„Metsik koer dingo ehk Jutustus esimesest armastusest“

Ruvim Fraerman
„Metsik koer dingo ehk Jutustus esimesest armastusest“
Eesti Raamat. Tallinn 1965.
Vene keelest tõlkinud Vilge Linikoja.
Illustreerinud Endel Palmiste.

Ma ei mäletanudki enam, kui ilusasti kirjutatud jutustus see on. Kui see raamat ilmus, olin just ülikooli sisse astumas ja viieteistaastase peategelase Tanja lugu ei huvitanud mind nii väga. Ostsin raamatu vaid sellepärast, et teadsin hästi filmi „Metsik koer dingo“ (1962), mis oli mulle meeldinud. Nüüd enne selle blogipostituse kirjutamist üle lugedes aga sain väga kena elamuse.

Juba jutustuse algus, jõe ja forelle püüdva tüdruku kirjeldus on poeetiline ja samamoodi luulelise ja romantilisena lugu ka jätkub.

„Avali silmi vaatas ta igilõpmatult tõttavat vett ja püüdis ette kujutada noid tundmatuid paiku, kust ja kuhu jõgi voolab. Ta igatses näha teistsuguseid maid, teistsugust maailma: näiteks austraalia koera dingot. Peale selle tahtis ta veel olla lendur ja sealjuures natuke laulda. Ta hakkaski laulma. Algul tasakesi, pärast valjemalt.“

Tanjal on hea truu sõber, nanai poiss Filka. On armastav ema. On palju toredaid inimesi nii klassikaaslaste, õpetajate kui ka naabrite hulgas. Aga tal pole isa – õigupoolest on, aga lahkus tema ja ema juurest juba siis, kui Tanja väga väike oli. Ja ootamatult teatab see isa, et tuleb koos oma uue naise ja kasupoeg Koljaga elama Tanja kodukohta. Veel hullem, Kolja hakkab Tanjaga lausa samas klassis õppima ja saab Filka pinginaabriks.

Tanja on segaduses. Ta ei tea, kas armastada või vihata isa. Ta näeb ema keerulisi tundeid. Ta suhtub harjumusliku soojusega Filkasse, aga ei suuda kuidagi aru saada oma tunnetest Kolja vastu. Ta tunneb, et ei ole enam laps, sest lapsepõlv on lahkumas.

„Kes teab, kunas lapsepõlv lahkub?“

Niimoodi küsinud Fraerman kirjutas oma jutustust väga peenetundeliselt ja andis selles edasi kõiki neid nüansse, mis teismeealisi iseloomustavad: tujude kiiret vaheldumist, tahtmist võimalikult palju ise otsustada, ise teha, vajadust sõpruse ja armastuse, tunnustuse ja heasoovlikkuse järele.

Kindlasti väärinuks see raamat paremaid illustratsioone. Ei saa ju kiita kunstniku sellist nägemust teoses nii kesksel kohal olnud saatuslikust lumetormist:

1962. aastal lavastas režissöör Juli Karassik kinostuudios Lenfilm Fraermani jutustuse järgi filmi „Metsik koer dingo“. Tanja osas oli Galina Polskihh (fotol kaader filmist), kellele see oli esimene filmiroll ja kes sedamaid väga tuntuks sai. 15aastast tüdrukut mänginud näitlejanna oli tol ajal 22aastane lavakunstitudeng, aga suutis teismeliste ellu tõetruult sisse elada.

Film muutus ruttu populaarseks, ka pälvis see igasuguseid auhindu rahvusvaheliselt: nii Veneetsia ja Londoni filmifestivalidelt kui ka mujalt. Seda mustvalget filmi saab praegugi tervikuna vaadata YouTube'ist.

* Ruvim Fraerman (10. /22./ sept 1891 – 28. märts 1972) oli lastekirjanik ja ajakirjanik. Eesti keeles on temalt veel avaldatud Pavel Zaikiniga kahasse kirjutatud „Maadeuurija ning meresõitja kaptenleitnant Golovnini elu ja ebatavalised seiklused“ (sarjas „Seiklusjutte maalt ja merelt“; Eesti Riiklik Kirjastus 1956, tõlkinud Leonid Parašin).

Рувим Фраерман „Дикая собака динго, или Повесть о первой любви“ (М., 1939).

"Goncourt'i auhind mõrvarile"

Pierre Gamarra
"Goncourt'i auhind mõrvarile"
Romaan.
Kirjastus Eesti Raamat. Tallinn 1965.
Tõlkinud Ott Ojamaa.
Kaane kujundanud Endel Palmiste.

Lahe prantsusepärane krimka, mille lugeja põnevusega ühe ööga alla neelab. Seda esmakordselt lugedes ei teadnud ma veel, et Ott Ojamaa halbu raamatuid ei tõlgi ja et temast saab ülikoolis auväärse professor Villem Alttoa kõrval mu väliskirjanduse õppejõud.

Alustuseks teatab autor, et "kõik järgnevas romaanis kujutatud sündmused ja isikud on välja mõeldud. Goncourt'i nime on kasutatud ainult sellepärast, et tegemist on kirjandusauhinnaga, mis on laiadele lugejatele paremini tuntud kui ükski teine. Seda võiks ilma igasuguste raskusteta asendada ükskõik missuguse kirjanduspreemia ametlik või mitteametlik nimetus."

Nii võib armas lugeja näiteks ette kujutada, et taoline sündmustik võib areneda Eestiski mõne romaanivõistluse auhindade jagamisel, sest kuulus žürii on koos. Auhind antakse välja. Laureaati ei leita kuskilt.

""Et mõni meie romaanikirjanikest kirjutaks  geniaalse teose ja nõustuks jääma tundmatuks, jääma mõistatuseks?... See on võimatu!"
"Mine sa tea? Tuleb ette ka tagasihoidlikke kirjanikke.""

Salapärane lugu läheb veelgi keerulisemaks. Mõrvar on täiesti olemas ehkki teda kuni romaani lõpuni ära ei aima.

"Keegi ei aima halba. Kellelegi ei tule pähe, et koridori lõpus poe tagaukse juures lamab laip.
Mõrvar kadus vilistades öhe.
Tuul aina vingus."

Lisaks kirjanikele tegutsevad Gamarra romaanis ka ajakirjanikud:

"Amet oli juba kord niisugune. Sellal kui korralikud inimesed oma voodites magasid, pidid teised kõige võimatumatel kellaaegadel ringi kihutama, jooksu pealt mõne võileiva alla kugistama, kus aga juhtus, ülepeakaela telefoneerima, sõiduplaane sirvima, märkmikulehti täitma, et kiiresti teateid edasi anda, hästi kiiresti, veel kiiremini, et ainult ladujad saaksid linotüüpide klahvistiku kohale kummarduda, rotatsioonimasinad mürinal pöörelda ja trükimustast lõhnavaid ajalehepatakaid välja paisata."

* Pierre Gamarra (10. juuli 1919 - 20. mai 2009) oli Prantsuse kirjanik ja kirjanduskriitik. Noorena kirjutas ta luuletusi, töötas õpetajana, sõja ajal osales Vastupanuliikumises, seejärel sai ajakirjanikuks ja kirjanikuks. 1951-1974 oli ta kirjandusajakirja Europe peatoimetaja. Tema loomingust on kaalukaimad kümmekond romaani, nende seas eriti tuntud nn Toulouse'i triloogia.
(Foto raamatu ümbrispaberilt.)

Pierre Gamarra "L'assassin a le Prix Goncourt" (1951).