12/08/2013

"Meremees Murka"


Juhan Smuul
"Meremees Murka"

Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1958.
Illustreerinud Romulus Tiitus.

Lapsepõlves lugesin mitut südamlikku lugu koertest. Tšehhovi "Kaštankat" (1951) ilmselt varem kui Turgenevi "Mumuud" (1955). Mõlemad olid ka kooli kohustuslikus kirjavaras. Ja mõlemad olid väga kurvad lood.

"Meremees Murka" oli nendega võrreldes väga reibas raamat. Meie omamaisest kirjandusest on Evald Tammlaane "Laevakoer Tuhk" (1940) sellele kõige lähedasem. Mõlemas on juttu merekoerast - laevakoerast ja tema elamustest.

Murka oli Smuuli koer, kelle kirjanik võttis 1955. a juunis kaasa ENSV esimese heeringalaeva püügiekspeditsioonile Põhja-Atlandil. Nii et kui praegust terminoloogiat kasutada, sai Murkast, kes merele sattudes oli veidi üle aasta vana, seoses temast raamatu kirjutamisega tõeline staarkoer.

Tallinna turult 50 rubla eest ostetud kutsikas, üks koer kikkis, teine longus, tuletas Smuulile meelde kellamees Liblet Tootsi lugudest. Küla kassidega pidas ta lakkamatut sõda. Lammastest aga läks pärast üht vahejuhtumit "võimalikult kaugelt mööda ja tegi näo, et neid määgijaid loomi pole tema jaoks olemas".

Kui jõudis kätte linnatalv, mil Murka enam suuremaks ei kasvanud, oli tal väga igav. "Ta muutus ükskõikseks ja loiuks. Ta hakkas paksuks minema. Ta silmad olid nukrad. Koer kaotas elu mõtte. Ma ootasin pikisilmi kevadet, et koer saartele saata. Ja just siis tuli sõit Põhja-Atlandile, kus Murkast sai meremees Murka."

Smuul kirjutas oma lapsepõlve muljetest seoses ranna ja merega, laevadest ja meremeestest, kelle jutt talle meeldis, sest nad "rääkisid laevast nagu elavast olevusest". Ta kirjeldas heeringatraalerit ja laevakoerte erilist seisust, uskudes, et nende hinges on "niisamasugune tüdimus pikast sadamasolekust nagu igal ehtsal meremehel".

"Meremees Murka" on niisugune raamat, mida täiskasvanulgi on lust sirvida. Koera juhtumused laeval, tema harjumine mere ja meeskonnaga, tekitatud sekeldused ja tehtud pahandused on kirja pandud tolle irvhambalikkusega, mis Smuulile tihti omane oli.

"Kuid see merehaigus jäi Murkale esimeseks ja viimaseks. Ainult tugeva tuule või tormi ajal armastas ta magada kajutis ega tulnud tekile. Õige ka. Seal sai ta juba esimese minutiga lainega vastu pead. Kuid koerad ja pisikesed poisid ei salli, kui neid liiga palju pestakse, pealegi veel külma ja kibesoolase veega."

Kes tahab meenutada, kuidas ENSV ajal heeringapüük käis, ka sellele on "Meremees Murka" põnev lugemine. Aga just nende püügikirjelduste - heeringapüüdjate argipäeva - pärast ei olnud see raamat mu lapsepõlvelemmikute hulgas. Mis praegu üle lugedes paeluvana tundub, ei olnud seda tollal.

7 comments:

  1. Oi jah, mulle ka meeldis see raamat. Aitäh meenutamast - lähen toon vanematekodust ära ja annan lapsele lugeda.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Aitäh, Kaur! Niisugused kommentaarid, kus kirjutatakse, et kellelegi mõni selles blogis meenutatud raamat meelde tuli, on kõige toredamad.

      Delete
  2. See on hea raamat jah. Sokutan ka oma lastele.

    ReplyDelete
  3. Tõin raamatu, laps luges läbi, ma ise lugesin läbi. Aitäh!

    ReplyDelete
  4. Ma olen aastaid Osta oksjonilt tõmmanud omale eestiaegsete raamatute kaanepilte,nüüd olen jõudnud ka oma nooruseni,otsustasin et 1944-60 kaanepildid saavad säilitatud.Raamatud olid siis lihtsalt ilusad

    ReplyDelete
    Replies
    1. Siis peaks Teil juba olema väga tore kaanepiltide kollektsioon. Olid tõesti ilusad raamatud, enamasti.

      Delete