26/03/2018

„Tuletikke laenamas“


Maiju Lassila
„Tuletikke laenamas"

Kolm jutustust
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1957.
Kujundanud ja illustreerinud Henn Rooneem.
Soome keelest tõlkinud Ernst Jaakson, Harald Lepik.

Raamat, mida mul lapsena kodus ei olnud, aga mida raamatukogust laenutasin. Lugema meelitas lustakas ja meeldejääv kaanepilt, mis tõotas naljakat sisu. Selle väljaande kaanepildi ja illustratsiooninäited leidsin internetist.

Ühiskonnakriitikat, mida selle Maiju Lassila jutuvalimiku puhul järelsõnas (L. Virolainen) ja kriitikas rõhutati, ma lapsena ei adunud, aga naljakas oli ainult esimene, kogumiku nimijutt „Tuletikke laenamas“ („Tulitikkuja lainaamassa“, 1910), kaks järgmist „Liiga tark“ („Liika viisas“, 1915) ja „Surnuist ärganu“ („Kuolleista herännyt“, 1916)  mõjusid kummaliselt arusaamatult ja masendavalt – ega ma mäletagi neid kuigi hästi. Soome kohta teadsin tollal vähe, kuigi koolis mu esimene pinginaaber pooleldi soomlane oli.

„Tuletikke laenamas“ algab soomlaslikult aeglase jutuajamisega, milles kaks külanaist ja neist ühe tukkuv mees oma naabrite ja tuttavate igapäevaelu lahkavad.


See oli väga muhedalt kirja pandud ja sisaldas argielu arusaamu. Naine saadab mehe kaheksa kilomeetri kaugusel asuvast talust tuletikke laenama. Mees peab teel olles liigutava kahekõne oma tulevaseks kirstuks valitud puuga, arutleb, et majanduslikult kasulikum oleks, kui naine temaga ühel ajal maetaks. Saab siis kokku kosjaplaanidele mõtleva talunikuga – tollesamaga, kelle igapäevaelu lahati. Saab ülesandeks talus maad kuulata, kas talunikul ikka tasub kosja minna. Seejärel algab paras jant, mis on väga lustakas lugemine ja millest ei puudu viinapudeli kummutamine, kuulujutt Ameerikasse rändamisest, sekeldused politseiga, leitud põrsas ja kaotatud hobune, mitu pruudikandidaati, koerust tegevad linnapoisid ja palju muud...

Ma ei tahaks siin kogu lugu ümber jutustada, sest „Tuletikke laenamas“ on eesti keeles mitmes trükis ilmunud, meie lavalaudadel on seda teatritükkidena palju mängitud, selle põhjal on mitu filmi tehtud, mida Soome televisiooni vahendusel näinud oleme.

Jutustust saab lugeda ka Gutenbergi projekti e-raamatust (soome keeles, http://www.gutenberg.org/ebooks/10927).

Huvitav on, et Eestis nimetatakse seda teost jutustuseks, Soomes käsitlevad kirjandusteadlased seda romaanina.

Et mul eestikeelset väljaannet käepärast pole, panen siia blogilugejaile kirjaniku stiilist aimu andmiseks mõned tsitaadid algkeeles:

„Ja mitä siitä sitten on, vaikka olisi miehellä miten kaunis nenä, jos ei ole sitten miehellä muuta mieheksi sanottavaa kuin housut.“

„Konsti on osata elää oikein, mutta vielä suurempi konsti on oikein kylpeä, niin jotta tuo syntinen lihakin saapi jotakin nauttia tässä ajallisessa elämässä…“

„Raastuvassa tuomari luki pitkän päätöksensä, jolla Antti Ihalainen ja Jussi Vatanen, molemmat Liperintaipaleelta, tuomittiin juopumisesta, rähinästä, hurjasta ajosta, katutappelusta, poliisin vastustamisesta, akkunan särkemisestä ja torikauppias Kankkusen kojun kumoon ajamisesta vetämään sakkoa niin ja niin paljon, korvaamaan vahingon sillä ja sillä summalla, sekä maksamaan kuluja ja kipurahoja sen ja sen verran. Tyynenä kuunteli Jussi alkua, mutta jo keskipaikoilla kirosi hän Antille: „Yhäkö sillä lemmolla piisaa!“ Ja kun siitä ei tuntunut loppua tulevankaan, kiehahti veri, ja kun tuomari oli lopettanut, sanoi Jussi hänelle suoraan: „Elä pölöpötä!““

„»Pitää vielä ottaa huomioon sekin, että rehellinen valehtelija ei koskaan salaa totuutta, vaan antaa sen tulla yhdessä mylläkässä varsinaisen valeen kanssa.“





„Tuletikke laenamas“ kohta kirjutab soome kirjandusteadlane Kai Laitinen oma  väga huvitavas käsitluses „Soome kirjanduse ajalugu“  (e. k Vagabund, 1994):

„Tegemist on puhtalt intriigile rajatud romaaniga, kus tikud on vaid ettekäändeks, kus kuhjatakse üllatavaid sündmusi ja keeratakse asju pea peale. Tegevuse „raketimootorina“, nagu on öelnud Tuomas Anhava, kasutatakse esiteks viinapudelit, mis ähmastab kangelaste plaane, ja hiljem plehkupannud põrsast, kelle tagaajamine neid taas uutele radadele viib.“

Tuomas Anhava on ka öelnud, et sellele romaanile on omane kiire tegutsemine ja aeglane jutt. Laitinen möönab, et romaani võib võtta kui rahva latentset enesekriitikat.

* Maiju Lassila ((28. november 1868 – 21. mai 1918) oli soome kirjanik, ajakirjanik ja pedagoog. Foto Wikipediast.  >>>
Laitinen: „Juba Maiju Lassila nimi üksi on omaette probleem. Tema pärisnimi oli Algot(h) Tietäväinen, ta võttis hiljem perekonnanimeks Untola ja kasutas kirjanikuna nimesid Irmari Rantamala, Maiju Lassila ja J. I. Vatanen.“

* Ernst Jaakson. Ma ei tea, kas üks selle raamatu tõlkijaid oli tuntud diplomaat Ernst Jaakson (11. august 1905 – 4. september 1998, peakonsul saadiku ülesandeis Ameerika Ühendriikides Nõukogude okupatsiooni ajal) või mõni tema nimekaim.

* Harald Lepik (19. mai 1926 – 22. mai 1976) oli eesti tõlkija, kes vahendas eesti keelde soome- ja venekeelset kirjandust.

Maiju Lassila „Tulitikkuja lainaamassa“ (1910).

17/03/2018

„Kuldvasikas“

Enn Kippel
„Kuldvasikas“

Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1957.
Kujundanud Ants Viidalepp.

Enn Kippeli ajalooline noorsoojutt „Meelis“ oli koolis kohustusliku kirjandusena nii üksipulgi läbi arutatud, et „Kuldvasika“ teise trüki ilmumise ajal 1957. a ei kahelnud ma hetkekski, et ka see peab lastele ja noortele mõeldud olema. Aga võta näpust, romaan „Kuldvasikas“ (1939) oli siiski juba suurema elukogemusega inimeste lugemisvara.

Lembit Remmelgas oli „Kuldvasikale“ küll ka ajastu vaimus järelsõna kirjutanud, milles autorit ja tema loomingut tutvustas. Ta lõpetas selle nõnda: „Käesoleva väljaandega astub lugeja ette Enn Kippeli romaan „Kuldvasikas“. Ja selleski peegelduvad E. Kippeli  kirjanduslikud nõrkused ning puudujäägid, on selleski naturalismi sugemeid, lamedust. Kuid peamine „Kuldvasikas“ on selle näitamine, kuidas raha kapitalistlikus ühiskonnas muserdab inimest, loomastab teda, on selliste pahede allikas, mis on lahutamatud ja omased kodanlikule korrale, olid lahutamatud ja omased ka kodanlikule Eestile.“

Kingseppmeister Üril on rahahädas. Seda ei jätku üüriks, naise ravirahaks ega laste jaoks, võlgu on ta nii meierile kui ka pagarile, laenatagi ei taha talle keegi, sest vanad võlad on maksmata. Mehed ahvatlevad teda viinakörti sööma, et kui seda suurel hulgal pintslisse pistab, siis saab raha ja vanad võladki andeks, kuid seegi ettevõtmine lõpeb kehvasti. Ja siis, kui kõik on täiesti untsus, ilmub Ürila juurde korraga kohalik postkontori ülem ja annab talle teada, et ta on võitnud klassiloterii piletiga kaks miljonit...

Kergelt tulnud raha kipub kergesti kaduma, eriti kui selle laiaks löömisele kõikvõimalikke kaasaaitajaid on. Nii juhtub ka Ürilaga, kes loomu poolest on üsna mõjutatav inimene.

Vaimustunud ma sellest raamatust polnud, aga üks episood kiilus end mällu igaveseks. Mulle meeldisid need leheküljed, kus Üril peab peldiku tühjaks tegema ja selle sisuga kapsamaad rammutama. Meister Meos lubab Ürilale oma pürotehnikuoskustega appi tulla, sest tal olevat lõhkeainetega töötamise tunnistuski olemas. Laeng virutavat lampkasti põhjast „kauhti kõik välja otsemaid kapsapeenardele otsekui suure kopaga visates“.

See oli lapsena lugedes vahva kirjeldus:
„... kostis vali kärakas, mis pani jalgealuse võbisema, kuna roojakastist paiskus tuld, suitsu, vedelat ja paksu segamini koos. Hetkeks näis ümbrus muutuvat otsekui mustaks, sest kogu väljakäigukoha sisu lendas üles taeva alla, kuna aga naised jooksid kisades tuppa. Ja siis hakkas ülevalt sadama mustust ning kogu alev otsekui külvati sellega üle. Mehed aga seisid jahmunult õuel, ise samuti roojaga koos.“

Praegugi ajab naerma, kuigi mu pika elu jooksul on sarnaseid lustakaid episoode olnud veel paljudes raamatutes ja kinolinal.

Tõsisemalt on „Kuldvasikat“ lahatud blogis „Kirjanduslik päevaraamat (2014 - ....)“: http://kirjanduslikpaevaraamat.blogspot.com.ee/2015/02/enn-kippel-kuldvasikas-1939.html

* Enn Kippel (aastani 1935 Eduard Ferdinand Kippel; 16. veebruar 1901 – 15. veebruar 1942) oli eesti kirjanik. Nõukaajal olid paljud tema teosed keelatud nendes kirjeldatud venevastase võitluse tõttu.

05/03/2018

„Võlu-urn“


„Võlu-urn“
India muinasjuttude motiividel.
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1958.
Vene keelest tõlkinud R. Kull.
Illustreerinud Nikolai Kotšergin.

„Kurjal radžal Brahmapuri linnas oli tütar Lilavati.
Kui Lilavati oli kaheteistkümne-aastane, levis paljudes vürstiriikides kulutulena kuuldus tema ilust. Kui ta oli saanud viieteistkümne-aastaseks, hakkasid tema isa juurde sõitma kõrgest soost kosilased. Lilavati oli nii ilus, et see, kes teda korra nägi, ei suutnud teda enam iialgi unustada. Ning imeilusa Lilavati vasaku kulmu kohal ilutses sünnimärk, mis sarnanes tibatillukesele roosi-õielehele.“


Kas pole see ühe tüdruku jaoks ilus algus muinasjuturaamatule? Liiatigi olid raamatu ilmumise ajal India südantlõhestavad muusika- ja tantsufilmid oma tippaega jõudmas ja neid näidati tollal Eestis palju, menukas režissöör ja näitleja Raj Kapoor laulis nii kinolinal kui raadios ja temaga koketeerisid rohked India iludused.

Lilavati südame võitis sõdur Ramananda, aga enne kui nad õnnelikult koos elada said, tuli neil eluraskustega heidelda – enamasti edukalt, nagu muinasjutukangelastele sobib.

Rohkem kui 30 muinasjutu hulgas oli lisaks armastusest ja vaprusest pajatavatele paladele lustakaid kelmilugusid ja südamlikke loomamuinasjutte.





Vist kohtusin just selles raamatus ka esimest korda hiljem paljudest teostest tuntud mõistujutuga pimedatest kerjustest, kes püüavad kombates teada saada, kelle sarnane on elevant, ja jäävad eri seisukohtadele.

„Päike läks looja, pimedad aga aina vaidlesid. Saabus öö, nemad aga kisasid endiselt:
„Elevant sarnaneb luuale!“
„Sambale!“
„Lehele!“
„Köiele!“
„Kindlusemüürile!““


Võib-olla vaidlevad nad seniajani.

Pildid lisasid raamatule jälle väärtust juurde. Illustraator Nikolai Kotšerginist olen selles blogis mitu korda kirjutanud.


300. postitus.