25/03/2016

"Kuulsuse narrid"


Eduard Bornhöhe
"Kuulsuse narrid"
Sarjast "Kooli kirjavara"
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1951.
Illustreerinud Romulus Tiitus.

No kesse siis Jaan Tatikat ja Salomon Vesipruuli ei teaks!

Minuni jõudsid nad esmakordselt vist just selle väikese raamatu kaudu, mille kaanel kiri "Kooli kirjavara". Koolis ma siis küll veel ei käinud, aga ema rääkis, mis imelikud mehed piltidel on, ja isa tundis neid joonistanud kunstnikku ka.

Seda, et "Kuulsuse narrid" on esimene osa Eduard Bornhöhe 1892. aastal ilmunud satiirilisest jutustusest "Tallinna narrid ja narrikesed", ma siis muidugi veel ei teadnud.

Koolis käies õppisime esimesena ikkagi Bornhöhe "Tasujat". Kõike seda, mis Jüriööga seostus. Palju hiljem, täiskasvanuna, juba Mustamäel elades, sõitsin igal tööpäeval paar korda trolliga mööda Tasuja peatusest. Nüüd kutsutakse seda Siili peatuseks, sest suures nimede ümbermuutmise tuhinas arvati,et Tasuja on punasemaiguline ja tehti Siiliks...

Aga see selleks, "Kuulsuse narrid" ei ole küll ühelegi bussi- või trollipeatusele nimeainet andnud, aga rahvasuus räägitakse neist ikka, kui mõni midagi nurileiutab või teine oma loomingus liigselt ilutseb. Ja narre on maailmas alati nii palju, et nende seast kuulsuse narride leidmine lihtsamast lihtsam on.

Tsitaadiks valisin kirjelduse Tatika ja Vesipruuli tutvumisest:

"Joodiku pea ja keha kerkisid voodi tagant välja. Ta vahtis kurja näoga Vesipruuli otsa ja kärgatas:
"Mis narritempu te minuga mängite? Ja kuhu pagana röövliauku olen ma sattunud? Kus mu müts on? Kus mu saapad on? Mis sa irvitad? Kes sa oled?"
"Mina olen kirjanik Salomon Vesipruul, kellest teie vist juba kuulnud olete," vastas Salomon uhke tõsidusega. "Ma leidsin teid eile õhtul uimaselt uulitsa pealt, arvasin teid haige olevat ja koristasin siia, oma suvekorterisse. Teie olete mulle tänu võlgu, mitte vandumist ega põhjamist."
Joodiku silmis läikis ikka veel umbusaldus.
"Mis teil minuga tegemist oli?" urises ta vähe pehmemalt. "Ega ma ometigi mõni joodik või hulgus ei ole, keda uulitsalt ära  tarvis koristada. Mina olen ise majaperemees, Jaan Tatikas, kuulus looduseuurija ja masinate väljamõtleja."
"Seda ei võinud mina hingest aimata," tähendas Vesipruul pisut pilklikult. "Palun südamest andeks, et ma teid lihtlabaseks joodikuks julgesin pidada, härra Sitikas või Lutikas.""


* Eduard Bornhöhe (Eduard Brunberg; 17. veebr /5. veebr vkj/ 1862 – 17. nov 1923) oli eesti proosakirjanik.
Huvitav fakt: Ta oli maetud Kopli kalmistule. Kui kalmistu hävitati nõukogude võimuorganite poolt ja kõik hauad tasandati, oli ta üks kolmest isikust Konstantin Türnpu ja Netty Pinna kõrval, kes Metsakalmistule ümber maeti. - Wikipedia.


* Romulus Tiitus (5. jaan 1906 – 15. juuli 1982) oli eesti vestekirjanik ja karikaturist, paljude raamatute illustraator.

19/03/2016

"Maine hellus"


Elmer Diktonius
"Maine hellus"

Luuletusi ja aforisme.
"Loomingu" Raamatukogu 4 (532).
Kirjastus Perioodika. Tallinn 1968.
Rootsi keelest tõlkinud Jaan Kross.

Kogu eessõnas ütles Jaan Kross, et Diktonius "alustas atonaalsust rakendava heliloojana, jätkas muusikuna, muusikakriitikuna, esseistina ning teatud poeetilisi atonaalsusi harrastava luuletajana", olles Soome rikkaliku rootsikeelse luule "jõulisemaid ja isepäisemaid esindajaid." Võib-olla oli just see "atonaalsus" põhjus, miks Diktoniuse luule kütkestas noort mind ja miks tema aforismid mus vastu kostsid.

Kevadeti tuleb Diktoniuse luule mulle ikka ja jälle meelde, nii ka nüüd, mil uus kevad on kalendris algamas, aga lumi ikka veel maa peale tarretunud, kohati oma atonaalsete kuhjatiste vahele harmoonilisi sinililli ja lumekellukesi lubades.

VARAKEVADE ÖÖ

Hüüd jää kohal
hüüd maa kohal –
üminad vilinad viginad
Kõik kohiseb
kõik tungleb kõige poole
ihkab sülelust
ihkab sigitust
ihkab rõõmupööraselt süüa
valutarkust –
elu –
sel varakevade
arutul ööl

LAPS AIAS

Laps rohtaias
on imeline asi:
väike väike loom
väike väike lill.
Kassi näoga naeratab ta näälikestele
ja nühib oma pead
vastu päevalille hiiglavart.
Küllap ta mõtleb: päike on hea –
roheline on rohu värv.
Küllap ta teab: ma kasvan!

Ja mõned lausungid, mis olen kunagi ammu enese jaoks selles raamatus ära märkinud:

"Mõned ei salli, et ma pole kunagi näidanud oma töid suhteliselt poolvalmina. 
Nood ei mõista mu püha lugupidamist toormaterjali vastu."

"Kirjutan, sest olen nõrk.
Parem oleks minna kirvega välja ja virutada ümberringi."

"Hästi luua see on sisimas võime kritiseerida.
On ekslik arvata, et "suurtele" pakub end ainult hea.
Hea ja halb pakub end ühtemoodi kõigile, aga suured oskavad halva enne välja visata, kui ta sisse jõuab tulla."

"Lihtsa inimese soe käesurve, mis siirast südamest tuleb, on kunstnikule hoopis kallim ja tarvilikum kui kümme ausammast pärast surma."

"Ainult üks tervitus on õigustatud: tere hommikut!"

"Ära süüdista mind ebajärjekindluses, kuigi ma alati ei ütle samade asjade kohta sedasama.
Ma kasvan.
Ühe osaga neist aforismidest mõtlesin eile, ühega täna. Kuid homset ei taga ma neist ainsalegi."

* Elmer Rafael Diktonius (20. jaan 1896 – 23. sept 1961) oli soomerootsi kirjanik, poeet ja helilooja.

14/03/2016

Vahepala: "Viimane intervjuu"


Tahtsin märtsis seoses 130. sünniaastapäevaga kirjutada siin blogis Friedebert Tuglasest, tema kahest raamatust: "Marginaalia" ja "Mälestused", mis mulle omal ajal väga meeldisid. Aga leidsin "Marginaalia" vahelt ühe vana ajaleheväljalõike. Noorte Hääl, 1. märtsil 1981. Teisel leheküljel ilmus kirjutis "Viimane intervjuu". Sellest panengi siia mõned lõigud.

Loo alguses on öeldud, et kui Friedebert Tuglase majamuuseumi külastajad on sisse elanud kirjaniku kodu vaimsusse, antakse neile võimalus kuulata Friedebert Tuglase viimset intervjuud, mille ta andis ringhäälingule, raadiomees Ivar Trikkelile. Jutuajamine salvestati kirjaniku 85. sünnipäeva künnisel. Kümme aastat hiljem palus Noorte Hääle toimetus Ivar Trikkelil seda kohtumist kirjanikuga meenutada.

Trikkel oli kohtumisele kaasa kutsunud Paul Rummo ja August Eelmäe, kes olid Tuglase jaoks "omad inimesed". Ta eeldas, et nii häirib jutuajamine haiglast naasnud kirjanikku vähem. Räägiti üle tunni aja, vahepeal tehti hingetõmbepause.

Tsitaate:

"F. Tuglas: See on nüüd ilmne tõde, et meistriteoseid ei kirjuta keegi eluaeg. Isegi rahuloldavaid suudab teha vähe. Tänavu saab just 70 aastat, kui mu esimene jutustus trükist ilmus, olin siis 15-aastane. Võite kujutada, mis väärtusega olid minu elu esimesed novellid ja kui palju peab sellest kõrvaldama ja mitte kunagi meelde tuletama.
P. Rummo: Aga see esimene jutustus "Siil", ma olin vist kümmekond aastat vana, kui lugesin. See andis väga tugeva elamuse. Ma ei tea, kas see uues kogumikus sees on?
F. Tuglas: On küll. Aga ta on uuesti kirjutatud. Ta on 50 aastat hiljem uuesti kirjutatud.
Reporter: Teie ise olete öelnud, et kui on nooruse algvärskus, ei ole elutarkust, on elutarkust, ei ole loomevärskust.
F. Tuglas: See traagika on alati olemas, elutarkuse ja loomevärskuse vastuolu. Aga kui kriitiline ollakse, saadakse teataval määral neist üle."

/---/
"F. Tuglas: Mul on väga raske rääkida, mina ei ole kunagi elukutset valinud. Ma ei ole iialgi teadnud, et ma tahan kirjanikuks saada. Sellest peale, kui kirjutada oskasin, hakkasin ma kirjutama. Vilde käest küsiti ka, kuidas ta kirjanikuks sai. Ta ütles, et kahjuks ta ei tea seda, ta ei oska muud, kui kirjanik olla. Ma pean ütlema, et ma muuks ei kõlba. Ma olen ameteid pidanud vahest paar aastat oma pika elu jooksul. Kõik aeg olen ma nagu mingi rändaja olnud ikka kirjanduse naabruses."

/---/
"F. Tuglas: Looduse mõju määrab rahva iseloomu ja laadi, eriti kirjanduse. Kõik realistid on Põhja-Eestist, romantikud Lõuna-Eestist. See on suur vahe.
Reporter: Kummaks ennast peate?
F. Tuglas: Ma olen ikkagi romantik, kui sel sõnal eriline tähendus on."

---
* Friedebert Tuglas ((aastani 1923 Friedebert Mihkelson või Michelson; 2. märts 1886 - 15. aprill 1971) oli eesti kirjanik, kriitik, kirjandusteadlane, tõlkija, toimetaja ja ajakirjanik. Foto: Eesti Kirjandusmuuseum, 1966. a.

* Ivar Trikkel (11. apr 1930 - 20. aprill 1999) - raadioajakirjanik, väga hinnatud raadiohääl, kultuuri- ja ajakirjandusõppejõud.

04/03/2016

Vahemärkus: artikkel siin meenutatud raamatutest


Kirjutasin selles blogis meenutatud kolme raamatu kohta kokku ühe ajaleheloo. Raamatud on Anton Makarenko "Pedagoogiline poeem", mille ilmumisest hiljuti möödus 80 aastat, samuti tema "Lipud tornidel" ja Frida Vigdorova "Tee ellu".

Artikli pealkiri on "Pedagoogiline kultusraamat ja selle järjed" (Õpetajate Leht nr 8, 4. märts 2016).
http://opleht.ee/29881-pedagoogiline-kultusraamat-ja-selle-jarjed-3/