"Vasjok Trubatšov ja tema sõbrad" 2. ja 3. raamat

 
Valentina Ossejeva
"Vasjok Trubatšov ja tema sõbrad" 2. raamat.
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1952.

Valentina Ossejeva
"Vasjok Trubatšov ja tema sõbrad" 3. raamat.
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1953.
Mõlemad raamatud on tõlkinud Laine Kurai ja iIllustreerinud L. Samoilov.

Kui neljanda b klassi lõpetanud pioneerid sõitsid selle jutustuse esimese raamatu lõpul ekskursioonile Ukraina kolhoosi, ei teadnud nad, et toredate rännuseikluste ja -kohtumiste asemel satuvad nad sõjakeerisesse.

Näevad surma - hukkamisi ja hukkumisi, võitlevad koos partisanidega, tulevad katsumustest välja küll ea poolest ikka veel lastena, kuid märksa mehisematena kui esimeses raamatus. Sõprus süveneb, kodumaa-armastus süveneb ja väga suur on ka laste igatsus oma Moskva-lähistel asuva kodulinna ja lähedaste järele.

Triloogia kolmandas raamatus kirjeldas autor nende tagasijõudmist koju. Selgus, et nad on sõjakeerises viibides jäänud oma õpingukaaslastest aasta maha. See tuleb järele õppida, et siis juba kuuendasse klassi edasi minna. Visadus ja sõprus aitavad siingi. Ja ikka on raamatu kesksed tegelased Vasjok Trubatšov ja tema sõbrad.

Neid raamatuid selle blogipostituse jaoks lehitsedes tulid mulle meelde mu lapsepõlvetundmused nende esmasel lugemisel, see põnevus, kahjutunne, kui kellelgi tegelastest halvasti läks, ja rõõm, kui tegevus laabus ja kõik taas hästi oli.

Praeguse lapslugeja jaoks oleksid need raamatud rasked ja  väga võõrad, aga pärastsõja-aastatel elasid lapsed teistsugust elu ja sõjast pajatavaid jutustusi kirjutati ja loeti palju.

"Vasjok Trubatšovi ja tema sõprade" 1. ja 2. raamatu eest sai Valentina Ossejeva 1952. a Stalini preemia kolmanda järgu. Kui 1. raamat on lihtsalt hea lasteraamat, siis 2. ja 3. sisaldavad juba märksa suuremal määral Stalini aja n-ö kohustuslikku ideoloogiat.

Tekstinäidete asemel panin siia 2. ja 3. raamatu illustratsioone, millest peegeldub see kauge aeg.

Валентина Осеева "Васек Трубачев и его товарищи" 2. (1951), 3. (1952).

Vt ka:
"Vasjok Trubatšov ja tema sõbrad" 1. raamat.
"Võlusõna".

"Jutustus üksmeelseist"

Irina Karnauhhova
"Jutustus üksmeelseist"
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1952.
Tõlkinud Laine Kurai.
Illustreerinud L. Samoilov.

Tanja ehk Västrik oli tore tüdruk.

"Tanja ei mäleta ema - ema suri, kui Tanja oli aastane. Teda asendas Leena.
Juba kaks aastat on sellest möödas, kui isa läks sõtta ja õde Leena on nüüd Tanjale nii isaks kui ka emaks.
Koristamistööd on lõpetatud. Supp on asetatud priimusele, nüüd võib pool tundi lugeda, enne kui asuda õppetükkide kallale."

Orvuks jäänud Tanja elus oli kõik olemas selleks, et kirjutada temast kurb virisev raamat. Aga "Jutustus üksmeelseist" oli väga helge raamat sellest, kuidas sõjaaja lapsed inimväärset elu püüdsid elada. Tanja õde suunatakse õpetajaks külla, mida ei olegi kaardil, ja seal tuleb Tanjal uude ellu sisse elada. Pikapeale sõbruneb ta korteriperenaise Vlasjevnaga ja õpib tundma maaelu iseärasusi ning kohalikke lapsi.

Jah, muidugi oli tegemist stalinliku aja raamatuga ja mõned leheküljed raamatus on sellest, kuidas Stalin kutsub raadiokõnes, mida Tanjagi koos külarahvaga kuulab, võitlema fašistidega Berliinis. Aga see ülipatriootiline stalinlikkus ei domineeri raamatus, vaid kõlama jääb, kuidas inimesed omavahel suhtlevad, tööd teevad, lapsi kasvatavad, süüa keedavad, haigustega võitlevad... - elavad oma elu, mõtlevad oma mõtteid, ootavad lähedasi sõjast koju ja püüavad üksteist toetada, sest nagu ütles laul:

"Nüüd käies kooliteel häid sõpru leiad palju,
ja olgu sõprus see nii tugev nagu kalju..."

Igatahes lugesin selle raamatu lapsepõlves päris narmendama.

Irina Karnauhhovaga seoses vaata ka: "Lõbusad muinasjutud"

Ирина Карнаухова "Повесть о дружных" (1949).