"Kaluri poeg"

Vilis Lācis
"Kaluri poeg"
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1952.
Läti keelest tõlkinud Karl Aben.

Ma ei mäleta enam kuigi täpselt, millest "Kaluri poeg" rääkis. Ja uuesti üle lugemast seda noorena mitu-mitu korda loetud romaani takistab mind pelg, et võib-olla ei mõju loetu enam nii haarav-lummavalt, nagu toona.

Jah, muidugi oli see Soomuste küla kalurite raskest elust seal, kus muud hooned olid viletsamad, ainult üks uhkeldas punaseks värvitud plekk-katusega. Selles, Soomuste küla jõukaima mehe Banderi kaupluses oli küla süda, "siia voolavad kokku kõik igapäevased pisiasjad ning siit levivad uudisteated imestamisväärse kiirusega kõigisse majadesse".

Klava talus elas teiste hulgas Oskar, vanim perepoeg. Banderil oli tütar Anita. Mõlemad niisuguses ilusas vanuses, kus armastus on kerge puhkema. Mõlemad elamas oma vastuolulisi elusid vastuoluliste inimeste seas. Palju tugevaid karaktereid. Ja meri ning kõik ootamatused, mis rannaeluga seostuda võivad. Aga siinkohal... stopp!

Tänapäeval kasutatakse sõna "spoilerdama", mis tähendab, et asjadest antakse teada enne nende lugemist või vaatamist. No kellel siis enam põnev on! Aga "Kaluri poeg" on just niisugune raamat, mida nüüdisnooredki võiksid lugeda, sest sisu ja põnevust on selles üle 500 lehekülje.

Võtame näiteks ühe "Kaluri poja" tsitaadi:

"Vähehaaval hakkas Oskargi kõnelema. Alles nüüd said teised aru, millises olukorras oli ta naasnud: noodad puruks rebitud, Garozaga tülli läinud, oma kaaslastest lahkunud. Siis polnud ju mingi ime, et ta näis joobnu moodi. Sellisena nagu nüüd polnud Anita teda veel kunagi näinud: nii löödud ja siiski veel mitte murtud, täis traagilist vastupanu, sitke nagu pragunenud puu -- ta küll paindus, kui raju teda liiga tugevasti raputas, kuid maani painutada ei suutnud see teda mitte kunagi. Ikka ja jälle uuesti ajas ta tagasi sirgu oma purustatud ladva. Isesuguses järeleandmatuses vaikides vaatles Anita Oskarit, taas hakkas see mees teda huvitama -- see ei olnud enam igapäevane inimene, kellest tema vaade oli kogu viimasel ajal libisenud ükskõikselt üle."

Ja ärgu lasku võimalik lugeja end häirida sellest, et Vilis Lācisest hiljem kommunistist poliitik sai. Selle raamatu kirjutamise ajal (1933-1934) oli ta hea kirjanik, tuntud juba oma "Tiivutute lindudega" (triloogia, 1931-1932), väärt lugemine on ka "Kaluri poja" järg "Küla mere ääres" (1954).

* Vilis Lācis (12. mai 1904 - 6. veebr 1966) oli läti kirjanik ja Läti NSV poliitik. Eesti keelde on tõlgitud palju tema romaane, mina olen peale eespool nimetatute lugenud veel triloogiat "Torm" (1946-1948), romaani "Uuele rannale" (1952) ja "Pärast äikest" (1962).

Vilis Lācis "Zvejnieka dēls" (1933-1934).

"Kuuenda klassi aare"

Gunārs Cīrulis, Anatols Imermanis
"Kuuenda klassi aare"
Eesti Riiklik Kirjastus, 1957.
Tõlkinud Agnes Kerge.
Illustreerinud A. Mitt.

Väga hea hooga kirjutatud raamat, mis kohe mu üheks lemmikuks sai. Ma ei mäleta, kas kogusin marke juba enne selle lugemist, aga pärast küll kindlasti ja kaua. Seikluslik, kuigi jutt on kahe kooli pioneeride margikogumisvõistlusest, kooli- ja pereelust.

Peategelased jäid kohe meelde ja olid üsna selgelt tuntavad tüüpidena ka mu oma koolis.

Peeter, kes oli kõige targem õpilane klassis ja muidugi rühmanõukogu esimees. Anna Koškina ehk Anna Kella, kes oli igal pool, kus midagi juhtub, ja tänu kellele juhtus palju. Roman Jeekabson, tuntud kirjaniku poeg, kelle isal polnud ilmaski aega. Maia, kes oli klassi kõige silmapaistvam tüdruk, ja Indulis, kellel oli alati oma arvamus. Ning väikesekasvuline Jaanis, kes suure vahetunni ajal sõi alati kaks portsjonit toitu ära, sest tahtis kasvada niisama suureks nagu geograafia õpetaja.

Ja kui nad siis kõik marke koguma hakkasid... Ja mida kõike siis juhtuma hakkas... Ja mida kõike nad teada said...

Põnevust kuhjaga ning selle sisse hästi sulatatud filateelia alustõed ning võimalused margikogumisega oma maailma rikastada.

Igatahes on tegu raamatuga, mis ei tohiks puududa ühegi end austava filatelisti raamatukogust (nagu ka üks teine margikogumise seiklus hilisemast ajast, poola kirjaniku Andrzej Piwowarczyki krimka "Lahtine aken", mis Aleksander Kurtna tõlkes ilmus 1973. a sarjas Mirabilia).

"Kõik küsimused on juba otsustatud, kuid ägedad vaidlused jätkuvad veel trepil, riidehoius ja eeskojas. Need ei lõpeks veel niipea, kui kooli valvur, vana Lielbiksis, ei segaks vahele.
"Kas te tahate ööseks siia jääda, skandalistid?!" ütleb ta tehtud karmusega.
"Me pole skandalistid, vaid filatelistid, seltsimees Lielbiksis," vastab Peeter uhkelt.
"Üks kama kõik. Aga nüüd, marss, koju!""

* Raamatu autoriteks on kaanel ja tiitellehel küll kirjutatud G.  Cīrul ja A. Imerman, kuid tegu on ikka Gunārs Cīrulisega (sünd Gabriels Civjans või Gabriel Ziwian; 8. oktoober 1923 - 25. oktoober 2002), kes oli juudi päritolu läti kirjanik ja kelle kaasautoriks mitme raamatu puhul oli Anatols Imermanis.

Gunārs Cīrulis, Antols Imermanis "Sestās klases dārgums" (1955).