„Vabadus, armastus“

 
Sándor Petőfi
„Vabadus, armastus“
Valik luuletusi ja poeeme.
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1964.
Tõlkinud Ellen Niit.
Kunstiliselt kujundanud Rudolf Pangsepp.

See luulekogu ilmus mu abituuriumiaastal ja ma armusin sellesse silmapilkselt. Või oleks ehk õigem öelda, et ma armusin Sándor Petőfisse – tema nooruslikku uljusesse, tema kirge ja hoogu, isamaa-armastusse ja ülimasse hingestatusse, tema vabadusse ja armastusse.

MIS ON KUULSUS?

Mis on kuulsus?... Vikerkaareviir.

Pisarates murtud päiksekiir.

/1846/

Ma ei olnud ainus vaimustunu. Minu põlvkonnas teadsid paljud Petöfi värsse peast, väga sageli kõlasid need parimate näitlejate ettekandes raadiost – me elasime neis ja nemad elasid meis.

VABADUS, ARMASTUS

Vabadus, armastus,

need on mu igatsus.

Elu ma ohverdan

sinu eest, armastus,

ohverdan armu ma

sinu eest, vabadus.

/1847/

„Ma olen madjar“, kirjutas Petöfi ja muutis oma luulega ka pärast oma surma madjarite maa meile lähedaseks. See oli aeg, mil me teadsime kindlalt, et oleme lisaks soomlastele ka ungarlastega sõbrad ja sugulasrahvas.

Oma südames olime me kõik looduse metsikud lilled.

LOODUSE METSIK LILL

Mis te haugute siin, penid,

mis te minust purete!

Viskan teile kondi kurku,

nii et sellest surete.

Murdke igerikke õisi

kasvuhoonest kusagil;

mind lõi loodus piiramatu,

olen tema metsik lill.

Luulet koolis mulle pole

sisse taotud kepiga.

Reeglitega ma ei ole

iial suutnud leppida.

Reegleid austagu, kes hirmust

priiuses on ärevil.

Mind lõi loodus piiramatu,

olen tema metsik lill.

Õitsta teile, jõudesoole,

pole tahtmist vähemat!

Teie kõhud kehvapoolsed

kohe rikki lähevad.

Tervitab mind see, kel meeled,

puhtad on ja elevil.

Mind lõi loodus piiramatu,

olen tema metsik lill.

Rahule mind igaveseks

jätke parem kisata.

Tõesti tühi töö on herneid

vastu seina visata.

Ja kes siiski otsib tüli

kunagi või kusagil –

puutugu mind vaid! Ma olen

okkaline metsik lill.

/1844/

Olen alati olnud väga tänulik Ellen Niidule, kes Petöfi luulet nii meeldejäävkaunilt eesti keelde tõlkis. Ka tema järelsõna sellele raamatule oli poeetiline ja seda soovitan ma kindlasti lugeda. Üks katke sellest:

„/Sándor Petőfi/ oli sündinud nääriööl, ööl vastu esimest jaanuari 1823, ja eluaastaid sai ta lugeda kakskümmend kuus. 1849. aasta juulis jäi ta elu pooleli loomingulise ja füüsilise nooruse haripunktil. Ta langes Ungari revolutsiooni viimases lahingus. Tema saatus oli selle poolest õnnelikum kui Ungari vabadusvõitluse saatus. Tema lakkas olemast elu kõrgseisus. Võitlus, mille vaimne juht ta oli olnud, taandus reaktsiooni ees. Selle kiuste, aga võib-olla ka just selle tõttu sai Petöfi ülev kuju ungarlaste jaoks veelgi sümboolsust juurde.“

Ka Petöfi pilt on pärit sellest raamatust, Ernst Kollomi puulõige. >>>

* Sándor Petőfi (1. jaanuar 1823 – 31. juuli 1849) oli ungari rahvusluuletaja ja 1848. aasta revolutsiooni kangelane. Eesti keeles on tema luuletusi ja poeeme avaldatud korduvalt, kuid viimasel ajal vist kahjuks mitte.

Petöfi Sándor „Összes költeményei“.

Petöfist, eriti tema poeemist "Sangar János" (János vitéz) olen kirjutanud ka oma blogis Suleke, vt siin. 

„Imeflööt“

Emil Kolozsvári Grandpierre
„Imeflööt. Ungari muinasjutte“
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1959.
Ungari keelest tõlkinud Valmen Hallap, Tiiu Kokla, Paul Kokla, K. Kont, Heldur Niit,  Paula Palmeos, Aino Pervik ja Huno Rätsep.
Illustreerinud Erik Vaher.

Nägin internetist, et Varrakul on augusti lõpul taas kordustrükina ilmumas üks mulle lapsepõlvest väga tuttav raamat – Emil Kolozsvári Grandpierre ungari muinasjuttude kogumik „Imeflööt“. Kui see esmakordselt eesti keeles ilmus, olin 13aastane. Küll mulle meeldis see raamat. Imepõnev oli!

Ja Erik Vaheri illustratsioonidel on oma kordumatu fluidum – need lapsemeelselt kelmikas-sõbralikud joonistused ja eriliselt meeldesööbinud kaanepilt meeldisid mulle ja paarkümmend aastat hiljem ka mu pojale.

Veel on mu koduriiulis selle muinasjutukogumiku uuem väljaanne (1981), mis sai ostetud samuti vahvate piltide pärast.  Seekord oli kunstnikuks Heldur Laretei, kelle pildikeel on hoopis teistsugune,  ja trükitehnika võimaldas ka selle, et raamat on erakordselt värvikirev ja lustakas.

Muinasjutud ise on mul praeguseks vaid üksikute juppidena meeles – tulekski uuesti üle lugeda, et püsiks kindlamini mälus kuningas, kelle üks silm nuttis, teine naeris, kuningatütar, kes tantsis habemenugadel, kiviks muudetud mees, tark kuninganna ja kõik need teised poolesaja muinasjutu tegelased, kes kunagi nii lõpmatult paelusid ja lapsehinge jäid.

* Emil Kolozsvári Grandpierre (15. jaanuar 1907 – 11. mai 1992) oli Ungari kirjanik, kriitik, tõlkija ja ajakirjanik.

Emil Kolozsvári Grandpierre „A csodafurulya“ (1955).

„Arsti surm“

Gyula Fekete
„Arsti surm“
Eesti Raamat. Tallinn 1967.
Ungari keelest tõlkinud Edvin Hiedel.
Kujundanud Heldur Viires.

Kui „Arsti surm“ 1967. a eesti keeles ilmus, kirjutati sellest ajalehe Sirp ja Vasar uute raamatute tutvustuses niimoodi: „Laialdast tähelepanu äratanud romaan ühe pensioniikka jõudnud külaarsti viimastest päevadest on tõlgitud mitmesse võõrkeelde ja möödunud aastal jõudis teose järgi vändatud film ka Ungari kinoekraanile. Lakoonilise, varjatud dramatismiga kujutab autor oma tagasihoidliku kangelase arvepidamist möödunud eluga ning mõlgutusi elu mõtte üle. Pikkamööda kasvab näilisest argipäevasusest ja pretensioonitusest meie ette tööst ja inimlikust kohusetundest pühitsetud, suure sisemise hingejõuga isiksus.“

Ärge laske ennast neist mõnevõrra paatoslikest sõnadest hirmutada. See kirjaniku sõpradele pühendatud romaan on väga südamlik ja inimlik kirjatöö, mida julgen praegusaja lugejale igati soovitada. Eriti neile, kes armastavad lugeda arstidest – selleteemaliste teoste hulgas on Fekete õhuke romaan üks sisukamaid ja kaalukamaid.

Algus: „Vana arsti töökoorem kasvas aasta-aastalt, tervis aga läks järjest viletsamaks. Ta jõud hakkas üles ütlema, ja pärast üht atakki otsustas ta pensionile minna. Kurnatud organism nõudis täielikku rahu ja pidevat puhkust: igasugune ärritus, pingutus, äkiline vererõhumuutus oli kurjast. Ta arvestas, et kui ta ennast hoiab, võib ta elada veel viis-kuus aastat. Võib ehk isegi kauem elada.“

Mis juhtub arsti elus siis, kui ta arvab, et kuuekümne kaheksa aastaselt on tema romaan tegelikult lõppenud, mida on tal meenutada, mida ta on hinges kandnud, enne kui elu otsa saab?

Raamatu lõpp on nagu iga elutee ja -töö lõpp: „Neid elu liigutusi, mis vana arsti kätest alguse olid saanud, ei pidanud enam keegi arvel. Need sulasid märkamatult argipäevasesse õhtusse, ja see liikumine kestab, inimliku ajaarvamise lõpuni.“

Olin noor, kui seda romaani neist elu liigutustest esmakordselt lugesin, aga hinge see mulle läks. Nüüd olen vanem kui romaani peategelane, lugedes tekkivad hoopis teistsugused mõtted. Aga teos ise on endiselt hea.

* Gyula Fekete (26. veebr 1922 – 16. jaan 2010) oli ungari kirjanik, ajakirjanik, kriitik ja publitsist, mitmekordne Attila Józsefi preemia laureaat. Paljude romaanide ja jutustuste autor, kirjutanud ka näidendeid ja noorsooraamatuid.
Foto raamatu tagakaanelt.

Fekete Gyula "Az orvos halála" (1963).