„Puust palvehelmed“

Natalia Rolleczek
„Puust palvehelmed. Väljavalitud“
Sarjast „Noorus ja maailm“
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1964.
Tõlkinud Ruth Karemäe.
Illustreerinud Heldur Laretei.

Väga kurvad ja ja ometi kuidagi puhastavad jutustused. Sellisena on meelde jäänud esimesed raamatu ilmumisjärgsed lugemismuljed, kuid see kirgastav kummastus on kordunud ka hilisemate ülelugemiste aegu.

Raamatu autor Natalia Rolleczek kasvas ka ise lapsena mitu aastat nunnakloostri juures asuvas vaeslaste varjupaigas – nii on tema kirjapanek küll masendav, kuid adekvaatne vaste tema sealsetele läbielamistele. „Puust palvehelmed“ ilmus 1953. a, selle järg „Väljavalitud“ aga 1955. a. Katoliiklusesse suhtumine on meil tänapäeval hoopis teistsugune, kui oli nende teoste ilmumise ajal, ja praegu võib nende raamatute lugemine kohati ehk rusuvamgi tunduda kui siis, kui neid peeti katoliikluse reaktsioonilise olemuse paljastajateks.

Olgu ususse suhtumisega, kuidas on, kuid autobiograafiliste jutustustena on need teosed väga mõjuvad, pannes lugejat kaasa elama 1930ndate aastate Poola orbudekodu tütarlaste saatusele. Tüdrukud jäävad meelde, nende kannatused kutsusid toona esile lugejate pisaraid ja lootuse, et nende unistused lähevad täide. Mina igatahes töinasin esimeste lugemiste aegu, aga ka taas üle lugedes prevaleeris nukker mulje. Kuigi raamat oli/on väga hea.

„Tõstsin pilgu raamatult. Lucja magas. Kera, mis ta käest maha oli veerenud, vedeles põrandal. Magaja kergelt naerataval näol paistsid silmade all ja meelekohtadel sinakad varjud.
 
Mida ta unes nägi? Milline unistus uitas tema naeratuses? Tasus ju ometi terve päev vaeva näha, nii palju tunde kudumisraami kohal küürutada, et siis õhtu tagasihoidlike vaeste neidude klubis pimedat muusikut kuulata, muredate küpsiste peale limonaadi juua ja nii kaunilt rõivastatud ning igati sümpaatseid daame vaadata.
 
Kahtlemata! Lucja võis läbi une õndsalt naeratada.“

See naeratus ei kestnud aga kaua, sest Lucja jääb raskelt haigeks, pere kaotab suure osa sissetulekust ja Natalia peab minema orbudekodusse, kus tema elu ei ole meelakkumine juba esimestest päevadest alates.

„Kui ma altarilt tolmu pühkisin, mõtlesin kibedusega, et õde Modesta pole kindlasti selle eest hoolitsenud, et mu õhtusöök oleks kõrvale pandud. Täna aga pidi olema kvassi peal valmistatud kartulisupp ja tükk leiba selle kõrvale. Orvud kasutasid juhust, et mind pole, ja pistsid mu portsu kinni. Tuleb näljasena magama minna.
 
Mõte sellest, millest olin ilma jäänud, tegi mu meele haledaks, suurendas väsimustunnet ja koristamine muutus nii vastumeelseks, et ma istusin altaritrepile, peitsin näo kätesse ja hakkasin nutma.“

Eestikeelsele väljaandele andsid palju juurde Heldur Laretei väljendusrikkad ja meeldejäävad illustratsioonid.

* Natalia Rolleczeki sünniaastaks on kõnealuse raamatu eessõnas küll 1928, poolakeelse Wikipedia väitel aga 1919, mis ilmselt on täpsem. Tema loomingust on tuntud näidendid ja lastele ning noortele kirjutatud jutud.
<<< Foto „Puust palvehelmeste“ eestikeelsest väljaandest.

Natalia Rolleczek „Drewniany różaniec“ (1953); „Oblubienice“ (1955).

„100 minutit ilu heaks“

Zofia Wędrowska
„100 minutit ilu heaks“
Kirjastus Valgus. Tallinn 1978.
Kaane kujundanud T. Allikvee.
Poola keelest tõlkinud M. Gross.

Seekord siis ühest mitteilukirjanduslikust, kuid omaaegsetele tütarlastele ja naistele väga olulisest raamatust.

1974. a ilmus tollase üleliidulise kirjastuse Fizkultura i Sport poolt vene keelde tõlgituna poolatar Zofia Wędrowska raamat „100 минут для красоты и здоровья“. See oli Poolas tolleks ajaks juba kolmes trükis ilmunud ja kandis originaalis pealkirja „100 minut dla urody“ (100 minutit ilu jaoks), millele venekeelses väljaandes oli ka mõiste „tervis“ lisatud. Muide, aastatel 1968-1992 ilmus seda Poolas 15 trükki ja ei suutnud ikka veel ammendada kõigi naiste igatsust iluraamatut saada..

Töötasin venekeelse väljaande nii põhjalikult läbi ja lugesin nõnda sageli, et see lagunes kätte ära ja tuli mõne aja pärast uuesti köita. Aga neli aastat hiljem ilmus Wędrowska raamat ka eesti keeles, väljaandjaks kirjastus Valgus. Toimetaja saatesõnas öeldi:

„Meid ümbritsevas maailmas on naise osa väga suur, ent ta pole Atlas, et kogu maailma raskust enda õlule võtta. Kui naine väsinuna, pahurana ja hoolitsematuna ringi tuulab, on tal iseendast ja teistel temast vähe rõõmu, aga naine on ju ilu looja. Ei ole ühtki naist, keda jätaks ükskõikseks, millise mulje ta endast jätab. Küll on aga väga vähe naisi, kes teavad, mida iseendaga ette võtta, kui aastaid on üle kahekümne ja aega ülimalt napilt. Seetõttu ei saa kunagi liiga palju neid raamatuid, mis naisele appi tulevad. Üht sellist, veidi iseäralikku hoiate Te praegu käes.“

Ma ei tea täpselt, mida toimetaja (M. Slet) iseäralikuks pidas, aga kaldun arvama, et just selles iseäralikkuses peitus raamatu võlu ja menu saladus. Kakssada lehekülge olid jagatud aastaaegade kaupa: „Saabub kevad“, „Kirka päikese all“, „Sügis pole alati kuldne“ ning „Pakane, lumi ja naine“. Kevade jaotuses käsitleti käimist, harjutusi hommikul enne tõusmist, pesemist, kreemitamist ja auruvanne, mitmesuguseid ilusale siluetile kasuks tulevaid harjutusi, kevadisi muresid ja salanippe. Suve osas oli palju juttu päevitamisest, sellest, et mitte ümbermõõt, vaid kuju on tähtis, silmadega seonduvast, ebameeldivatest lõhnadest vabanemisest jne. Sügise osas oli muu hulgas juttu paljudest dieetidest ja tasakaaluharjutustest, talve osas samuti mitmesugustest harjutustest, enesemassaažist, unest jm.

Kõike seda soovitusteküllust täiendasid mitmesugused võimlemisasendite joonised ja (venekeelses variandis üsna vallatud) joonistused ning raamatu minajutustaja Anna reibas huumor nõuandevestlustes tema sõbranna Irenaga.

Pean tunnistama, et olen selle raamatu nõuandeid järginud esmalugemisest tänini ja nendega väga rahul. Sestap olen ma halb praeguste tervise- ja iluraamatute tarbija, sest nii mõneski suhtes oli  ja on Wędrowska raamat parem. Internetist hakkas silma, et praegu on seda vanaraamatuäridest kolme euro eest osta.

Paar tekstinäidet:
„Naeratus mõjub kõigile. Ta abistab sind tööl ülemusega suhtlemisel, aga mis kõige tähtsam, seadusliku mehe juures. Ma võin pea anda, et sa oma mehele liiga vähe naeratad. See on väga paha. Lõpuks võib niisugusel naeratusest ilmajäänud mehel ülepea meelest minna, et ta on meesterahvas.“

„...ka poest kojuminek sobib õige kehahoiu harjutamiseks. Kujuta vaid ette, et said viimase veerand kilo taist sinki ja lähed siis uhkelt, püstipäi, rind ees, iga sammu puusaliigesest, mitte põlvest alustades koju nagu tõeline leemekulbi kuninganna.“

Zofia Wędrowska „100 minut dla urody“.

„Tuhk ja teemant“

 
Jerzy Andrzejewski
„Tuhk ja teemant“
Sarjast „XX sajandi raamat“.
Eesti Raamat. Tallinn 1966.
Poola keelest tõlkinud Ruth Karemäe.
Kujundanud Hugo Hiibus.

Võib-olla peaksin selle blogipostitusega ootama tänase õhtuni, mil ETV2 näitab filmiklassika sarjas taas kuulsa Andrzej Wajda 1958. aasta filmi „Tuhk ja teemant“ („Popiół i diament“), mis minu sugupõlve jaoks oli üks tippfilmidest, mis meid mõjutas, mille peategelased vaimustasid ja iidoleiks kujunesid.

Maciek Chelmicki rollis astus üles alati tumedate prillide taha peituv Zbigniew Cybulski, noorte jaoks toonast põlvkonda sümboliseerinud ebajumal. >>>

Aga film ja sellele aluse andnud kirjandusteos on erinevad. Seda nii sisult kui mõjult. Seetõttu ei hakka ma siin filmimuljeid raamatu omadega kõrvutama.

Jerzy Andrzejewski romaan „Tuhk ja teemant“ (1948) on minu jaoks selle esmalugemisest alates olnud raamat elu mõttetusest, asjata elamisest ja lootusetusest. Isegi sellele vaatamata, et romaanile pealkirja andnud read 19. sajandi poola romantiku Cyprian Kamil Norwidi luuletusest „Kulisside taga“ just elumõttest räägivad.

Romaani 10. peatükis loeb Maciek neid ridu surnuaias hauaplaadilt:
„Kui tõrvatungalt tuleleek sind rabab,
nii üle elad sa neid raskeid aegu;
veel teadmata, kas saad sa peagi vabaks
või kaotad sellegi, mis on sul praegu?
Kas järele sust jääb vaid tuhk ja kadu,
mis tormirajus lendab kuristikku?
Või tekib teemant alla tuhasadu
ja kannab võiduvilja igavikku…“

See on omamoodi igavene olla ja mitte olla küsimus, mille lahendamiseks romaani peategelasel Maciekil on aega ainult mõned päevad vahetult Teise maailmasõja lõpus. Lahendus on traagiline.

Tsitaat romaanist:
„Maciek ei leidnud endale mingit õigustust. Kõik rääkis tema vastu. Pime solidaarsus, millest kõneles Andrzej? Au ja truudus kuni lõpuni, isegi vastu enda äratundmist? Maciek tajus, et kõikidest neist tõdedest ja seostest kõrgemal on inimeses veel üks tõde, mida on õnnistatud palju tundlikuma ja püsivama õigluse mõõduga. Ja äkki vapustas teda hämmastus. Kuidas võis juhtuda, et ta kahel ööl oli hoidnud oma embuses Krystyna keha, tundmata seejuures hirmuvärinat? Talle päeval julgesti silma vaadanud, temaga rääkinud, olnud õnnelik? Kuidas oli ta julgenud talle avaldada oma armastust? Kuni tänase päevani oli kogu tema elu kulgenud eri teid pidi. Ühel neist ta tappis, teisel oli sõber ja seltsimees, kolmandal juhuslike tütarlaste kallim. Uus elu? Esmakordselt mõistis Maciek, et elu on üksainus. Ei ole olemas vana elu ega uut elu. Miski ei kao elust jäljetult ja ühtki tegu ei saa teha olematuks.“

* Jerzy Andrzejewski (1909–1983, fotol kõrval) hakkas varakult tegutsema ajakirjanikuna. Tema esimesed novellid ilmusid, kui ta oli 17aastane, 1938. a ilmunud esimene romaan „Südame käsk“ aga sai Poola kirjandusakadeemia auhinna. 1958. a ilmus eesti keelde tõlgituna tema jutustuste õhuke valimik „Kuldne rebane“, mis oligi mu esimeseks tutvuseks tema loominguga. Foto internetist.

* Zbigniew Cybulski (1927–1967, fotol ülal) oli erakordselt populaarne poola näitleja. Publiku lemmik paljudest filmidest, teatri- ja telelavastustest. 8. jaanuaril 1967 püüdis ta filmivõtetelt koju sõites Wrocławi raudteejaamas hüpata juba liikuma hakanud rongile, kuid kukkus vagunirataste alla ja suri tund aega hiljem haiglas. Foto: 1960ndate aastate minipostkaart.

Jerzy Andrzejewski „Popiół i diament“ (1948).

„Ameerika novellid“

Henryk Sienkiewicz
„Ameerika novellid“
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1954.
Vene keelest tõlkinud E Levina.
Illustreerinud Endel Maisaar.

Minus lapsepõlves väga tugevaid tundeid tekitanud raamat. Kurb ja sügav. Mõeldud oli see kooliealiste keskmisele ja vanemale astmele, aga mina lugesin varem, töinasin ja elasin kaasa.

Seda postitust kirjutades märkasin, et kirjaniku surmast möödub mõne päeva pärast sada aastat. Ta oleks nagu ise mulle oma nukrat ja kirglikku raamatut meelde tuletanud, sest selle, oma ühe kunagise lemmikraamatu leidsin teiste novellikogumike hulgast eile õhtul täiesti juhuslikult. Aga see selleks, heade kirjanike ja nende raamatutega juhtubki vahel nii, et nad mõnel nendega seotud tähtpäeval nõnda, justkui iseenesest, taas su kätte jõuavad, olles su riiulitel aastaid oma uue tuleku aega oodanud.

Põhja-Ameerika Ühendriikides (nagu tollal nimetati Ameerika Ühendriike) reisis Sienkiewicz 1876. aastal, kirjutades sealt Poola väljaannetele ajalehelugusid. Gazeta Polska tegi talle ettepaneku jääda Ameerikasse veidi kauemaks. Kolme aasta jooksul nähtust kirjutas Sienkiewicz artiklisarja „Kirjad teelt“ ja hulga novelle.

Tema tähelepanekud ei olnud kuigi rõõmsameelsed. Kõik selle novellikogumiku tegelased – Poola talupoeg Wawrzon Toporek koos tütre Marysiaga, teksaslane Kotkas, mestiits Orso, ameeriklanna Jenny, indiaanipealik – sahhem, poolakast hulkur Skawinski jt – loodavad muinasjutulist ja õnnelikku elu, mida nad aga ei leia.

Novell „Leiva otsingul“ sarnaneb väga Vladimir Korolenko jutustusega „Umbkeelsena võõrsil“, millest olen siin blogis varem kirjutanud, aga on sellest palju kurvem: keegi ei oota Ameerikas vanameest tütrega ja nad jäävad lihtsalt saatuse hooleks. Saatus aga on julm hooldaja.

„Nõnda möödus tund, möödus teinegi. Vanamees ja neiu aga seisid ikka veel ametnikku oodates seina ääres. Kummalist vaatepilti pakkusid siin Ameerika pinnal, New Yorgis, too lambanahaga ääristatud poola rahvuslikku mütsi kandev pikkade hallide juustega talupoeg ning see sinise tikitud vesti ja pärlitega neiu Lipincest.
Kuid inimesed möödusid neile ainsatki pilku heitmata. Siin oldi harjunud nägema igasuguseid nägusid ja rõivaid.“

Orso ja Jenny novellist „Orso“ on tsirkuselapsed, kes julgevad tsirkuse peremehele vastu hakata. Nende ellu toob uusi tuuli põgenemine rohtlasse.

„Lapsed tulid välja suure kivi tagant, kuhu nad endid olid peitnud, ja seisatasid otse lõkke juures, hoides kõvasti teineteise käest kinni. Vanamees vahtis neid hämmastunud ilmel ning tema huulilt pääses tahtmatu hüüatus:
„Mida see tähendab?“
Oli, mida imestada. Ta nägi pilti, mis inimtühjades Santa Anna mägedes võiks hämmastada igaüht: Orso ja Jenny olid tsirkusekostüümides.“

„Sahhem“ on novell indiaanlaste rängast käekäigust, „Läbi preeria“ aga ümberasujate elutraagikast kullapalaviku tingimustes.

Kunagine Poola vabadusvõitleja vana Skawinski on aga kodumaalt lahkumise järel palju läbi elanud, kuni saab majakavahiks Panamas. Kord aga jõuab temani kaugelt kodumaalt väike köide poola luuletaja Adam Mickiewiczi värssidega. Ta süveneb neisse, meenutades ja igatsedes Poolat ning unustab niimoodi uneledes majakatule süütamata. Tagajärjed ei lase end kaua oodata...

„Ta astus nüüd uuele teele elus, kaasas raamat, mida ta aeg-ajalt surus tugevasti rinna vastu, nagu kartes, et seegi võiks kaduda, nagu kadus tema õnn.“

* Henryk Sienkiewicz (4. mai 1846 – 15. november 1916)  oli väga populaarne poola kirjanik, kes 1905. aastal sai Nobeli kirjandusauhinna
Eesti keeles ilmunud teoste nimistu.