„Võlupeegel“

„Võlupeegel“
Rahvaste muinasjutte II
Ilukirjandus ja Kunst. Tallinn 1948.
Illustreerinud Viktor Karrus, Ott Kangilaski.
Tõlkinud Ene Ambur, Artur Koskel, Jaan Rummo.

Selle muinasjutukogu krooniks oli minu arvates araabia muinasjutt „Aladini imelamp“.

Kuid ka kõik teised idamaised lood on huvitavad – türgi, india, hiina, korea ja jaapani muinasjutud tõid taas hulgaliselt valitsejaid ja alamaid, koletisi ja kaunitare, tarku tütarlapsi ja tohmanist talupoegi, südametuid abikaasasid ja õelaid naabreid, kelle kõigi nimed imeliselt kõlasid – kõik need Bedrulbudurid, Söilemesid, Kanajamandšarid, Mandhumathanad, Urasima Tarod jt.

Päris huvitav on praegu lugeda ka Maksim Gorki sissejuhatust sellele kogumikule (mis ju, nagu tollel ajal enamasti kõik taolised raamatud, vene keelest tõlgiti). Gorki kirjutas muinasjuttudest, fantaasialennust, mis on loonud ja aidanud arendada oletamisvõimet ja selle kaudu edasist loometegevust. Muinasjuttude „sõnakangas on sündinud kauges muinasajas; selle mitmevärvilised siidlõngad on ulatunud üle kogu maakera, kattes seda imeväärselt kauni sõnavaibana.“ Võib-olla kõik ei tea, aga proletaarne kirjanik Maksim Gorki kirjutas ka väga häid kunstmuinasjutte ja kasutas muinasjutu- ja legendielemente oma paljudes jutustustes ja romaanides.

Vaata ka: „Sõbralikud vennad“.

„Tuulesõlmed“

„Tuulesõlmed“
Nõukogude Liidu rahvaste muinasjutte II.
Kirjastus Ilukirjandus ja Kunst. Tallinn 1948.
Illustreerinud Viktor Karrus, Aleksander Mildeberg, Evald Okas.
Tõlkinud Ene Ambur, Erni Krusten, Hilda Pulk.

Vist jõudis see paks raamat minuni aastake pärast ilmumist juba esikaaneta, igatahes ei mäleta ma siin kõrval olevat kaanepilti, mille nüüd internetist leidsin. (Päris postituse algusse panin tiitellehe.)

Mina omakorda lugesin seda raamatut ka hästi palju, nõnda muutus see päris narmendavaks ja kui millalgi 1980ndatel aastatel selle 548 leheküljelise muinasjutukogu köita lasksin, ei olnud enam esikaant, osa tiitellehte koos selle kõrval olnud kena pildiga ega ka impressumit, millel tegijad kirjas. Ka puudub sisukord, aga jutud on kõik alles ja neid on kokku 49.

Pildid on äratuntavalt „okaslikud“, Evald Okase nende aastate muude tööde vaimus – neis domineerib hoogsus. Kahe ülejäänud kunstniku illustratsioone ma nii selgelt ei erista. Taas pean blogilugejatelt vabandust paluma, et mõnda joonistust ise värvipliiatsitega täiendanud olen – ühtlasi on see kindel märk, et just need joonistused meeldisid mulle lapsena teistest rohkem.

See muinasjutumaailm, mis raamatust avanes, oli imepõnev ja sisaldas nii paljude vahvate rahvaste nimesid (amuuri, nivhi jne), et lapse areneval mõistusel oli, mille üle juurelda. Aga eriti meeldis ja jäi meelde meie endi eesti muinasjutt „Talutütar ja vaeslaps“.

Seesama, kus vaeslaps laupäeva õhtul sauna läks ja, et ta teisi palju aitas, ei saanud ta ise enne lavale minna, kui kõik saunalised läinud olid. Siis aga sõitis sauna juurde vanapagan oma ema ja kolme pojaga. Salmid, mida vanapagan poegadele laulis, jäid ülimalt hästi meelde:
„Jookse, poega, jõua poega,
Heida jalga enese pärast,
Naise saad sa nalja pärast!
...“

Igasuguseid keisreid, kuningapoegi, talumehi ja sulaseid, vaeslapsi ja muidu kauneid neide, sekka ka veidraid olendeid, kellega vägilasmehed või muidu nutika meelega poisslapsed võitlesid ja võistlesid, oli selles muinasjutukogumikus väga palju.

HUVITAV TEADA: Otsides internetist mul puudu olevaid impressumiandmeid sattusin aga kirjanduslooliselt põnevatele andmetele „Tuulesõlmede“ ja tolle aja teiste paksude muinasjuturaamatute ühest ja võimalik et peamisest tegijast.

Paul Ambur (1904–1974), kirjastustegelane ja kirjanduse uurija, samuti ka tuntud eksliibrisekoguja,  tegeles enne vangistamist (1949. a  Tallinnas; talle mõisteti 25+5 aastat vangistust) koos mitme  teise kirjanikuga ulatuslike muinasjuturaamatute koostamise ja tõlkimisega nagu „Imeveski“, „Kuldvokk“, „Tuulesõlmed“,  kuid tema nime ei märgitud kusagil. Kõik avaldati abikaasa Ene Amburi nime all.  1949. a keelustati muinasjuttude väljaandmine hoopiski, osa tõlkeid jäi käsikirja.

Foto allikas:  S. Migdal, Eesti Kirjandusmuuseum, EKLA, C-37:1178.

Vaata ka: „Imeveski“

„Imeveski“

„Imeveski“
Nõukogude Liidu rahvaste muinasjutte I.
Kirjastus Ilukirjandus ja Kunst. Tallinn 1946.
Illustreerinud Valli Lember.
Ümber jutustanud Karl Aben, Ene Ambur, Lea Nurkse.

Minu lapsepõlve kõige imelisemad raamatud olid kahtlemata suured paksud muinasjutukogumikud, tõelised varalaekad rahvaste muinasjuttude sarjadest: „Imeveski“ (1946), „Võlupeegel“ (1948), „Tuulesõlmed“ (1948) ja „Sõbralikud vennad“ (1950).

Need on mul alles; kolm esimest pehmekaanelist, mis olid suurest lugemisest veelgi pehmemaks kulunud, lasksin aastaid tagasi ära köita, „Sõbralikud vennad“ aga oli kohe ilmudes kõvade kaantega ja pidas lugemisele hästi vastu, kaotades aegade jooksul ainult oma ümbrispaberi.

Sellesse blogipostitusse panen meelega palju pilte. Minuga ühevanuse „Imeveski“ meeleolukad ja kaasahaaravad illustratsioonid olid Valli Lemberilt, keda me pikki aastaid Valli Lember-Bogatkinana tundsime ja kelle eludaatumid on 30. oktoober 1921 – 14. juuni 2016.  Olgu need pildid siin ühe mu lapsepõlve lemmikkunstniku mälestuseks.

Need olid väga meeldejäävad ja loodan, et keegi ei pahanda, et tollal, kui alles õppisin värvipliiatsitega ümber käima, olen neid mustvalgeid illustratsioone oma suva kohaselt täiendanud. Aga ikka on  nii, et kaunimaid kaunitare ja koledamaid koletisi on isegi raske ette kujutada...

„Imeveski“ ja teised nimetatud olid mu meelest kui laste unistuste raamatud. Olin väga õnnelik, et mul need olemas olid ja vaatasin neid ikka ja jälle. Muidugi olid mõned pildid ja lood lemmikumad kui teised, aga kogumuljena ei osanud ma lapsena vist paremaid raamatuid soovidagi. Nüüd, mil pakse ja värvikirevaid muinasjuturaamatuid palju on, on võib-olla noorematel inimestel isegi raske ette kujutada, et kunagi oli teisiti ja selline raamat võrdus tohutu aardega.

Kogumikus oli muinasjutte armeenlastelt, baškiiridelt, eestlastelt, kalmõkkidelt, kasahhidelt, lätlastelt, tšetšeenidelt-ingušidelt, ukrainlastelt ehk nn väikevenelastelt, valgevenelastelt ja venelastelt ehk nn suurvenelastelt - kõigi nende elukohad olid raamatus järelmärkuses samamoodi tähestiku järjekorras ka ära seletatud. Huvitav on seegi, et sõnaseletustes oli tollastele lastele öeldud, mis või kes on näiteks bassein, killavoor, kukkur, lohe, palee, rüütel, ätt jt.

Kokku oli „Imeveskis“ 19 muinasjuttu, millest minu vaieldamatud lemmikud olid meie „Südi sõsar“ ja slaavipärased kunstmuinasjutud „Helesinine vaip“, „Helepunane lilleke“, „Konn-kuningatütar“ ja „Kaksteist kuud“.