„Töö ja talent näitleja loomingus“

Voldemar Panso
„Töö ja talent näitleja loomingus“
Eesti Raamat. Tallinn 1965.
Kaane kujundanud Henno Arrak.
Vahetiitlid joonistanud Edgar Valter.

See raamat ilmus mu viimasel keskkoolikevadel ja kujunes mu noorusaja oluliseks mõjutajaks. Panso kohta olen kirjutanud siin blogis ka teisal, aga tema olulisim panus Eesti kultuuriloos oli kahtlemata teatrimehena. Sündinud noorsooteater, tubateatri meeliköitvad etendused Kirjanike Maja musta laega saalis, mitmesugused lavastused – püüdsime neid kõiki vaatamas käia ja ka vastilmunud raamat omandas meie elus laialdase kõlapinna. See oli nagu sõõm värsket õhku ja lonks tervisevett.

Praegu tavatsetakse öelda, et omas ajas oli see omamoodi sarnane praegustele eneseotsingute ja eneseleidmise raamatutele. Tagasivaatena olen isegi hämmastunud, kui palju eluterveks kasvamise mõju see meile avaldas. Kuigi teos on eelkõige teatrist. Eneseabi õpikuks ma seda ei peaks, küll aga elu elamise õpikuks – ja sellisena on sel raamatul minu jaoks püsiv väärtus.

Esimene osa „Kool ja talendid“ avab talentide otsingu ja eelkõige talendi mõiste meie teatrikunstis. Talendid on olnud Liina Reiman, Ruts Bauman, Paul Pinna ja Ants Lauter. Neist kirjutades (aga ka rohkete näidete kaudu maailma näitelavadelt) avab Panso oma vaatepunkti sellele, mis on näitleja säde ja teised näitlejaeeldused. Kirjutab koolist, mis annab näitlejatööle põhialused: lavalise enesetunde, lavalise suhtlemise, mõtte ja tundmuse ning hinge lennuvõime.

Teine osa kannab pealkirja „Teatrimaagia“ ja avab vaatesaali valitsemise saladusi, mis kutsuvad vaataja kaasa looma. Näitekunsti saladuslooris on Panso arvates olulisim eetika. Näitleja mõjutusvahenditest käsitleb ta pinget, kontsentratsiooni, sisendusjõudu, enesetunnet ja rütmi ning silmi.

Kolmas osa on elust ja näitlejaisiksuse kujunemisest, keskpärasuse kriitikast, moraalsest vananemisest ja talendi skleroosist. Taas, nagu ta tegi esimeseski osas, käsitleb Panso paralleelselt ja võrdlevalt Pinnat ja Lauterit, luues neist, nagu ta ütleb, paarisportree.

Kui teatrikoolis on tulevane näitleja alles õpilane, siis teatris kujuneb temast meisterlikkuse ja eetika sulamina teatrimaag: näitleja, kes elus on oma kaasaja taju ja maailmavaate poolest kodanik. Need kolm – õpilane, näitleja ja kodanik – moodustavad isiksuse ja neis väljendub näitleja orgaanilise arengu skeem.

Panso lõpetas oma lennukalt kirjapandud raamatu nii:
„Need kolm tahku ei seisa kõrvu, ei järgne üksteisele, vaid on lahutamatud üksteisest. Nende jagamatuses on nende terviklus ja jõud. Kõik tahud on võrdselt tähtsad.
Kool ei tohi kunagi lõppeda.
Teater algab esimesest koolipäevast.
Kool ja teater peavad algusest kuni lõpuni olema seotud eluga.“

Raamatus on rohkesti fotosid ja meisterlikult kirja pandud pilte teatrielust, tegelased –põhiliselt näitlejad ja lavastajad – on meeldejäävad ja äratuntavad: nõnda mõjub see raamat ka meie teatriajaloo ühe tüvitekstina, arvan ma.

Vaata ka: „Maailm arlekiini kuues“

„Meremees sadulas. Jack Londoni elulugu“

Irving Stone
„Meremees sadulas.
Jack Londoni elulugu“
Biograafiline sari.
Eesti Raamat. Tallinn 1968.
Tõlkinud Ülo Kurvits.
Kujundanud Henno Arrak.

Just neil päevil 110 aastat tagasi oli Jack London alustanud oma ümbermaailmareisi purjelaeval „Snark“ ja võib-olla oli ta juba kirjutanud esimesed read ka oma hiljem väga kuulsaks saanud romaanist „Martin Eden“.

See ei olnud tema esimene merereis. Siiski ei laabunud kõik hästi. Irving Stone on hea kirjutajana suutnud Jack Londoni raskusi köitvalt paberile panna.

„Paljaks varastatud, välja naerdud, taga nutetud, sõprade poolt saatuse hooleks jäetud kui lootusetu romantiline idioot, heiskas Jack Hopperi Kalifornia jalgpallimeeskonna sviitri masti ning hiivas käsitsi ankru. Siis aga navigaatoriga, kes ei tundnud navigatsiooni, masinistiga, kes masinatest midagi ei teadnud, ja kokaga, kes toitu valmistada ei osanud, läks „Snark“ teele, mööda estuaari allapoole, läbis lahe ja purjetas läbi Golden Gate'i väina Vaiksele ookeanile.“

Mõningatel andmetel alustas Jack London seda suurreisi 23. aprillil 1907, Irving Stone pakub kuupäevaks aga 20. aprilli. Olgu, kuidas oli, aga:

„Kõige suuremat põnevust tekitas Jackis mõte surmale, mis teda ikka veetles; ta elas ekstaatiliselt nagu mõni noor poiss. Ta juhtis „Snarki“ läbi kaardistamata vete, püüdis delfiine, haisid ja merekilpkonni, lesis luugil siruli, meresoola hõng sõõrmetes ja laskis rulluvatel ookeanilainetel ennast õrnalt õõtsutada, kirjutas iga päev oma tuhat sõna „Martin Edenit“ ja põnevaid artikleid nagu „Põiki üle Vaikse ookeani“.“

Kuid „Meremees sadulas“ ei ole pelk ühe merereisi kirjeldus, vaid dramaatiline ülevaade Jack Londoni kirglikust elust, mille kirjutamiseks töötas Stone läbi Londoni  viiskümmend avaldatud raamatut ja 200 000 kirja, mustandkäsikirju, dokumente ja päevikuid. Nii sündis elulookirjeldus, mida noorena lugeda ahmisin ja mida ka praegu kõigile lugemiseks võib soovitada.

* Jack London (tegelikult John Griffith Chaney; 12. jaanuar 1876 – 22. november 1916) oli ameerika kirjanik ja ajakirjanik. Kõik Londoni kuulsamad teosed on tõlgitud eesti keelde

* Irving Stone (14. juuli 1903 – 26. august 1989) oli ameerika kirjanik, kes sai tuntuks biograafiliste romaanidega. Eesti keeles on neist lisaks Jack Londoni eluloole ka „Michelangelo. Agoonia ja ekstaas“ ja  „Elujanu. Jutustus Vincent van Goghist“.

Irving Stone „Sailor on Horseback. The Biography of Jack London“ (1938).

"Kiin"

E. Voinitš
"Kiin"
Romaan.
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1951.
Tõlkinud Rudolf Sirge.
Illustreerinud P. Aljakrinski.

Kui täna 150 aastat tagasi ei oleks Iirimaal sündinud tütarlaps, kes sai nimeks Ethel Lilian, siis ei oleks keegi kunagi kirjutanud romaani "Kiin", samuti ei oleks Tallinnast pärit tuntud näitleja Oleg Striženov 1955. a mänginud peaosa filmis "Kiin" ja helilooja Dmitri Šostakovitš ei oleks kirjutanud sellele filmile oma imelist vapustavat muusikat, millest minu kõige suurem lemmik on lühike hingeminev romanss.

Ethel Lilian Voynich
"Kiin"
Sarjas "Ajast aega".
Kirjastus Eesti Raamat. Tallinn 1977.
Tõlkinud Valda Raud.
Illustreerinud Henno Arrak.

Mu lapsepõlves ja noorusajal oli Ethel Lilian  Voynichi "Kiin" väga populaarne romaan. Selle teemaks on itaalia rahva rahvuslik vabadus- ja ühinemisvõitlus 1830.-1840. aastatel Austria ülemvõimu vastu.

Esmakordselt ilmus "Kiin" eesti keeles juba 1938. a. 1951. ja 1977. a väljaannete tõlkijad ja kunstnikud on erinevad. 1951. a väljaande illustratsioonid on pärit Moskvas 1948. a ilmunud venekeelsest väljaandest. Ka on 1951. a väljaanne tõlgitud vene keele vahendusel, 1977. a väljaanne aga inglise keelest. Kuid raamatu sisu see ei muuda: armastus, kirg, vaprus, eneseohverdus, lootus, unistus, reetmine - need on igikestvad teemad.

Olen sellest raamatust kord juba kirjutanud oma teises blogis pealkirja all "Olen õnnelik liblikas..." Sealt leiab ka  romansinäite ja viite 1955. a filmile.

Siia panen mõne näite mõlema väljaande illustratsioonidest.

* Ethel Lilian Voynich (sünd Boole; 11. mai  - 28. juuli 1960) oli iiri (või inglise) kirjanik ja muusik. Tema isa George Boole oli matemaatik, ema Mary Everest aga feminist. Ethel Lilian õppis Berliini konservatooriumis, sõbrunes vene kirjaniku Sergei  Stepnjak-Kravtšinskiga, töötas paar aastat Venemaal õpetajana, siis sai kodulinnaks London. 1902. a abiellus neiu Wilfrid Michael Voynichiga, kes oli Siberist asumiselt põgenenud Poola revolutsionäär, antikvaar ja bibliofiil. Alates 1920. aastast elas Ethel Lilian Voynich New Yorgis, kus tegutses muusikuna ja tõlkijana ning avaldas lisaks "Kiinile" veel mitu raamatut. (Kirjaniku foto on Wikipediast.)

"Kiin" ilmus 1897. a juunis Ameerika Ühendriikides ja sama aasta septembris Inglismaal. "Kiini" sündmustik areneb põhiliselt Itaalias ja Ladina-Ameerikas, kuid meeletult populaarseks sai "Kiin" Nõukogude Liidus ja Hiinas. Teised Voynichi teosed nii suurt menu ei pälvinud.

Ethel Lilian Voynich "The Gadfly" (1897).

"Onu Stjopa"

Sergei Mihhalkov
"Onu Stjopa"
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1953.
Tõlkinud Ralf Parve.
Illustreerinud Aleksander Pilar.

1953. a välja antud "Onu Stjopat" pole mul (vist) alles, aga mäletan seda laste seas  kiiresti populaarseks saanud raamatut väga hästi. Internetist leidsin ka mõned väikesed pildid sellest. Pilari illustratsioonid olid märksa pehmemad ja sõbralikumad, kui hilisema väljaande omad. Ralf Parve tõlge jäi hästi meelde juba esimestest ridadest:

"Elas keegi kodanik
meil Iljitši tänavas,
et ta oli väga pikk -
rahvas "Torniks" nimetas."

Ajad muutusid, pelk lasteraamat muutus propagandistlikuks teoseks. Kakskümmend aastat hiljem oli minust järgmise põlvkonna "Onu Stjopa" eestikeelne väljaanne teistsugune.

Sergei Mihhalkov
"Onu Stjopa. Kolm lugu onu Stjopast"
"Eesti Raamat", Tallinn 1973.
Tõlkinud Heljo Mänd.
Illustreerinud Henno Arrak.

Ja esimesed read:
"Moskva linnas elas kord
pikka kasvu kodanik,
talle nimeks pandi Torn,
sest ta oli väga pikk."

Aga põikame "Onu Stjopa" ilmumise ajalukku Venemaal. Värssjutustus "Onu Stjopa" avaldati esmakordselt ajakirjas "Pioner" 1935. a, nr 7), järgmisel aastal ilmus see Sergei Mihhalkovi esimeses luulevalimikus ja ka eraldi pildiraamatuna. Onu Stjopa kõige suuremaks väärtuseks pidasid kriitikud seda, et ta oli üdini positiivne tegelane.

1954. a lisandus värssjutustus "Onu Stjopa - miilits" ja 1968. a "Onu Stjopa ja Jegor". Neist esimene pidi süvendama nõukoguliku elulaadi mõju lastele ja teine oli autori sõnul kirjutatud juba n-ö tellimustööna, sest "lapsed nõudsid "Onu Stjopale" järge. Järg tuligi ja onu Stjopa pojast sai selles nii ületamatute saavutustega sportlane kui ka kosmonaut - tõeline superman. Eestikeelses väljaandes kujutati teda niimoodi:

1981. a ilmus neljas osa, "Onu Stjopa - veteran", millest minu teada on eesti lugejat säästetud.

* Sergei Mihhalkov (13. märts 1913 - 27. august 2009) on olnud Venemaa jaoks oluline poeet mitte niivõrd oma rohke loomingu, sealhulgas filmistsenaariumide ja lasteluuletuste poolest, kui selle tõttu, et ta kirjutas sõnad kolmele hümnile: stalinlikule (1943. a koos El-Registaniga), brežnevlikule (1977) ja putinlikule (2001). Ta oli uhke, et on kogu elu kirjutanud ainult "õigeid tekste", vastutasuks kuldas Nõukogude võim teda autasudega üle. Kummalisel kombel lubati tal nõukogude olustikku väga teravalt kritiseerida ülipopulaarses satiirilises filmiringvaates "Süütenöör" ("Fitil'", alust 1962. a), mida ta aastaid toimetas (üle 600 lühifilmi) ja mis oli Nõukogude ühiskonnas omapärane nähtus.

 Сергей Михалков "Дядя Стёпа" (1935).