasi otsustasid nad oma kahekuist rännakut jätkata plaanipärasemalt - erialade ja tootmisharude järgi. Alustati Sverdlovski Trükipaleest, kus kavatseti tutvuda polügrafistide tööga. Seejärel mindi leivatööstusse, siis jalatsivabrikusse, edasi veel paljudesse kohtadesse.

Ühe peatüki "kinkis" raamatusse Uurali muinasjuttudega kuulsaks saanud kirjanik Pavel Bažov, keda selle blogi lugeja tunneb eelkõige "Hõbesõrakese" ja "Päikesekivi" läbi.  Ta rääkis Valjale ja Borjale, et alati tuleb üles leida "töö nõks", milleta igasugune töö on surnud, olgu ta nii tähelepanuväärne kui tahes.

""Missugune nõks?" küsib Timohha. "Aga niisugune," seletab taat Nefed: "Varem sa vaatasid kõigele sellele, mida tegid, ülalt alla, aga niipea kui sa vaatasid alt üles, mõistsid, kuidas võiks paremini teha. Siis tabaski sind töö nõks. See töö nõks on igas töös: tema jookseb meisterlikkuse eel ja kisub inimest enda järel.""

Tõenäoliselt oli see raamat mõeldud veidi vanemale lugejale, kui mina tookord olin. Niisugusele, kellel kooliaastad juba läbi hakkasid saama ja kes tõepoolest elukutsevalikuks nõuandeid ja innustust vajas. Ja õpetajatele, kes ju tollased kutsenõustajad olid. Mina aga sain sellest suure huvi igasuguste töötegijate vastu - on ju ülipõnev teada, mida milleks ja kuidas tehakse, pealegi kirjutas Permjak kõikidest ametitest väga poeetilis-romantiliselt. Igatahes kulutasin suure lugemisega raamatu ümbriskaane päris läbi ja pidin kaanepilti nüüd internetist otsima. See ümbrispilt oli üsna ajastuomane, tööjõureservlik. Autorit ei tea.

* Jevgeni Permjak (Jevgeni Vissov; 18.(31.) okt 1902 - 17. aug 1982) oli vene nõukogude kirjanik ja dramaturg. Kirjanikunimi Permjak - permlane - oli võetud tema sünnilinna järgi.

Евгений Пермяк "Кем быть? Путешествие по профессиям" (1946).

"Kirjad Sõgedate külast"

Juhan Smuul
"Kirjad Sõgedate külast"
Eesti Riiklik Kirjastus, 1955.
Kaanekujundus Villu Toots
Illustratsioonid Richard Kaljo.

Panin siia küll 1955. a väljaande kaanepildi, aga seda raamatut mul vist enam alles ei ole. Esikaas, mille siia internetist võtsin, on hästi meeles ja seegi, et lisaks lugemisele ka illustratsioone huviga vaatasin, teadmata tollal ju eriti midagi kalurite elust. Hiljem koolis rõhutati, et selles raamatus on kolhoosielu eetilisi probleeme tõstatavad jutustused Muhumaa Koguva küla ainetel.

Muhumaale sain alles hulk aastaid hiljem, juba pärast ülikoolis esimese kursuse lõpetamist, aga siis nägin oma silmaga ka Juhan Smuuli ja Debora Vaarandi nende Koguva kodutalus ära, kui käisime neid kutsumas ehitusmaleva Muhu rühma lõkkeõhtule. See meeleolukas kohtumine pole aga siinse postituse teema.

Vist andsin 1955. a väljaande kellelegi, kui 1972. a ilmus mahukam proosakogumik "Hea meremeeste Hoidja", mille oli kujundanud ja illustreerinud Ilmar Torn. Ju nägi statuut ette, et kauase kirjanike liidu esimehe valitud teoste kogu pidi illustreerima kauane kunstnike liidu esimees. Ilmar Torni illustratsiooninäited on siingi, aga need ei olnud mu meelest nii head kui Richard Kaljo omad.

"Kirjad Sõgedate külast" meeldisid mulle väga, sest neis olukirjeldustes avanes hoopis teistsugune maailm kui see, millega linnatüdrukuna olin kokku puutunud. Merelõhnaline, kadakaloomuline, aga ka väga unistuslik.

Küllap teab praegunegi külarahvas, kellest ja millest neis 1951.-1955. a kirjutatud kirjades juttu oli ja missugused olid need raamatus nii värvikalt kirjeldatud tüübid elus tegelikult, need "sõgedad, kes on ammu oma nimest pikemad".

Ma ei saa öelda, et lapsena lugedes kõik kirjad võrdselt huvitavatena tundusid, aga Smuulile omaseid lopsakaid ütlemisi oli neis küllaga. Nagu ka võrdlusi ja mõtisklusi. Need elupildid köitsid mind vägagi.

"Kui me ütleme inimeste kohta "ilus", "pimestavalt ilus", "hingematvalt ilus", siis haarab see omadussõna kõigest kõike ainult välist külge. Rahvalik "kena" on oma tähenduselt, haardelt palju mitmekülgsem. Kena - see pole pimestavalt ega hingematvalt ilus, seda ei öelda inimese kohta kunagi esimesel minutil, vaid siis, kui tunneme teist juba pika päeva, oleme näinud, kuidas esimesel hetkel mittemidagiütlevad silmad naeravad, säravad, noorenevad või muutuvad kurbuses tuhmideks; kui teame, et inimene suhtub inimlikult teise inimesse; kui kuuleme temast palju näiliselt väikest, aga tegelikult olulist."

Selle mõttekäigu toel võiks öelda, et Sõgedate külas oli palju keni inimesi.

Kõige rohkem meeldis mulle kolmas kiri "Õhtu Nekrassoviga", selle sügavale tungiv nukrus, mis pani mind Nekrassovi luulet väga tähelepanelikult lugema. Selle kirja lõpus olevat arutlust luule ühiskondlikust funktsioonist mõistsin alles palju hiljem.

Ma ei hakka siin meenutama kõiki kaheksat kirja. Ehk küll kõigi tollaste normide kohaselt sisult sotsialistlikud ja vormilt nõukogulikud, on need tundelised, kohati lausa karikatuursusesse kalduvad, siis jälle südamlikud ja rannarahvale omaselt veidi karedalt soojad kirjapanekud. Ja sugugi mitte halb raamat.

"See, aparaadiga. Küsib - mis te mõtlesite, kui merel olite.  Loll! Küsib - mis te tundsite. Loll! Rääkis mingisugustest kangelastest. Tea, keda ta otsis..."

"Kirjad Sõgedate külast" järgi tehti 1966. a ka Tallinnfilmi mängufilm, milles mängisid Kaarel Karm, Ilmar Tammur, Tõnu Aav, Aarne Üksküla, Olev Eskola jpt. ERR-i arhiivist aga võib leida kuuldemängu "Kirjad Sõgedate külast" kaks osa. Võtke Google abiks!

"Stalinlik sugupõlv"

"Stalinlik sugupõlv"
Ilukirjandus ja Kunst, Tallinn 1946.
Tõlkinud Karl Kivi ja Henno Meriste.
Illustreerinud Nikolai Žukov.

Seekord kirjutan raamatust, mis mulle üldse ei meeldinud, rõhuva ja raske tunde jättis ja mida ma ka praegu eriti kellelegi lugemiseks ei soovita.

Vist ilmus see paks köide kohustuslikus korras umbkaudu ühel ja samal ajal, pärast Suure Isamaasõja lõppu, kõikides Nõukogude liiduvabariikides. Ka selles leiduvate jutustuste tegelased on erinevatest liiduvabariikidest.

Õnneks ei sundinudki keegi mind seda põhjalikult lugema, sest alguses olin selle jaoks liiga väike, siis aga minu koolimineku aastal sai Stalini aeg ümber, kuigi tema isikukultusest loobumiseni läks riigil aega veel mõni aasta.

Aga ajastuomaseks bukinistlikuks maiuspalaks võib see rohket pinget sisaldav köide olla paljudele, tolle perioodi ajaloo uurijatele ehk kõige rohkem.

Või kes teabki täpselt, milliseid emotsioone see kelleski omal ajal tekitas. Näiteks on kirjanik ja kunstnik Toomas Vint 2001. a Sirbis (07.09.01) oma lapsepõlvest kõneldes pihtinud: "Kõige erootilisem raamat riiulis oli aga "Stalinlik sugupõlv". Seal oli pilt, kuidas sakslased tassisid särgiväel Zoja Kosmodemjanskajat hukkamisele. Nõukogude-aegses noorukis tekitas see pilt aga erootilisi emotsioone, mis võib praegu tunduda kummaline."

Avalugu, I. Zõrjanovi "Elutahe" on halvatuna lamavast kirjanikust Nikolai Ostrovskist, kes parasjagu kirjutab sekretäri abiga oma romaani "Tormist sündinud" ning kelleni jõuavad rohked kirjad tema esimesest romaanist "Kuidas karastus teras" vaimustunud lugejatelt. Ka pärast Ostrovski surma jätkab tema elutahe  nõukogude noorsoo innustamist.

"Arstid keelavad tal töötada, erutuda, aju pingutada, vestelda, raadiot kuulata. "Teie, kes olete kaotanud sada protsenti tööjõust, vajate absoluutset rahu." Ta võitleb nendega, ei tunnusta arstiteaduse autoriteeti.
"Kas olete näinud sääraseid veidrikke? Kas võib pidada töövõimetuks bolševikku, kelle süda veel tuksub? Millal ometi õpivad inimesed mõistma selliseid lihtsaid asju?""

Raamatu teine lugu, A. Drozdovi "Kaardiväe reamees" võis Eestis eriti suurt huvi pakkuda tallinlastele, sest selles räägiti Aleksander Matrossovist, kelle nimeline polk pärast sõda hulk aastaid Tallinnas Tondi kasarmutes asus ja ühes oma hoones muu hulgas ka langenud kangelase korralikult, ühegi kortsuta üles tehtud voodit säilitas. Selle voodi juurde igaüht ei lastudki, üksnes stahhaanovlikud töökangelased ja parimad komnoored ning pioneerid võisid seda näha. "Kaardiväe reamees" on jutustus pehmest veebruariööst, mis jäi 19aastasele Aleksander Matrossovile viimaseks siin maailmas.

"Ja siis tõusis Matrossov püsti kogu oma pikkuses - ja kogu jõuga, mis temas elas, heitis oma keha tulistuspunkti suunas. /- - -/ Ta jooksis tulistuspunktini ja surmahüppel surus end rinnaga vastu seda, kattes endaga laskeava, kustutades vaenlase tulistuspunkti. Kuulid puurisid kangelase kehasse. Kuulipilduja lämbus. Sangari süda peatas tapva tule. Metsatukast veeres meie ründavate laskurite laine. Granaadid vilistasid õhus, pühkides laiali fašistliku pesa."

Raamatu eelviimase, 25. loo on Viktor Šklovski kirjutanud helilooja Dmitri Šostakovitšist, tema elust, aga eelkõige seitsmenda sümfoonia valmimisest:

"Öösel, hommikul ja päeval kirjutas Šostakovitš sümfooniat.
Ta alustas seda 19. juulil. 3. septembril oli esimene osa lõpetatud, teine osa sai valmis 17-ndal.
25. septembril oli Šostakovitši sünnipäev. Ta töötas kogu selle päeva. 29. septembril oli lõpetatud kolmas osa.
Juba oli loodud 52 minutit muusikat.
Helilooja poolt armastatud Leningrad võitles. /- - -/ Šostakovitš, üksi oma muusikaga, mõtles tulevikule."

Сталинское племя. 1946