„Neljas kõrgus“

Jelena Iljina
„Neljas kõrgus“
Jutustus.
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1950.
Tõlkinud Nadežda Roose.

„Neljas kõrgus“ oli minu põlvkonnale lapsepõlves väga hea lugemisvara, paljude lemmikraamat. Gulja saatusele elati pisarateni kaasa. Olen seda raamatut nii palju lugenud, et mingil ajal tuli lagunenud köidet parandada.

Praeguste arusaamade järgi võiks seda nimetada elulooraamatuks – peategelase elu on jälgitud sünnist surmani, kõiki rõõmustanud lapselalinast kuni traagilise hukkumiseni. Kirjutatud on nii, et noor lugeja suhtus kangelannasse sümpaatiaga, võttis teda eeskujuks. Raamatus on rohkelt fotosid.

Autori pöördumisest lugejaile: „Lugu sellest lühikesest elust pole väljamõeldis. Tütarlast, kellest jutustatakse selles raamatus, tundsin ma juba siis, kui ta oli alles laps /---/ Aga seda tema elus, mida mul endal ei õnnestunud näha, täiendavad tema vanemate, õpetajate, sõbrataride, pioneerijuhtide ja lahingukaaslaste jutustused temast.

Mul õnnestus lugeda ka tema kirju, alates varasematest – koolivihiku joonelistel lehekülgedel – ja lõpetades viimastega, mis olid kirjutatud kiiruga lahingute vaheaegadel märkmikulehtedele.

See kõik aitas mul teda tundma õppida ja nagu oma silmadega näha Gulja kogu eredat ja pingerikast elu, kujutella mitte ainult seda, mida ta rääkis ja tegi, vaid isegi seda, mida ta mõtles ja tundis.“

See on Jelena Iljinal ka hästi õnnestunud. Lühike, hoogne elu ja selle kiire lõpp – nii võiks raamatus kirjutatut iseloomustada.

 <<< * Gulja Koroljova tegelik nimi oli Marionella. Ta sündis 9. septembril 1922 Moskvas filmitegijast isa ja näitlejannast ema perekonnas. 12aastasena oli ta peaosas filmis „Partisani tütar“, hiljem mängis veel mõnes filmis. 1940. a hakkas Kiievis kõrgkoolis õppima. Abiellus, aga mees hukkus juba 1941. aastal esimestes lahingutes. Gulja evakueerus koos ema ja kasuisaga Ufasse, kus sünnitas poja. Jätnud väikemehe oma ema hoolde, läks Gulja vabatahtlikuna rindele. 1942. aasta 23. novembril kandis Gulja lahinguväljalt Stalingradi lähistel ära ligi 50 haavatut, kui aga komandör tapeti, võttis juhtimise üle ja kutsus võitlejaid kõrgustikku vallutama. Sai surmavalt haavata. Postuumselt pälvis Punatähe ordeni.

* Jelena Iljina (Lia Preis, sünd Lia Maršak, 16./29./ juuni 1901 – 2. nov 1964) oli vene nõukogude kirjanik, Samuil Maršaki ja M. Iljini õde. Tuntud eelkõige lastekirjaniku ja tõlkijana.

Елена Ильина „Четвёртая высота“ (1945).

"Vanem õde"

Ljubov Voronkova
"Vanem õde"
Jutustus
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn, 1959.
Vene keelest tõlkinud Nadežda Roose
Illustreerinud Asta Vender.

Raamat, mis ilmus just siis, kui olin sedatüüpi lugemisvara jaoks sobivas vanuses, ja mulle väga meeldima hakkas. Jutustus toredast tüdrukust Siina Strešnjovast ja tema sõbrataridest. Siina ema sureb ja tal tuleb hakata hoolitsema nii noorema venna Antoška kui noorema õe Rosinakese eest, samuti töölkäiva isa eest, kes kodutöödest suurt midagi ei taipa.

"Ja nagu kuuldes kuskilt tundmatust kaugusest lapse häält, mis kutsus teda, avas ema aeglaselt silmad. Ähmaste silmaterade sügavuses elustus tasapisi teadvus. Ta libistas pilgu ühe näolt teisele, peatudes igal neist kaua, nagu oleks ta tahtnud oma silmadega kaasa võtta nende pilti sellesse teadmatusse, kuhu ta oli lahkumas igaveseks.
Akna taga tuututas auto. Saabus kiirabi.
"Siina... hoia väikseid..." lausus ema lastega hüvasti jättes, "hoolitse isa eest... hoolitse isa eest..."
Need olid ta viimsed sõnad."

Sõbrad on lubanud Siinat aidata, aga mõned neist unustavad selle lubaduse ruttu, teistel on see küll meeles, aga nendelgi ei ole alati aega. Siis tuleb Siina pere juurde elama karmivõitu vanaema, kes kõigele lisaks veel usklik on. Kui ta saadab Siina kirikusse kulitši pühitsema, tulevad tüdrukul pioneerirühmas pahandused. Pioneeride elu kirjeldas autor huvitavalt ja tollele ajastule iseloomulikult.

Esialagu lugesin ma just seda punasekaanelist "Vanemat õde", aga 1963. a ilmus see populaarseks saanud raamat juba ka koos teise osaga "Isiklik õnn" ja oma armsa punasekaanelise andsin siis vist kellelegi ära. Nüüd leidsin selle väikesevõitu kaanepildi internetist. Nõnda ei teagi ma täpselt, kas Asta Venderi Siina selles esimeses raamatus ja uues väljaandes ühesugused olid. Uues väljaandes olid ka värvipildid. Siinsed illustratsioonid on kõik sellest teisest väljaandest:

Ljubov Voronkova
"Vanem õde. Isiklik õnn"
Sarjast "Noorus ja maailm".
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn, 1963.
Vene keelest tõlkinud Nadežda Roose.
Illustreerinud Asta Vender.

"Isiklik õnn" mulle enam nii suuresti ei mõjunud, nagu "Vanem õde" 1959. a teinud oli. Olin Ljubov Voronkova armsate lasteraamatutega üles kasvanud ja neist kuidagi üle kasvanud, aga ju vist mitte päriseks - on ju sellegi blogi pealkirjaks ühe Ljubov Voronkova toreda jutustuse pealkiri.

* Ljubov Voronkovast ja ta raamatutest on siin blogis varemgi juttu olnud. Vaata siit.

Любовь Воронкова "Старшая сестра" (1955), "Личное счастье" (1961).