„Kuunar „Kolumbus““

Nikolai Trublaini
„Kuunar „Kolumbus““
Sarjast „Seiklusjutte maalt ja merelt“.
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1956.
Tõlkinud Aino Gross.
Illustreerinud Henn Rooneem.

Olen tähele pannud, et palju on neid, kes seda raamatut mittelugenuna arvavad, et tegemist on teosega, mis Kolumbuse Ameerika avastusretkest pajatab. Aga pole! On hoopis üks päris hea nõukoguliku seikluskirjanduse näide, kus tegelasteks nii nutikad kangelasmeelsed noored kui ka kõigeks halvaks võimelised diversandid.

Kui ma seda äraloetud köidet nüüd vaatasin, siis ega kohemaid suurt midagi küll ei meenunud peale vapra isemeelse neljateistaastase tüdruku Zorja Nahhodka, kes mulle sügava mulje jättis, aga oma ilmumise ajal oli see minu meelest üks ütlemata põnev raamat, mida ma hästi mitu korda lugesin. Ka illustratsioonid sobisid selle põnevusega ja olid meeldejäävad.

Omamoodi põnev on juba seda raamatut sissejuhatav autori elu- ja loometee tutvustus, sest Nikolai Trublainil oli sündmustest tihe ja seiklusrikas elu.

Esimese osa alguses tutvub lugeja kuunar „Kolumbuse“ junga Markoga, kes on seitsmeteistaastane ja just kohtunud talle tundmatu neiuga, kes on torianiitliiva uuriva professor Ananjevi tütar Ljuuda. Lisaks kuunar „Kolumbuse“ meeskonnale saab lugeja tuttavaks ka teise laevaga, miiniristleja „Tormilinnuga“. Nendega seotult hakkavadki sündmused arenema.

Eriti meisterlikult see teos kirja pandud pole, kuid selles on kaasahaaravat hoogu, mis paneb noorte saatusele kaasa elama ja hoiab lugejat selles õhinas kuni raamatu lõpuni. Vähemasti oli see nii minu põlvkonnaga, kuid praegusajal olen kuulnud nooremate inimeste nurinat, et seiklusjuttude sarja raamatud on liiga ... aeglased.

Olgu, kuidas on, maitsmiseks panen siia ühe lõigukese:

„Pimeduses hiilis oma kajutist erakordse ettevaatlikkusega välja hullumeelne, keda oli haaranud tahe sundida professor Ananjevi tütart avaldama isa saladusi.

Ljuuda astus kiiresti tagasi oma kajutisse ja lõi ukse kinni. Vaevalt oli ta jõudnud riivi ette lükata, kui Anton kogu jõuga uksele vajus. Tuli kuuldavale mürtsatus, siis aga oie. Hullumeelne kukkus peajuhiruumis komandöri kajuti ukse ette maha.

Ljuuda istus toolile, laskus seljatoele ja mõtles jubedustundega oma olukorrale.“

* Nikolai Trublaini (25. aprill 1907 – 4.okt 1941) oli Ukraina kirjanik. Praegu leiab tema kohta teatmeveebidest andmeid nime Mikola Trublaini all. Küllap oli Nikolai selle venestatud vorm. Mikola (Mykola) Trublaini perekonnanimi oli tegelikult Trublaevski.

1925. aastal suundus ta kodukülast Olšankast (Vinnitsa oblast) Harkivisse ajakirjandust õppima ja naasis sealt vabariikliku ajalehe kaastöölisena, kellest hiljem sai erikorrespondent. Jäälõhkuja „Litke“ katlakütjana võttis ta osa Arktika ekspeditsioonist, hiljem osales veel mitmel polaarekspeditsioonil ja kirjutas neist raamatuis. Samuti kirjutas ta Arktika kohta noortele lugejatele.

Mikola Trublaini langes Suures Isamaasõjas. Loomingulise töö kümne aasta jooksul oli ta kirjutanud üle 30 raamatu.
Internetist leitud fotol on Mikola Trublaini meremehe vormis.

Микола Трублаїні „Шхуна „Колумб““ (Київ: Видавництво дитячої літератури ЦК ЛКСМУ, 1940).

„Tuletikke laenamas“

Maiju Lassila
„Tuletikke laenamas"
Kolm jutustust
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1957.
Kujundanud ja illustreerinud Henn Rooneem.
Soome keelest tõlkinud Ernst Jaakson, Harald Lepik.

Raamat, mida mul lapsena kodus ei olnud, aga mida raamatukogust laenutasin. Lugema meelitas lustakas ja meeldejääv kaanepilt, mis tõotas naljakat sisu. Selle väljaande kaanepildi ja illustratsiooninäited leidsin internetist.

Ühiskonnakriitikat, mida selle Maiju Lassila jutuvalimiku puhul järelsõnas (L. Virolainen) ja kriitikas rõhutati, ma lapsena ei adunud, aga naljakas oli ainult esimene, kogumiku nimijutt „Tuletikke laenamas“ („Tulitikkuja lainaamassa“, 1910), kaks järgmist „Liiga tark“ („Liika viisas“, 1915) ja „Surnuist ärganu“ („Kuolleista herännyt“, 1916)  mõjusid kummaliselt arusaamatult ja masendavalt – ega ma mäletagi neid kuigi hästi. Soome kohta teadsin tollal vähe, kuigi koolis mu esimene pinginaaber pooleldi soomlane oli.

„Tuletikke laenamas“ algab soomlaslikult aeglase jutuajamisega, milles kaks külanaist ja neist ühe tukkuv mees oma naabrite ja tuttavate igapäevaelu lahkavad.

See oli väga muhedalt kirja pandud ja sisaldas argielu arusaamu. Naine saadab mehe kaheksa kilomeetri kaugusel asuvast talust tuletikke laenama. Mees peab teel olles liigutava kahekõne oma tulevaseks kirstuks valitud puuga, arutleb, et majanduslikult kasulikum oleks, kui naine temaga ühel ajal maetaks. Saab siis kokku kosjaplaanidele mõtleva talunikuga – tollesamaga, kelle igapäevaelu lahati. Saab ülesandeks talus maad kuulata, kas talunikul ikka tasub kosja minna. Seejärel algab paras jant, mis on väga lustakas lugemine ja millest ei puudu viinapudeli kummutamine, kuulujutt Ameerikasse rändamisest, sekeldused politseiga, leitud põrsas ja kaotatud hobune, mitu pruudikandidaati, koerust tegevad linnapoisid ja palju muud...

Ma ei tahaks siin kogu lugu ümber jutustada, sest „Tuletikke laenamas“ on eesti keeles mitmes trükis ilmunud, meie lavalaudadel on seda teatritükkidena palju mängitud, selle põhjal on mitu filmi tehtud, mida Soome televisiooni vahendusel näinud oleme.

Jutustust saab lugeda ka Gutenbergi projekti e-raamatust (soome keeles, http://www.gutenberg.org/ebooks/10927).

Huvitav on, et Eestis nimetatakse seda teost jutustuseks, Soomes käsitlevad kirjandusteadlased seda romaanina.

Et mul eestikeelset väljaannet käepärast pole, panen siia blogilugejaile kirjaniku stiilist aimu andmiseks mõned tsitaadid algkeeles:

„Ja mitä siitä sitten on, vaikka olisi miehellä miten kaunis nenä, jos ei ole sitten miehellä muuta mieheksi sanottavaa kuin housut.“

„Konsti on osata elää oikein, mutta vielä suurempi konsti on oikein kylpeä, niin jotta tuo syntinen lihakin saapi jotakin nauttia tässä ajallisessa elämässä…“

„Raastuvassa tuomari luki pitkän päätöksensä, jolla Antti Ihalainen ja Jussi Vatanen, molemmat Liperintaipaleelta, tuomittiin juopumisesta, rähinästä, hurjasta ajosta, katutappelusta, poliisin vastustamisesta, akkunan särkemisestä ja torikauppias Kankkusen kojun kumoon ajamisesta vetämään sakkoa niin ja niin paljon, korvaamaan vahingon sillä ja sillä summalla, sekä maksamaan kuluja ja kipurahoja sen ja sen verran. Tyynenä kuunteli Jussi alkua, mutta jo keskipaikoilla kirosi hän Antille: „Yhäkö sillä lemmolla piisaa!“ Ja kun siitä ei tuntunut loppua tulevankaan, kiehahti veri, ja kun tuomari oli lopettanut, sanoi Jussi hänelle suoraan: „Elä pölöpötä!““

„»Pitää vielä ottaa huomioon sekin, että rehellinen valehtelija ei koskaan salaa totuutta, vaan antaa sen tulla yhdessä mylläkässä varsinaisen valeen kanssa.“

„Tuletikke laenamas“ kohta kirjutab soome kirjandusteadlane Kai Laitinen oma  väga huvitavas käsitluses „Soome kirjanduse ajalugu“  (e. k Vagabund, 1994):

„Tegemist on puhtalt intriigile rajatud romaaniga, kus tikud on vaid ettekäändeks, kus kuhjatakse üllatavaid sündmusi ja keeratakse asju pea peale. Tegevuse „raketimootorina“, nagu on öelnud Tuomas Anhava, kasutatakse esiteks viinapudelit, mis ähmastab kangelaste plaane, ja hiljem plehkupannud põrsast, kelle tagaajamine neid taas uutele radadele viib.“

Tuomas Anhava on ka öelnud, et sellele romaanile on omane kiire tegutsemine ja aeglane jutt. Laitinen möönab, et romaani võib võtta kui rahva latentset enesekriitikat.

* Maiju Lassila ((28. november 1868 – 21. mai 1918) oli soome kirjanik, ajakirjanik ja pedagoog. Foto Wikipediast.  >>>
Laitinen: „Juba Maiju Lassila nimi üksi on omaette probleem. Tema pärisnimi oli Algot(h) Tietäväinen, ta võttis hiljem perekonnanimeks Untola ja kasutas kirjanikuna nimesid Irmari Rantamala, Maiju Lassila ja J. I. Vatanen.“

* Ernst Jaakson. Ma ei tea, kas üks selle raamatu tõlkijaid oli tuntud diplomaat Ernst Jaakson (11. august 1905 – 4. september 1998, peakonsul saadiku ülesandeis Ameerika Ühendriikides Nõukogude okupatsiooni ajal) või mõni tema nimekaim.

* Harald Lepik (19. mai 1926 – 22. mai 1976) oli eesti tõlkija, kes vahendas eesti keelde soome- ja venekeelset kirjandust.

Maiju Lassila „Tulitikkuja lainaamassa“ (1910).

"Ründan äikest"

Daniil Granin
"Ründan äikest"
Sarjast "XX sajandi raamat"

Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1964.
Tõlkinud Hans Luik.
Kujundanud Henn Rooneem.

Lugesin täna ajaleheuudist, et Venemaa vanim kirjanik Daniil Granin on Peterburis haiglas. Ühtede allikate järgi puusaluu murru tõttu, teiste järgi aga korralisel läbivaatusel. Uudis tõi meelde, kui populaarne oli mu keskkooliaastatel Daniil Granini romaan "Ründan äikest", mis ilmus eesti keeles sarjas "XX sajandi raamat".

See oli pingeliselt ja põnevalt kirjutatud romaan nõukogude teadlastest, füüsikutest, kes uurisid atmosfäärielektri nähtusi, et alistada äikest. Romaan oma kutsumuse järgimisest, konkurentsist, õnnestumistest ja ebaõnnest, hukkumisest ja armastusest. Huvitav ja kuidagi unistuslik. Füüsikat ja füüsikuid romantiseeriv.

Teadus oli noil aastatel au sees, raamatud teadlaste elust loeti lausa ribadeks ja kahtlemata mõjutasid need minu põlvkonda suuresti. On kummaline mõelda, et toona nooruslikult energilisest Daniil Graninist on saanud 96aastane taat, oma kodumaa vanim kirjanik.

Mõned ammusel lugemisel ära märgitud tsitaadid:

""Te ise olete egoistid," vastas Krõlov. "Ainult et teid on palju ja seepärast nimetate te endid kollektiiviks.""

"Kes teab, kus ja millal inimese hinges pööre toimub? Me näeme, kuidas miski pulbitseb, sulab, piisab ainsast sõnast, ja see miski hangub äkki saatuseks; Krõlovile tuli mõte, et meie ise teeme inimesi halbadeks või headeks."

Sergei Krõlov oli romaani peategelane, noor füüsik.

"... ei tohi andetuid juhtima lasta. Kuid andetud ise ei taju ealeski oma andetust. nad ei piinle, vaid kadestavad ja tigetsevad. Aga igaüks on ju mõnel alal andetu..."

"Galaktika kihutas mitte-eukleidilises lõpmatuses, pulseeriv kosmos tõmbas kokku ning paisus jälle. Ent tibatillukesel planeedil Maa, mis millegipärast on riigipiiridega osadeks jaotatud, koperdasid olesklejad oma elamutes nagu tarudes, midagi kuulmata-nägemata.
Krõlov tundis end Gulliverina."

"Tee seda, mis sulle endale südamelähedane on, siis ei kohuta sind ükski viga ega nurjaminek."

"Maailm ei või arvudest koosneda. tulutut ei tohi tarbetuga ära vahetada. Tulutud asjad on tihtipeale kõige tarvilikumad. Kas te kuulete, kuidas linnud laulavad?"

"Ma ei keeldu võitlemast, kuid ma tahan ausalt võidelda, sest kui ma ise alatuid võtteid kasutaksin, siis ei võitleks ma enam lurjuste vastu, vaid oma koha pärast nende hulgas."

Lenfilmi film "Иду на грозу" (1965):
https://www.youtube.com/watch?v=uFXEq46SPKY

* Daniil Granin (kodanikunimega Danil German, 1. jaan 1919 - 4. juuli 2017). Eesti keelde on tõlgitud tema 12 teost.

Даниил Гранин "Иду на грозу" (1962).

"Meie aja kangelane"

Mihhail Lermontov
"Meie aja kangelane"
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1953.
Tõlkinud V. Linask.
Kaane kujundanud H. Rooneem.

Varases plikaeas "Meie aja kangelast" lugedes ei saanudki ma aru, et tegu on ühe romaaniga, vaid lugesin selle eri osasid nagu jutustusi, millest "Bela", "Tamaan" ja "Vürstitar Mary" mulle meeldisid, "Maksim Maksimõtš ja "Fatalist" aga üldse mitte. Selle meeldimisega on lugu selge: "Bela" ja "Vürstitar Mary" olid ilusatest naistest, "Tamaan" aga vahvalt salapärane.

"Tamaan on kõige viletsam linnake kõigist Venemaa mereäärseist linnadest" - ja just seal juhtus Petšoriniga üks selle raamatu kõige paremini kirjeldatud seiklusi:

"... kas poleks olnud naeruväärt kaevata ülemusele, et pime poisike varastas minult ja kaheksateistkümne-aastane tütarlaps oleks mu peaaegu ära uputanud? Jumal tänatud, hommikul avanes võimalus sõita ja ma lahkusin Tamaanist. Mis sai vanaeidest ja vaesest pimedast - ma ei tea. Ja mis ongi mul asja inimeste rõõmude ja hädadega, minul, rändaval ja pealegi veel kroonu ülesandel küüdipassiga varustatud ohvitseril!..."

Hiljem, kui "Meie aja kangelane" kohustuslik koolilugemine oli, läks mul üsna kaua aega enne, kui hakkasin neid "jutustusi" ja nende tegelasi ühe tervikromaani osadena tajuma. Koolis sai see risti ja põiki läbi lahatud, ülikoolis vene kirjanduse loengutes ka veel üle kuuldud ja läbi analüüsitud, eksamikski õpitud,  mistõttu ei kuulunud see romaan mu lemmikute hulka, vaid olin sellest pigem tüdinud.

"Meie aja kangelane" on kirjutatud aastatel 1838-1840. Lermontov alustas sellega 23-aastasena, olles asumisel Kaukaasias. Tema ülikoolikaaslane Nikolai Satin on kirjutanud, et Lermontov kirjeldas äratuntavalt 1937. a Pjatigorskis suvitanuid. Autor ise ütles eessõnas:

"Meie Aja Kangelane, mu armulised härrad, on tõepoolest portree, kuid mitte ühest inimesest: see on portree, mis on koostatud kogu meie sugupõlve pahedest nende täies arengus. /- - -/ Aga ärge igatahes nüüd arvake, nagu oleks selle raamatu autor kunagi omanud kõrki unistust hakata inimeste pahede parandajaks. Jumal hoidku teda säärasest juhmusest! Tal oli lihtsalt lõbus joonistada kaasaegset inimest, nagu ta teda mõistab ja tema ning teie õnnetuseks liiga sageli on kohanud. Aitab sellestki, et haigus on ära näidatud, aga kuidas seda ravida - jumal seda teab!"

1950ndatel aastatel tehti "Meie aja kangelase" järgi palju filme, niihästi kogu romaan tervikuna kui ka selle üksikud osad eraldi jõudsid ekraanile. Praegu on need enamasti ka internetist leitavad. Pildiliselt andsid need romaani edasi, aga neis puudus see sügavus, mis on omane ühe väga noore mehe täisküpsetele aruteludele:

"Kired pole midagi muud kui ideed oma esimeses arenguastmes; nad on südame nooruse tunnuseks, ja rumal on see, kes mõtleb kogu eluaeg nendest erutuda: paljud rahulikud jõed algavad kohisevate koskedena, aga mitte ükski neist ei torma ega vahuta kuni mereni välja. See rahulikkus on aga sageli suure, ehkki varjatud jõu tunnuseks; tundmuste ja mõtete täius ning sügavus ei luba meeletuid purskeid: kannatades ja nautides annab hing endale kõiges rangelt aru ja veendub selles, et nii peab olema; ta teab, et ilma äikeseta kuivataks lakkamatu päikeselõõm ta ära; ta imbub läbi oma isikliku eluga - hellitab ja karistab ennast nagu armastatud last. Ainult selles kõige kõrgemas enesetunnetuse seisundis võib inimene hinnata jumala õiglust."

Raamatus pilte polnud (ja see tõendas omamoodi, et see romaan ei olnud lasteraamat), kuid "Meie aja kangelast" on läbi aegade illustreerinud väga tuntud kunstnikud. Siinse postituse juures on kolm Mihhail Vrubeli akvarelli aastatest 1890-1891:
"Kazbitš ja Azamat",
"Vürstitar Mary ja Grušnitski",
"Petšorin duellil Grušnitskiga".

* Mihhail Lermontov (1814-1841) meenus sel aastal paljudele seoses oma 200. sünniaastapäevaga. Ja see on hea. Lermontoviga seoses mäletan oma lapsepõlvest ka kirjandusteadlase Irakli Andronnikovi raamatuid, mis Lermontovi ja (Puškini) loomingut väga põnevalt käsitlesid.

* Mihhail Vrubel (1856-1910) oli andekas vene kunstnik, kelle loomingus on palju Lermontovi mõjusid. Loe Dora Kogani väga head elulooraamatut "Mihhail Vrubel" (kirjastus Kunst, 1986; vene keelest tõlkinud Hans Luik).

Михаил Лермонтов "Герой нашего времени" (СПб., 1840)

"Vana kindlus"

Vladimir Beljajev
"Vana kindlus"
Triloogia
Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn 1955.
Vene keelest tõlkinud Hilda Dresen.
Illustreerinud Henn Rooneem.

Vanas kindluses olen ma käinud. Kui ühel reisil Kamenets-Podolskisse sattusin (kasutan siinses meenutuses raamatus olevat nimekuju; praegu kirjutatakse selle Ukraina linna nime palju keerulisemalt Kamianets-Podilskyi), siis ei saanud ju kuidagi jätta käimata selles lapsepõlves nii põnevana tundunud raamatu põhilises sündmuskohas. Panen siia ka mõned sellelt reisilt kaasa toodud postkaardid kindluse vaadetega (1984).

Esimene tutvus Vana kindlusega ei alanud mul siiski mitte 1955. a paksu triloogiaraamatuga, millest on siinsed illustratsioonid ja mis mul alles on, vaid kirjastuses Ilukirjandus ja Kunst 1949. aastal ilmunud "Vana kindlusega", mille oli vene keelest tõlkinud M. Gutmann ja mis sisaldas üksnes triloogia esimest osa. Seda väljaannet mul enam pole ja internetist leidsin ka üsna viletsa kvaliteediga pisikese kaanepildi, mille autor oli vist Heino Kersna.

Kogu triloogiast ma siin ei kirjuta - võib-olla kunagi hiljem teen juttu järgmistest osadest, aga siin piirdun üksnes esimesega, peategelaste gümnasistipõlvega. Jutustuse "Vana kindlus" tegevus toimub niisiis Kodusõja ajal ning kirjeldab tolleaegsete ukraina koolipoiste igapäevaelu poliitiliselt rahutul ajal, mil võideldi petljuuralastega.

Peategelased on kolm sõpra: kingsepa poeg Petka Maremuhha, koerapüüdja poeg Józik Starodomski ehk Nugis ja minategelane Vassili Mandžura, trükitöölise poeg. Kohe alguses saab lugeja tuttavaks ka nende lemmikõpetajaga, kelleks on ajalooõpetaja Lazarev, kes oma õpilastega sageli linnas ringi jalutas ja neile ka Vanast kindlusest põnevaid lugusid pajatas. Kindluse kirjeldust ma siin siiski edasi andma ei hakka, panen siia näitlikkuse huvides hoopiski Vana kindluse internetist leitud plaani.


Kõige tuntum torn oli Paavsti torn (postkaardil kõrval), kus tsaar Nikolai Esimese ajal oli vaevelnud tuntud ukraina vabadusvõitleja Ustim Karmaljuk. Poisid kavandasid koos õpetajaga retke maa-alustesse käikudesse, kuid punased taganesid linnast ja Petljura koos pilsudskilastega oli linnale lähenemas. Kõik edasine ongi sellest keerulisest Kodusõja ajast, põnevatest poistemängudest ja seiklustest, punaväelase mahalaskmise nägemisest ja mõjust, mida see sündmus poiste elule avaldas.

"Vana kindlus" oli praeguste hinnangukriteeriumide järgi mõõtes väga punane raamat bolševike ja petljuuralaste vastasseisudest. Tekstinäiteid ma "Vanast kindlusest" siia ei pane, sest kirjanduslikkusest enam on selle raamatu väärtuseks sisu põnevus ja hoogsus, mida oleks raske juhusliku tsitaadiga edasi anda. Poiste seiklusi oli kirjanik osanud väga huvitavalt kirja panna. Oli ju tegemist tema enda poisipõlve kirjeldusega - triloogia kujutab endast Vladimir Beljajevi autobiograafiat.

* Vladimir Beljajev (3. apr /vkj 21. märts/ 1909 - 11. veebr 1990) sündis Kamenets-Podolskis ja Vana kindlus Dnestri jõe ääres oli tema igapäevane mängu- ja seiklusmaa. Triloogia "Vana kindlus" koosnes kolmest raamatust: esimene osa oligi "Vana kindlus", teine "Dnestri kallastel" ja kolmas "Linn mere ääres". Kõik kolm raamatut kokku andsid pildi ühe nõukogude töölisnoore kujunemisest.

Usun, et praegusaja noorele lugejale jääks see raamat paljuski arusaamatuks ja kaugeks, sest tal oleks ilma põhjalike pikemate selgitusteta raske mõista sündmustiku ajaloolist tausta, seda, kuidas Ukrainast omal ajal kujunes nõukogude vabariik ja missugune oli tolle aja elu.

Vaade vanale kindlusele idast. - Vana kindluse müürid.

Владимир Беляев "Старая крепость". Трилогия. - "Молодая гвардия" 1953.

"Päikesekivi"

Pavel Bažov
"Päikesekivi"
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1958.
Tõlkinud Oskar Urgart.
Illustreerinud Henn Rooneem.

Pavel Bažovi "Hõbesõrake" (e. k 1954) oli mulle tuttav ammu enne "Päikesekivi". Toona tõlgitigi selle ilusa lastemuinasjutu pealkirja lapsesõbralikult "Hõbesõrakeseks", mitte "Hõbesõraks", nagu pärastistes väljaannetes tavaks on. "Päikesekivi" ei suutnud sädeleva sokukeselooga kuidagi võistelda, jäädes mulle palju kaugemaks. Tõenäoliselt lugesin seda kooliealiste keskmisele ja vanemale astmele mõeldud raamatut liiga vara. Nii kujuneski kaanepilt kummalise rohelise naisega mulle lapsepõlves selle raamatu ehk kõike meeldivamaks osaks.

Lapsena ei pannud ma tähelegi, et selle õhukese, vaid kolme lugu sisaldava kogu nimilugu oli Leninist. Uurali rahvajutu näol on tegu tüüpilise leninliku folklooriga, milles kiidetakse, et "Lenini pilk küündis igale poole, maa peale ja maa alla. Ja eks ta nägi ette ka nende mägede tulevikku." Kaks vana kullapesijat ja kalliskivide kaevurit otsustasid Lenini juurde minna, saidki kohale, näitasid talle oma vääriskive ja rääkisid kaevandusejuhtide kuritarvitustest - kõike seda on loomulikult kirjeldatud muinasjutulisemalt, kui minu paar rida seda teevad. Ja "isake" Lenin andis välja dekreedi, "et Ilmeni mägedes tuleb igasugune röövimise kombel kaevandamine lõpetada ja see koht kaitse alla võtta".

Ka "Kaks sisalikku" on mäetööliste raskest elust ja härrade omavolist nende kallal. Andrjuhha jõuab sisalike kannul mäealustesse saalidesse, kus on riideid ja sööki niipalju kui süda kutsub. Ta saab seal ka magusasti magada, aga kaevanduses peetakse teda varingu tõttu hukkunuks. Kui Andrjuhha tagasi pöördub, arvatakse, et ta on kodukäija. Taas läheb ta Vasemäe alla ja näeb seal "perenaist ennast"...

Kolmas lugu "Rõõmuhaldja aas" peidab tõde sellest, et "on juba kord niisugune ettevõtjate mood: aasta läbi vintsutavad sind töö juures ja üks päev aastas siis joodavad ja meelitavad magusate sõnadega."

""Kõneldakse,et seal liigub Rõõmuhaldjas. See tema töö puha. Esiteks teeb rahvale rõõmu, pärast ajab nattipidi kokku."

Oli neidki, kes sedasama Rõõmuhaldjat olid näinud oma silmaga, kes selle Rõõmuhaldja käest olid käraka viina saanud ja otsekohe kaklema tormanud. Arusaadav, et kui on viina võetud, siis silmad enam hästi ei seleta ja hakkavad nägema igasugu asju."

* Pavel Bažov (27. jaan 1879 - 3. detsember 1950) oli vene nõukogude kirjanik, keda ka Uurali muinasjutuvestjaks on kutsutud. Oma (kunst)muinasjuttudes käsitleb ta Uurali muistsete kaevurite, metallurgide, kiviraidurite ja küttide elu, lisades sellele värvikat folkloori. Bažovi peateos on "Malahhiitlaegas" (1939). Saatesõnas selle eestikeelsele väljaandele (1983) kirjutas L. Parašin, et pigem on need pajatused kui muinasjutud, samuti on neile tunnuslik realistlik elu edasiandmise laad ja tegelaskujudele omane peen psühholoogiline kude. Tema keel on rahvapärane, kujundirikas ja värvikas.

Huvitav fakt: Pavel Bažov oli tuntud Vene poliitiku Jegor Gaidari emapoolne vanaisa. Jegoril on vanaisadega üldse vedanud - tema isaisa oli samuti tuntud kirjanik Arkadi Gaidar.

Huvitav fakt: Pavel Bažovi muinasjutu tegelane Vasemäe perenaine oli mägede varanduste hoidjatar ja valitsejanna, kes näitas ennast aeg-ajalt inimestele kauni kroonitud naise või sisalikuna. Ta oli omalaadne koha vaim. Arvatakse, et rahvas kujutles sellisena jumalanna Veenust, kelle kujutist 18. sajandil hulk aastakümneid kasutati Polevaja vasetoodangu märgistamisel.

* Henn Rooneem (sünninimi Henn Zeiger; 1923-2009) oli eesti raamatukunstnik ja kirjastustegelane, töötas üle 30 aasta Eesti NSV kirjastus- ja trükitööstuses.

Павел Бажов "Солнечный камень", "Две ящерки" и "Веселухин ложок" - "Малахитовая шкатулка" (1948).