18/02/2015

"Ühe härja elulugu"


Ernst Särgava-Peterson
"Ühe härja elulugu"

Raamatust "Teosed. Jutustused".
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1952.
Illustreerinud Erik Vaher.

Kui Eesti NSV rahvakirjaniku Ernst Särgava-Petersoni mitmetuhandepäine matuserongkäik 1958. a aprillis Tallinna kesklinnas Metsakalmistu poole suundus vaatasin selle möödumist Narva maanteel lastehaigla aknast. See oli lapsesilme jaoks tohutu rahvamass ja ma mõtlesin, et küll seda kirjameest ikka pidi austatama, kui teda nii hulgakesi ära saatma tuldi. Tema jutte ma teadsin, pika habemega vana mehe pilti raamatukaantelt ka.

Praeguseks on Särgava looming peaaegu unustatud, ma ise ei mäleta seda ka enam kuigi palju, aga tema jutustustekogu ja Mudila alevikust pajatavat pikemat jutustust, romaanimõõtu "Rahvavalgustajat" (1904) üle lehitsedes tuleb koolitundide jaoks loetu meelde.

"Ühe härja elulugu" on muidugi klassika, kui ka muu looming enam eriti suurepärasena ei näi. See ilmus jutustusteseeria "Paised" I andes ja on kirjutatud 1898. a.

Kui ma koolis käisin, rõhutati meile, et et härja elulugu on jutustuses süžeeks, mille kaudu paljastatakse külas valitsenud jõhkrat kurnamissüsteemi. Härg - see on õigupoolest talupojast tööloom, tööori. Nii oli seda jutustust käsitletud juba varsti pärast ilmumist ajalehes Sakala, nõnda käsitleti seda ka koolitundides.

Praegu lehitsedes hakkas mulle rohkem silma kirjutaja südamlikkus.

""Härja elulugu? Taga paremaks! nüüd ei ole neil muust kirjutada? See asi on enam kui inetu! Rumalatest loomadest kirjutavad nad! Nii kaugele alla on kirjanikkude maitsed langenud!"
Nõnda arvab ehk naaber, võib-olla ka mõni muu, kui ta selle raamatu pihku võtab.
Palun vabandada: ma pole kirjanik.
Mõlgub mul meeles aga ammust ajast ühe härja elulugu. Ta näib väga igapäevane olevat ja sellepärast ma temast just kirjutan; kirjanikud aga otsivad iseäralikke lugusid, et nendega lugejaid huvitada.
Hakkan kohe peale, et aus lugeja rutem lõpule saaks ja mõnd paremat peale võiks lugeda. Tutvustan teda siis oma jutu kangelasega.
Kirjukannu Eeva, keda meie nurga keeles lihtsalt "Iba" kutsuti, oli tema Uuemõisa härra käest toonud."


Härg kui kangelane, kui külapere unistus, kui parema elu sümbol, kelle üleskasvatamisest ja müügist loodeti tulu tõusvat. Pere oma armas Punu.

"Missugune taluinimene eestlane ei peaks loomi armastama, iseäranis veel lehmi ja hobuseid?! Hakka pisukesest karjapoisikesest peale ja lõpeta viimase vana inimesega majas, - loomi armastavad nad kõik. On küll mõni kuri inimene ka taluinimeste seas, kes loomi piinab, hobuseid peksab, neile pähe virutab, aga niisuguseid põlgavad teised väga.
Pange tähele, kuidas ema pisukese poisi või tüdruku karja saadab, kuidas talle pisukese vitsaraokese kätte annab ja kuidas ta ise eeskujuks muidu lehelise oksaga Mustikut või Päitsikut ajab enam sõnadega: "Viss, viss, kas näe, kas lähed, viss, metsa!" kui vitsaoksaga.
Jah, taluinimene eestlane armastab tõesti loomi; ta kasvab nende külge elu ja südamega. Ta ei põlga neid sugugi; külmal ajal toob ta oma lamba isegi tuppa sooja. Ta tooks suuremadki loomad sinna, aga ega need kõik ei mahu! Ja siis üteldakse: eestlane on must, elab loomadega ühes! Ah, et kõik inimesed nii mustad oleksid, et nad oma vendadest, kes nende pärast külmas ja nälja, hädas ja viletsuses, vaesuses ja haiguses on ja kes juba ammu pikisilmi jumala laste au ilmumist ootavad, umbes niigi palju lugu peaksid kui eestlased oma loomadest: neid tuppa sooja võtaksid, neid eneste sarnasteks peaksid! - Oh, oleks nii ropp terve maailm!"


1952. a ilmunud jutustustekogus on ühtekokku kaheksa jutustust, siia panen neist veel mõne illustratsiooni.




* Elupõline õpetaja, kelle kirjanikunimi oli Ernst Särgava-Peterson (29. apr 1868 - 12. aprill 1958), oli kirjanikuna kriitilise realismi esindaja.

13/02/2015

"Valge Sarv"


Ivan Jefremov
"Valge Sarv"

Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn, 1950.
Tõlkinud Alma Kalberg.
Kaanejoonis: Evald Okas.

Raamatu alguses nendib autor:
"... Olen veendunud, et suuresti eksivad need, kes arvavad, et romantikal pole enam paika meie planeedil, mis on läbi mõõdetud risti ja põiki.
Tohutu, otsatu avar loomingulise uurimise maailm ümbritseb meid. Tarvitseb vaid heita pilku sellesse, et veenduda, kui naeruväärsed on targutused elutühjusest.
Looduse igakülgne tunnetamine ja loov töö on tiibadeks inimvaimule."


Need read on kirjutatud 1944. a, kuid kehtivad ja aktuaalsed tänini.

"Valge Sarv" on selle kogumiku nimijutustus, lisaks sisalduvad selles veel "Mineviku vari", "Fakaofo atoll", "Vikerkaarevärviliste viirgude laht" ja "Viimane marsipuri".

"Valge Sarve" tegevus toimub Tjan-Šani mäestikus, kus geoloog Ussoltsev tahab allutada mäge, mis "oli märksa kõrgem kõigist teistest ja tema terav valge tipp sarnanes kõrgele taevasse sihtivale hiiglaslikule sarvele." "Valge teraviku moodustab mingi igavene, purustamatu kivim!"

Mõned aastad hiljem sai Jefremov eesti lugejatele hästi tuntuks sarja "Seiklusjutte maalt ja merelt" avaraamatuga "Oikumeeni äärel" (e. k 1955). Sellega võrreldes tundus "Valge Sarv" mulle igavana. Jefremovi jutustus hakkas mulle mõjuma alles aastaid hiljem, kui ise Tjan-Šani mägedes käisin ja üldse oma elus Munamäest rohkem mägesid olin näinud...

Ussoltsev kuulas vana uiguuri vestet, kuidas üks võõramaa vägilane ligipääsmatule mäesarvele ronis ja sinna kuldse mõõga jättis. See innustas tedagi uuesti katsetama ja mägi alistus. Vähe sellest, et Ussoltsev sealt kivimiproove võtta sai, tal õnnestus leida ka vägilase mõõk ja selle asemele jätta oma geoloogivasar. See oli "inimese võitlus selle eest, et tõusta enesest kõrgemale".

Raamatu teisi jutustusi ma siin ümber jutustama ei hakka - jäägu võimalikele lugejatele nende avastamisrõõm.

* Ivan Jefremov (9. (22.) aprill 1908 - 5. okt 1972) oli vene ulmekirjanik ja teadlane (paleontoloog). Eesti keeles on lisaks eespool mainitutele ilmunud tema raamatud: "Viis rumbi" (1946), "Cor Serpentis" (1960), "Andromeeda udukogu" (1962) ja "Thais - Ateena tütar" (1987).

Peagi kirjutan siin blogis ka seiklusjutust "Oikumeeni äärel" ja Jefremovi eluloo huvitavatest tõikadest.

Иван Ефремов "Белый Рог", "Тень минувшего", "Атолл Факаофо", "Бухта Радужных Струй", "Последний Марсель" (1944).

07/02/2015

"Sevani kaldal"


Vahtang Ananjan
"Sevani kaldal"

Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1953.
Vene keelest tõlkinud Viktor Grünberg.
Illustreerinud V. Jermolov.
Kunstiliselt kujundanud Toivo Kulles.

Praegu mäletatakse Vahtang Ananjani eesti keelde tõlgitud teostest rohkem 1957. a seiklusjuttude sarjas ilmunud "Pantrikuru vange", milles Armeenia lapsed mägedes seiklesid (ja millest tuleb siin blogis ehk edaspidi juttu). Vähem teatakse, et 1953. a ilmunud "Sevani kaldal" kujutab endast "Pantrikuru vangidele" sisu poolest eelnenud raamatut, võiks öelda, et samateemaliste teoste esimest osa. Said ju "Pantrikuru vangide" noored tegelased oma seiklustele otsest tõuget veidi varem Sevani kaldal seiklenud noorte naturalistide eeskujust.

Raamatu sissejuhatuses tutvustas autor põhjalikult Väike-Kaukasuse mäestiku rüpes hiiglaslikus kaljuliuas asuvat Sevani järve ja sellest välja voolavat Zangu jõge. Samuti kohalike uskumusi seoses hirmutavate Mustade Kaljudega, mille sisemusest kostis raskeid tumedaid oigeid ja ohkeid, nagu olnuks seal põrguvärav.



Kamo, Armen, Grikor, Seto ja tütarlaps Asmik - need on noored vaprad peategelased, kes on palju kuulnud Kamo vanaisa Assatur-Habemiku lugusid ja tahavad oma nahal kontrollida nende tõelevastavust. Kõik on põnevalt kirja pandud ja võib ehk ka tänapäevasele lugejale köitev olla. Nende seiklused kulmineeruvad kuivavale orule nii vajaliku vee leidmisega - tänu sellele saavad nad külarahva jaoks kangelasteks.




Et oli Stalini-aeg, ei saanud autor mööda ka kohustuslikust kummardusest Stalinile: päris raamatu lõpus sõidavad noored kangelased Moskvasse noorte naturalistide keskjaama ja külaelanikud loodavad, et ehk kohtuvad nad ka Staliniga. Muidu aga ei ole raamat üle- ega sundpolitiseeritud ja seda võibki võtta noorte naturalistide seiklusena.

Armeenias oli "Sevani kaldal" ülipopulaarne lugemine ja seda tõlgiti paljudesse keeltesse. Nii sai kauge Armeenia paljude maade noortele lugejatele lähedaseks.

* Vahtang Ananjan (8. aug 1905 - 4. märts 1980) oli armeenia kirjanik, kes jõudis juba enne Suurt Isamaasõda kirjutada mitu raamatut ("Violetsetel kõrgustel", "Koopaelanikud" jm). Seejärel oli ta sõjakorrespondent ja pärast sõda kirjutas taas raamatuid: "Pärast sõda", "Jahimehe jutustused" "Lapsepõlv mägedes". mitmeköiteline populaarteaduslik raamat Armeenia loomariigist jt. "Sevani kaldal" järgi tehti ka film "Mägijärve saladus".
Pildil on Vahtang Ananjan Armeenia 2006. a postmargil.

Вахтанг Ананян "На берегу Севана". (1945-1946)
Վախթանգ Անանյան "Սևանի ափին".

01/02/2015

Vahepala: muinasjutt visast hiina poisist


Vene keelt hakkasime õppima teises klassis. Ei mäleta, et see mulle eriti keeruline oleks olnud. Susisevate häälikutega muidugi maadlesin, sest need kippusid segi minema. Aga esimesed aabitsaluuletused jäid hästi pähe, ikka see "V janvarje, v janvarje / mnogo snega na dvore" jt. Aga üks umbkaudu kolmandas või neljandas klassis õpitud venekeelne hiina muinasjutt kummitab mind kogu elu ja ma olen oma mõtetes kasutanud selle pealkirja eriti visade inimeste puhul: "Upornõi Jun Su".

Ei mäleta, et oleksin seda lookest kunagi eesti keeles näinud.  Internetist ma eestikeelset varianti ka ei leidnud. Venekeelse teksti kopisin siia endale mälestuseks. Las see olla siin kui mulle lapsepõlvest meelde jäänud muinasjutt väikesest hiina poisist. kes visadusega kaugele jõudis. Illustratsioonid, mis mul samuti on meeles lapsepõlvest, on Nikolai Kotšerginilt (1956).

Упорный Юн Су

Когда-то жил близ Фучжоу маленький мальчик по имени Юн Су. Отец его умер, остался он один с матерью. В доме у них было бедно и пусто. Иной раз нельзя было найти даже горсточки рису.

Пришло время Юн Су учиться, а у него не было ни бумаги, ни туши, ни кисточки для письма. Однако Юн Су твёрдо решил: "Буду учиться!" И стал придумывать, как обмануть нужду.

Наутро он пришёл к богатому соседу и сказал:
- Я слышал, вы ищете работника в дом. Возьмите меня! Лет мне немного, это правда, да ведь я многого и не прошу: позвольте мне изредка лишь смотреть, как учатся ваши сыновья, и я буду доволен.

Богач обрадовался: пришёл бесплатный работник! И согласился.

С утра до вечера трудился Юн Су в доме богача. Всю грязную и тяжёлую работу оставляли ему. Но зато Юн Су мог изредка заглядывать в книги, по которым учились дети хозяина. А иногда удавалось прослушать и целый урок: придёт учитель - а Юн Су спрячется в угол и слушает. Так и учился.

Через год начал уже сам разбирать слова. Но вот беда - писать не умел! Не на чем было. Задумался Юн Су: как тут быть? И придумал.

Жил Юн Су со своей матерью в маленьком домике на самом берегу моря. Волны целый день ровняли тонкий морской песок. И вот Юн Су взял длинную палку и пришёл на берег моря. Быстро нарисовал на песке слово. Накатилась волна - и всё смыла. Нарисовал опять - и опять всё смыла другая волна. Так он мог бесконечно писать без кисточки и бумаги.

Но теперь стало ему не хватать книг.

Однажды Юн Су подошёл к своему богатому хозяину и сказал:
- Я работал на вас бесплатно - теперь хочу просить о плате. Однако если вы разрешите мне читать ваши книги, я согласен работать у вас так же ещё год.

Хозяину жаль было терять такого выгодного работника, и он разрешил.

Теперь у Юн Су были книги. Очень часто ему приходилось работать дотемна, а учиться только ночью. Он был так беден, что не мог купить даже масла для лампы.

Однако Юн Су не сдавался. Когда светила луна, он читал и писал при лунном свете. А когда луны не было, Юн Су набирал в траве светлячков и клал их в бумажные фонарики. При слабом свете живых светлячков упорный Юн Су продолжал читать по ночам.

Прошло много лет. Юн Су добился своего - он стал великим учёным. И до сих пор люди вспоминают упорство маленького бедняка Юн Су.


Illustratsioonide ja venekeelse teksti (tlk L. Tšernova) allikas: http://dtskpl.ru/work/950/