„Katk“

 Albert Camus
„Katk“
„Loomingu“ Raamatukogu nr 43-46 (311-314).
Ajalehtede-Ajakirjade Kirjastus. Tallinn 1963.
Prantsuse keelest tõlkinud Henno Rajandi.

Teos, mis nüüdse koroonapandeemia ajal on muutunud üliaktuaalseks. Minagi olen sellest kavatsenud juba peaaegu aasta kirjutada. Maailmas on välja antud palju selle raamatu uustrükke ja vist üsna varsti on neid ka Eestis lisaks tulemas.

„Katku“ on raske pidada lemmikraamatuks. Nii masendav on selles kirjutatu, kuid samas on see filosoofilises plaanis ülihuvitav. Inimese üksildus ja vajadus võidelda ka nähtamatu vaenlasega. Ühtaegu allegooriline müüt ja hoiatav ettekuulutus.

Esmakordselt seda lugedes õppisin kümnendas klassis, olin elu hakul ja must masendus ei läinud mulle hästi peale. Pigem hakkasin Camus' kirjatöid pelgama, kuigi hiljem olen tema teisi eesti keelde tõlgitud teoseid huviga lugenud. „Võõras“ ja „Sisyphose müüt“ meeldivad mulle eriti.

Henno Rajandi tõlge oli suurepärane ja on pidanud ajaproovile vastu. Ka Ott Ojamaa eessõna „Katku“ tõlkele on sisukas, andes lühiülevaate nii Camus' elukäigust kui ka maailmavaate kujunemisest. Hiljem ülikoolis, kuulasin ka Ojamaa loenguid prantsuse kirjanduse, sealhulgas Camus' kohta. Oli ju tegemist Nobeli 1957. aasta kirjanduspreemia laureaadiga.

„Katku“ kirjutamisega tegi Camus algust juba 1941. a. Kirjanik ise ütles, et mõtleb katku all fašismi, kuid Daniel Defoe „Robinson Crusoest“ võetud moto viitab kirjandusteadlaste arvates hoopis laiemale üldistusele:

„Ühtmoodi vangipõlve kujutamine teistmoodi vangipõlve kaudu on niisama põhjendatud kui mis tahes tõelise asja kujutamine teise asja näol, mida ei ole olemas.“

Jätan „Katku“ lugejatele võimaluse ise raamatusse süveneda ja ei jutusta siin seda ümber. Sest, nagu ütleb tsitaat, mille olen ära märkinud siis, kui „Katku“ esmakordselt lugesin:

„Võõra linnaga tutvumiseks on üks lihtne viis – tuleb tundma õppida, kuidas seal töötatakse, kuidas seal armastatakse ja kuidas seal surrakse.“

* Albert Camus (7. november 1913 – 4. jaanuar 1960) oli prantsuse filosoof, kirjanik ja ajakirjanik. 44aastaselt sai ta Nobeli kirjanduspreemia laureaadiks. Kolm aastat hiljem hukkus koos oma kirjastaja Michel Gallimard'iga autoõnnetuses.

Albert Camus „La Peste“ (1947).

„Kohtumine Marianne'iga“

Lilli Promet, Ralf Parve
„Kohtumine Marianne'iga. Reisirevüü“
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1963.
Illustreerinud Evald Okas.

See on päris kindlasti niisugune raamat, mille kirjanduslik sisu on hoolimata autorite sõnameisterlikkusest aastate jooksul mõneti väsinud, aga mis kunstiraamatuna muutub järjest väärtuslikumaks ja huvitavamaks.

Evald Okka illustratsioonid, vähemasti enamik nendest, on selles täiesti iseseisvad kunstiteosed, andes edasi nii ajastu omapära Prantsusmaal, kui ka kunstniku jaoks huvitavamat ja meeliköitvamat, kelleks on lisaks vaatamisväärsustele kaunid prantslannad.

Raamatut kutsusid autorid ise „reisirevüüks“ ja revüülikult kirju selle ümbrispaber ongi. 1963. aastal olid sellise formaadi ja kireva väljanägemisega raamatud enamasti lastele mõeldud. Seetõttu läksid paljud raamatuostjad õnge, arvates, et „Kohtumine Marianne'iga“ on lasteraamat. Kui raamatupublik aga omapärase kunstiraamatu avastas, tekkis kohe ka kihin-kahin, et oi, mida kõike Okas on sellesse joonistanud.

„Reisirevüü“ alapealkirjana andis ka kirjanikepaarile vabamad käed. Ehkki reisikirjas on suur osa nö kohustuslikke nõukogude turistide kriitilisi tähelepanekuid Prantsusmaa elust-olust, on selles ka vallatust, rõõmu, sõnamaalinguid ja sõnastamislusti.

„Me seisame sillal, mis ei ole mitte Waterloo sild, sest proosaline Waterloo sild ei tee kedagi arust lagedaks, vaid paneb igale armastajale kaine mõistuse pähe. Kui juba suudelda, siis siin, Seine'i ääres. Me ei pidanud vastu ja proovisime, kuidas on... Tagantjärele, alles järgmisel päeval selgus, et olime selle tükiga toime tulnud oma kuueteistkümnendal pulmapäeval...

Muidugi, me saame aru ja kahetseme, et oleme oma kergemeelsusega kurvastanud kõiki kõrgelt moraalseid sõpru, kes meist seni heal arvamusel olid.“

Ja veel:

„Sokratest näidates seletavad giidid: „Nina on tal nagu kartul, kuid mis loeb see igaviku ees!“ ning teda tutvustatakse järgmiselt: „See on see mees, kes surres oma õpilastele, kes palusid: „Oo, ütle midagi!“ ütles: „Ma tean, et ma midagi ei tea!““

Me täname südamest ka oma giidi seletuste eest Louvre'is, millele ta armsalt vastab:
„Naisele ei valmista miski suuremat naudingut kui see, et teda kuulatakse.““

Raamatu rohked põnevad illustratsioonid tekitavad suure tahtmise neid ka blogisse rohkem panna, kuid seekord lausa sundisin end vaid mõnega piirduma.

Muide, vanaraamatupoodides on „Kohtumine Marianne'iga“ täitsa saadaval kõigest 1-3 euro eest ja minu meelest on see kunstisõpradele hea ost.