„Sinine tulp“ ja „Minu koolipidude tüdrukud“

Vladimir Beekman
„Sinine tulp“
Eesti Raamat. Tallinn 1965.
Kujundanud Heldur Viires.

Luulekogu, mis ilmus sel aastal, kui lõpetasin keskkooli. Tõenäoliselt just sellepärast jäi eriti meelde luuletus „Minu koolipidude tüdrukud“. Äsja olid olnud viimased koolipäevad, lõpuvalss, ees ootas nii palju unistusi ja lootus, et meie, kõik mu klassikaaslased, kunagi ei väsi.

„Minu koolipidude tüdrukuid“ on kirjandusteadlane Toomas Liiv nimetanud eesti kirjanduse parimaks  tüdrukuteluuletuseks.

Helilooja Gennadi Taniel on „Minu koolipidude tüdrukutele“ ka viisi teinud (vt tema „Laule", Eesti Raamat, Tallinn 1975), mida tollal laulis Maie Tõnso, kuid Youtube'is seda pole.

Uuel kevadel lõpetavad kooli uued tüdrukud.

MINU KOOLIPIDUDE TÜDRUKUD

Vladimir Beekman

Minu koolipidude tüdrukud

käivad väsinult kandekotiga,

igaühel on kodus perekond,

kühmus õlgadel – argipäev.

Juba koolivendadest mõnelgi

kipub kiilaspea kergelt läikima,

kingakannad on lääpa tallanud

juba mõnigi uhke poiss.

   

Pole paljud õieti märganud,

kuidas märgiti ennast vanadeks –

tulid lapsed, ja nii ta veereski,

pole parata, see on aeg.

Tulid tülid, riiud ja nääklused,

rahamured ja hallid kahtlused,

aga sinilind lendas minema,

lendas otsima noorusmaad.

   

Veel on vara sellega leppida,

vara tallatud tuhvleid otsida,

naervast kevadest vaikse talveni

kõige tähtsam on elus ees.

Hoidke silmades naerusädemeid

kuni valusa viimse valsini,

hoidke koolipidude tüdrukuid,

nad on elus üksainus kord.

/1963/

Veel on mulle sellest kogust teistest rohkem meeldinud luuletused „Mälestus vanast Narvast“ ja „Nüüd oled kaunim veel“.

„Avakum Zahhovi seiklused“

Andrei Guljaški
„Avakum Zahhovi seiklused“
Eesti Raamat. Tallinn 1971
Bulgaaria keelest tõlkinud Aleksander Kurtna.
Kujundanud Heldur Viires.

Minu noorusajal oli Avakum Zahhov väga populaarne. Eks olnud ju paljud nõukogude ja sotsialismimaade seiklusjutud nutikatest või vähemnutikatest luurajatest ja vastuluurajatest. Bulgaaria vastuluuraja Avakum Zahhov eelnes hiljem ülikuulsaks saanud Maksim Issajev/Stirlitzile, kes asus Julian Semjonovi romaanis „Seitseteist kevadist hetke“ tegutsema 1972. a. Ka poolakate kapten Klossi polnud veel olemas, kui Andrei Guljaški 1960. a oma Avakum Zahhovi välja mõtles.

Mäletan uduselt, et esimest tutvust tegin Avakum Zahhoviga mingi ajalehe, vist Noorte Hääle sabas ilmuva järjejutu kaudu. 1963. a sai Avakum Zahhovit näha ka meil linastunud bulgaaria filmis. Kui neli jutustust 1971. a ühtede kaante vahel ilmusid, osteti 40 000-line tiraaž kiiresti ära.

Raamatus on jutustused „Juhtum Momtšilovos“, „Seiklus keskööl“, „Vihmasel sügisel“ ja „Uinuv kaunitar“. Viimane neist jäi mulle kõige paremini meelde, sest selles oli pikalt juttu salakirjadest, mis on ju väga põnev teema.

Avakum Zahhovile meeldisid mõttemängud, ta oli väga arukas ja loogiline. Moskvas oli ta kaitsnud väitekirja arheoloogiast, kuid Bulgaarias sai temast julgeolekutöötaja ja arheoloogiainstituudi mittekoosseisuline teadur. Veel omas ta sügavaid teadmisi füüsikast ja matemaatikast, oli osav fotograaf.

„Avakum Zahhovi poissmehetoas ei olnud midagi märkimisvääreset, aga mees ise oli väga huvitav ja omapärane. Kasv sada kaheksakümmend sentimeetrit. Laiad, tugevad, pisut ettepoole hoiduvad õlad, pikad, rasked, küünarnukkidest kõverdatud käed. Eemalt vaadatuna näis ta raskekaalu poksijana, ekstšempionina, kes on hiljuti ringist lahkunud kõrge ea tõttu, mis ei luba enam selle spordialaga tegelda: Avakum oli neljakümneseks saamas. Aga see esimene mulje, nagu oleks ta toore füüsilise jõu mees, hajus kohe, niipea kui sa talle otsa vaatasid.“

Kogumiku esimest juttu jutustab Momtšilovo küla veterinaararst Anastassi Bukov, kellest esimese juhtumi uurimisel saab Avakum Zahhovi ustav abiline ja sõber kogu eluks. Päris doktor Watsoni mõõtu tegelane ta siiski pole. Just temalt saame teada, et Avakumi kirgede hulka kuuluvad kaminad, piibud ja matemaatilised mõistatused, et ta lemmikaastaaeg on sügis ja lemmikilm kerge vihmasabinaga. Bukovist saab hiljem bakterioloog ühes Sofia teadusasutuses, tema sõprus Avakumiga jätkub ja nii jutustabki ta Zahhovist järjest uusi lugusid. Guljaški kirjutas neid kümmekond. Zahhovit on nimetatud Bulgaaria Sherlock Holmes'iks.

Zahhovi-lugude tegevus hargneb 1950ndate aastate lõpul, 1960ndate alguses, mis oli Bulgaaria jaoks ideoloogiliselt keerukas aeg. Sellest on märke ka raamatus, kuid kirjapandu põnevus on siiski nauditav. Zahhov töötab vigadeta, mõtestades kogutud fakte. Kui kõrgelt autor oma tegelaskuju hindas, näitab tõik, et ühes jutustuses (1966) pani Guljaški Zahhovi võitlema James Bondiga. Tollane tsensor keelas selles tekstis kasutada mõistet „agent 007“ - seetüttu ilmus jutustus pealkirjaga „Avakum Zahhov 07 vastu“.

N-ö maitsmiseks veel üks tekstinäide. Siinkohal tuleb öelda, et raamatu teeb nauditavaks meie vaieldamatu tõlkekorüfee Aleksander Kurtna igati tasemel tõlge.

„Niiviisi seisid Avakumi ees korraga kaks rasket ülesannet: hoida oma elu ja paljastada Arseni nime kandva mehe tõeline olemus. Avakumil ei olnud seni veel mingeid tõendeid tema seadusevastasest tegevusest või sidemeist kuritegeliku maailmaga. Seepärast polnud ka alust polkovnik Manovi abi paluda, kes oleks tingimata fakte ja tõendeid nõudnud. Parimal juhul oleks polkovnik uurimise kellelegi teisele usaldanud ja Avakumi kas või maa alla peitnud.
Mis tal säärasel korral üle jääks? Muistsed mälestised ja mosaiigid? Filmikaamera ja sentimentaalsed maastikud? Loobuda nende pärast naudingust, mida pakub mõistatuse lahendamine ja väärilise vastase seljatamine? Mitte mingil juhul! Alanud võitluse perspektiivid tõotasid kahtlemata võrratult tugevamaid elamusi.“

Bulgaaria 1963. aasta filmi „Seiklus keskööl“ saab vaadata siit: https://www.youtube.com/watch?v=Q3WNXVjDim8
Selles filmis mängis Avakum Zahhovit bulgaaria näitleja Ljubomir Dimitrov (fotol).
1980. a valmis ka bulgaaria teleseriaal „Avakum Zahhovi seiklused“.

* Andrei Guljaški (7. mai 1914 – 3. juuli 1995) oli bulgaaria kirjanik.

Андрей Гуляшки „Приключенията на Авакум Захов“. („Случаят в Момчилово“ – 1960; „Приключение в полунощ“ – 1960; „През една дъждовна есен“ – 1963; „Спящата красавица“ – 1961).

250.

Vahepala: värsipõimikud 1961—1964

Minu keskkooliaastad olid täis poeesiat. Luuletajateks olid saanud Paul-Eerik Rummo, Hando Runnel, Arvi Siig, Rudolf Rimmel, Mats Traat, Enn Vetemaa, veel paljud teised, kelle värsse me ahmisime nagu õhku.

Kirjanduslikud kolmapäevad Harju tänava Kirjanike Maja  saalis olid pilgeni täis, neist tehti teleülekandeid. Meie klassist käis seal pidevalt mitu õpilast. Mina üsna loomulikult ka. Noored ja vanad luuletajad, sekka ka prosaiste, noored ja vanad näitlejad, sekka ka mõni muusikapala – oh, kuidas me kõigi nende esitusi nautisime! Ilmusid noorte autorite luulekassetid ja muud luulevalimikud. Ja mitte ainult eesti luulest.

Luulevaimustus oli tabanud ka näiteks moskvalasi, kes sadade kaupa ruttasid Jevgeni Jevtušenko, Robert Roždestvenski, Bella Ahmadulina, Andrei Voznessenski, Bulat Okudžava jpt luuleõhtutele. Luulet ilmus ajalehtedes ja ajakirjades.

1963. a ilmus eesti keeles 175leheküljeline ja 52 kopikat maksev „Värsipõimik 1961“ – valik vene luuletajate värsse. See oli Eesti Riikliku Kirjastuse uue luulesarja algus.

Põimiku koostanud Erni Hiir kirjutas saateks: „Käesolev raamat sisaldab valiku 1961. aastal perioodikas ilmunud vene luulest. „Värsipõimikusse“ on püütud haarata kõige parem ja iseloomulikum, mida tolle aasta ajakirjandus luule alal pakkus. Autorid on järjestatud alfabeetiliselt, kuna raamatus on tahetud anda ülevaadet peamiselt luuleaastast, mitte üksikute poeetide loomingust. Kirjastusel on kavas avaldada ka järgnevate aastate luuleparemikku samasuguste värsivalikute kujul.“

See oli hea mõte ja lugejad võtsid selle tänuga vastu. Esimese värsipõimiku kujundas Herald Eelma, teise Avo Keerend, 1963. aasta oma Heldur Viires ja neljanda, mis minu teada ka viimaseks jäi, Allex Kütt. Tõlkijatenimistus oli enamik meie luuletajaist, nii noored kui vanad. Kõik neli põimikut koostas Erni Hiir.

Et tegu oli ajakirjanduses ilmunud luuletustega, oli tõlgitu hulgas ka n-ö puhtakujulist tähtpäevaluulet, aga seda väga vähe. Oli ka väga häid luuletusi, mille headus ei ole paljude aastate möödudes kadunud.

Arvatavasti panen siia blogissegi tulevikus aeg-ajalt luuletusi nendest põimikutest. Alustuseks üks ehe armastusluuletus poetessilt, kelle luule hakkas mulle meeldima just nende põimikute kaudu.

* * *

Veronika Tušnova

Morn, vihmane pimedus

tiirutab tänavaid mööda.

Sa lubad su südamel

tänaseks ööks minu kaitsejaks jääda?...

Sa lubad tas koiduni peavarju

linnule, kel pole kodu?...

Mul on hirm,

nagu õõtsuks mu jalge all põhjatu korisev lodu.

Sa võta mu hing –

ta on puhas ja palav ja aus ja hellitlev.

On kahju, nii kahju,

et kasutult hääbuma peab ta selliselt.

Kes vajab, et säiliks mu süda,

mu kulmud, mu naeratus –

ja teeb,

et pikemalt kestaks

mu vastu su armastus?

Kes mäletab mind,

kui katab mind murupind mullane,

kes ütleb:

„Küll olid sa minule hea ning kullane!“

/“Värsipõimik 1964“, Eesti Raamat. Tallinn 1966. Tlk Muia Veetamm./

* Veronika Tušnova (1911—1965) oli vene luuletaja. Eelkõige on tuntud tema armastusluuletused, millest mitu tükki on populaarseks laulnud Alla Pugatšova.

* Erni Hiir (1900—1989) oli eesti luuletaja ja tõlkija.

* Muia Veetamm (1907—1995) oli samuti eesti luuletaja ja tõlkija.

„Arsti surm“

Gyula Fekete
„Arsti surm“
Eesti Raamat. Tallinn 1967.
Ungari keelest tõlkinud Edvin Hiedel.
Kujundanud Heldur Viires.

Kui „Arsti surm“ 1967. a eesti keeles ilmus, kirjutati sellest ajalehe Sirp ja Vasar uute raamatute tutvustuses niimoodi: „Laialdast tähelepanu äratanud romaan ühe pensioniikka jõudnud külaarsti viimastest päevadest on tõlgitud mitmesse võõrkeelde ja möödunud aastal jõudis teose järgi vändatud film ka Ungari kinoekraanile. Lakoonilise, varjatud dramatismiga kujutab autor oma tagasihoidliku kangelase arvepidamist möödunud eluga ning mõlgutusi elu mõtte üle. Pikkamööda kasvab näilisest argipäevasusest ja pretensioonitusest meie ette tööst ja inimlikust kohusetundest pühitsetud, suure sisemise hingejõuga isiksus.“

Ärge laske ennast neist mõnevõrra paatoslikest sõnadest hirmutada. See kirjaniku sõpradele pühendatud romaan on väga südamlik ja inimlik kirjatöö, mida julgen praegusaja lugejale igati soovitada. Eriti neile, kes armastavad lugeda arstidest – selleteemaliste teoste hulgas on Fekete õhuke romaan üks sisukamaid ja kaalukamaid.

Algus: „Vana arsti töökoorem kasvas aasta-aastalt, tervis aga läks järjest viletsamaks. Ta jõud hakkas üles ütlema, ja pärast üht atakki otsustas ta pensionile minna. Kurnatud organism nõudis täielikku rahu ja pidevat puhkust: igasugune ärritus, pingutus, äkiline vererõhumuutus oli kurjast. Ta arvestas, et kui ta ennast hoiab, võib ta elada veel viis-kuus aastat. Võib ehk isegi kauem elada.“

Mis juhtub arsti elus siis, kui ta arvab, et kuuekümne kaheksa aastaselt on tema romaan tegelikult lõppenud, mida on tal meenutada, mida ta on hinges kandnud, enne kui elu otsa saab?

Raamatu lõpp on nagu iga elutee ja -töö lõpp: „Neid elu liigutusi, mis vana arsti kätest alguse olid saanud, ei pidanud enam keegi arvel. Need sulasid märkamatult argipäevasesse õhtusse, ja see liikumine kestab, inimliku ajaarvamise lõpuni.“

Olin noor, kui seda romaani neist elu liigutustest esmakordselt lugesin, aga hinge see mulle läks. Nüüd olen vanem kui romaani peategelane, lugedes tekkivad hoopis teistsugused mõtted. Aga teos ise on endiselt hea.

* Gyula Fekete (26. veebr 1922 – 16. jaan 2010) oli ungari kirjanik, ajakirjanik, kriitik ja publitsist, mitmekordne Attila Józsefi preemia laureaat. Paljude romaanide ja jutustuste autor, kirjutanud ka näidendeid ja noorsooraamatuid.
Foto raamatu tagakaanelt.

Fekete Gyula "Az orvos halála" (1963).

"Valge müür"

Bozorg Alavi
"Valge müür"
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1963.
Tõlkinud Haljand Udam.
Kujundanud Heldur Viires.

"Valge müür" sisaldab 11 novelli, mis on hämmastavalt täpsed ja piltlikud. Vana Teheran omandab neis tajutava näo, eristuvad vaeste ja rikaste elupaigad, umbsetes vanglates vaevlevad autori mõttekaaslased. Tegelaste hulgas on äraostetavad kohtunikud, alatud ametnikud, ärimehed, aga ka üksteist südamest armastavad sõbrad ja armukesed - inimtüüpide kirev kaleidoskoop.

Mulle jäid sellest novellikogust eriti meelde iraani naised. Nimijutustuse Fatime-hanum, kes muretses oma tütre Maniže pärast ja pelgas kõike, mis oli seotud Teherani kuberneri kindral Zafariga; tema tütar aga tahtis lõpule viia oma mehe Gholami alustatu ja kirjutada lõpuni imperialismivastase loosungi valgel müüril...

Või siis Akdas-hanumi palvesõnad novellist "Õnnelik naine":
"Doktor, te olete mõistlik inimene, miks te nii küsite? Kas mulle anti aega? Kas mul lasti selgusele jõuda, on ta kergemeelne või mitte? Ma polnud temaga veel õieti tuttavgi, kui mulle juba peale käidi. Ööl ja päeval tehti minu arvel nalja. Kui ma temaga tutvusin ja ta mind koju saatis, polnud mul ju mõtteski temaga abielluda. Aga kõik torkisid mind. Mul polnud enam mingit tagasiteed. Ja kui mu ema teada sai, et ma temaga liigun, polnud mul enam väljapääsu. Sealjuures teadsin ma, millisesse kuristikku ma end heidan. Ah, aidake mind, doktor..."

Niisuguseid ennastohverdavaid naistegelasi on neis juttudes palju. Minu jaoks oli see novellikogu aga üks esimesi tutvusi Iraani naiste eluga.

Autorit tutvustades on tõlkija tsiteerinud akadeemik Jan Rypka mõtteavaldust tema novellide omapära kohta:

"Lugeja on sunnitud tähelepanelikult jälgima sündmuste käiku, et seda täielikult mõista. Seda raskendab sõnade tihedus jutustuse suhteliselt väikeses mahus. Mulle tundub, nagu seisaks mu ees vanade pärsia poeetide miniatuur, kes püüdsid üheainsa värsiga esile manada kujutluspiltide kogu ulatust ja harmooniat. Paistab, et see peaaegu tuhandeaastane traditsioon pole Iraanist kadunud, vaid ainult omandanud tänapäevase kuju."

* Bozorg Alavi (2. veebr 1904 - 18. veebr 1997) oli iraani kirjanik. Ülikoolihariduse omandas ta Saksamaal, kuid 1928. a pöördus tagasi Iraani. Oli oma veendumuste pärast vangis, 1941. a asutas Tudee  partei. 1953. a pälvis rahvusvahelise rahupreemia. Samast aastast kuni elu lõpuni elas Berliinis, kus töötas ülikoolis uus-pärsia keele ja kirjanduse professorina.
Foto raamatuümbriselt. 

220.

"Tule ikka mu rõõmude juurde"

Paul-Eerik Rummo
"Tule ikka mu rõõmude juurde"
Teine vihik luuletusi.
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1964.
Kunstiliselt kujundanud Heldur Viires.

Tütarlaps linnast luges suurtes kogustes luuletusi. Keskkooli lõpul ja hulk aega hiljemgi veel oli mu vaieldamatute lemmikute hulgas hästi tähtsal kohal Paul-Eerik Rummo. "Tule ikka mu rõõmude juurde" väike raamat (kõigest 16 kopikat!) oli kaasas paljudel teekondadel. Hiljem järgnes sellele "Lumevalgus, lumepimedus" (1966), seejärel tuli vaimustus näidendist "Tuhkatriinumäng" (1969).

Need olid minu eakaaslaste jaoks olulised ja mõjusad verstapostid. Niisamuti nagu nende looja nägemine ise oma luulet ette kandmas kirjanduslikel kolmapäevadel kirjanike maja saalis Tallinnas. Rõõmuga adusin Tartus ülikoolis, et Paul-Eerik on olnud vaid mõned kursused minust eespool. Valuga meenub praegugi tema rida alumiiniumtagapõhjal põlevast ülikoolist. Seda põlengut ta oma silmaga ei näinud, aga poeedina suutis kirjeldada seda tunnet, mis oli meil, kes me tudengitena ülikooli peahoone tulekahju 1965. a nägime ja hiljem alma materit taastada aitasime.

Paul-Eerik Rummo luuletuste ja muu loomingu kohta võiksin kirjutada kiidusõnu rohkesti, aga väärt luule kõneleb iseenese eest kõige paremini. Olgu siin hoopiski minu ja mu klassikaaslaste hingedes eriliselt vastu kõlanud "Hamleti laulud".

HAMLETI LAULUD

1.

Meri tõmbus endasse. On mõõn.

Luitel koltuv tormivahusõõn.

Kuule... mis seal kahab iilides

pahaendeliselt, hiilides?

Lõikehein, oh sõber, lõikehein.

Ning me kõrval seisab pilvesein.

Hirm on järsku. viirastub, ennäe,

laps, kes lõikeheintes lõhub käe,

armastajapaar, kes kartmata

jookseb rannal, jalad katmata,

jalad katmata ja soontes tuulevein.

Lõikehein, oh sõber, lõikehein.

Jäta, jäta, lakka halamast,

ühtki pole rannal näha last,

kumbki pole paljajalu meist.

Miks ei lahku siiski valu meist?

Lõikeheinad jäigalt kahavad.

Kõik, kes lapseks jääda tahavad

lootuses, et pilv see suur ja must,

eal ei riiva nende armastust, -

kõik need viivuks minus kohtusid,

viivuks nägin nende ohtusid,

viivuks taevaga läks segi maa,

Viivuks mõistsin: enam ma ei saa

seista kõhkvel vaiki, seal kus peaks

halva lihtsalt kisendama heaks - - -

Lõikehein, oh sõber, lõikehein.

Ning me kõrval seisab pilvesein.

Luitel koltuv tormivahusõõn.

Meri tõmbus endasse. On mõõn.

2.

Jah, olla, olla, tingimata olla

     (Ah, ainult üks rüpp, ainult üks rüpp,

     kuhu panna pea!)

ja kahtluste ning tülpimuste tupest

     (Ah, ainult üks rüpp, ainult üks rüpp,

     kuhu panna pea!)

mõõk tõmmata, kui alatus ja totrus

     (Ah ainult üks rüpp, ainult üks rüpp,

     kuhu panna pea!)

mu lapsepõlve lapselikke ulmi

     (Ah, ainult üks rüpp, ainult üks rüpp

     kuhu panna pea!)

ähvardab uputada pettumuste mutta.

     Nii olla, samas ometigi teada,

     et elu pole üksnes võitlus, teada,

     et see, mis tuleb, suurem on nii minust

     kui minu vaenlasest. Nii olla, samas mõelda

     veel sündimata lapsi, kelle naerust

     me mõlemate mõõgad pudenevad.

     Nii olla, olla, olla, samas mõelda

     neid, kelle nime keegi veel ei tea.

Ah, ainult üks rüpp, ainult üks rüpp, kuhu panna  pea!

Ainult üks rüpp, ainult üks rüpp, kuhu panna pea!!

* Paul-Eerik Rummo (sündinud 19. jaanuaril 1942 Tallinnas) on Eesti kirjanik ja poliitik.