„Mälestusi isast“

„Mälestusi isast“ on neljaosaline luuletsükkel, mille esimene salm ja 4. ehk viimane osa oli vist küll kõikidel minuvanustel inimestel nende kooliaastatel peas, võib-olla on paljudel praegugi. Hästi palju esitati seda raadios, kanti ette koolipidudel ja aktustel, õpiti pähe emakeeletundides. See on ülihea luuletus, mida meelde jätta on kerge ja milles väljenduvad nii siirad tunded, et need panevad igaüht kaasa elama. Kogu luuletsükkel on erakordselt inimlik ja ehe. Nii luuletavad klassikud. 

Homme on Juhan Smuuli (18. veebr 1922 – 13. apr 1971) 100. sünniaastapäev. Sel puhul panen need meeldejäävad luuleread siiagi.

MÄLESTUSI ISAST

Juhan Smuul

Tol korral ringi jooksin alles särgis,

täis lapsemõtteid oli kahupea,

või vänderdasin hanekarja järgi,

vits peos, sest mine isahane tea.

/- - -/

IV

Ja mäletan – kord õhtul ta ei tulnud.

Torm. Laine laksus päris õue all.

Toit seisis pliidil, aga sööjaid polnud.

Ränk mure näris juba sügaval.

Need neli päeva... Meeleheites pilgud.

Ja ema rannas... kõik need neli ööd.

Just suigud lapseunne, kohe virgud.

Tuul pimeduses ulub, laine lööb ...

Mind rannas leidis juba varavalge –

kõhn, sasipäine, väike mures põnn.

Nii vastu külma kivi panin palge

ja isa ootasin – kas surm või õnn.

Ta viimaks hilisõhtul tuli siiski,

surmväsinud ja unetusest morn.

Veel näol ja rõivail soolaseid veepiisku,

kui juba magas. Väljas nuttis torm...

Sel ööl ma tihti tõusin tasahilju

ja paljajalu läksin üle toa

ta juurde – kuni ergu valguskillu

koit aknasse lõi nagu eluloa.

/1944/

(Kogumikust „Valus valgus“; Eesti Raamat, Tallinn 1972; 

illustreerinud Ilmar Torn.)

„Jäine raamat“

Juhan Smuul
„Jäine raamat“
Antarktise-reisi päevik
Sarjast „Maailm ja mõnda“
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1959.
Kujundanud Vive Tolli.

Valetaksin, kui ütleksin, et „Jäine raamat“ mulle kohe ilmudes meeldis. Olin selle mõistmiseks veel liiga noor. Aga see on üks neid teoseid, millega mul on tulnud elus palju kokku puutuda ja mis on andnud ainestikku mulle oluliste kohtumiste ja vestluste jaoks.

Juhan Smuulil oli meremehe ja seikleja hing, millesse ometi mahtus palju nukrust. Lapseeast mäletan, et pärast „Jäise raamatu“ ilmumist tuli paljude inimeste kõnepruuki sõnapaar „Suur Hall“. Aga tulid ka uued teadmised Antarktikast ja polaaruurijate argielust, samuti Austraaliast, mida Smuul tagasisõidul külastas.

Ligi kakskümmend aastat pärast „Jäise raamatu“ ilmumist leppisin noore ajakirjanikuna kokku kohtumise NSV Liidu Arktika ja Antarktika Instituudi direktori, teeneka polaaruurija Aleksei Trjošnikoviga. Tema oli olnud Nõukogude teise Antarktise-ekspeditsiooni ülem, üks Smuuli „Jäise raamatu“ tegelastest. Muu hulgas rääkisime ka „Jäisest raamatust“ ja Juhan Smuulist. Panin selle loo – „Vastamisi jääga“ (1978) – nüüd ka oma teise blogisse.

Läks veel aastaid ja mul õnnestus käia Austraalias, kus kohatud eestlaste hulgas oli veel neid, kes mäletasid, kui „Kooperatsija“ ja Juhan Smuul seal külas käisid.

„Kooperatsija“ (raamatus „Kooperaatsia“) Mirnõi reidil. See visa laev on „Jäise raamatu“ olulisemaid peategelasi, Smuuli sõnul: „sõber, kelle nõrkusi teatakse, aga keda armastatakse“.

„Jäisest raamatust“ on olnud juttu ka siis, kui olen vestelnud mõnega neist eestlastest, kes Antarktise uurimisjaamades töötanud on.

See iselaadne reisikiri on lugejatele meeldinud (ja sugugi mitte sellepärast, et seda auhinnati 1961. a Lenini preemiaga, mis tõi kaasa mitu taasilmumist eesti keeles ja tõlkeid paljude rahvaste keeltesse).

„Jäist raamatut“ on ajakirjas Keel ja Kirjandus (nr 3/2010) tänapäevasest vaatenurgast analüüsinud ja tutvustanud Kadri Tüür: „“Jäine raamat“: 50 aastat hiljem“

„Mina ka!“

Just selle luuletuse jaanuarikuu luuletusena blogissepaneku tõukeks sai praegu maailmas küll hoopis teises kontekstis leviv lausung „Mina ka!“. See osalushüüe tõi mulle meelde mu algkooliaja, mil koolis ja tollases Lasteraadios kõlas tihti Juhan Smuuli (siis veel Schmuuli) „Mina ka!“.

Neid luulekogusid, kus see 1949. a kirjutatud luuletus sees oli, pole mul ammu enam alles, ka ei ole tahtmist minna seda otsima raamatukogusse, sestap taastasin selle oma mälu, eakamatel tuttavatel meeles olnu ja internetis leidunud fragmentide põhjal.

Siinses tekstis on originaaliga võrreldes kindlasti vigu nii kirjavahemärkide kasutamisel kui ka mõne sõnaga seoses, ka ei saanud vist päris kõik salmid kokku, sest midagi on justkui vahepealt puudu, aga umbes niisugune see luuletus oli. Meelde jäi see küllap tänu oma hoogsusele, sest ma ei mäleta, et seda meile koolis eriti tungivalt pähe tambitud oleks.

Küll arvan mäletavat, et minu kooliajal, aastatel pärast Stalini surma, oli luuletusel teistsugune, ilma Stalinita lõpp – ju oli Smuul siis midagi ümber teinud või jäeti lõpuread lihtsalt ära, aga sellele oskavad ehk täpsemini vastata kirjaniku loomingut uurinud.

MINA KA!
Juhan Schmuul

Olime kolhoosipõllul. Suurel laial Saaremaal.
Järsku kuulsin poisi hüüdu, noort ja värsket: „Mina ka!“
Pööran ringi. Kahle kandis kasvult alles väike mees.
Läks kui liikuv viljakuhil. Rätik punas vaid – pioneer.

Kõrvuti me astusime. Küsin: „Tegid tublit tööd.
Seleta. Veel noor sa oled. Miks sa nõnda kaasa lööd?“
Tema aga imestades tõstis oma valge pea.
Vaatas otsa umbes nõnda: „Sõber, mis sa elust tead?“

Vastas: „Näed sa rätti? Juba sellepärast teen.
Ega ma ei vaja käsku. Mina olen ju pioneer!
Vili ootab, vihm on karta. Kuidas teisiti siis saab?
Kogu pere oli põllul. Loomulikult mina ka!

Sügisel siis pole aega, siis pean hästi õppima.
Aga praegu teenin nõnda Stalinit ja Kodumaad!“

/1949/

Pilt: Mõned ajakirja Pioneer 1949. aastakäigu kaaned internetist.

"Mai tuli"

Maikuu luuletus, mis mu noorusajal peaaaegu kõigil peas oli ja raadios sageli kostis:

MAI TULI
Juhan Smuul

Juba jürikuu tujukais ilmades
oli aimata kevade algust.
Oli päikses ja õite silmades
väike piisake soojust ja valgust.

Mai tuli ja hallad ta soode pealt
kauge põhjala tundraisse ajas.
Oli laidudes, metsades, mere peal
linnulaulude kilavat kaja.

Ja rannale lõbusalt laineid lõi,
tuuled riivasid väinu ja lahti.
Mai tuli, mai võitis ja päikese tõi,
tegi südame suvele lahti.

Mai tuli. Ta hämarad, hõõguvad ööd
olid jaanikuu õhtute vennad.
Süda rinnus on muutunud põlevaks söeks
töörõõmust ja kevadest endast.

(1950?)
/Kogust "Valus valgus". Eesti Raamat. Tallinn 1972./

Neile sõnadele on viisi teinud nii Lydia Auster kui ka Gustav Ernesaks. Sellel aadressil kõlab Gustav Ernesaksa/Juhan Smuuli "Mai tuli" esimese lauluna:
https://arhiiv.err.ee/vaata/maimotted-muusikas/latest

 Agu Pihelga maal "Maihommik" (1961).

"Hang nagu härg magas akna taga"

Panen siia ka ühe veebruari sobiva talveluuletuse, kuni talve veel on.

HANG NAGU HÄRG MAGAS AKNA TAGA

Juhan Smuul

Hang nagu härg magas akna taga.

Talv oli täie võimu sees.

Ilm oli külm ja ilm oli vaga.

Siis tuli meile võõras mees.

Sõna temal suust tuli välja kisku,

olnd nagu õiget oidu tal.

Ise oli kasvult siuke pisku,

habemes ja hülgehall.

Äi temalt küsis: kust ta pärit?

Ämm temalt küsis: mis ta teeb?

Kas a'ab kaladega äri

või on mõni muidumees?

Vastas aga mees, et kuulge, nähke,

olen mina Hiiu laiult ja

pole mina mõni kohvilähker

ega ole vandiraiuja.

Ämm küsis, mis tema meile toonud.

Laiu mees ütles: tee ja külm.

Et pole jumal kiiret loonud,

asjaga on aega küll.

Siis minu eit talle süüa pakkus.

Hülgehall ütles: "Ootaks veel.

Mul kukkus naine mereprakku

Väikses väinas taliteel."

Ämm pani hüüdma: "Oh sina looja!

Anna mulle vits selle hullu jaoks1

Ise tema istub kambris soojas,

aga naine ulbib praos."

Ämm võttis köie, mina võtsin lati,

ohjad käes - nii jooksis äi.

Habe ees ja hallis vatis -

võõras kõige järel käis.

(1960)

/Kogust "Valus valgus", Eesti Raamat.

Tallinn 1972./

"Kirjad Sõgedate külast"

Juhan Smuul
"Kirjad Sõgedate külast"
Eesti Riiklik Kirjastus, 1955.
Kaanekujundus Villu Toots
Illustratsioonid Richard Kaljo.

Panin siia küll 1955. a väljaande kaanepildi, aga seda raamatut mul vist enam alles ei ole. Esikaas, mille siia internetist võtsin, on hästi meeles ja seegi, et lisaks lugemisele ka illustratsioone huviga vaatasin, teadmata tollal ju eriti midagi kalurite elust. Hiljem koolis rõhutati, et selles raamatus on kolhoosielu eetilisi probleeme tõstatavad jutustused Muhumaa Koguva küla ainetel.

Muhumaale sain alles hulk aastaid hiljem, juba pärast ülikoolis esimese kursuse lõpetamist, aga siis nägin oma silmaga ka Juhan Smuuli ja Debora Vaarandi nende Koguva kodutalus ära, kui käisime neid kutsumas ehitusmaleva Muhu rühma lõkkeõhtule. See meeleolukas kohtumine pole aga siinse postituse teema.

Vist andsin 1955. a väljaande kellelegi, kui 1972. a ilmus mahukam proosakogumik "Hea meremeeste Hoidja", mille oli kujundanud ja illustreerinud Ilmar Torn. Ju nägi statuut ette, et kauase kirjanike liidu esimehe valitud teoste kogu pidi illustreerima kauane kunstnike liidu esimees. Ilmar Torni illustratsiooninäited on siingi, aga need ei olnud mu meelest nii head kui Richard Kaljo omad.

"Kirjad Sõgedate külast" meeldisid mulle väga, sest neis olukirjeldustes avanes hoopis teistsugune maailm kui see, millega linnatüdrukuna olin kokku puutunud. Merelõhnaline, kadakaloomuline, aga ka väga unistuslik.

Küllap teab praegunegi külarahvas, kellest ja millest neis 1951.-1955. a kirjutatud kirjades juttu oli ja missugused olid need raamatus nii värvikalt kirjeldatud tüübid elus tegelikult, need "sõgedad, kes on ammu oma nimest pikemad".

Ma ei saa öelda, et lapsena lugedes kõik kirjad võrdselt huvitavatena tundusid, aga Smuulile omaseid lopsakaid ütlemisi oli neis küllaga. Nagu ka võrdlusi ja mõtisklusi. Need elupildid köitsid mind vägagi.

"Kui me ütleme inimeste kohta "ilus", "pimestavalt ilus", "hingematvalt ilus", siis haarab see omadussõna kõigest kõike ainult välist külge. Rahvalik "kena" on oma tähenduselt, haardelt palju mitmekülgsem. Kena - see pole pimestavalt ega hingematvalt ilus, seda ei öelda inimese kohta kunagi esimesel minutil, vaid siis, kui tunneme teist juba pika päeva, oleme näinud, kuidas esimesel hetkel mittemidagiütlevad silmad naeravad, säravad, noorenevad või muutuvad kurbuses tuhmideks; kui teame, et inimene suhtub inimlikult teise inimesse; kui kuuleme temast palju näiliselt väikest, aga tegelikult olulist."

Selle mõttekäigu toel võiks öelda, et Sõgedate külas oli palju keni inimesi.

Kõige rohkem meeldis mulle kolmas kiri "Õhtu Nekrassoviga", selle sügavale tungiv nukrus, mis pani mind Nekrassovi luulet väga tähelepanelikult lugema. Selle kirja lõpus olevat arutlust luule ühiskondlikust funktsioonist mõistsin alles palju hiljem.

Ma ei hakka siin meenutama kõiki kaheksat kirja. Ehk küll kõigi tollaste normide kohaselt sisult sotsialistlikud ja vormilt nõukogulikud, on need tundelised, kohati lausa karikatuursusesse kalduvad, siis jälle südamlikud ja rannarahvale omaselt veidi karedalt soojad kirjapanekud. Ja sugugi mitte halb raamat.

"See, aparaadiga. Küsib - mis te mõtlesite, kui merel olite.  Loll! Küsib - mis te tundsite. Loll! Rääkis mingisugustest kangelastest. Tea, keda ta otsis..."

"Kirjad Sõgedate külast" järgi tehti 1966. a ka Tallinnfilmi mängufilm, milles mängisid Kaarel Karm, Ilmar Tammur, Tõnu Aav, Aarne Üksküla, Olev Eskola jpt. ERR-i arhiivist aga võib leida kuuldemängu "Kirjad Sõgedate külast" kaks osa. Võtke Google abiks!

"Meremees Murka"

Juhan Smuul
"Meremees Murka"
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1958.
Illustreerinud Romulus Tiitus.

Lapsepõlves lugesin mitut südamlikku lugu koertest. Tšehhovi "Kaštankat" (1951) ilmselt varem kui Turgenevi "Mumuud" (1955). Mõlemad olid ka kooli kohustuslikus kirjavaras. Ja mõlemad olid väga kurvad lood.

"Meremees Murka" oli nendega võrreldes väga reibas raamat. Meie omamaisest kirjandusest on Evald Tammlaane "Laevakoer Tuhk" (1940) sellele kõige lähedasem. Mõlemas on juttu merekoerast - laevakoerast ja tema elamustest.

Murka oli Smuuli koer, kelle kirjanik võttis 1955. a juunis kaasa ENSV esimese heeringalaeva püügiekspeditsioonile Põhja-Atlandil. Nii et kui praegust terminoloogiat kasutada, sai Murkast, kes merele sattudes oli veidi üle aasta vana, seoses temast raamatu kirjutamisega tõeline staarkoer.

Tallinna turult 50 rubla eest ostetud kutsikas, üks koer kikkis, teine longus, tuletas Smuulile meelde kellamees Liblet Tootsi lugudest. Küla kassidega pidas ta lakkamatut sõda. Lammastest aga läks pärast üht vahejuhtumit "võimalikult kaugelt mööda ja tegi näo, et neid määgijaid loomi pole tema jaoks olemas".

Kui jõudis kätte linnatalv, mil Murka enam suuremaks ei kasvanud, oli tal väga igav. "Ta muutus ükskõikseks ja loiuks. Ta hakkas paksuks minema. Ta silmad olid nukrad. Koer kaotas elu mõtte. Ma ootasin pikisilmi kevadet, et koer saartele saata. Ja just siis tuli sõit Põhja-Atlandile, kus Murkast sai meremees Murka."

Smuul kirjutas oma lapsepõlve muljetest seoses ranna ja merega, laevadest ja meremeestest, kelle jutt talle meeldis, sest nad "rääkisid laevast nagu elavast olevusest". Ta kirjeldas heeringatraalerit ja laevakoerte erilist seisust, uskudes, et nende hinges on "niisamasugune tüdimus pikast sadamasolekust nagu igal ehtsal meremehel".

"Meremees Murka" on niisugune raamat, mida täiskasvanulgi on lust sirvida. Koera juhtumused laeval, tema harjumine mere ja meeskonnaga, tekitatud sekeldused ja tehtud pahandused on kirja pandud tolle irvhambalikkusega, mis Smuulile tihti omane oli.

"Kuid see merehaigus jäi Murkale esimeseks ja viimaseks. Ainult tugeva tuule või tormi ajal armastas ta magada kajutis ega tulnud tekile. Õige ka. Seal sai ta juba esimese minutiga lainega vastu pead. Kuid koerad ja pisikesed poisid ei salli, kui neid liiga palju pestakse, pealegi veel külma ja kibesoolase veega."

Kes tahab meenutada, kuidas ENSV ajal heeringapüük käis, ka sellele on "Meremees Murka" põnev lugemine. Aga just nende püügikirjelduste - heeringapüüdjate argipäeva - pärast ei olnud see raamat mu lapsepõlvelemmikute hulgas. Mis praegu üle lugedes paeluvana tundub, ei olnud seda tollal.