16/04/2022

„Pilte ja hääli Eesti loodusest“


Johannes Piiper
„Pilte ja hääli Eesti loodusest“

Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1960.

Eesti endisaegsed kirjamehed oskasid oma tekste kirjutada nii, et need sobisid lugemiseks kogu perele. „Pilte ja hääli Eesti loodusest“ (mille esimene trükk ilmus 1935. a) ei olnud otseselt lasteraamat, aga sain selle 1960. a lastelehe Säde toimetuselt ergutusauhinnaks kirjandusvõistluse võitjale. Mulle meeldis see raamat oma ladusa jutustamisviisi ja fotode tõttu. Praegu tunduvad need fotod ehk mannetud, kuid need olid sündinud Johannes Piiperi retkedel, tutvustasid kohti ja linde, olles tekstile sisukaks täienduseks.

Olen mõnikord sattunud arvamustele, et Piiper kirjutas liiga lihtsalt, seetõttu olevat teda tänapäeva pideva kiirustamisega harjunud lugejatel igav ja tüütu lugeda. Aga minule meeldib tema lugudes justkui sammhaaval edasirühkimine – see tunne, nagu oleksin ise teel ja näeksin kõike ühtaegu nii kirjamehe kui ka iseenese silme läbi.

Aeglus ei sega, vaid viib mõtted rahulikult looduse juurde. Võimaldab keskenduda. Seda nii Tallinna ja Tartu lähistel kui ka Vilsandil, Muhu- ja Saaremaal, üldse igal pool, kus Piiper on oma ülestähendusi teinud. Ja kui mitmekesiselt ilus on tema sõnavara meie looduse ilminguist kirjutades!

Panen siia tema kirjutatud autoripöördumise, mis iseloomustab väga hästi piltide ja häälte raamatut ning Johannes Piiperi suhtumist ilukirjanduslikumasse loomingusse:


„Pilte ja hääli Eesti loodusest“ on pühendatud sügavaimas tänutundes autori auväärt õpetaja, endise Tartu ülikooli rektori Henrik Koppeli mälestuseks. Raamatule on saatesõna kirjutanud professor Eerik Kumari, kes rõhutab nende lugude suurt looduskaitse-alast väärtust.

Mõned päevad tagasi oli Johannes Piiperi 140. sünniaastapäev. 50 aastat tagasi kohtusin algaja ajakirjanikuna temaga ta Tartu kodus. Piiper oli siis just 90aastaseks saamas. Võttis mind vastu väga rõõmsameelsena. Kirjutasin loo tollasesse ajalehte Noorte Hääl. Olen toonast kohtumist meenutanud ka oma blogis Kruusatee pealkirjaga „Tõuked, müksud ja Eestimaa suvi“

Muu hulgas kirjutasin siis: „Eesti teeneline teadlane, professor, doktor, üks Eesti loodusteaduse rajajaid. Tol ajal kõrgele eale vaatamata väga erksa ja liikuva mõistusega. Tema õpilased on olnud näiteks Harald Haberman, Eerik Kumari, Jaan Eilart... Pikk rida teisi. Õpetamise kohta ütles ta, et õpilased „on minult rohkesti tõukeid ja müksusid saanud selles suunas tegutsemiseks. Ja aiva asja ette…““

* Johannes Piiper (12. apr 1882 – 5. okt 1973) oli eesti zooloog ja looduskirjanik, alates 1924. aastast Tartu ülikooli professor.
Portreefoto (1952) autor teadmata, allikas Tartu Ülikooli fotokogu

11/04/2022

„Piilupart, Miki ja teised“


Walt Disney
„Piilupart, Miki ja teised“

Kirjastus Kunst. Tallinn 1973.

Vaatan, et mitmes ajakirjandusväljaandes tähistatakse praegu selle koomiksiraamatu esmakordselt eestikeelsena ilmumise 50. aastapäeva. Et kultusraamat ja puha. Meil kodus seda raamatut 1972. aasta numbriga ei ole, meie oma on ilmunud aasta hiljem, arvatavasti siis lugejate suurest huvist tingitud kordustrükina.

Poeg luges põneva pildiraamatu üsna narmendama, sest meil oli pehmekaaneline eksemplar – nii tuli see lasta uuesti köita.
Minu lapsepõlves Miki-Hiire ja Piilupart Donaldi raamatuid polnud. Need olid vist koguni keelatud. Olin küll vilksamisi näinud mingisuguseid Miki-Hiire vihikuid, arvatavasti veel sõjaeelsest ajast.

Miki-Hiir sai mulle aga heaks tuttavaks Riikliku Akadeemilise Meeskoori legendaarse esimese kvarteti (RAM-1) liikme Georg Metsalu esituses. „Miki merehädas“ ehk „Kord Miki läks Piritalt merele...“ oli imevahva laul, sõnad jäid mulle ruttu pähe ja nii laulsin seda ikka aeg-ajalt. Üks hea lapsepõlvesõber kinkis mulle mälestuseks ka n-ö eestiaegse postkaardi Mikiga merelainetes.

„Miki merehädas“ on lingitud muusikalise tunni saates kuulda 00:14:19 alates.
https://arhiiv.err.ee/vaata/muusikaline-tund-georg-metsalu-70

03/04/2022

„Kullilaane saladus“, „Partisani märkmed“

Minu lapsepõlve lugemisvara hulgas oli palju sõja- ja partisanilugusid. Selle üle ei ole põhjust imestada. Sündisin, kui sõja lõpust oli möödunud aasta. Mälestused sõjast olid alles väga värsked, samuti olid paranemata sõjahaavad nii inimkehadel kui ka majanduselus.

Seda sõda nimetati NSV Liidus Suureks Isamaasõjaks. Selles võitlesid kõrvuti venelased, ukrainlased, valgevenelased ja paljud teised rahvad. Sõjas langenuid oli neil kõigil väga palju, relvavendlust ja lahingukaaslaste toetust ning sõprust peeti enesestmõistetavaks. Sõjast kirjutati rohkesti ja neid raamatuid tõlgiti palju. Neid lugenutel on raske mõista, kuidas juhtus see, et rahvad, kes kõrvuti võitlesid ja kannatasid, nüüd üksteise verivaenlasteks on jõudnud, uut sõda läbi tegemas.


Juri Zbanatski
„Kullilaane saladus“

Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1953.
Vene keelest tõlkinud Hilda Dresen.
Illustreerinud A. Reznitšenko.

Ukrainlane Juri Zbanatski (1.jaan 1914 – 25. aprill 1994) oli sõjapäevil Mõkola Štšorsi nimelise partisanikoondise komandör. See koondis tegutses Ukraina NSV Kiievi ja Tšernigivi oblastites. Raamatus on Zbanatski kirjutanud põhiliselt poistest, kes partisane aitasid, kusjuures seda tegid nii need, kes elasid külades, kui ka need, kes elasid metsades koos partisanidega. Poisid olid partisanisalkade täieõiguslikud liikmed. Fašistidele tehti palju meelehärmi, sest neil tuli kanda suuri kaotusi.

Pärast lapsepõlveaastaid ei ole ma seda teost üle lugenud, seetõttu suurt midagi ei mäleta. Aga see on meeles, kuidas peategelase ema Motrja üsna raamatu alguses mõtleb, kas tõesti tuleb sõja puhkedes kõik maha jätta, mis kodus ja kodukandis hingele ja südamele nii armas on. Jätta maha selleks, et ellu jääda.

Pärast sõda sai Juri Zbanatskist tuntud ukraina kirjanik, tema raamatuid tõlgiti paljudesse keeltesse, ka eesti keeles on ilmunud veel mõned lisaks „Kullilaane saladusele“, aga neid pole ma lugenud.


Pjotr Ignatov
„Partisani märkmed“

Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1953.
Kirjanduslikult ümber töötanud P. Lopatin.
Vene keelest tõlkinud Jaan Rummo.
Kujundanud L. Ennosaar.

Venelane Pjotr Ignatov (10. okt 1894 – sept 1984) oli sõjapäevil Vendade Ignatovite nimelise partisanisalga komandör, keda kutsuti Batjaks. Tema salk koosnes peaaegu täielikult Kubani linnade intelligentidest: sellesse kuulus Krasnodari kõrgkoolide ja suurte tehaste direktoreid, teadlasi, insenere, ökonomiste, töölisi. Paljud neist olid põlised Kubani kasakad, mustamerelased. Salgas olid nad minöörid-diversandid. Batja salgas võitlesid ka tema naine ja kolm poega. Kaks poega, kelle nime partisanisalk kandis, langesid õhkides Saksa sõjaväeešeloni, ellu jäi ainult keskmine. Batja pidas sõja ajal napisõnalist lahingupäevikut, mis saigi aluseks tema raamatule. 

Mõlemaid raamatuid soovitati nende ilmumisaegse määratluse järgi lugemiseks keskmisele koolieale. Tegelikkuses oli „Kullilaane saladus“ seiklusjutt poistele, „Partisani märkmed“ aga sobis rohkem lugemiseks täiskasvanutele. Kumbagi neist jutustustest pole mul enam alles, aga seda mäletan hästi, et lugesin neid üsna varakult, umbes 8-12aastasena, ja mul oli põnev. Kaanepildid leidsin internetist.

Юрій Збанацький „Таємниця Соколиного бору“ (1949).
Петр Игнатов „Записки партизана“ (1944).

25/03/2022

„Eesti rahva ennemuistsed jutud“


Friedrich Reinhold Kreutzwald
„Eesti rahva ennemuistsed jutud“

Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1951.
Illustreerinud Günther Reindorff.
Toimetanud ja järelsõna kirjutanud Immanuel Pau.

Minu lapsepõlve ja ka hilisema elu üks olulisemaid raamatuid. Siinne meenutus on aga pärit ajast, mil koostasin Õpetajate Lehte (nr. 16, 17. aprill 2003, lk 13) lehekülge „Iga eestlase lapsepõlve muinasjutumaailm“. Lehekülje ajendiks sai tõik, et 6. märtsist 2003 6. jaanuarini 2004 oli Eesti Rahvusraamatukogus Kreutzwaldi aasta raames avatud näitus „F. R. Kreutzwaldi „Eesti rahva ennemuistsed jutud““.

Kreutzwaldi muinasjutud valmisid 1850.–1860. aastatel. 1860. a ilmus Tallinnas Lindforsi pärijate trükikoja väljaandel „Eesti-rahva Ennemuistsed jutud ja Vanad laulud…“ esimene vihk.

„Ennemuistsete juttude“ illustreerijana on eesti raamatukujunduse ajalukku läinud Günther Reindorff (1889–1974), kes illustratsioonide, initsiaalide, päis- ja lõppvinjettide ning kaane ja esilehe kujunduse kallal töötas aastatel 1945–1948. Esmakordselt ilmus muinasjutukogu Reindorffi illustratsioonidega 1951. a. See ongi mu lapsepõlve uhke raamat, mille kaanepilt ja illustratsioonid siin näha on.
Õpetajate Lehes kirjutasid ennemuistsetest juttudest siis Eesti Rahvusraamatukogu infospetsialist Tiina Ritson, tollase näituse korraldaja Signe Suursöödi, minu kolleeg ajakirjanik Karl Kello ja mina. Panen oma toonase mõttekillu nüüd tervikuna siia:

IGATSUSED JA NUKRUS

Esimeses klassis viis õpetaja meid Estoniasse balletti vaatama. See oli mu esimene teatrielamus üldse. Tantsiti „Kullaketrajaid“. Mäletan imelist, tõepoolest kuldset muljet.
 
„Kullaketrajaid“ ma teadsin, sest kaks aastat varem oli ilmunud ilus suur raamat „Eesti rahva ennemuistsed jutud“. See köide oli meil kodus ja kullaketrajate-lugu oli seal esimene. Olin seda juba ise lugenud.
 
Seda pidulikult kaunist raamatut tuli hästi hoida. Tuhka-Triinu loo alguse suure tähe olen siiski tol ammusel ajal veelgi uhkemaks teinud: värvinud roosa pliiatsiga ära selle sisse joonistatud ballikingad. Ühel teisel pildil olen tuleleeke apelsinivärviliseks kohendanud. Muidu on raamat senini päris hästi säilinud, kuigi juba rohkem kui pool sajandit vana ja üle elanud ka minu poja muinasjutulugemised. Kui minule meeldis rohkem „Tuhka-Triinu“ haldjapilt, siis tema lemmikuks oli „Kivialuste ristitütre“ loo määratu madu, kes tõlla hobustega tükkis alla neelas, nagu oleksid need pisikesed hiirepojad olnud. Tõele au andes on üht või teist pilti paljude hulgast väga raske esile tõsta – need kõik on haruldased.
 
Olen täiesti nõus Enn Vetemaaga, kes paar aastat tagasi Maalehes kirjutas: „Nooruses imetlesin ma Günther Reindorffi muinasjutuillustratsioone. Need tekitasid kummalisi igatsusi ja täiesti ootamatult ka seletamatut nukrust. Sellist filigraanset poeetilist realismi peeti vahepeal maitselageduse tipuks – mõni iga-hinna-eest-avangardist peab ehk praegugi –, kuid mul on alati kahju olnud, et vanameistril järelkäijaid, oma koolkonda pole.“

Too pidulik ja imeline väljaanne on kindlasti üks eelmise sajandi väärtuslikumaid raamatuid üldse. Paatoslik sõna „kodumaa-armastus“ mõjus minu põlvkonnale hästi lihtsalt – just selle ilusa paksu köite kaudu. Need jutud olid peaaegu peas, vähemalt kõik olulisemad tegevusliinid. Ja tänu piltidele uskusime ka, et siin Eestimaal lisaks meile veel igasuguseid imeelukaid ja -olendeid elab. Enamasti heatahtlikke.

Praeguste laste elus pole vist „Eesti rahva ennemuistsed jutud“ üldse nii olulisel kohal, nagu oli meil – nende maailm algab võõramaiste Miki-Hiire ja Barbiega. Võib-olla just sellepärast ei mõista nad sirgudes eriti hästi, mida imelist on küll siinses karmis maas, kus valgust kipub liiga vähe ja jahedust liiga palju olema. Kreutzwald ja Reindorff koos tuletavad meile iga kord, kui nende ühisraamatu avame, meelde, et tegelikult elame ju lapsepõlvest alates muinasjutumaal, ainult ei mäleta seda alati.

* * *
Tänavu ilmus „Eesti rahva ennemuistsed jutud“ taas, kaanepildiks seekord Põhja konn. Küll tahaks loota, et see raamat praegustele lastele nende elus sama tähtsaks saab, nagu oli minu põlvkonnale, aga ka neile, kes olid enne meid, ja neile, kes sirgusid suureks pärast meid.

Ja kuigi tolles vanas leheloos „Tuhka-Triinu“ haldjapilti kiitsin, on vist minu tuju aegade jooksul kõige rohkem tõstnud muhenaljakas „Paristaja-poja“ illustratsioon, millel kurat end pilve piirini venitanud on, et Paristaja-poeg Kõue-taadi pilli näpata saaks.

„Ja kui siit pilvepiirilt alla vaatan üle õitsva Eestimaa...“

18/03/2022

Mõkola Vingranovski „Armastuse akna all“


Mõkola Vingranovski
„Armastuse akna all“

Ukraina keelest tõlkinud Harald Rajamets.
Kujundanud Raoul Kolk.
Kirjastus „Eesti Raamat“. Tallinn 1975.

Panen siia kolm luuletust Ukraina luuletaja Mõkola Vingranovski (7. nov 1936 – 26. mai 2004) väikesest luulevihikust. Selle õhukese valimiku ilmumise ajal kirjutati, et luuletaja „on jäänud kontakti ukraina luule traditsioonipärase romantilise laadiga, ent otsib intensiivselt uusi väljendusvahendeid, on vahel õige punktiirne ja alati väga rahutu. Tema talendi hindajad leiavad ta luules vastavalt oma nägemisele ja lugemisele tihti üsna erinevaid väärtusi.“

Mõkola Vingranovski oli andekas mitmel alal: filmirežissöörina, näitlejana, luuletajana ja lastekirjanikuna.

FUUGA
Mõkola Vingranovski

Pimenes. Puhkes põrgupillerkaar. Vaade veritses...
Pilveskafandris käis maad mööda taevas.
Pimenes.
Pilduge pomme ja pomme ja pomme ja
pekske vabadust pähe ja näkku!
Paremale ma paiskusin, viskusin vasakule...
Taevas käis maad mööda pilveskafandris
ja pommide ja pommide ja pommide
põrgus
puhmles maa taeva jalge all.
Ma paiskusin paremale –  ja endasse...
Taevas käis karkudel maad mööda
ja pommide ja pommide ja pommide
purustuses
puhmles juba nii taevas kui maa.
Ma peatusin.
Pimenes...
Ja nüüd nägin ma taeva süles –
kus pommide ja pommide ja pommidega –
nägin taeva süles
teda.
Taevas kandis teda, valgesse sitsi mähitut,
ta oli taeval süles, 
mähitud odavasse valgesse sitsi.
Ja taevas käis karkudel maad mööda,
läks ja naeratas... Samal ajal
tema järel – vabaduse järel – juba joosti, 
juba jooksid mered ja metsad
ja meie saatused ja neidude silmad,
et kiskuda temast endale tükikest
ja saada temaks kas või viivuks! Osaliseltki!
Pommide,
pommide, 
pommide all...

ESIMENE HÄLLILAUL
Mõkola Vingranovski

Maga, sa mu kallis lapseraas,
maga, väike, sõstrasilmad sule.
Unes rukkinurme kohal taas
kõrge täht on läitnud oma tule.

Maga, sa mu pehme pesalind,
õnn ja vaikne rahu on mu põues.
Kuid su valjuhäälne saatus sind
juba kutsub akna taga õues.

Maga, väike, sul on kõik veel ees.
Tukuvad ka vahtrad tumedaina.
Nagu taevas meie Dnepri vees
ärgu sinus uinugu Ukraina.

Ärgu magagu ta sinu sees,
täitku virgelt sind ja su maailma.
Äiu-äiu, sa mu väike mees,
uni pillab hõbepiisku silma...

MARIA
Mõkola Vingranovski

Tüdruk turul müügi katki jättis,
pintsak seljas, valge rätik peas,
pehme leivapätsi padjaks sättis,
uinus leiva põsel, rahva seas.

Säärikud ja seelik musta värvi,
põllel valge täpimuster harv,
magab tüdruk keset turulärmi,
aga herilasi paras parv

sumiseb ta ploomidel... Ta magab.
Päiksekiiri juustes kustub tal.
Unes ploome ostjatele jagab.
Leivapäts on padjaks põse all. 

06/03/2022

„Ukraina muinasjutte“

Kirjutan selles postituses kolmest raamatust. Esimene neist jõudis minuni, kui olin kaheksa-aastane ja hästi lugemismaias.


„Ukraina muinasjutte“

Tõlkinud Eugen Hange ja Kaarel Puskar.
Illustreerinud Jevgeni Ratšev.
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1954.

See oli päris kopsakas kõvakaaneline raamat, minu meelest hästi meeldejääva ja lapsesõbraliku kaanepildiga. Viimane oma lustakate loomadega (minu mäletamist mööda oli üks neist isand Kotofei) on igatahes praeguseni meelde jäänud, kuigi raamatut ennast mul (vist) enam alles ei ole, küllap sai äraloetuks, sestap pidin kaanepildi siia otsima internetist.

Kui nüüd sisukorda vaatasin – kokku 20 lugu –, siis meenusid mõned muinasjutud mulle kohe, teisi pidin kauem meelde tuletama, mõned aga ei ole enam meeles. Oli toredaid loomalugusid, neile lisaks muinasjutte inimeste nutikusest ja kavalusest. Igatahes meeldis see raamat mulle väga.

Selles kogumikus oli ka eesti laste hulgas hästi populaarne „Õlepullike-tõrvamullike“, mis ilmus mitu korda. Minul oli lapsena see väljaanne:

„Õlepullike-tõrvamullike“
Ukraina rahva muinasjutt.
Ukraina keelest tõlkinud Eugen Hange.
Illustreerinud T. Mavrina.
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1956.

Muinasjutt rääkis väga vaeselt elavatest eidest ja taadist. Neil ei olnud ühtegi looma. Eidele lohutuseks meisterdas taat talle  õlgedest pullikese ja tõrvas selle küljed ära. Õlepullike aitas neil varaliselt tuntavalt kosuda.

Kolmas raamat ilmus mu poja lapsepõlves, saja rahva lugude sarjas. See vist on ka blogilugejatele kõige tuttavam.

„Ukraina muinasjutte“

Ukraina keelest tõlkinud Ludmilla Raudtits.
Illustreerinud Evi Valdov.
Eesti Raamat. Tallinn 1979.

Selles on lood vapratest, kavalatest, vahel ka äpudest inimestest: kasakas Mamarõga, nahaparkal Kirõll, nutikas tüdruk, tengelpunga loovutanud mees, laiskvorst, Mordho, kes pettis jumalat, ja härra, kes saksa keelt kõneles – muudkui „Vuhri-muhri! Vuhri-muhri!“

Lisan siia tsitaadi just sellest raamatust, muinasjutust „Nahaparkal Kirõll“, samuti ka mõned Evi Valdovi toredatest piltidest.

17/02/2022

„Mälestusi isast“

„Mälestusi isast“ on neljaosaline luuletsükkel, mille esimene salm ja 4. ehk viimane osa oli vist küll kõikidel minuvanustel inimestel nende kooliaastatel peas, võib-olla on paljudel praegugi. Hästi palju esitati seda raadios, kanti ette koolipidudel ja aktustel, õpiti pähe emakeeletundides. See on ülihea luuletus, mida meelde jätta on kerge ja milles väljenduvad nii siirad tunded, et need panevad igaüht kaasa elama. Kogu luuletsükkel on erakordselt inimlik ja ehe. Nii luuletavad klassikud. 

Homme on Juhan Smuuli (18. veebr 1922 – 13. apr 1971) 100. sünniaastapäev. Sel puhul panen need meeldejäävad luuleread siiagi.


MÄLESTUSI ISAST
Juhan Smuul

Tol korral ringi jooksin alles särgis,
täis lapsemõtteid oli kahupea,
või vänderdasin hanekarja järgi,
vits peos, sest mine isahane tea.
/- - -/

IV

Ja mäletan – kord õhtul ta ei tulnud.
Torm. Laine laksus päris õue all.
Toit seisis pliidil, aga sööjaid polnud.
Ränk mure näris juba sügaval.

Need neli päeva... Meeleheites pilgud.
Ja ema rannas... kõik need neli ööd.
Just suigud lapseunne, kohe virgud.
Tuul pimeduses ulub, laine lööb ...

Mind rannas leidis juba varavalge –
kõhn, sasipäine, väike mures põnn.
Nii vastu külma kivi panin palge
ja isa ootasin – kas surm või õnn.

Ta viimaks hilisõhtul tuli siiski,
surmväsinud ja unetusest morn.
Veel näol ja rõivail soolaseid veepiisku,
kui juba magas. Väljas nuttis torm...

Sel ööl ma tihti tõusin tasahilju
ja paljajalu läksin üle toa
ta juurde – kuni ergu valguskillu
koit aknasse lõi nagu eluloa.
/1944/

(Kogumikust „Valus valgus“; Eesti Raamat, Tallinn 1972; 
illustreerinud Ilmar Torn.)

10/01/2022

„Tiivasirutus“


Villem Gross
„Tiivasirutus“

Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1959.
Illustreerinud Edgar Valter.

Homme saaks ühiskondlikult tundliku närviga kirjanik Villem Gross saja-aastaseks. Tema paljudest raamatutest on mulle kõige rohkem meelde jäänud jutustus „Tiivasirutus“ (1958) ja palju vastukaja tekitanud romaan „Müüa pooleliolev individuaalelumaja“ (1962). Mõlemaid lugesin nende ilmumisajal.
„Tiivasirutuse“ kinkis mulle mõned aastad vanem naabritüdruk Luule, kellele see raamat oli väga hinge läinud. „Tiivasirutus“ meeldis meile sellepärast, et kirjanik oli tabanud noorte elluastujate erilist hoogsust ja seda rohkete lootuste aega, mida tuntakse elus vaid korra, kui noorele inimesele näib, et kõik on alles ees ja võimalik.
Sisuliselt oli see jutustus meie vanemate põlvkonna noorusest. Selles suurel määral autobiograafilises teoses rääkis kirjanik Eesti keskkooliõpilaste saatuse kujunemisest 1939-1941. aastal. Valikutest ja teedest, mis mõne tegelase juba noorukina surma viisid, teistel aga läbi mitmesuguste raskuste, vaeva ja sõja eluga tagasi jõuda lasksid.
Tegelastele oli lihtne kaasa elada, nad jäid meelde. Teismelisena tundusid minust veidi vanemate koolilaste elu ja ettevõtmised põnevatena ja jutud esimesest armastusest hakkasid ka juba huvi tekitama. Nii olid Õie Heinaru, Heino Saalep, Henn ja Edna ning nende kaaslased mulle mõistetavad ja näisid tuttavatena. Ka meeldisid mulle Edgar Valteri illustratsioonid.

„Linn, sära tuledes ja oota veel! Tuleb aeg ja su nime ei nimetata ainult sellepärast, et siin asub raudteejaam, kalevivabrik ja linnus. Miks peaks kõlama imelikuna, kui kunagi aastate pärast kirjutatakse: siin õppis kuulus pianist Heinaru, siin sündis ja kasvas üles ajaloolane Saalep, kelle uurimused on toonud kasu inimkonnale.

On vaja tahta. Kui rumal ja vilets on öelda: niikuinii ei saa enam midagi teha. Miks ei saa? Kes ütles, et ei saa? Ainult mahajääjad, kes ei suuda võistelda, ütlevad nii, sest neid häirib kadedus ja pessimism. Ei mingit allavandumist elule!“


* Villem Gross(11. jaanuar 1922 – 6. aprill 2001) oli eesti kirjanik, kel tuli läbi elada Eestimaa murdeline saatus alates sõjaeelsest Eesti Vabariigist kuni selle taastamiseni ja kes läbielatut suutis ka loomingus talletada.
 
Foto „Tiivasirutuse“ ümbriselt.

03/01/2022

Huvimõõdik 8.

Millistest raamatutest tehtud blogipostituste vastu on „Tütarlaps linnast“ lugejad blogi ajaloo vältel kõige rohkem huvi tundnud?

Eelmine huvimõõdik oli siin 1. jaanuaril 2021. Huvimõõdikutest on ilmnenud, kui vähe on blogilugejate huvi muutunud: ikka ja jälle korduvad samad teosed ja esinelik püsib juba mitu aastat, muutes aeg-ajalt järjestust.

1. Nagu juba hulk aastaid nii ka nüüd olen sunnitud arvama, et tõenäoliselt ei suuda mitte kunagi mitte miski esikohalt väärata lugejate tohutu ülekaaluga postitust Ivan Krõlovi „Valitud valmide“  kohta (6950 lugejat).

2. Eelmise huvimõõdiku 3. kohalt on nüüd teiseks kerkinud Baudelaire’i „Kurja lilled“, mis sisaldab ka luuletust „Raibe“ (1880 lugejat).

3. Eelmise mõõdiku 4. kohalt on kolmandale tõusnud Aleksander Puškini luuletus „K***“ (1640 lugejat). Muide, „K***“ oli kolmandal kohal ka üle-eelmises mõõdikus, nii et võttis nüüd oma koha tagasi.

4. Neljandaks on langenud varasemate huvimõõdikute kindel 2. koha omanik Mark Twaini „Tom Sawyeri seiklused. Huckleberry Finni seiklused“ (1420 lugejat). Muide on sellel postitusel eelmisel aastal olnud ainult 10 lugejat, aga varasem suur lugejate hulk on hoidnud veel rohkem allapoole langemisest.

5. Samal kohal oli ka eelmises huvimõõdikus Oskar Lutsu „Soo“ (754 lugejat). Küllap on põhjuseks jutustuse alusel tehtud film.

6. Uustulnukana on tabelis 6. kohal postitus „Kaks Jaan Kaplinski luuletust" (629 lugejat). Olid ju mullu poeedi elus suur juubel, mille puhul see postitus tehtud sai, ja jäädav lahkumine.

7. Kuuendalt kohalt seitsmendale on langenud meie folkloorikogumik „Üle õue õunapuu“, kuid lugejaid ei ole lisandunud ja kohta aitab hoida selle postituse varasem populaarsus (524 lugejat).

8. Samuti koha võrra on langenud Victor Hugo „Jumalaema kirik Pariisis“ (512 lugejat).

9. Sel kohal püsib teist aastat Juhan Smuuli südamlik koeralugu „Meremees Murka“ (506 lugejat).

10. Kahe koha võrra on langenud, kuid püsib endiselt TOP-10s, postitus Rabindranath Tagore „Aedniku“ ja „Gitandžali“ kohta (442 lugejat).

Eelmise huvimõõdikuga võrreldes on selle blogi ajaloo kümne popima postituse loetelust ainsana välja langenud varasemas huvimõõdikus 10. kohal olnud „Anne Franki päevik“.

Lisaks nimetatutele on siin blogis juttu veel rohkem kui 400 raamatust. Sel korral ei pannud ma huvimõõdikus nimetatud postituste juurde linke, huvilised leiavad need blogi leheküljelt „Raamatute loetelu pealkirja järgi“.

Head uut lugemisaastat kõikidele!