17/02/2022

„Mälestusi isast“

„Mälestusi isast“ on neljaosaline luuletsükkel, mille esimene salm ja 4. ehk viimane osa oli vist küll kõikidel minuvanustel inimestel nende kooliaastatel peas, võib-olla on paljudel praegugi. Hästi palju esitati seda raadios, kanti ette koolipidudel ja aktustel, õpiti pähe emakeeletundides. See on ülihea luuletus, mida meelde jätta on kerge ja milles väljenduvad nii siirad tunded, et need panevad igaüht kaasa elama. Kogu luuletsükkel on erakordselt inimlik ja ehe. Nii luuletavad klassikud. 

Homme on Juhan Smuuli (18. veebr 1922 – 13. apr 1971) 100. sünniaastapäev. Sel puhul panen need meeldejäävad luuleread siiagi.


MÄLESTUSI ISAST
Juhan Smuul

Tol korral ringi jooksin alles särgis,
täis lapsemõtteid oli kahupea,
või vänderdasin hanekarja järgi,
vits peos, sest mine isahane tea.
/- - -/

IV

Ja mäletan – kord õhtul ta ei tulnud.
Torm. Laine laksus päris õue all.
Toit seisis pliidil, aga sööjaid polnud.
Ränk mure näris juba sügaval.

Need neli päeva... Meeleheites pilgud.
Ja ema rannas... kõik need neli ööd.
Just suigud lapseunne, kohe virgud.
Tuul pimeduses ulub, laine lööb ...

Mind rannas leidis juba varavalge –
kõhn, sasipäine, väike mures põnn.
Nii vastu külma kivi panin palge
ja isa ootasin – kas surm või õnn.

Ta viimaks hilisõhtul tuli siiski,
surmväsinud ja unetusest morn.
Veel näol ja rõivail soolaseid veepiisku,
kui juba magas. Väljas nuttis torm...

Sel ööl ma tihti tõusin tasahilju
ja paljajalu läksin üle toa
ta juurde – kuni ergu valguskillu
koit aknasse lõi nagu eluloa.
/1944/

(Kogumikust „Valus valgus“; Eesti Raamat, Tallinn 1972; 
illustreerinud Ilmar Torn.)