„Armukadedus“

Johannes Semper
„Armukadedus“
„Teosed“ III
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1964.
Illustreerinud Richard Kaljo.
Ümbrispaberi kujundanud Paul Reeveer.

Johannes Semperit peetakse enamasti punakirjanikuks (eelkõige seoses 1955. a ilmunud vägagi keskpärase romaaniga „Punased nelgid“, kuid tegelikkuses on ta olnud palju mitmekülgsem ja erksam väljendusviiside ja -vormide otsija.

Mäletan, et romaan „Armukadedus“ pakkus mulle esmalugemisel (olin siis keskkoolitüdruk) palju mitmesuguseid tundevirvendusi, kohati peategelaste hingeelu väga täpset lahkamist. Oli kuidagi eriliselt hõrk lugemine.

Nüüd seda postitust kirjutades ei hakanud ma seda romaani uuesti üle lugema, küll aga vaatasin, mida on aegade jooksul sellest romaanist arvanud kirjandusteadlased. Neid tsiteerin ja refereeringi. (Siinjuures ei kirjuta ma samas „Teoste“ III köites ilmunud novellidest „Õed“ ja „Umbrohi“, mis mulle kuigi sügavat muljet ei jätnud.)

1935. a sai Semper romaani „Armukadedus“ eest Riigivanema kirjandusauhinna.

Friedebert Tuglas avaldas oma ülevaates „Eesti romaan 1934“ (vt veebilehelt „Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika“: http://www.kirjandusarhiiv.net/?p=9 ) arvamust, et Johannes Semperi romaan „Armukadedus“ on kahtlemata eesti kirjanduse erakordsemaid ilminguid, ülevaate kirjutamise aja „kirjanduslikkude nähtuste taustal midagi sootuks erinevat“.

Tsitaate sellest ülevaatest:
„Ma ei tea viimasel ajal olevat lugenud ühtki eesti raamatut sellise põnevuse ja ühtlasi sellise kergusega, ilma vähimalgi määral tähelepanu väsitamata vormi seikadega, millele autor küll palju vaeva on kulutanud, kuid mis on ometi ainult sisu võimalikult selgeiks vahendajaiks, ilma mingi muu eesmärgita. Semperi raamatu tunnuseks on nimelt äärmine moodsus koos äärmise lihtsusega.“

„Romaani sündmustikuline sisu on võrdlemisi lihtis, kuigi üksikosis erakordne. Siin on feminiinseiks kujudeks noor klaverikunstnik Herma Uustal ja preili Krista Leetmaa, kelle ümber rühmituvad minategelane Enn Maiste, ajakirjanik Uhak, üliõpilane Raudhammas, tenor Link, pastor Remmelgas ja teised. Lõplik konflikt kujuneb Krista, Maiste ja Lingi vahel. Maiste on alles platooniliselt mõtisklev noormees ega taipa tõelist seisukorda, kuni Krista enneaegsel sünnitamisel sureb. Ja sellega ongi lõpp. Kuid see mõnerealine kokkuvõte ei ütle teose olemusest mitte midagi.“

„Niisama raske oleks mõne sõnaga anda käsitust tema psühholoogilisest sisust ja probleemest.“

„Eesti kirjanduse ajaloo“ IV köite 1. raamatus (1981) kirjutas Erna Siirak, et 1934. a „Noor-Eesti“ kirjastuses avaldatud psühholoogilises romaanis „Armukadedus“ väljendas kirjanik oma ammust huvi inimese siseelu vastu.

„Romaanis koondub peatähelepanu armastuse ja armukadeduse vahelisele dünaamikale, psühhoanalüütiliselt koolitatud pilk on suunatud ka teadvuse alakihtidesse. Romaani minategelane advokaat Enn Maiste analüüsib kümneaastasest kaugusperspektiivist oma armuelamusi, mis küpsetasid illusioonidega nooruki kogenud meheks.“

Siirak nimetas romaani läbimurdeks tõenäolisest tõeni ja arvas selle olevat mõjutatud  prantsuse romaanidest.

Tekstinäide romaanist:
„„Ütle parem, kus sa olid eile õhtul?“
„Kodus,“ vastasin külma rahuga, kuid ilma selle loomuliku imestuseta, mida niisugune ootamatu küsimus täiesti süütus vastajas oleks võinud äratada. Ei, ma ei valetanud veel päris täiesti, aga juba ma tundsin, kuidas mind kiiresti ummikusse aetakse ja kuidas ma sealt võin välja pääseda ainult osava valetamise teivashüppega.“

* Johannes Semper (22 /vkj 10. märts/ 1892 – 21. veebruar 1970) oli luuletaja, novelli- ja romaanikirjanik. Kuulus rühmitustesse „Siuru“ ja „Tarapita“. Pani alguse vabavärsile eesti luules. Oli noorena vene kirjanduse mõjul uusromantismi viljeleja ja ekspressionist, loomingu lõpuperioodil realist. Kirjutas reisikirju ja esseesid. Juhtis kirjandustegevust ja hariduselu. Uuris ilukirjandusliku stiili probleeme. Tõlkis eesti keelde paljude tuntud kirjanike loomingut, huvitudes enim prantsuse kirjandusest. Vähem teatakse seda, et Eesti NSV hümni sõnade autor ja punakirjanikuks peetud Semper langes 1950. a EKP Keskkomitee  8. pleenumi otsusega koos teiste tuntud haritlastega „kodanliku natsionalistina“ põlu alla.

„Musta mantliga mees“

Eduard Vilde
„Musta mantliga mees“
Raamatust „Teosed. Jutustused I“.
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1952.
Illustreerinud Richard Kaljo.

Kui see raamat ilmus, olin alles koolieelik. Mäletan, et raamatu mustavad pildid, nende hulgas tolle „Musta mantliga mehe“ illustratsioon, mis siingi näha, minus hirmu tekitasid. Hiljem muidugi lugesin seda jutustustekogu palju ja korduvalt, suisa kaaneümbrise ärakulumiseni. Praegusajal on nende, kellele on tuttav väljendiga „mehed mustas“ seostuv, kujutluspilt sootuks erinev kui see, mis kerkis möödunud sajandil lugejate silme ette pealkirja „Musta mantliga mees“ kuuldes. Ilmselgelt on igal sajandil oma  mehed mustas või musta mantliga mehed.

Vist on see jutustus Vilde loomingust üks neist, mida veel praegugi koolis õpitakse, internetis on Miksikeses igatahes ka sisukokkuvõte. Kirjandusloolased väidavad, et „Musta mantliga mees“ on Eduard Vilde esimesi ühiskondlikke vastuolusid käsitlevaid jutustusi. 1882. aasta suvel kirjutas 17aastane noormees krimikallakuga jutustuse „Kurjal teel“. Sellele järgnes aasta pärast „Musta mantliga mees“, mille käsikirja näinud ajalehe Virulane toimetaja Jaak Järv kutsus noore Vilde toimetusse ametisse. Ajakirjanikuna töötas Vilde ligi 20 aastat.

Jutustuse „Musta mantliga mees“ pealkiri meenutas eestlastest lugejatele samuti 1883. a ilmunud Jakob Pärna „Musta kuube“, millega seostus olulise tegelase ilmselt talupoeglik päritolu, aga näiteks kirjandusteadlane Villem Alttoa on rõhutanud, et „Vilde peategelase mantel on hoopis midagi muud kui Pärna must kuub, mis dr. Visnapuule sümboolselt meelde tuletas eesti omarahvuslust. Dr. Medingi mantel Vilde jutustuses on rahvusvaheline romantilise kangelase iseloomulik rõivas, see kuulub orgaaniliselt selle tumeduse ja salapära juurde, millesse jutustuse peategelane on mähitud.“

„Musta mantliga meest“ peetakse esimeseks tõeliseks krimilooks eesti kirjanduses. Ausalt öeldes ei köitnud see mind kooliaja kohustusliku lugemisvarana üldse. Lastekirjandus see igatahes pole ja ilmselt lugesin seda liiga vara, sisust suurt taipamatagi. Praegu üle lugedes ei tundunud see mulle samuti põnevana, kuigi võis ehk eelmise sajandi alguse lugejaid täitsa vapustada seisuslike lahkhelide järsu kujutamise tõttu.

Jätkan Villem Alttoa sõnadega: „Süžee areneb järskude dramaatiliste kokkupõrgeteni, kired on viimseni üles kruvitud ja raske oleks vist kuhjata rohkem konfliktset pinevust suhteliselt lühikese jutustuse sündmustikku. /- - -/ Jutustust „Musta mantliga mees“ iseloomustab sirgjooneline aadlivastane tendents. Krahv Palmer on mõrvar, ta naaber taluneidude au pilaja. Aga samuti oli noorel kirjanikul mahti heita põgus pilk külakehviku viletsasse sauna.“ (Tsitaatide allikas: „Eesti kirjanduse ajalugu III köide. XIX sajandi lõpust 1917. aastani“, Eesti Raamat, Tallinn 1969, lk 183.)

Jutustuse meeldejääv ja üsna (krimi)stiilipuhas algus:

„Raske käsi pandi tema õlale, madal hääl ütles: „Teie olete mõrtsukas!“
Nagu piksest rabatud, võpatas krahv Palmer ja pöördus ümber. Tema ees seisis pikk musta mantliga mees.
„Teie olete mõrtsukas,“ kordas võõras tumedalt.
Krahvi näost oli viimane kui veretilk kadunud, tardunud pilgul, nagu näeks vaimu, vahtis ta musta mantliga mehe otsa.
„Ma nägin,“ kõneles võõras külma rahuga, „kuidas teie ta kitsalt sillalt kärestikku tõukasite.““

Kes tegelaste edasist käekäiku teada tahab, võtku Vilde tekst raamatust või internetist ette ja lugegu. See pole keeruline lugemine ega ka eriline meistriteos, aga annab kunagistest oludest ja suhetest üsna omamoodi pildi.

„Minu esimesed „triibulised““

Eduard Vilde
„Minu esimesed „triibulised““
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1951.
Illustreerinud Richard Kaljo.

On lausa imekspandav, et ma sellest õhukesest raamatukesest siin põhiliselt mu lapsepõlveraamatutest pajatavas blogis varem kirjutanud pole. Loetud sai seda põhjalikult ja palju. Kindla peale oli see esimesi Eduard Vilde jutustusi, mida ma lapsena lugesin. Ka koolis tuli see üksipulgi „läbi töötada“ – ikka õpetaja selgitustega ees ja väikesed õppurid oma arutlustega järel.

Ajalehes „Uudised“ 1904. a. esmakordselt trükitud „Minu esimesi „triibulisi““ on välja antud palju-palju kordi, aga ma ei teagi, kas ka praegusaja lapsed seda innuga loevad. Kohustuslik kirjandus see ka vaevalt enam on. Pigem pahandavad nüüdislugejad, et laste ihunuhtlust selles raamatukeses otsesõnu maha ei tehta, vaid et kirjanik selle kulul oma mälestustest tagasivaateliselt kirjutades lausa nalja oskab teha. Kuid küllap leebume me kõik oma lapsepõlveseiklustele tagasi vaadates, kui juba elu teisele poolele lähenemas oleme või seal usinasti askeldame – ega Vildegi polnud erand.

Seda raamatukest, mille kaanepildi internetist laenasin, pole mul enam alles. Sestap ei saa ma siia panna ka Richard Kaljo meeldesööbinud illustratsioonide näidet. Siinne pilt on hoopiski Alo Hoidre joonistatud ja ilmunud koos jutukesega Eduard Vilde „Teoste“ väljaande „Jutustuste“ III köites 1953. a. Nüüd seda jutukogu lapates olin suisa üllatunud, sest ei mäletanudki enam, kui lühike lugu „Minu esimesed „triibulised““ on: ainult kaheksa lehekülge, pigem veste kui jutustus, aga kui piltlik ja põnev ning kui hea lopsaka keelekasutusega kirjutatud.

Igati nauditav lugu, milles lugeja silme ette kerkib seitsmeaastane Eedi, kes teenijatemajast ülendatakse parunipoja mänguseltsiliseks, selle puhul korralikult puhtaks pestakse ja juukseidki tavalisest hoolikamalt soetakse. Eedile öeldakse, et ta uhkelt rõivastatud parunipojale liiga ei tohi teha ja peab kõiges talle sõnakuulelik kaaslane olema. Aga nagu poisid ikka, tahab ka parunipoeg teha lastele kõvasti keelatud tegu – minna tiigi äärde ja tiigi peale.

Nii nad siis seilasidki, üks uksel, teine tõrrekaanel. Meresõda arenes veepritsimisest käsitsikähmluseks ja kindel pind poiste jalge alt kadus.

„Minu päästetöö läks õnnelikult korda. Varsti seisis väike saks kaldal omal jalal. Aga jumala eest, nii „kurva kujuga rüütlit“ nägin elus esimest korda.  See mehike, kes seal kössis ja lossis mu ees seisis, tuletas meelde enam koerte puretud ja mudast väljatõmmatud vaest varest kui meie mõisa noorhärrat.“

Ja siis pani noorhärra oma Jeeriku pasuna hüüdma...

Ning kui noorhärrat mõisas ootas ees poputamine ja tohterdamine, siis aidamehe poja jaoks toodi kohale „kohutav vitsakimp“ ja seekord pidi tema kisa mõisamajasse kuulda olema...

Mnjah, mis sa kostad, karistus oli karm. Aga kui ihunuhtlus ja vitsakimbud täielikult ajakohatuks tunnistatud ja põlatud on, siis kuidas saavad karistada tänapäeva poisid, kui nad keelatud tiikidele oma uudishimust ja seiklussoovist ajendatuna hulljulgeid koerustükke tegema lähevad? Või ei lähegi, vaid on sukeldunud e-maailma?

„Pantrikuru vangid“

Vahtang Ananjan
„Pantrikuru vangid“
Sarjast „Seiklusjutte maalt ja merelt“.
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1957.
Vene keelest tõlkinud Aino Gross ja Hilda Dresen.
Illustreerinud Richard Kaljo.

Paljude laste lemmikraamatu tegevus algab novembris 1953, kui Aigedzori küla koolilapsed lähevad mägedesse, et minna kolhoosi karjafarmi vaatama šeflusaluseid vasikaid. Tagasiteel eksivad nad  Pantrikurusse ja jäävad sinna poolteiseks kuuks vangi. „Pantrikuru vange“ võib pidada ka siin blogis juba kirjeldatud noorsoojutustuse „Sevani kaldal“ järjeks.

Peategelasteks on geograafia- ja loodusteaduste hea tundja Ašot, kes tahab olla „Sevani kaldal“ peategelase Kamo sarnane; Sarkiss, kes Ašotile alati vastu vaielda tahab; Šušik – ainuke tüdruk „vasikašeffide“ hulgas, Gagik, kes kirjutab vanaisale kirja, et sõidab koos sõpradega Kaug-Itta, ja karjuse poeg kurd Hasso koos oma lahutamatu koera Boinahhiga, kes Pantrikurus laste kaitseks oma elu ohverdab.

Lapsed lähevad mägedesse, aga loodus ei võta arvesse seda, et nad peavad õigel ajal koju jõudma. Segadust suurendab ka Gagiku kiri vanaisale, sest keegi ei tea, kust lapsi otsida. Nemad aga seiklevad omasoodu Saatana rajal ja Pantrikuru koopas. Hakkab sadama lund ja Hasso tunneb nii palju ilmatujusid, et saab aru, et sadu kestab kaua. Tee Pantrikurust välja muutub läbipääsmatuks. Peagi kohtuvad lapsed ka kurru kinni jäänud metsloomadega, koguni omavahel pahuksis oleva karu ja pantriga. Nad leiavad eraku koopa ja vana viinapuuaia...

„Meie noortel oli õnne sel päeval, suuri kordaminekuid! Kuid kas nende eluaseme lähedal ei hulkunud ringi panter?
Nagu praegugi: äkki tuleb, märkab, et tema saak on kadunud, satub raevu ja hakkab mõnele nende hulgast jahti pidama...
Kus ta seni oli olnud? Kust ta ilmus? Aga karu? Tähendab, et nad olid eksinud, arvates, et ta on kurust lahkunud? Võib-olla käis ta endale talveks varjupaika otsimas, ja kuna ta sobivat ei leidnud, tuli tagasi?
Poisid olid kuulnud, et karu ei tungi inimestele kallale, ent siiski, kes nõustub minema vett tooma allikast, mille ümbruses hulgub karu? Võib-olla kaob sul joogijanugi ära! Ja kui end kaljude vahel varjab panter, mis südamega sa lähed sinna, et teha lambad taltsaks?...“

See on armeenia kirjaniku hästi lastepärane ja põnev jutustus ekstreemses olukorras ellujäämisest ja sõpruse jõust. Sellest, et  üksmeelselt saab jagu ka ähvardavatest katsumustest, näljastest kiskjatest, haigusest ja külmast, kurbusest ja muremõtetest. Neil, kes seda lapsena lugesid, on raamat tänini meeles nii oma tegevuse seikluslikkuse kui ka vahvate peategelaste tõttu. Pildid oli ka toredad ja talletusid mällu.

Вахтанг Ананян „Пленники Барсова ущелья“ (1956).

Vaata ka: „Sevani kaldal“.

„Suvi“

Oskar Luts
„Suvi“
I ja II. Pildikesi noorpõlvest
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1954.
Illustreerinud Richard Kaljo.
Kujundanud Jaan Jensen.

„Suvi“ saab tänavu saja-aastaseks. Nagu Eesti Vabariikki.

„Suvi“ I jõudis lugeja kätte 1918. aasta lõpul ja aasta pärast järgnes sellele „Suvi“ II. Nagu Eesti populaarsemaid raamatuid „Kevade“ on ka „Suvi“ rahva lemmik läbi paljude aastate. Eelkõige raamatuna, aga ka filmina.

Pole mingit vajadust hakata „Suve“ ümber jutustama. Olgu igal selle blogi lugejal oma „Suve“-mälestus. oma kujutlus tegelastest, võib-olla täiesti isiklik, iseenda mõttevälgatustele toetuv, võib-olla raamatu illustratsioonidel põhinev, võib-olla filmilik. Me ju armastame neid tegelasi, sest neis on justkui midagi meie sügavamast olemusest.

Õhtulehest sattusin lugema mälestusi, kuidas Lutsul tulid „Suve“ kirjutades tegelased silme ette, ta ajas nendega juttu ja naeris. Kui vaja – nuttis. Kirjutama tõusid ta kolme-nelja ajal hommikul, istus laua taha, võttis pliiatsi või bambusest pliiatsipikendaja otsa surutud pliiatsijupi kätte ja kirjutas. Mis sellest pliiatsijupist paberile sündis, seda oleme enamasti kõik lugenud.

Paar tekstinäidet:

„ „Sind teretan ma, kodumaa päike!“ ütleb ta. „Siin, kodumaal, paistad sa teise läikega. Teile aga, õrnad õied, ütlen südamest: tere tulemast!“
Sel silmapilgul satub ta jälle pühalikku meeleollu; aga parajasti, kui ta end tunneb väga liigutatuna, tuleb talle meelde, et õiguse pärast mitte tema see ei ole, kes tere tulemast ütleb, vaid õigemini kodumaa õrnad õied seda temale peaksid ütlema, sest tulija on tema ise, mitte õrnad õied.“

„Ajad muutuvad. Inimese süda põle kivi, kuhu sa kuupäeva ja aastanumbrid sisse raiud ja kindel võid olla, et need sinna jäävad. Inimese süda on, nagu näha, hoopis pehmem materjal; sealt kustuvad numbrid rutemini kui kivilt, iseäranis siis, kui vanade kirjade kõrvale uued tekivad.“

Anton Tammsaare „Jutustused 1.“

Anton Tammsaare
„Jutustused 1.“
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1959.
Koostanud Eerik Teder.
Kujundanud Heldur Laretei.
Illustreerinud Richard Kaljo.

Täna, Tammsaare 140. sünniaastapäeval, tuli see raamat meelde.

Sain selle 1959. a lastelehelt Säde kingituseks pühendusega „Meie tublile kirjasaatjale... uueks aastaks“ ja selles on kuupäevaks 25. detsember – nii võib seda tolleski ajas võtta omamoodi jõulukingitusena.

Köide sisaldas Tammsaare esimese loominguperioodi kaalukamaid teoseid: „Kaks paari ja üksainus“ (1902), „Vanad ja noored“ (1903), „Raha-auk“ (1907) ja „Uurimisel“ (samuti 1907) ning hilisemast ajast pärit loo noortele „Meie rebane“ (1932).

Rebaselugu meeldis mulle hästi juba varasematest lugemistest teistest, lastepärasematest väljaannetest ja mul polnud vaja seda sellest raamatust uuesti lugeda. Neli esimesena nimetatut aga mõjusid mulle esmalugemisel süngete ja tumedatena, nagu ka raamatu tegelikult ju vägagi sümboolne ümbrisepilt ja illustratsioonid – mustmeelsed ja nukrad. Üldmuljet ei leevendanud ka kirjandusteadlase Heino Puhveli järelsõna.

Tammsaarega seonduvast olen oma blogides varemgi kirjutanud.
„Varjundid“
„Meie rebane“
„Vargamäe lapsed“ (Ott Kangilaski illustratsioonist Anton Tammsaare „Tõde ja õigus“ esimesele köitele 1952. aastal.)

"Kirjad Sõgedate külast"

Juhan Smuul
"Kirjad Sõgedate külast"
Eesti Riiklik Kirjastus, 1955.
Kaanekujundus Villu Toots
Illustratsioonid Richard Kaljo.

Panin siia küll 1955. a väljaande kaanepildi, aga seda raamatut mul vist enam alles ei ole. Esikaas, mille siia internetist võtsin, on hästi meeles ja seegi, et lisaks lugemisele ka illustratsioone huviga vaatasin, teadmata tollal ju eriti midagi kalurite elust. Hiljem koolis rõhutati, et selles raamatus on kolhoosielu eetilisi probleeme tõstatavad jutustused Muhumaa Koguva küla ainetel.

Muhumaale sain alles hulk aastaid hiljem, juba pärast ülikoolis esimese kursuse lõpetamist, aga siis nägin oma silmaga ka Juhan Smuuli ja Debora Vaarandi nende Koguva kodutalus ära, kui käisime neid kutsumas ehitusmaleva Muhu rühma lõkkeõhtule. See meeleolukas kohtumine pole aga siinse postituse teema.

Vist andsin 1955. a väljaande kellelegi, kui 1972. a ilmus mahukam proosakogumik "Hea meremeeste Hoidja", mille oli kujundanud ja illustreerinud Ilmar Torn. Ju nägi statuut ette, et kauase kirjanike liidu esimehe valitud teoste kogu pidi illustreerima kauane kunstnike liidu esimees. Ilmar Torni illustratsiooninäited on siingi, aga need ei olnud mu meelest nii head kui Richard Kaljo omad.

"Kirjad Sõgedate külast" meeldisid mulle väga, sest neis olukirjeldustes avanes hoopis teistsugune maailm kui see, millega linnatüdrukuna olin kokku puutunud. Merelõhnaline, kadakaloomuline, aga ka väga unistuslik.

Küllap teab praegunegi külarahvas, kellest ja millest neis 1951.-1955. a kirjutatud kirjades juttu oli ja missugused olid need raamatus nii värvikalt kirjeldatud tüübid elus tegelikult, need "sõgedad, kes on ammu oma nimest pikemad".

Ma ei saa öelda, et lapsena lugedes kõik kirjad võrdselt huvitavatena tundusid, aga Smuulile omaseid lopsakaid ütlemisi oli neis küllaga. Nagu ka võrdlusi ja mõtisklusi. Need elupildid köitsid mind vägagi.

"Kui me ütleme inimeste kohta "ilus", "pimestavalt ilus", "hingematvalt ilus", siis haarab see omadussõna kõigest kõike ainult välist külge. Rahvalik "kena" on oma tähenduselt, haardelt palju mitmekülgsem. Kena - see pole pimestavalt ega hingematvalt ilus, seda ei öelda inimese kohta kunagi esimesel minutil, vaid siis, kui tunneme teist juba pika päeva, oleme näinud, kuidas esimesel hetkel mittemidagiütlevad silmad naeravad, säravad, noorenevad või muutuvad kurbuses tuhmideks; kui teame, et inimene suhtub inimlikult teise inimesse; kui kuuleme temast palju näiliselt väikest, aga tegelikult olulist."

Selle mõttekäigu toel võiks öelda, et Sõgedate külas oli palju keni inimesi.

Kõige rohkem meeldis mulle kolmas kiri "Õhtu Nekrassoviga", selle sügavale tungiv nukrus, mis pani mind Nekrassovi luulet väga tähelepanelikult lugema. Selle kirja lõpus olevat arutlust luule ühiskondlikust funktsioonist mõistsin alles palju hiljem.

Ma ei hakka siin meenutama kõiki kaheksat kirja. Ehk küll kõigi tollaste normide kohaselt sisult sotsialistlikud ja vormilt nõukogulikud, on need tundelised, kohati lausa karikatuursusesse kalduvad, siis jälle südamlikud ja rannarahvale omaselt veidi karedalt soojad kirjapanekud. Ja sugugi mitte halb raamat.

"See, aparaadiga. Küsib - mis te mõtlesite, kui merel olite.  Loll! Küsib - mis te tundsite. Loll! Rääkis mingisugustest kangelastest. Tea, keda ta otsis..."

"Kirjad Sõgedate külast" järgi tehti 1966. a ka Tallinnfilmi mängufilm, milles mängisid Kaarel Karm, Ilmar Tammur, Tõnu Aav, Aarne Üksküla, Olev Eskola jpt. ERR-i arhiivist aga võib leida kuuldemängu "Kirjad Sõgedate külast" kaks osa. Võtke Google abiks!

"Kevad"

Oskar Luts
"Kevad"
Pildikesi koolipõlvest.
"Ilukirjandus ja Kunst". Tallinn 1949.
Illustreerinud Romulus Tiitus.

                        Oskar Luts
                        "Kevade"
                        I ja II. Pildikesi koolipõlvest.
                        Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1954.
                        Illustreerinud Richard Kaljo.

Oskar Luts
"Kevade"
Pildikesi koolipõlvest I ja II. 13. trükk.
Kirjastus "Perioodika". Tallinn 1982.
Illustreerinud (ja kujundanud) Ülo Sooster.

Jah, "Kevadeid" on mul kolm. Esimene lapsepõlves esialgu peamiselt lustakate piltide vaatamiseks ja siis ka lugemiseks, teine Oskar Lutsu teoste sarjast kooli lugemisvarana ära kulunud ja ümbrispaberita jäänud, kolmas aga ostetud juba täiskasvanuna ilusa ja omapärase kujunduse pärast.

Ilma "Kevadet" lugemata minu kooliajal läbi ei saanud. Raamat lausa kulus pähe, kõik oli meeles, kõigele sai kaasa elatud.

Umbes 1953. a oli Tallinnas mingi Eesti NSV noorsoofestivaliks nimetatud üritus. Võidu väljakul (praegu Vabaduse väljak)toimus suur karnevalirongkäik, kus teiste hulgas olid ka populaarsemad raamatutegelased. Mäletan, et platsi mööda veeres saunalava, millel kõhetu Kiir oma paljast tagumikku naksutas ja mille alumisel astmel istuv Toots talle midagi seletas. Muidugi olid need Ervin Abel ja Jaanus Orgulas draamateatri ülipopulaarsest lavastusest. Julk-Jüri (Aadu Hõimre) oli seal rongkäigus ka ning küllap oligi teisigi "Kevade" tegelasi. need jätsid mulle kustumatu mulje. Hilisemat kultusfilmi polnud "Kevadest" siis veel tehtud.

Hiljuti lugesin ühest blogist arutelu sõna "jeekim" päritolust. Kaheldi, kas see tuli ikka "Kevadest". Minu õpiajal osanuks jeekimitest rääkida iga koolilaps, peaaegu sama soravalt nagu Toots seda tegi.

Küllap ka praegu on võõramaise hallouviini asemel palju vahvam meie oma kodumaiseid tonte meelde tuletada (tsitaat on pärit 1949. a väljaandest):

""Aga varandus, varandus," usutab Imelik; "sa käisid ju praegu varandust otsimas, nagu ütled; kas said kätte?"
"Jaah - kätte! kust sa nii ruttu kätte saad. Seal on nii palju neid jeekimeid juures valvamas, et..."
"Keda, keda - jeekimeid?" küsivad kuulajad uudishimulikult. "Mis asjad need on?"
"Eks te minge vaadake, mis asjad nad on" tähendab Toots saladuslikult, "Mina läksin - pidin leivakotist ilma jääma. Sain teisele veel õigel ajal maakeraga pähe valada, muidu ripub leevakoti küljes nagu ahv, ja ise ikke: vurra-vurra-vurra! ja tot-tot-tot! Mis sa vuristad ja totutad, pime!"
"Pea n'd kinni, räägi selgemalt!" hüüavad kuulajad. "Kes nad on siis niisugused ja mispärast nad leevakotti rebisid? Kas nad kodukäijad olid?""

Eks edasi võib igaüks ise lugeda, sest nood pildikesed koolipõlvest võiksid küll iga kodu raamaturiiulil olla. Siia panen selle jeekimitest pajatava peatüki illustratsioone kolmelt kunstnikult.

Romulus Tiitus (1949):

Richard Kaljo (1954):

Ülo Sooster (1982):

"Salga au"

Holger Pukk
"Salga au"
Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn 1955.
Illustreerinud Richard Kaljo.

Sain selle juturaamatu koolist kingituseks kolmandas klassis, isegi direktori allkirjaga pühendus on sees. "Salga au" oli laste hulgas väga laialt levinud raamat, sest selles oli põnevaid lugusid igapäevasest kooli- ning pioneerielust.

Kui Holger Pukk elanuks mõnel teisel maal ja võib-olla ka veidi teisel ajal, siis oleks ta võib-olla sama kuulus nagu "Pál-tänava poiste" või "Tom Sawyeri seikluste" autorid. Praegu öeldakse tema kohta, et ta on kirjutanud seikluslikke jutte poistele ja peetakse tema "Kaht punast kaelarätti" punaraamatuks. Et ka enamik ta muudest juttudest on pioneeridest, siis vajuvad need paremal juhul tasapisi unustuse hõlma, halvemal juhul aga nimetatakse neid soperdisteks, mis kirjanduse nime ei vääri, arvestamata seejuures aja ja olude konteksti, mis nende raamatutega seotud on ja need oma ajas väga loetavateks ja populaarseteks muutis.

2008. aastal tegin oma kunagise koolivenna, akadeemikust riigikogulase Peeter Tulvistega intervjuu ajakirjale Elukiri ("Peeter Tulvistega ajalikust ja igavesest" Elukiri nr 6/2008), kus meenutasime, et tolle aja kihvtid pioneeritöötajad Gustav (Kutt) Vilbaste, Lembit Prits, Heino Väli, Harri Lüüs jt tahtsid pioneeriorganisatsioonis sisse seada kombeid, mis olid skautidel ja noorkotkastel olnud enne sõda. Küllap oli neil sellepärast ka pahandusi, aga nad ei jätnud jonni. Palju õpetati looduses keerulistes tingimustes toimetulekut, mitmesugust korraldamist ja juhtimist.

Peeter rõhutas neil aastatel saadut: "Esiteks teadmine, et pead ise asju korraldama. Meie särava pioneerijuhi Marta Kangro matkadel oli iga päev üks pioneer, kelle peale pandi kogu selle päeva korraldamine: et kõik saaksid kõnnitud, kellelgi ei oleks liiga raske, kõhud saaksid täis, jalad ei oleks hõõrdunud, et saaks õigeks ajaks õhtule. See oli väga tugev koolitus. Teiseks vastutuse enda peale võtmine: laagris on kohutav olla, kui seal on halvad suhted. Juhi kohustuste hulka kuulub otseselt ka suhete ja meeleolu hoidmine. Nii hästi või halvasti, kui ma neid kahte asja oskasin, olid need oskused pärit just noorusajast. Arvan, et meie skaudi- ja noorkotkalaadne pioneeriaeg oli väga tore.”

Just sellest ajast ja selle aja moodi Holger Pukk kirjutaski. Tema raamatuid on mul alles mitu: "Kaks punast kaelarätti" (1953), seesama "Salga au" (1955),  "Rohelised maskid" (1960), "Jüri" (1961), veidi teiselaadne õpetusraamatuke "Kuidas toimid sina?"(1959), kuskil on vist ka veel "Lugu ühest meeskonnast" (1956). Neist tuleb siin blogis ka aeg-ajalt juttu.

Tasub ka mainida, et Holger Pukk oli oma aja väga palju tõlgitud lastekirjanik. EKBL-i (1975) andmetel oli tema raamatuid tõlgitud vene, läti, tšetšeeni, inguši, turkmeeni, valgevene, rumeenia, leedu, jaapani jt keeltesse.

"Salga au" juttudest annab ülevaate juba pealkirjade loetelu: "Juhan hakkab elektrikuks", "Nüüd on ema alati rõõmus", "Siis, kui koolis liuvälja tehti" (see oli tegevus, mille poolest tolle aja koolid vähemasti Nõmmel väga tuntud olid, oma liuväli oli iga kooli uhkus ning selle rajamises osalemine lastele südamelähedane), "Sulev kasvatab julgust", "Pinguta end, Vaike", nimijutt "Salga au" ja "Võit jääb meile".

Mulle meeldis neist toona kõige rohkem Vaike-lugu tüdrukute suhetest ja pioneerilaagri probleemidest ning sellest, kuidas nõrga tervisega tüdruk julgeb tugevamaks saada.

* Holger-Feliks Pukk (14. august 1920 Tallinn - 12. märts 1997) oli eesti lastekirjanik ja ajakirjanik. Hulk aastaid töötas ta lasteajalehe Säde toimetuses, 1954–1974 oli ta ajakirja Pioneer ja 1960–1974 ka ajakirja Täheke peatoimetaja.

* Vaata ka 1984. a tehtud portreesaadet "Tuhat tutvust: Holger Pukk" ERR arhiivist.

* Soovitavat lisalugemist: Toomas Liiv  "Kirjanduse kolikamber: Salga au", Sirp 16. sept 2005. Ja üks olemuselt üsna tänapäevane tsitaat sellest Toomas Liivi artiklist:

"Asja tuum on aga juba pealkirjakski pandud salga aus. Salga au on kõige tähtsam! Salga au nimel tehakse ka koerad poisid korralikeks! Salk salgaks, see oli kunagi niisugune kõige väiksem organisatoorne ühik. Ent mis asi on au? Tänapäeval kõlab see sõna kuidagi õõnsalt, vanamoodsaltki. Kas tänapäeval on mõnel salgal, näiteks erakonnal, ka au? Jah, seal nad nüüd on… kes varastab, kes valetab, kes koperdab, kes on lihtsalt loll. Elektrikke nende seas kuuldavasti ei ole."

"Lõbusad muinasjutud"

Irina Karnauhhova
"Lõbusad muinasjutud"
Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn, 1951.
Tõlkinud Hilda Dresen.
Illustratsioonid Richard Kaljo.

Kas teate, kes on Aldar-Kosse ja Šigai-bai? Millegipärast jäid need muinasjututegelaste nimed lastele väga hästi meelde - võib-olla oma kõla pärast, aga võib-olla selle tõttu, et nende nimedega tegelased, maailma kavalaim inimene ja Kasahhi steppide kõige ihnsam inimene omavahel usinasti kemplesid. Kaval muidugi võitis.

Kõige rohkem meeldis mulle sellest raamatust vene muinasjutt "Kapsasupp kirvest". Petulugu seegi, möödaminevast sõdurist ja ahnest vanaeidest. Sõdur sai kapsasuppi süüa ja viis ka kirve ära.

Teine sõdurilugu oli ka tore:

SÕDURI MÕISTATUS
(Vene muinasjutt)

Läksid mööda sõdurid, jäid eide juurde puhkama. Eit aga oli ahne ja ihnus. Lundki ei raatsi ta sulle talvel anda. Sõdurid hakkasid paluma talt süüa ja juua, kuid vanaeit keeldus:
"Lapsukesed, millega ma teid siis kostitan? Mul ei ole midagi."
Ahjus, panniga kaetud potis, oli tal aga praetud kukk. Terve maja lõhnab prae järele. Sõdurid said sest asjast kohe aru. Üks neist oli niisugune kaval, väljus õue, kiskus koormal viljavihud laiali, tuli tagasi majja ning ütles:
"Memmeke, ae, memmeke, tule välja ja vaata - loomad söövad sul koormast vilja."
Eit läks õue, aga sõdurid ahju juurde. Võtsid potist kuke, selle asemele aga panid vana viisu.
vanaeit tuli tagasi.
Sõdurid jälle nuruma:
"Anna meile, memmeke, süüa."
"Võtke, lapsukesed, leiba ja kalja, sellest teile piisab."

Ning vanaeidel tuli tahtmine sõdurite, kogemustega inimeste, üle nalja heita. Ta esitas mõistatuse:
"Vaat, lapsukesed, teie olete kogemustega inimesed, olete kõike näinud. Öelge mulle, kas Ahju linnas, Panni agulis, Poti külas elab Kireja Kireja poeg?"
"Ei, memmeke."
"Aga kus ta siis on, lapsukesed?"
"Ta viidi üle Pauna linna."
"Aga kes tema asemel nüüd ülemaks on?"
"Niin Pärna poeg, muidugi."
Naeris vanaeit sõdurite üle, sõdurid aga tema üle, ning nad lahkusid üksteisest.
Vanaeit rõõmustas: "Ennäe, lolle, ei nad tea, et mul on potis praetud kukk." Vaatas ahju - ent kukk oli ära lennanud, tema asemel aga vahib potis vastu viisk.
"Näe, petsid mind, sihukesed kavalpead!"
Seep see on, memmeke, sõdurit sa ninapidi ei vea - ta on kogemustega inimene...

Enamik lõbusate muinasjuttude tegelastest ongi kavalpead ja vembumehed. Eranditult kõik vanaeided on raamatus lobisejad ja ihnutsejad - stereotüüp milline! Aga kogumik tutvustas vene, valgevene, ukraina, läti, kasahhi, kalmõki, gruusia, armeenia, osseedi, aserbaidžaani ja tatari muinasjutte, mida oli kirjanduslikult töödelnud vene kirjanik Irina Karnauhhova.

Illustratsioon ukraina muinasjutule "Pullike".

Illustratsioon ukraina muinasjutule "Grits ja pan".

* Richard Kaljo (15. juuli 1914 – 5. juuli 1978) oli eesti graafik. 1964. aastast Eesti NSV teeneline kunstnik. 1950ndate aastate alguses pühendus ta raamatugraafikale. Kõige laialdasemalt on tema loomingust tuntud illustratsioonid musketäride lugudele: Alexandre Dumas' romaanidele "Kolm musketäri", "Kakskümmend aastat hiljem" ja "Kümme aastat hiljem" (1957–1960).

* Irina Karnauhhova (7. november 1901 - 13. juuni 1959) oli kirjanik, folklorist ja muinasjutuvestja. Pärit oli ta Kiievist. Aastatel 1926-1932 osales rahvaluule kogumisretkedel Põhja-Venemaal, sellest ajast sai alguse ka tema kirjanikutegevus. Laste jaoks pani ta kirja palju muinasjutte, aga ka näidendeid. 1950ndatel aastatel ilmusid talt lisaks "Lõbusatele munasjuttudele" eesti keelde tõlgituna veel raamatud "Vene vägilased" bõliinade ümberjutustustega ning "Jutustus üksmeelsetest" - lugu sõjaaja lastest. Kõik hästi loetavad ja meeldejäävad.

"Забавные сказки": составила и обработала И. Карнаухова (1947)